Kõik uus on hästi unustatud vana. Hetkel erakordsena tajutavas olukorras on tegelikult väga palju kõike seda, mida inimkond on juba varem üle elanud. Ja samas paljutki ka sellist, mis paotab meile tuleviku eesriiet, võimaldades enda jaoks läbi mõelda, mis suunas me seda tulevikku soovime mudida.
Ürgaegadest saadik on inimene üritanud endale luua turvalisuse illusiooni, peites end välismaailma ohtude eest. Veeretades kivi oma koopasuu ette, võis ta küll end mõelda ohutusse, kuid nt varingu korral muutus see turvalukk hoopis surmalõksuks.
Ehitades müüre ümber oma linnade ümber võis küll luua turvalisuse illusiooni ja ühtlasi tekitada võimutunde, kuid tegelikkuses ei päästnud see katkude või näljahädade eest. Kuid ikka ja alati on see olnud üks osa võimumängudest, nö sotsiaalsest lepingust võimulolija ja rahva vahel. See valitseja, kes suutis luua parema turva-illusiooni, sai oma rahva käest ka kõrgemat hinda küsida. Vabaduse hinda.
Väga laias laastus ongi kõik see taandatav kontrolli ja vabaduse kaalupunktiks. Kontrolli kaudu võimu kehtestamine tundub alati hea ja lihtne mõte. Suletud piirid ja kontrolli all olev ühiskond annab turvalisuse illusiooni. Loob näilise turvatunde, jättes kõik muu maailma hädad ja jamad tingliku linnamüüri taha.
Turvalisuse illusioon
Miks ma ütlen illusiooni? Sest ei eksisteeri ei täielikku kontrolli ega täielikk vabadust. Ka kõige rangemas vanglas pole täit kontrolli kõige, kasvõi inimese peas toimuva üle. Ja vabamaiski ühiskonnas allutab ka kõige priiusehimulisem inimene ennast ise mingile rutiinile ehk (enese-)kontrollile.
Hiina, Venemaa ja paradoksaalsel moel ka USA on hetkel liikumas suurema kontrolli poole. Jah, ka seni vabaduse kantsiks peetud USA, kehtestades kaubanduspiiranguid ja ehitades müüritarasid. Ja see viibki meid nüüd ettepoole, suurema pildi poole vaatamiseni.
Praegune koroona-nimeline laine pole ei esimene ega kohe kindlasti mitte viimane. Pandeemiaid on olnud ennem ja kohe kindlasti tuleb hiljemgi. Inimeste, kaupade ja teenuste vabal liikumisel on oma kõrvalmõjud. Globaliseerumisel on oma hind. Üks neist on see, et lisaks pagulastele või muidu ümberasujatele on maailm valla ka viirustele, mis liiguvad alati samm ees ravivõimalustest.
Segastel aegadel ilmuvad alati välja inimesed, kes pakuvad näiliselt lihtsaid lahendeid. Selliseid alfaisase meetmeid stiilis: las need võõrad kärvavad seal turvatara taga. Ja neile kes siin seespool midagi vastu kobisevad, neile anname lihtsalt molli. Või viskame sinnasamma, nende võõraste juurde, riigimüüri taha.
Kontroll vajab kontrolli
Ja need inimesed ei teki nö tühjast õhust, nad on kogu aeg meie ümber. Umbes nagu äädikakärbsed, kes lihtsalt soodsates oludes kiirkorras lagedale ronivad. Mõlemad poolused on meie enda sees, seas ja ümber olemas. Vabadushimuline maailmauurija ja koopasuu ette kivi veeretaja. Ja see on normaalne.
Mis on siis kogu selle loo moraal? Miks on see meile oluline, mida teevad hiinlased, venelased või minu poolest kasvõi somaallased enda kodus? Seni veel tinglikult vaba maailma kodanikena peame olema ülimalt tähelepanelikud, et kindlustunde pakkumise varjus ei pöörduks kaalukauss vabaduste püsiva piiramise kasuks.
Olen paraku üsna kindel kahes suures tagajärjes, mida toob endaga vajadus tuvastada praeguse nakkusega kokku puutunud inimesi ja nende tervislikku seisundit. Esiteks – veelgi paremad näotuvastusprogrammid ja digiseadmete kaudu kodanike jälitamine. Teiseks aga isikuvabaduste lõplik piiramine läbi kiibistamise. See müüakse turvajänestele meie seas maha imelihtsa valemiga: „te ju tahate teada, kuidas teie laste olukord on!“
Ehk siis peame tegema endast oleneva, et koroonast antud võim ei muutuks püsivaks krooniks võimukandjate peas.
No comments:
Post a Comment