Krimmi vahejaam

„Venemaa pole kunagi kedagi esimesena rünnanud!“ – see on üks vene uusmütoloogia alustalasid. Tõsi küll, tänu sellele on üsna keeruline usutavalt seletada, kuidas neist sai impeerium, mis aeg-ajalt teatab uhkusega, et on suurima pindalaga riik maailmas.

Nagu igal impeeriumil, nii on ka Venemaal olnud paremaid ja halvemaid aegu, puhkeperioode ja koguni tagasilööke. Maade kogumise aegu ja ka kaotuseid.

Nüüd mil lähenemas on kaks sõjakat aastapäeva – Krimmi kaaperdamise ja nn Suure Võidu oma – on paslik korraks taas mõtestada meie idanaabri käitumis-mustreid.

Sõjast sõjani
Kui eelmine sajand algas Venemaa jaoks kaotustega alates Vene-Jaapani sõjast kuni tsaarivõimu langemiseni, siis sajandi edenedes taastus Venemaa soov laieneda naabrite arvelt.

Nagu Riigikogu hiljutises avalduses ajaloomälu ja ajaloo võltsimise kohta taaskord meelde tuletatakse, siis päästid revanšistliku II Maailmasõja valla üheskoos Venemaa ja Saksamaa, mõlemad lootuses laiendada oma valdusi.

Mõistagi Venemaa tõrjub sääraseid süüdistusi, rääkides sellest, et leppeid Saksamaaga sõlmisid ka teised ning et tegu oli vaid jällegi „kaitsetaktikaga“, sõja alguse edasilükkamisega Venemaa jaoks. Seda võtet kasutas ka Venemaa suursaadik Eestis Aleksander Petrov teledebatis Marko Mihkelsoni ja Trivimi Velliste vastu.

Salasobingud
Samal ajal jättis nii lugupeetav suursaadik kui kahjuks ka oponendid kõrvale kõige olulisema – salaprotokollid, millega jaotasid Saksamaa ja NSVL omavahel Euroopa. Ei ole olemas ilmekamat näidet selle kohta, et „meie võõrast ei taha“ kõlab kui küüniline vale Moskva suust.

Võõraste maade tahtmise himu jätkus mõistagi ka peale NSVL lagunemist. Suurimat geopoliitilist katastroofi, kui tsiteerida Vladimir Putinit. Jupikeste kaupa õnnestus neid ära tassida nii Moldova kui Gruusia küljest. Viimati siis soetati keelatud võtetega Krimm.

Muidugi tuleb tunnistada, et pilt pole ainult ühetine. Venemaa on pidanud tispake ka loovutama. Nt merealasid Beringi väinas või jupikesi Hiinale Amuuri jõe kandis. Kuid see-eest kuulutati muistsete maade—avastajate kombel enda omaks arktiline merepõhi, viies sinna sama kombe kohaselt riigilipuke.

Korduvad käitumismustrid
Kuigi iga maadehaaramise lugu on olnud erinev, on neil ka üks korduv muster. Eriteenistuslik muster. Sihtmärgil tuleb avastada probleem ja seda võimendada. Seejärel sekkuda, kas nö abistajana või amputeerijana.

Venemaa eriteenistuste tegemisi ei maksa üle müstifitseerida. Nad ei ole iga tüli ja jama taga ning enamasti pole nad ka nende konfliktide loojad. Kuid juba olemasolevaid vastuseise oskavad nad kenasti ära kasutada.

Asjakohane on mõistagi tõdeda, et see võte pole mitte Moskvale ainuomane oskusteave, samu võtteid on kasutatud aegade hämarusest enam või vähem edukalt.

Krimmist Süüriani
Kui vaadata praegu Süürias toimuvat ning Venemaa osalust selles, siis ka siin võib tõdeda – Moskva ei algatanud seda sõda, kuid näeb võimalust seda ära kasutada. Nõrgestada selle läbi nii Euroopat kui ka ajades omavahel vaidlema NATO liikmesriike.

Kaheksa aastat enne Krimmi kirjutasin loo „Krimm – Ukraina püssirohutünn“, milles hoiatasin, et Ukraina peab sellega usinasti tegelema. Ukraina ei tegelenud ja juhtus see mis juhtus.

Miks ma nüüd pealkirjasin loo „Krimmi vahejaam“? Aga seetõttu et mina ei tea, et Venemaa käitumismuster oleks muutunud. Kui keegi teab vastupidist, andku palun toimetusele või otse autorile teada.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis