Trumpi taktika - tõhus ülekoormamine

Inimestega manipuleerimise võtteid on mitmeid, üks nendest on ülekoormamine, viimine segadusse ja lootusetuse seisundisse ning siis oma tahte peale pressimine.

Taoline jõhker-lärmakas-ahistav survestamine pole mõistagi meeldiv ega au- või riigimehelikuna mõjuv, kuid tuleb tunnistada, et see toimib.

Lihtsustatud võrdlusena võib tuua olmelise olukorra, kus naine teatab abikaasale, et kapp on vaja teise seina ümber paigutada. Enne veel, kui mees jõuab hakata mõtlema, et kuidas ebameeldivast ülesandest kõrvale vingerdada, rääkimata vastuvaidluseks vajalike argumentide sõnastamiseks, sajavad peale juba uued sisendid. Lagi vajab ülevärvimist, kardinad väljavahetamist, uus auto ostmist, prügi väljaviimist ja üleüldse eluviisid ümbervaatamist.

Teine näide, kauplemiskäitumise valdkonnast. Kui ostja eesmärgiks on kaubelda välja nt allkiri müügilepingule müüjale kahjulikel tingimustel – ja kui too on kontrollitud olukorras, nt ei saa läbirääkimisruumist lahkuda, siis saab ta nö oimetuks küsitleda. Tuleb esitada katkematu jadana uusi ja korduvaid-täpsustavaid küsimusi, kuni algselt agressiivseks kauplemiseks valmis müüja vaimselt kokkujooksnuna on valmis andma allkirja ükskõik mis tingimustel, saaks ainult sellest lõputust jamast lahti.

Anti-Biden

Pidevalt initsiatiivi enda käes hoidmine, ärevusse pekstud meediale ja ühiskonnale pidevalt uute, üksteisele ja tervele mõistusele vastukäivate sisendite andmine lahendab kui mitte muud, siis vähemalt ühe ülesande. Selleks on olla anti-Biden. Mitu kuud peale võidetud valimis-lahingut ja kuu aega peale ametisse-asumist jätkab ta eelmise presidendi manamist (soovitan põgusaltki üle vaadata tema enda sotsiaalmeedia truthsocial konto).

Muuseas, ka see manipuleerimisvõte „süüdista oma eelkäijat“ on vana klassika. Selle taha saab varjata, et peale käratsemise ja vanade struktuuride lammutamise pole suurt midagi ette näidata. Kuid see eelmise presidendi süüdistamine ja primitiivse sõnavara kasutamine võimaldab tal jätkuvalt köita enda valijaskonna poolehoidu. Järelikult – ka see on toimiv võte.

Kui Joe Bideni tegutsemismustrit iseloomustas kohati masendav mitte-otsustamisvõimekus, siis sellel taustal näitab Donald Trump ennast teadlikult otsuste generaatorina. Ainuüksi esimeste nädalate jooksul hiigel-allkirjadega ehitud korralduste virn on nii muljetavaldav, et enamik inimesi ei vaevu isegi süvenema, kas need korraldused on mõtestatud või täidetavad, seaduspärasusest rääkimata.

Mitte-tühistatavus

Nagu Donald Trumpi juhtimisstiili kohta on öeldud Ean Nieman, üks „tühistamiskultuuri“ uurijatest, on see midagi sellist, mida ükski teine president välja ei kannaks. Ning et Trump on kõige mitte-tühistatavam inimene planeedil, ta lihtsalt paneb endast rääkima. Ning pole üleüldse vahet, kas räägitaks vaimustunult stiilis „just sellist ülemjuhatajat me tahtsimegi“ või pead raputades. See tegutsemis-stiil on tõhus ja toimiv. Tõsi küll, ühtlasi toodab see ka ridamisi kohtuasju, kuid nende protsesside pikkus ja lõpp on veel teadmata suurus.

Välispoliitilises plaanis võib üks hiljutine uudis, mis nö kollektiivse Trumpi mürapilves õhku paiskus, olla surmavalt tõhus ühe pikaltveninud probleemi lahendamisel. Nimelt on ammu räägitud, et ÜRO vajaks reformimist, eriti vajaks lahendamist Julgeolekunõukogu probleem, mis seisneb vetoõiguses, silmas pidades Venemaa ja Hiina tava blokeerida otsuseid, mis ohustavad halbu ja autoritaarseid praktikaid maailmapoliitikas.

