Taoline jõhker-lärmakas-ahistav survestamine pole mõistagi meeldiv ega au- või riigimehelikuna mõjuv, kuid tuleb tunnistada, et see toimib.
Lihtsustatud võrdlusena võib tuua olmelise olukorra, kus naine teatab abikaasale, et kapp on vaja teise seina ümber paigutada. Enne veel, kui mees jõuab hakata mõtlema, et kuidas ebameeldivast ülesandest kõrvale vingerdada, rääkimata vastuvaidluseks vajalike argumentide sõnastamiseks, sajavad peale juba uued sisendid. Lagi vajab ülevärvimist, kardinad väljavahetamist, uus auto ostmist, prügi väljaviimist ja üleüldse eluviisid ümbervaatamist.
Teine näide, kauplemiskäitumise valdkonnast. Kui ostja eesmärgiks on kaubelda välja nt allkiri müügilepingule müüjale kahjulikel tingimustel – ja kui too on kontrollitud olukorras, nt ei saa läbirääkimisruumist lahkuda, siis saab ta nö oimetuks küsitleda. Tuleb esitada katkematu jadana uusi ja korduvaid-täpsustavaid küsimusi, kuni algselt agressiivseks kauplemiseks valmis müüja vaimselt kokkujooksnuna on valmis andma allkirja ükskõik mis tingimustel, saaks ainult sellest lõputust jamast lahti.
Anti-Biden
Pidevalt initsiatiivi enda käes hoidmine, ärevusse pekstud meediale ja ühiskonnale pidevalt uute, üksteisele ja tervele mõistusele vastukäivate sisendite andmine lahendab kui mitte muud, siis vähemalt ühe ülesande. Selleks on olla anti-Biden. Mitu kuud peale võidetud valimis-lahingut ja kuu aega peale ametisse-asumist jätkab ta eelmise presidendi manamist (soovitan põgusaltki üle vaadata tema enda sotsiaalmeedia truthsocial konto).
Muuseas, ka see manipuleerimisvõte „süüdista oma eelkäijat“ on vana klassika. Selle taha saab varjata, et peale käratsemise ja vanade struktuuride lammutamise pole suurt midagi ette näidata. Kuid see eelmise presidendi süüdistamine ja primitiivse sõnavara kasutamine võimaldab tal jätkuvalt köita enda valijaskonna poolehoidu. Järelikult – ka see on toimiv võte.
Kui Joe Bideni tegutsemismustrit iseloomustas kohati masendav mitte-otsustamisvõimekus, siis sellel taustal näitab Donald Trump ennast teadlikult otsuste generaatorina. Ainuüksi esimeste nädalate jooksul hiigel-allkirjadega ehitud korralduste virn on nii muljetavaldav, et enamik inimesi ei vaevu isegi süvenema, kas need korraldused on mõtestatud või täidetavad, seaduspärasusest rääkimata.
Mitte-tühistatavus
Nagu Donald Trumpi juhtimisstiili kohta on öeldud Ean Nieman, üks „tühistamiskultuuri“ uurijatest, on see midagi sellist, mida ükski teine president välja ei kannaks. Ning et Trump on kõige mitte-tühistatavam inimene planeedil, ta lihtsalt paneb endast rääkima. Ning pole üleüldse vahet, kas räägitaks vaimustunult stiilis „just sellist ülemjuhatajat me tahtsimegi“ või pead raputades. See tegutsemis-stiil on tõhus ja toimiv. Tõsi küll, ühtlasi toodab see ka ridamisi kohtuasju, kuid nende protsesside pikkus ja lõpp on veel teadmata suurus.
Välispoliitilises plaanis võib üks hiljutine uudis, mis nö kollektiivse Trumpi mürapilves õhku paiskus, olla surmavalt tõhus ühe pikaltveninud probleemi lahendamisel. Nimelt on ammu räägitud, et ÜRO vajaks reformimist, eriti vajaks lahendamist Julgeolekunõukogu probleem, mis seisneb vetoõiguses, silmas pidades Venemaa ja Hiina tava blokeerida otsuseid, mis ohustavad halbu ja autoritaarseid praktikaid maailmapoliitikas.
Tõsi, ÜRO on küll äärmiselt ebatõhus organisatsioon ning osa tema allüksuste tööst on osutunud kohati probleeme tekitavaks, mitte lahendavaks. Kuid võttes arvesse ÜRO peakorteri asumist Manhattanil, tähendaks USA lahkumine sellest ilmselt ka selle organisatsiooni lõppu, vähemalt selle praegusel kujul. See meenutab veidi kiilaspäisuse ravi läbi giljotiniseerimise. Kindlasti tõhus, aga küsitava väärtusega.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment