Sõjasõltuvus

„Rahu on kõigest sõja jätkamine teiste vahenditega“ – selliste sõnadega võttis oma viimatise kirjatüki „Impeeriumite paraad“ kokku Vladislav Surkov, viimasel ajal veidi unustusse vajunud tegelane, kes on eri hetkedel üritanud olla vene eliidi mõttekujundaja ja –väljendaja. Nende pingutuste eest on teda ka pandud vastutama riiklike ülesannete eest, mh Ukraina tükeldamise eest sel perioodil, kui Kremli retoorikas oli kesksel kohal ülesanne luua Novorossija.

Kuid mitte Surkovi isik pole siinkohal peamine – ehkki tegu on ülimalt huvitava, mitmeti väga andeka ja ambitsioonika inimesega – vaid see mõttekäik, mida Surkov antud juhul esindab.

Selle ideestiku kohaselt Venemaa lihtsalt peab võitma selles sõjas, sest teisiti polevat mõeldav, õige ega õiglane.

Hasartmängija otsustavus

Paljuski meenutab see hasartmängija ahastavat otsustavust, kes vaatamata kõigele jätkab raha toppimist kasiino-masina pilusse, veendes ennast, et „no peale kõike seda pingutust lihtsalt peab tulema jackpot!“

Hasartmängija tühjendab oma pangakonto, tassib kodust kõik väärtusliku pandimajja ja laenab igaühe käest, manades: „no nüüd mul peab vedama ja küll siis alles kõik imestavad, kui vägev kuju ma olen!“. Tema jaoks on mäng asendanud kõik muud emotsioonid, kõik rõõmud ja lootused on kinni selles sünges ja ennasthävitavalt kogunevas hasardis.

Ega tegelikult pole selles kõiges midagi uut ei ühe inimese ega ka terve riigi kontekstis, ammugi pole see Venemaa spetsiifiline „müstilisus“. Kõige laiemalt tuntakse seda rajasõltuvuse teooria nime all, mis väga laias laastus väidab, et inimestel on kombek proovida jätkata sama tegutsemismustrit, mis kunagi on edu toonud. Et isegi vaatamata muutunud oludele, teistele osapoolte huvidele ja ressurisibaasile toob sama võttestiku uuesti kordamine taas edu.

Sama idee, erinevad vaated

Äärmiselt iseoomulik on ka kriitika, mis vene „süvariigist“ selle peale vastu voolas. Vene õigeuskliku patriotismi eestkõneleja, portaali „Russkaja Narodnaja Linija“ pidaja Anatolii Stepanov pidas moraalselt kõlbmatuks seda, et Surkov üritab taasleida ühist hingamist neetud Läänega. Et tuleb mõista - „Venemaa kui Kolmas Rooma“ on ainumõeldav arengutee. Et Venemaa peab ennast kehtestama mitte kui Lääne impeeriumitega ühes toimiv, vaid omaette nähtus.

Tõepoolest, Surkovi ideestik on viimasel ajal olnud selles, et lootus leida ennast koostöös Hiina, Aafrika ja muude lõunapoolsete jõududega on tulutu. Et vaja on luua koos USA ja Euroopaga uus raamistik, nö „Globaalne Põhi“ ... aga ka see pole hetke oluline, vaid viib meid põhiteemast kaugemale.

Põhiline nendes erinevates mõttekäikudes on Impeeriumi-kesksus. Nii ühed kui teised leiaad eri sõnastustest, et Venemaa tee on ette määratud. Et Venemaal pole muud teed ega väljundit kui olla Impeerium ja et impeeriumit defineerib sõda.

Sõda kui Impeeriumi olemus

Pidev sõda teiste, väiksemate ja suuremate konkurentidega, kes lihtsalt olemuslikult üritavad ema-Impeeriumit nõrgestada. Surkovi algtekstis tuuakse mh „pribaltika käratsevaid kääbuseid“, kes üritavad ässitada Euroopat Venemaa kallale. Muuseas selles kääbuste-mõnitamises ühinevad mõnuga ka Surkovi kriitikud.

Selles algloos tuuakse teiste „ipeeriumite paraadis“ osalejate näidetena veel välja nii Türgit kui Iiraeli, nii Hiinat kui USA’d, kes Donald Trumpi isikus ihalevat endale uusi territooriume. Kõik nad kopeerivat nii ehk naa Venemaa – see tähendab „loomulikku ja ainumõeldavat“ – käitumist, laienemistungi.

Mis on kogu selle heietuse mõte? Soovitus vaadata pisut kaugemale öeldud sõnadest, tulgu need siis Surkovi või tema kriitikute, või kasvõi Kremli praeguse peremehe suust. Tabada tuleb seda mõtet, mis on sõnade taga. Seda, et Impeerium on sõltuv sõdadest, olgu selle kulud kui suured tahes. Ümbritseval maailmal on valik, kas olla selle sõltuvuse ohver või valmisolev ohjeldaja.

---

lugu ilmus siin