Tõsi, ÜRO on küll äärmiselt ebatõhus organisatsioon ning osa tema allüksuste tööst on osutunud kohati probleeme tekitavaks, mitte lahendavaks. Kuid võttes arvesse ÜRO peakorteri asumist Manhattanil, tähendaks USA lahkumine sellest ilmselt ka selle organisatsiooni lõppu, vähemalt selle praegusel kujul. See meenutab veidi kiilaspäisuse ravi läbi giljotiniseerimise. Kindlasti tõhus, aga küsitava väärtusega.

---

lugu ilmus siin

Rabas sumpav rahvas: Kommentaar presidendi aastapäevakõnele 2025.a 24 veebruar

Vabariigi aastapäeva kõne on üks üsna kindel ja tavapärane formaat, millesse saab mahtuda vaid kõige olulisem. Laias laastus on need teemad ikka majandus, haridus ja julgeolek, mis on seotud nii omavahel kui ka kõigi muude eluvaldkondadega.

Minu vaatlusalas ehk välis- ja jugeolekuteemades on raske leida kõnekujundeid, mida pidukõnes kasutada ilma liigset muret külvamata ühelt poolt ja õõnsasse paatosesse langemata teisalt.

Kuid alati on sellesse võimalik sisse õmmelda mõni oskuslik metafoor, mis annab kõnele sügavust, nii otseses kui kaudses mõttes. Seekordses kõnes haakis mind väljend: „nüüdses maailmas õige tee leidmine on hakanud meenutama rabas sumpamist“.

Selles on midagi nii meile omast, suisa Vargamäelikku ja veelgi ürgsemat, on ju meil ju siin soode ja rabadega oma erisuhe. Rabasaared on pakkunud peidupaika rasketel aegadel, soine pinnas on oskuslikul tegutsemisel muutunud viljakaks põllumaaks. Raba peidab endas ilu ja ohte, hingematvaid vaateid ja võimalust, et kindlana näinud pinnas võib jalge alt ära vajuda.

Kuid me oleme siin soode ja rabade vahel ellu jäänud. Õppinud neid õõtsuvaid aegu ja pinnaseid ära kasutama koguni kindlustena, ehitades sinna vaid omadele teada olevaid salajasi rabaradasid ning kõigile nähtavaid turvalisi laudteid.

Me teame, kuidas seda teha, headel aegadel koos naabritega, „kuid vajadusel ka üksi“ – see on teie märksõna, mis torkas tavapärasest erinevana kõrva. Taoline tegevus nõuab aega ja oskusi, teavet ja vahendeid. Veelgi enam aga pingutust ja tahet see ära teha. Kõike eelnevat me leiame, kui on tahet. Kaitsetahet.

Tahet kasutada tuntud ja tundmatuid, vanu ja uudseid lahendusi, olgu selleks droonid või AI. Tehismõistusvõrgustiku õppimine ja õpetamine omab muuseas laiemat välis- ja julgeolekupoliitilist mõõdet, kui seda esmapilgul hoomata oskame. Kaasaegses, rabana õõtsuvas maailmas on suurem eduvõimalus neil rahvail, kes suudavad end siin sisse seada ja omasena tunda ja teistele võrdväärne partner olla. AI abil saame jälle olla endast suuremad, nii nagu wikipedias on eestikeelseid artikleid rohkem kui mõneski meist suuremas keeles.

Omaette punktina peatun ka presidendi kõnes mainitud ÜRO reformimise vajadusel. Seegi turvalise rabasaarena tundunud nähtus on löönud õõtsuma ning vajab põhjalikku ümberkorraldust. Sookuivendajate agarusest tingituna võib see pidepunkt sootuks kaduda ning ka selleks peame olema valmis. Nagu ütles president rabametafoori juures: „tuleb olla väga tähelepanelik ja osata vaadata kaugemale.“

---

lugu ilmus siin

Ukraina maavarade lepingust

1- väidetavalt üle antud uut lepinguversiooni ise näinud ei ole, seega lepingu sisu / muudatuste mahu ja olemuse kommenteerimine oleks liigne spekulatsioon

2- hetkel paisatakse eetrisse emotsioone, kuid taoliste pika-ajaliste lepingute sõlmimiseks on vaja need kõrvale jätta ning vaadata mõlema osapoole rahvuslikke huve

3- Ukrainal oleks mõistlik teha vastukäik ja pakkuda välja lepingu omapoolne versioon, nii muutuks protsess rohkem läbirääkimiste moodi välja nägevaks ning õiglasemana tajutavaks

Juttu sellest oli eilses venekeelses Aktuaalses Kaameras

Эпицентр: Trump ja Euroopa

- Donald Trump ja tema meeskond on teadlikult valinud kaose kui manipueerimise meetodi, see on juhtimisvõttena halb, kuid läbirääkimisvõttena levinud ja toimiv

- vana põhimõte "suur võim tuleb koos suure vastutusega" antud juhtumil ei toimi

- rääkida pikaajalistest muudatustes a la "müncheni sobing" jne ei ole päris kohane, sest Trump ei sõlmi pikaajalisi lepinguid, vähemalt mitte antud ajahetkel, ta koormab kõik osapooled vastukäivate sisenditega üle ja hiljem hakkab tööle juba iga sihtmärgiga eraldi

- jääb mulje, et meie ette riputatakse esmatasandi kõneisikute poolt väga kõlisevaid ja tähelepanu tõmbavaid informatsioonilisi kellukesi, et me keskenduks neile. nende taga aga juba tõsisemalt räägitakse hoopis teist juttu, nii pühendumusest NATO'le kui Ukraina toetamisele jne

saatejuht Andrei Titov, külalised Artjom Dudtšenko, Igor Gretski, Jarosla Tavgen' ja Karmo Tüür. Saade tervikuna vaadatav siit 

Lääs kui maatriks on murenemas?

Meid ümbritsev maailm on suuresti maatriks. Meie enda poolt loodud maatriks. Kui me näeme seda maailma hädaoruna, täis ohtu ja ülekohut, siis me keskendume sellele – ja muremärke on ju tõepoolest lademes, mida sellele mõttemustrile kinnituseks leida. Kui aga tajume seda kõike kui võimaluste merd, kus iga muudatus on mitte hädaoht, vaid šanss teisiti tegutsedes edu saavutada, siis pole meie maatriks enam muremust tardumus, vaid võbelev ja elav võrgustik.

See lihtne mudel ei puuduta ainult meie nö sisekosmost, vaid ka välismaailma kõige laiemas mõttes, kuni rahvusvaheliste suheteni välja. Kui soovite, siis on selles teatud annus religioossust, usku kokkulepetesse, liitudesse ja suhete kestvusesse.

Arvate, et religioosne ja ilmalik pole ühildatav? Olgu Vatikan teile abiks – parim näide pragmaatilisest riiklusest usu sildi all. Aga siin loos on siiski juttu mitte kirikustatud usust, vaid meie enda uskumustest ja nende mõjust päriselule.

Kollektiivne Lääs

Meie peades viimase paarkümne aastaga end kehtestanud maatriks nimega „kollektiivne Lääs“. See muutus millekski peaaegu käegakatsutavaks peale Eesti liitumist vastavate klubidega, nimelt NATO ja EU’ga. Oleme selle iseendale rääkinud millekski musketäride ühenduse sarnaseks, kus „kõik ühe ja üks kõigi eest“ seisavad. Kus kehtivad aated ja väärtused, õilsad mängureeglid ja aus kohtupidamine, kõigest muust heast rääkimata.

Selle nägemuse suhtes oldi mõistagi ka kriitilised, see on vabaduse hind. Paradoksaalsel moel välised hääled maalisid meid ühtsemanagi kui me seda ise oskasime. „Kollektiivset läänt“ maaliti millegi tumeda ja koledana, uusimperialistliku monoliitse ühendusena, mis üritab maailmale oma reegleid pähe suruda.

