Valimine on imelihtne. Seda juhul, kui sa oled üks nendest u 5% Eesti elanikest, kes kuuluvad mõnda erakonda. Tõenäoliselt hääletad sa siis oma seltskonna poolt, isegi kui partei eesotsas on parasjagu mõni tegelane, kes ei peaks seal mitte olema.
Kõigi ülejäänute jaoks on see alati üks paras hiina piin. No keda ma siis seekord valima peaksin, öelge mulle? Seda küsimust esitatakse suurema või väiksema pateetikaga kõigile ettejuhtuvatele, eriti kui see tuttav peaks politoloog või muidu kahtlaselt poliitika lähedal olev isend.
Ausõna ei ole see otsus ka minusuguse jaoks kerge, kuid annan siinkohal mõned nõuanded.
Alustuseks mõtesta endale valimiste tegelik sisu. Ilma sinu teadmata on sinuga sõlmitud leping. Selline sotsiaalne leping riigi ja kodaniku vahel, mille alusel oled sina aktsionär. Sul on osakapital nähtuses nimega Oma Riik. Ja nüüd on sinu otsustada, kuhu sa selle osaku paigutad.
Loll on olla loll. Olla loll investor on veel topelt loll. Olla manipuleeritud, visata oma aktsia esimesele ettejuhuvale, hästiriietatud ja muidu sümpaatsele sulile on ikka erakordselt loll.
Ja nüüd lubatud soovitused.
Esiteks. Ära mine valima, juhul kui sa ei taha osaleda selles ettevõttes. Juhul kui sa pole viimase paari aasta jooksul kordagi kirunud või kiitnud seda riiki, milles sa parasjagu juhtud elama, siis pole sul tegelikult ka vajadust investeerida. Vastasel juhul oled sa nö pime-investor, kes on loll-investori lähisugulane.
Teiseks. Kui oled siiski valmis osalema ühis-ettevõttes, siis mõtle, mida SINA tahad. Jah, justnimelt sina ise. Unusta ära kõik valimislubadused, kõlavad kraaksatused ja suured plakatid. Mõtle, missugust riiki sa tahad, kuhupoole peaks arenema see ühisettevõte, selleks et sina selles end mugavalt tunneks.
Kolmandaks. Kõige parem on oma ideid ise ellu viia. Ehk kui tahad suunata firma käekäiku, kandideeri ise selle juhatusse. Astu ise rooli ja juhi ettevõtte arengut.
Neljandaks. Kui sa ise juhtida ei taha, mõtle, kes võiks olla sinu asetäitja. Kes võiks parimal moel viia ellu sinu nägemust? Ei-ei, mitte see mida tema tahab teha, vaid mida sina tahad teha.
Viiendaks. Kui sa oma personaalset asetäitjat välja mõelda ei suuda, siis kasuta kahte meetodit: toetamine ja välistamine. Missugust arenguteed tahad sa toetada (märksõnadeks nt rohkem regulatsiooni või vähem, võrdsus või vabadus) ja missugust välistada? Proovi jätta isikud kõrvale või siis pöördu tagasi neljanda soovituse juurde.
Kokkuvõtteks – otsus mitte investeerida pole häbiasi. Palju piinlikum on kasutada oma kapitali lollisti. Investeeri targalt, pea teistega nõu, aga usalda siiski oma nägemust ja sisehäält. Pole vahet, kas oled nende 5% aktiiv-investorite hulgas, või otsustad olla passiiv-investor. Ahjaa, mitte-investeerimine ei vabasta sind tagajärgedest, kuid see-eest jätab ilma kontrolli-võimalustest.
---
lugu ilmus siin, samast tehtud ka ekraanitõmmis
2 comments:
On piisavalt olnud valimisi, et erinevad variandid läbi proovida.
1. Kandideeri ise. On ettevõtjaid, kes annavad tööd nt 100 inimesele, maksavad neile ausalt palka jmt, aga saavad valimistel 10 häält. "Ei ole kellegi poolt valida," ütlevad need, kellele oled viimased aastad perioodiliselt võlgu andnud ja pole tagasi küsinud. Tüng!
2. Vali oma sõbra poolt, keda hästi tunned ja kes aitas sul remonti teha. On valitud. Aga kui sõber tahab valimiseelset jutumulli ajada, ütled esimese minuti järel: "Ole hea mees ja jää vait, muidu ma ei saa su poolt hääletada."
3. Vali programmi ja maailmavaate alusel. Tavasoovitus. No ja siis ununeb neil programm, kohad täidetakse kes-teab-keda alusel (teadmistepõhine Eesti) küündimatute kaadritega (kes otsustavad kõik? Muidugi.). Paigalseis ehk stagnatsioon. Nomenklatuur. Partokraatia. Hahaha.
4. Vali kõige ebameeldivama erakonna oponent. Milline eneseületamine! Kui nad hiljem sõlmivad koalitsiooni, oled kahekordselt lüpstud. Liiga lihtsalt lootsid pääseda.
5. Vali vaba ja sõltumatu ja väga laheda kuju poolt. Anna talle kindel väike ülesanne, mis muudab ühe roiskuva lombi luigetiigiks. Ja aasta pärast räägib ta peene kavala muigega sulle, kuidas poliitika käib väga peenelt, küps poliitik, valmis.
6. Ära mine valima - see tähendab muidugi, et las nad toimetavad, me kavaldame nad nii ehk naa üle. Ja kavaldamegi. Riik kaotab kodanikele ülekavaldamise mängus alati. Aga seda mängu kõik ei taha mängida. Mõned kodanikud, kes on eetilisemad kui erakonnad ja süsteem. Niisiis ikkagi see vana küsimus "Mis teha?" Valus küsimus.
Jne.
tänan Amaalie selle mõnusa ehkki nukra kommentaari eest
Post a Comment