Ennem kohtumist oldi täis-vaimustuses, rääkides eelkõige sellest, kuidas eurooplased ja ukrainlased on solvunud, aga nüüd saavad tõsised onud kokku ja räägivad tõsistel teemadel ning nendel teistel pole laua taha asja
Peale kohtumist on vaimustus palju väiksem. Lennata 8 tundi, viia läbi kohtumine 4,5 tundi ja tõdeda, et ainuke asi, milles kokku lepiti, oli suursaadikute saatmin vastastikku USAsse ja Venemaale ... noh selleks ei pidanud ju kohale lendama.
Ehk siis – loodeti läbi rääkimistele, aga hiljem tõdeti, et see oli nüüd sisenemispunkt protsessi, millest võivad saada läbirääkimised.
- Venemaa poolt esindasid kõnelustel tõelised diplomaatia saurused – 77-aastane Juri Ušakov ja 74-aastane Lavrov, lisaks 49-aastane Venemaa otseinvesteeringute fondi tegevjuht Kirill Dmitrjev. Mida sellisest delegatsiooni koosseisust välja lugeda võis?
Kõige värvikam on kolmas persoon, tegu on omamoodi anomaaliaga, Kiievis sündinud ja Ukraina kodakondsust omanud mehega, kellel on hea USA haridus, aga veelgi olulisemalt lähedus väidetava Putini tütrega, kellest on saanud omamoodi probleemide lahendaja kuulsuse.
Ehk siis loodeti ilmselt mingile diilile, mis oleks võinud sündida kohe sama laua taga, aga seda ei sündinud.
- Kohtumisejärgsed muljed kanti mõlemal poolel ette üsna loosungite keeles, aga loosungites olid päris tõsised sõnumid – suursaatkonnad täidetakse taas diplomaatidega, majandussuhted taastatakse, teineteise mõistmine on olemas,.. Kohati näib, et Venemaa saavutas selle kohtumisega soovitud narratiivi stiilis ”meile tehti kolm aastat mitte-suhtlemise ja sanktsioonidega liiga, aga oleme suuremeelsed ja anname selle andeks”. Või olen kehakeelt uudistes valesti lugenud?
Selle kohtumise tõlgendajad Venemaal on pidanud vajalikuks hakata jälle algusest peale seletama, et miks SVO ikkagi pidi algama, et see pole agressioon. Ilmselt ei teostunud see variant, et rääkima hakatakse nö puhtalt lehelt, ilmselt tehti USA poolt etteheiteid ja –kirjutusi lähtuvalt sellest, et Venemaa on agressor.
- Kas seesama ”meile on liiga tehtud, aga anname andeks” mentaliteet võetakse nüüd ka sisuliste kõneluste juures laua taga algpositsiooniks ehk pannakse lauale väga suur tükk nõudmisi?
See on loogiline, et mõlemad pooled on kopsud õhku täis võtnud ning alustavad ülemääraste nõudmistega. Aga arvestades Trumpi asja-ajamise loogikat, võib selle alguse asemel läbirääkimised üldse katkestada, selleks et oponendil õhk välja lasta
- ”Kõik pooled peavad tegema järeleandmisi”, oli USA välisministri Rubio korduv sõnum. Ei näe küll kohta, kus Venemaa tahaks või saaks teha enda meelest järeleandmisi. Sina näed?
Venemaa meelest on suurim järeleandmine see, et nad lõpetavad ”sõjalise faasi” erioperatsioonis
- Ilmselt on raske eeldada ka nõuet Venemaale taastada kas või 2022. aasta suure sõja alguse eelsed piirid, 2014. aasta eelsetest rääkimata?
See on asi, mida VF tahab iga hinna eest vältida ja välistada, et see võik isegi jutuks tulla. Aga nagu varemgi, võib kogu jutt ”Venemaa ei loovuta oma territooriume” osutuda tühjaks ning nn hea tahte märgina võib see ikkagi sündida.
- Mõistus tõrgub võtmast Ukraina sõja rahukõnelustest ilma Ukrainata, aga seda ilmselt Venemaa hea meelega silmas peakski ja kas tõesti unistabki uuest Jaltast või Münchenist, kus ”kaks, me kaks” maailma uueks loome?
USA-VF kontaktgruppide loomine ja isegi võimalikud kunagised läbirääkimised ei ole sama asi mis on Ukraina rahuläbirääkimised. USA peaeesmärk on ohjeldada Hiinat ning ta teab väga täpselt, et Peking modelleerib toimuvat enda peale võimaliku Taiwani kaaperdamise kontekstis
- Kuna USA uue administratsiooni ja eriti selle juhi Donald Trumpi ütlused on nii kaootilised ja kiirelt muutuvad, kas on oodata ka sarnast turbulentsi eesseisvatest kõnelustest?
Ma arvan, et see on midagi, mida nii Putin kui Trump naudivad – raskeid läbirääkimisi keeruliste partneritega. Nad mõlemad respekteerivad jõudu, enda kehtestamist. Kui vastan on nõrk, siis pole mäng huvitav.
---
saade järelkuulatav siit
No comments:
Post a Comment