Need jutud meenutasid küll veidi seda anekdooti, kus vana juudi käest küsitakse, et miks ta ometigi loeb antisemiitlike ajalehti? Vanamees muigas vastu: „Aga teate, kui hästi meist nendes kirjutatakse, et me oleme kõikvõimsad ja ühtehoidvad, et meie juhimegi kogu maailma!“

Kas vabadusel on vaja juhti

Enamasti olid need välised manajad ühtsed aga selles, et kogu Läänt juhitakse Washingtonist ja ülejääänud mängus osalised vahivad alandlikult Onu Sami suhu, oodates küpsiseid ja korraldusi.

Sisemised kriitikud kippusid pigem rääkima mitte Washingtoni, vaid Brüsseli diktaadist (või siis “Prüsseli tiktaadist“ vastavalt kirjaoskuse ja/või iroonia tasemele) kui mingist abstraktsest ja konspiroloogilsisest süvariigi taolisest juhtimiskeskusest.

Igatahes tajuti aga seda maatriksit kui millegi enam-vähem ühtsena, kus otsuseid langetatakse konsensuse alusel, miska kõik protsessid võtsid lõputute läbirääkimiste ja konsultatsioonide tõttu hiigelpikke aegu.

Rebend toob muudatusi

Nüüd on aga sellesse ühishingamisse löödud tajutav mõra. Ilma tavaliste-viidatud pikkade kooskõlastusteta tormas ruumi uus tuul, mis teatas et niimoodi see enam kesta ei saa. Et Ameerika ei kavatse enam kinni maksta ümberjagamise ja heaolu uimas laisaks läinud eurooplaste turva-arveid.

Tõsi küll, ega see nüüd väga uus ka ei olnud, seda kõike oli ju varem kuulda olnud, kuid nagu ikka, saabus talv ootamatult. Valimistelt valimistele liikudes on Euroopa poliitikud läinud häälte võitmiseks suuremate ja pehmemate sotsiaalsete turvavõrkude punumise teed.

Nüüd, muutunud julgeolekuruumis selgub, et vahendid on aga vaja ümber suunata hoopis karmimate ja sõjalisematele turvameetmetele, mis ennustab jõhkrat populismilainet lähenevate valimiste käigus. Kõikvõimalikud lihtsate lahenduste pakkujad hakkavad üksteise võidu rääkima, kuidas raha ja tähelepanu on vaja sõjavankri eest ära võtta ning taas pehmelt võltsi turvatundena inimestele tagasi anda.

Kilbiga või kilbil?

Kas kõik see tähendab, et „kollektiivse Lääne“ paljudest plaatidest koosnev komposiitkilp laguneb? See võib nii juhtuda, kui me võtame loo alguses viidatud mustamurelise mõttemudeli enda omaks. Tardume letargiasse ja laseme lammutajatel saada, mida nad soovivad.

Kilbiga või kilbil – antiikmaailmas tähendas see ütlus, et sa tuled lahingust tagasi kas ise kilpi kandes või tuuakse sinu elutu keha kilbil kui kanderaamil kaaslaste poolt koju.

Üllataval kombel võib nüüd õigus olla nendel vene propagandistidel, kelle maatriks „kõike juhib Washington“ on nüüd kasutuks muutunud. Needsamad agressioonikuriteo kaasa-aitajad räägivad hetkel, et vastutus on Euroopa ja Ukraina otsustajatel. Kas teate, selles langevad kokku selleks momendiks USA presidendiametisse sattunud mehe ja vene propagandameistrite sõnumid ... ja terve mõistus!

Vastutus ongi nüüd meie kanda. See kilp on nüüd meie koostada ja kanda. Ei ole kerge see koorem ning nõuab paljustki loobumist, ressursside ümbersuunamist, poliitikate ümbervaatamist. Aga kas see on hädaorg või võimalus, see on nüüd juba igaühe otsustada.

---

lugu ilmus siin

Sihik: Saudi-Araabias toimunud USA-Venemaa kõrgetasemeline kohtumine

- ”Meid lihtsalt ei kuulatud, vaid võeti ka kuulda”, ütles veteranpoliitikust Venemaa välisminister Sergei Lavrov üsna nähtavalt rahulolevalt pärast Ar Ryiadis toimunud USA ja Venemaa kõrgetasemelist esmakohtumist. Kui suure triumfina on Venemaal esmalt Trumpi kõnet Putinile ja nüüdset kohtumist Saudi-Araabias omadele esitletud?

