X riigi kõrge esindaja külastas riiki Y, jättis kohtumata sealse valitsusjuhiga, kuid kohtus opositsiooniga. Hiljem avalikus kõnes noomis Y riigi poliitilist süsteemi, mis ei arvesta opositsiooni arvamusega.
Tuleb tuttav ette? Euroopa ja EL juhid on seda harrastanud korduvalt, olgu esimesena pähekargavateks näideteks Ukraina 2013 ja Gruusia 2024.
Uus maailm kritiseerib Vana
Nüüd tegi seda USA uue administratsiooni esindaja ehk asepresident J.D. Vance, külastades Saksamaad, jättes kohtumata kantsler Scholtziga, kuid kohtudes opositsioonilise Alternatiiviga Saksamaa jaoks. Ja seejärel noomis Müncheni julgeolekukonverentsil justkui tervet Euroopat, et siin ei arvestata rahva tahtega. Et tegeletakse sõnavabaduse piiramisega. Et ollakse taandumast demokraatia aluspõhimõtetest.
Loomulikult võeti see sõnum siinpool Atlandi ookeanit vastu valulikult. Me oleme harjunud endast ja siinsest poliitilisest süsteemist mõtlema kui parimast teadaolevast. Oleme harjunud sellelt positsioonilt lugema epistleid teistele ja olema õpetaja rollis.
Vana maailm ehk Euroopa võpatas valuliselt, kui Uue maailma ehk USA esindaja tuli nüüd meile epistlit lugema. Õpetaja rollis olles ongi valus taluda kriitikat, seda enam kui see tundub ebaõiglane.
Muutuvad rollid
Aga teate mis, tänapäeval ongi vanad rollid murenemas. Õpetaja klassi ees ei pruugi olla informeerituim inimene ruumis. Õpilane koos oma nutiseadme ning selles pesitseva AI-tarkusega võib täie õigusega näpu püsti ajada ning öelda: „õpetaja, te eksite!“
Olgu selguse nimel öeldud, et ma tegelikult ei arva, nagu USA esindajal olnud õigus. Parlamentaarses demokraatias võib vabalt juhtuda, et suhteliselt populaarne poliitiline jõud on enamuse jaoks koostöökõlbmatu – selle alusel esitatud süüdistus demokraatlikest aluspõhimõtetest taandumise kohta on oma olemuselt väär.
Aga tulen tagasi loo alguses kirjapandud mõtte juurde. Eurooplastena oleme me endale omistanud moraalse majaka ning õpetaja staatuse. Seda enam peame muutuvas maailmas olema valmis, et meile võidakse hakata vastu ning öelda: „õpetaja, te eksite!“. Selle peale ei tule solvuda ja ütlejat halvustada, vaid vaadata igaks juhuks enda seisukohad üle ning mõelda, kas ehk oleme selliseks moraalseks kõrvakiiluks alust andnud? Ja kui oleme veendunud, et meie endi asjaajamises on kõik 100% korras, siis reageerima rahulikult.
Iga kriis on millekski hea
Euro-atlantiline hetkeline kriisike ei anna veel alust paanikaks ja hüüeteks, et „NATO on surnud“. Ka see läheb üle. Kriisi algpõhjus pole siiski hetkeks võimule saanud kärarikas seltskond ja nende häiriv suupruukimine. Algpõhjus on tegelikult ka eksisteeriv mugavustsoon, millesse vana Euroopa on langenud. Võtkem seda Münchenis antud heledat kõrvakiilu kui võimalust end sellest letargiast lahti raputada.
Lõpetuseks lubage mul öelda - järgmistel valimistel saab minu hääle selgelt esitatud idee, kuidas toetada kodumaise kaitsetööstuse ja drooniõppe arengut. Ka kohalikel valimistel. Võtke seda poliitikasse sekkumisena, kui tahate.
---
lugu ilmus siin
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment