Roheliste mehikeste surmavad seiklused

Kuskil kaugel Süüriamaal olla juhtunud järgmine lugu. Lahingu üks osapool olla eitanud enda osalust, kuid hiljem palunud luba tulla oma surnutele ja haavatutele järgi.

Sõjapidamises pole laias laastus midagi muutunud. Kui jätta kõrvale need veidravõitu momendid, kus lippude lehvides ja trummide põrinal lagedale platsile vastakuti koguneti ning aumeestena suure pidulikkusega üksteist maha nottima asuti, on sõjas alati kohta nii kavalusel kui ahnusel, näivusel ja rumalusel. Küünilisusest rääkimata.

Praegu Süürias toimuval madinal on kõiki neid tunnusjooni. On nii lippude lehvitamist kui partisanisõja elemente, lihtsat rahateenimist kui võitlejate küünilist ohverdamist lahingluure eesmärgil.

Miraažiloome

Keeruliseks teeb asja jälgimise see, et tõest infot toimuva kohta hankida on neetult keeruline. Kui sulle ekraanilt näidatakse mingit pilti, siis ainuke asi, mida sa tead, on see et sulle näidatakse seda pilti. Kes ja miks seda näitab ning mis on asjade tegelik seis, võib ainult aimata.

Venemaa on näivuse loomisel saavutanud tipptaseme ja teeb mitmetele teistele asjaosalistele mitme ringiga ära. Tinglikult Süüria riigina kirjas oleval territooriumil, mida otseselt ja täielikult ei saa keegi ja kunagi kontrollida (ainuüksi piiridest mittehooliv Süüria kõrb on 500 tuh km2) sõdivate jõudude hulgas on ka venelasi. Nii ametlikke – nt Tartus nimelises linnas paiknev mereväebaas – kui mitteametlikk – nn Wagneri eraarmee.

Kes seal kaugel kõrbesel pinnal, kus olulisem osa tegevust koundub jõeorgudesse ja ranniku-alale, teglikult kohal on, kuipalju ja missugust relvastust omab ning mis on eri osapoolte motivatsioon, on aga kõike muud kui selge.

Wagneri grupeering

Wagneri grupeering on ehk meie jaoks põnevaim ... ja paradoksaalsel moel ehk lähedaim. Selle grupeeringu pealik Dmitri Utkin on nimelt eriüksuslane, kelle algne teenistuskoht oli otse meie piiri kõrval, Petseri linnakeses.

Pihkva dessantväelaste (ja Burjaatia tankiväelaste jne) kasutamine nn roheliste mehikestena Krimmi kaaperdamisel ja Ida-Ukraina põldude väetamisel on avalik saladus. Nende noorte meeste verega on kirjutatud uus määratlus Venemaa sõjaväelukku – üldmõisteks kujunenud „их там нет“. Ehk siis kõik need, keda seal pole. Polnud ei Krimmis, pole Donbassis ning nüüd pole Süürias.

Neid ei ole, kuid laibad on. Väidetavalt olla Moskva ja Piiteri erihaiglates ravil need, keda õnnestus välja tuua „kaup 300“ nime all ehk siis haavatutena. On lesed, kes kaamerate ees räägivad oma kurba lugu. On hauad, mille kuhjamist jäädvustada üritanud isikuid koheldaks jõhkralt, vaatamata staatusele.

Naftaraha jagamine

Mida teevad need – seni ebaseausliku – Wagneri grupeeringu mehed, keda hinnanguliselt olla 2500, siis Süürias? Kes neile maksab, kes katab kulud, kes annab relvad ja varustuse? Aus vastus on, et seda ei saa tõsikindlalt keegi väita, kuid teaadaolevalt olla selle eraarmee taga Putini lähikondsed. Moskva lähistel registreeritud juriidiline keha „Евро Полис“ olla aga tegelenud Süürias naftaväljade ja –tehaste vabastamisega nn DAESH/ISIS käest ja olla saanud selle eest tasuks veerandi sealsest toodangust. Kujutate ette seda rahahulka?

Venemaa Riigiduumas on jälle ettevalmistamisel seadus-eelnõu, mis peaks legaliseerima eraomanduslikud sõjaväestatud üksused. Seni aga on Wagneri grupeeringu tegevus ka Venemaa enda seaduste kohaselt lubamatu.

Parim illustratsioon sellele segadusele on väidetavalt Süürias püstitatud ausammas vene vabatahtlikele, millel olev relvastatud mees näib teatud rakursi all oma nägu fotograafi eest varjavat. Saatsin selle foto kahele piirkonda tundvale eksperdile küsimusega, et kas tegu olla tõese pildi või võltsinguga. Üks arvas seda olevat tõene ja teine ütles, et „ilmselt on see fake“ (võltsitud).

Veider lahing

Aga mis puudutab siis loo alguses mainitud lahingut, siis laias laastus toimus järgnev. Süüria territoorium jaguneb tinglikult sektoriteks, mida kontrollivad eri jõud. Iidse Eufrati jõest itta jäävat alal tegutsevad USA poolt toetatud Assadi režiimi vastased, nn demokraatlik opositsioon. Läänekaldal aga toimetavad Venemaa katuse all Assadi pooldajad.

Väidetavalt olla üle jõe nö võõrale alale hakanud liikuma mehed ja tehnika, ilmse eesmärgiga võtta lahinguga üle üks naftatööstuse objekt. Objektil istuvad USA instruktorid ja kohaliku relvakandjad olla helistanud vene poole sideohvitserile ning öelnud, et ärge jamage, me anname vastulöögi. Torust kostis juba tuttav „neid ei ole seal“. Järgnes vastulöök. Telefon helisenud uuesti. Sama mees küsinud: „Kas õhurünnak on läbi? Me tahaks oma mehi ja kehi tulla üles korjama.“

Nagu näete, kasutan ma rõhutatult tingivat kõneviisi. Uskuda sõjaseisukorras ühe või teise poole väiteid oleks narr. Uskuda, et surma sai 600 ründajat, oleks sama tobe, kui uskuda ametliku Kremli vastust, et „ehk oli seal mõni vene kodanik, kuid nad pole sõjaväelased“. Peale Krimmi on Kremli uskumisega üldse keerulised lood.

---

Ausamba foto leitav siit https://t.me/warjournal/665

---

lugu ilmus siin