Ennem kohtumist oldi täis-vaimustuses, rääkides eelkõige sellest, kuidas eurooplased ja ukrainlased on solvunud, aga nüüd saavad tõsised onud kokku ja räägivad tõsistel teemadel ning nendel teistel pole laua taha asja

Peale kohtumist on vaimustus palju väiksem. Lennata 8 tundi, viia läbi kohtumine 4,5 tundi ja tõdeda, et ainuke asi, milles kokku lepiti, oli suursaadikute saatmin vastastikku USAsse ja Venemaale ... noh selleks ei pidanud ju kohale lendama.

Ehk siis – loodeti läbi rääkimistele, aga hiljem tõdeti, et see oli nüüd sisenemispunkt protsessi, millest võivad saada läbirääkimised.

- Venemaa poolt esindasid kõnelustel tõelised diplomaatia saurused – 77-aastane Juri Ušakov ja 74-aastane Lavrov, lisaks 49-aastane Venemaa otseinvesteeringute fondi tegevjuht Kirill Dmitrjev. Mida sellisest delegatsiooni koosseisust välja lugeda võis?

Kõige värvikam on kolmas persoon, tegu on omamoodi anomaaliaga, Kiievis sündinud ja Ukraina kodakondsust omanud mehega, kellel on hea USA haridus, aga veelgi olulisemalt lähedus väidetava Putini tütrega, kellest on saanud omamoodi probleemide lahendaja kuulsuse.

Ehk siis loodeti ilmselt mingile diilile, mis oleks võinud sündida kohe sama laua taga, aga seda ei sündinud.

- Kohtumisejärgsed muljed kanti mõlemal poolel ette üsna loosungite keeles, aga loosungites olid päris tõsised sõnumid – suursaatkonnad täidetakse taas diplomaatidega, majandussuhted taastatakse, teineteise mõistmine on olemas,.. Kohati näib, et Venemaa saavutas selle kohtumisega soovitud narratiivi stiilis ”meile tehti kolm aastat mitte-suhtlemise ja sanktsioonidega liiga, aga oleme suuremeelsed ja anname selle andeks”. Või olen kehakeelt uudistes valesti lugenud?

Selle kohtumise tõlgendajad Venemaal on pidanud vajalikuks hakata jälle algusest peale seletama, et miks SVO ikkagi pidi algama, et see pole agressioon. Ilmselt ei teostunud see variant, et rääkima hakatakse nö puhtalt lehelt, ilmselt tehti USA poolt etteheiteid ja –kirjutusi lähtuvalt sellest, et Venemaa on agressor.

- Kas seesama ”meile on liiga tehtud, aga anname andeks” mentaliteet võetakse nüüd ka sisuliste kõneluste juures laua taga algpositsiooniks ehk pannakse lauale väga suur tükk nõudmisi?

See on loogiline, et mõlemad pooled on kopsud õhku täis võtnud ning alustavad ülemääraste nõudmistega. Aga arvestades Trumpi asja-ajamise loogikat, võib selle alguse asemel läbirääkimised üldse katkestada, selleks et oponendil õhk välja lasta

- ”Kõik pooled peavad tegema järeleandmisi”, oli USA välisministri Rubio korduv sõnum. Ei näe küll kohta, kus Venemaa tahaks või saaks teha enda meelest järeleandmisi. Sina näed?

Venemaa meelest on suurim järeleandmine see, et nad lõpetavad ”sõjalise faasi” erioperatsioonis

- Ilmselt on raske eeldada ka nõuet Venemaale taastada kas või 2022. aasta suure sõja alguse eelsed piirid, 2014. aasta eelsetest rääkimata?

See on asi, mida VF tahab iga hinna eest vältida ja välistada, et see võik isegi jutuks tulla. Aga nagu varemgi, võib kogu jutt ”Venemaa ei loovuta oma territooriume” osutuda tühjaks ning nn hea tahte märgina võib see ikkagi sündida.

- Mõistus tõrgub võtmast Ukraina sõja rahukõnelustest ilma Ukrainata, aga seda ilmselt Venemaa hea meelega silmas peakski ja kas tõesti unistabki uuest Jaltast või Münchenist, kus ”kaks, me kaks” maailma uueks loome?

USA-VF kontaktgruppide loomine ja isegi võimalikud kunagised läbirääkimised ei ole sama asi mis on Ukraina rahuläbirääkimised. USA peaeesmärk on ohjeldada Hiinat ning ta teab väga täpselt, et Peking modelleerib toimuvat enda peale võimaliku Taiwani kaaperdamise kontekstis


- Kuna USA uue administratsiooni ja eriti selle juhi Donald Trumpi ütlused on nii kaootilised ja kiirelt muutuvad, kas on oodata ka sarnast turbulentsi eesseisvatest kõnelustest?

Ma arvan, et see on midagi, mida nii Putin kui Trump naudivad – raskeid läbirääkimisi keeruliste partneritega. Nad mõlemad respekteerivad jõudu, enda kehtestamist. Kui vastan on nõrk, siis pole mäng huvitav.

---

saade järelkuulatav siit

Me pole lihtsalt harjunud, et meiega nii käitutakse

Münchenis anti Euroopale hele kõrvakiil. Aga jätame alguses kõrvale riigi- ja isikunimed, et puhastada välja emotsioonid ning vaadata süsteemselt, mis toimus.

X riigi kõrge esindaja külastas riiki Y, jättis kohtumata sealse valitsusjuhiga, kuid kohtus opositsiooniga. Hiljem avalikus kõnes noomis Y riigi poliitilist süsteemi, mis ei arvesta opositsiooni arvamusega.

Tuleb tuttav ette? Euroopa ja EL juhid on seda harrastanud korduvalt, olgu esimesena pähekargavateks näideteks Ukraina 2013 ja Gruusia 2024.

Uus maailm kritiseerib Vana

Nüüd tegi seda USA uue administratsiooni esindaja ehk asepresident J.D. Vance, külastades Saksamaad, jättes kohtumata kantsler Scholtziga, kuid kohtudes opositsioonilise Alternatiiviga Saksamaa jaoks. Ja seejärel noomis Müncheni julgeolekukonverentsil justkui tervet Euroopat, et siin ei arvestata rahva tahtega. Et tegeletakse sõnavabaduse piiramisega. Et ollakse taandumast demokraatia aluspõhimõtetest.

Loomulikult võeti see sõnum siinpool Atlandi ookeanit vastu valulikult. Me oleme harjunud endast ja siinsest poliitilisest süsteemist mõtlema kui parimast teadaolevast. Oleme harjunud sellelt positsioonilt lugema epistleid teistele ja olema õpetaja rollis.

Vana maailm ehk Euroopa võpatas valuliselt, kui Uue maailma ehk USA esindaja tuli nüüd meile epistlit lugema. Õpetaja rollis olles ongi valus taluda kriitikat, seda enam kui see tundub ebaõiglane.

Muutuvad rollid

Aga teate mis, tänapäeval ongi vanad rollid murenemas. Õpetaja klassi ees ei pruugi olla informeerituim inimene ruumis. Õpilane koos oma nutiseadme ning selles pesitseva AI-tarkusega võib täie õigusega näpu püsti ajada ning öelda: „õpetaja, te eksite!“

Olgu selguse nimel öeldud, et ma tegelikult ei arva, nagu USA esindajal olnud õigus. Parlamentaarses demokraatias võib vabalt juhtuda, et suhteliselt populaarne poliitiline jõud on enamuse jaoks koostöökõlbmatu – selle alusel esitatud süüdistus demokraatlikest aluspõhimõtetest taandumise kohta on oma olemuselt väär.

Aga tulen tagasi loo alguses kirjapandud mõtte juurde. Eurooplastena oleme me endale omistanud moraalse majaka ning õpetaja staatuse. Seda enam peame muutuvas maailmas olema valmis, et meile võidakse hakata vastu ning öelda: „õpetaja, te eksite!“. Selle peale ei tule solvuda ja ütlejat halvustada, vaid vaadata igaks juhuks enda seisukohad üle ning mõelda, kas ehk oleme selliseks moraalseks kõrvakiiluks alust andnud? Ja kui oleme veendunud, et meie endi asjaajamises on kõik 100% korras, siis reageerima rahulikult.

Iga kriis on millekski hea

Euro-atlantiline hetkeline kriisike ei anna veel alust paanikaks ja hüüeteks, et „NATO on surnud“. Ka see läheb üle. Kriisi algpõhjus pole siiski hetkeks võimule saanud kärarikas seltskond ja nende häiriv suupruukimine. Algpõhjus on tegelikult ka eksisteeriv mugavustsoon, millesse vana Euroopa on langenud. Võtkem seda Münchenis antud heledat kõrvakiilu kui võimalust end sellest letargiast lahti raputada.

Lõpetuseks lubage mul öelda - järgmistel valimistel saab minu hääle selgelt esitatud idee, kuidas toetada kodumaise kaitsetööstuse ja drooniõppe arengut. Ka kohalikel valimistel. Võtke seda poliitikasse sekkumisena, kui tahate.

---
lugu ilmus siin

USA-VF kohtumisest Saudi-Araabias

Kui me tavaliselt oleme harjunud poliitikutest mõtlema kui ümmarguste vastuste generaatoritest, kes räägivad palju, aga pärast ei saa muhvigi aru, siis Donald Trump on sisse viinud hoopis teissuguse stiili. Lühikeste, otsustavalt kõlavate, kuid vasturääkivate ja kiirelt muudetavate väljaütlemiste stiili. Sealt tulevate sõnumite jälgimine on nagu piibli või Šveiki lugemine, kuskohast igaüks saab endale noppida talle sobivad tsitaate.

Vene pool nopib endale sobivaid ja võimendavad neid. See pole mitte „Venemaa on jälle tegija“ – sest nende retoorilises minapildis on nad kogu aeg tegijad, vaid rõõmusõnumid selle üle, et Lääs on sisemiselt lõhki, et Euroopa on hirmunud

Miks praegu toimus kahepoolne kohtumine, kus laua taga polnud ei Euroopat ja Ukrainat? Aga see on ainus meetod, kuidas seda kohtumist sai korraldada Trumpi stiilis - nüüd ja kohe. Kui oleks pidanud hakkama sinna külge haakima kolmandaid osapooli, siis oleks see võtnud pikalt aega, aga see talle ei sobi, ta tahab koheseid tulemusi

Tundub, et vene poolele antakse praegu võltsi enesekindlust, selleks et hiljem teha neile hoopis teistsugune ettepanek.

Kas me peaksime muretsema? Murelikkusest pole tolku, me peame olema valmis tegutsema autonoomselt ja vajaduse korral ka USA huvidega vastuollu minnes, sest need huvid on praegu kiirelt ümber sõnastatavad ning muutuvad. Iga jõnksatusega ei pea kaasa minema, see oleks narr.

Kõigest sellest saab lähemalt kuulata-vaadata siit (1:30 kuni 11:50), saatejuht Grete Lõbu

Разбор полётов: Trump, Rumeenia, Palestiina, Slovakkia

- Donlad Trump teine presidendi-amtiaeg on alanud suure kaose külvamisega. Üks vastuolulisemaid käike sellest on riigi pehme välispoliitilise instrumendi ehk USAID segikloppimine. Jah, igasuguseid eelarvelisi asutusi tulebki aeg-ajalt üle vaadata nende  tegevuse mõtestatuse ja sisulise effektiivsuse osas, kuid igatahes hetkeks tekitab see olukorra, mida võivad ärakasutada teistsugused "abipakkujad"

- Rumeenia senine president teatas tagasiastumisest, võtmaks opositsioonierakondadel käest võimalust ennast upitada läbi umbusaldamise-kampaania (maikuus tulevad uued valimised, seni täidab presidendi ülesandeid senati esimees)

- Palestiina kui kinnisvara-projekt, mis kaasneb etnilise puhastusega

- Slovakkia vene-vastaste protestide võrdlemine Maidaniga Ukrainas ning 3,5% reegel

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Karmo Tüür ja Harri Tiido, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов

- surve Ukrainale valimiste / rahuläbirääkimiste osas

- Trumpi kaubandussõjad 

- Saksamaa protestid "Alternatiiv Saksamaa jaoks" vastu

- Belgia keskvalitsuse moodustamise eripärad

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit