Kohveri juhtum: kohtuistung ilma õigusmõistmiseta

Eston Kohver toodi eile korraks Pihkvas kohtusaali, kuid siis saadeti tagasi Moskvasse. Ehkki protsess toimub kohtus (seega normatiivselt võttes on tegu kohtuprotsessiga) pole siin pistmist õigusemõistmisega selle sõna tavapärases tähenduses.

Kuna teadaolevalt võeti Eesti kaitsepolitsei ohvitser kinni Eesti Vabariigi pinnal, siis on ka kõik esitatud süüdistused jaburad: alates ebaseaduslikust piiriületamisest kuni ametirelva kandmiseni. Esmast protokolli, mis fikseeris mõlema poole piirivalvurite hinnangut, et Eesti poolel toimus rüselus ning seejärel läksid jäljed Venemaa poolele, pole siiani keegi ümber lükanud, lihtsalt hiljem vene poole kõrgem esindaja keeldus sellele oma allkirja panemast.

Mis põhjusel Kohver tegelikult kinni võeti ja miks teda vanglast kohtusse ja tagasi solgutatakse, võib vaid oletada. Kui jätta kõrvale konkreetse juhtumi tehnilised detailid, siis torkab aga silma üks sarnasus. Ukraina piloodilt Nadja Savtšenko võeti samamoodi ja umbes samal ajal ebaseaduslikult vabadus oma koduriigi pinnal, seejärel toimetati Venemaale ning nüüdseks juba u kaheksa kuud kestab nö kohtuprotsess.

Rääkida antud juhul vabast ja sõltumatust kohtust on ilmselgelt eksitav. Pigem kasutatakse kohtu institutsiooni selleks et oma õigusvastastele tegudele anda mingisugunegi juriidiline katus. Tuleb tunnistada, et üldjoontes see taktika toimib - enamik protsessi kajastavatest ajakirjanikest kasutab ilma vähimagi kõhkluseta sõnu, mis panevad publiku kõhklema: "Aga järsku kinnipeetu ongi milleski süüdi?"

Kas tuletab midagi meelde? Vihjeks - Stalini aegu lohutas publikum end samamoodi, et kui juba (su oma abikaasa/vanem/laps/naaber) kinni peeti, siis ju ta ikka milleski süüdi oli!

----------
Kohveri juhtumist sai põgusalt räägitus 8.juuni Reporteris.

----------
pilt võetud siit

Duumavalimiste nihutamine

Venemaal plaanitakse parlamendivalimisi varasemaks nihutada. Milleks see hea on?

Ametlikult on asi väga lihtne. Venemaa Föderatsioonis on sisse seatud ühtne valimispäev, millele üritatakse koondada kõikvõimalikud kohalikud, regionaalsed ja üleriigilised valimised. Noh ikka selleks et valijal lihtsam oleks. Et ei peaks liiga tihti end tootvast tööst lahti rebima ja valimisjaoskonda minema.

Teisest küljest, võttes arvesse Venemaa föderatiivset ülesehitust ning vajadust läbi viia - olgugi et imitatiivseid - valimisi on palju. Enne uue korra kehtestamist võis teatud liialdusega öelda, et riik elas pidevas valimiskampaanias, kus plangud olid täis plakateid ja valijatele tuli üha uusi lubadusi anda. Nüüd on asi lihtsam, valimiskampaaniate tsükkel on kontrolli all ... üsna samamoodi nagu peaks olema ka protsess tervikuna.

Süsteemi tõrked
Kuid viimasel ajal on süsteem hakanud tõrkeid andma. Ehkki küll ajuti ja kohati, kuid võimuerakond Ühtne Venemaa on hakanud tajuma kaotusi. Üha aheneva eelarve tingimustes on valijate lojaalsuse ostmine üha keerulisem. Mis aga peamine, ka kohalikud eliidid, peamiselt eelarvelistest vahenditest sõltuvad tegelased (alates kohalikest administratsioonidest kuni õpetajate ja arstideni välja) satuvad järjest keerulisemasse olukorda.

Väga lühidalt on olukord järgmine. Ametlikult peaks parlamendi ehk Duuma valimised toimuma detsembris. Plaani kohaselt tahetakse need nihutada septembrisse, ühtsele valimispäevale. Igat masti kriitikud näevad siin aga Kremli kavalat plaani võtta valimised keerulises olukorras kontrolli alla.

Septembri keskpaigas toimuvate valimiste korral muutub (olgu kasvõi näilise) opositsiooni võimalus enda sõnumit levitada praktiliselt olematuks. Suvilatest naasev ja lapsi kooli sättiv rahvas tegeleb kõige muuga, ainult mitte poliitikadebatttide jälgimisega.

Tõsi küll, valimisteni jäänud u kolme kuu jooksul võiks ju esile kerkida mõni uus ja lootustandev seltskond, kelle lavaletulek võiks uudisekünnise sellise mürtsuga ületada, et ohustada seni võimu ümber sagivat seltskonda.

Sobilikud seadusemuudatused
Selle võimaluse muutis aga sisuliselt võimatuks hiljuti Vladimir Putini poolt allkirjastatud erakonnaseaduse muudatus. Antud kontekstis olulisima sätte kohaselt kaotati nüüd ära võimalus luua erakonda mõne senise ühiskondliku organisatsiooni ümbernimetamise teel. See tähendab, et need vähesedki protestiliikumised, millel oleks olnud potentsiaali parteistuda, peavad sellest loobuma. Uue erakonna loomise ja registreerimise protsess on aga niivõrd aeganõudev ja kohmakas, et vähemalt sügisesteks valimisteks on olukord kontrolli all.

Ahjaa, kogu plaani juures on üks konks. Nimelt tuleb Duumavalimiste nihutamiseks praeguse parlamendi koosseisu volitusi lühendada. Seniste seaduste kohaselt selleks väga mugavaid võimalusi pole. Kuid vastav seadusemuudatuse eelnõu on juba valmis ja kohe-kohe Duumasse jõudmas. Seda, et praegune Venemaa Föderatsiooni Riigiduuma hääletab nii nagu vaja, selles pole kahtlusi.

Mäletate ju: "Parlament pole koht diskussioonideks!" Tundub, et seda lähenemist tahetakse võimalikult kauaks kinnistada.

----------
pilt võetud siit

Ebalojaalsed regioonid

Hiljuti valmis huvitav uuring VF regioonide ajakirjandusväljaannete kohta, mis mõõdab positiivsete ja negatiivsete väljaütlemiste arvu oma regiooni kuberneri ja VF presidendi suhtes. Üldine tendents, et lojaalsemad ollaks kuberneri kui presidendi suhtes, on mõistetav - oma särk on ikka ihule lähem.

Kuid huvitav on üks teine moment - on mõned piirkonnad, mis eristuvad eriti madala heakskiidu poolest presidendile.

Peterburg, Kaliningradi oblast ja Habarovsk on piirkonnad, kus positiivseid väljaütlemisi on vaid 1,06 korda rohkem kui negatiivseid (muidu keskmiselt u kaks-kolm korda ning kuni kaheksa korda rohkem). Sootuks ebaviisakas on aga Arhangelsk, kus presidendi kohta öeldaks rohkem halvasti kui hästi (suhe 0,98).

Olgu öeldud, et Arhangelsk on suhteliselt kriitiline ka oma kohalike võimude suhtes (1,16), nendest veelgi kriitilism on vaid Karjala (1,006) - viimane on aga lojaalne presidendi osas.

Mis on siis minu üldistus? Torkab silma, et kaks läänepoolseimat merele (läänele?) avatud linna - Peterburg ja Kaliningrad - on Vladimir Putini suhtes kriitilisemad kui teised. Kokkulangevus?

Impeeriumi pendliseisak

Venemaa ühiskondlik areng on klammerdatud imperiaalsesse sõjakasse patriotismi, kuid selline jõuga paigalhaoidmine ennustab suure raginaga murdumist.

Hästitoimivas ühiskonnas on loomulik, et meeleolud muutuvad ja rahva poolehoid on kõikuv suurus. Seda võib nimetada pendliefektiks, mille tõttu on kord poolehoid nö kõva käe poliitikal, siis jälle vabamal elukorraldusel. Täna tahetakse suuremat iseotsustamist, homme jälle kopsakamaid toetusi.

Ventiili vajalikkus
Vabades ühiskondades leiab see väljundi läbi valimiste ning ühiskonna poliitiline pealisehitis saab paindlikult muutuda. Jäikades, autoritaarsetes riikides aga üritatakse ühiskondlikku arvamust jõuga ühes servas kinni hoida, muutes süsteemi küll näiliselt tugevaks, kuid sisuliselt hapraks.

Kujutage ühiskonda ette kui üht keskmisest suuremat pendlikella kappi. Kui see pendel ühte serva fikseerida, surudes jõuga vastu ühte seina (toetus liidrile peab üha kosuma), siis kasvab selle ümber ühiskondlik ämblikuvõrgustik. Inimesed kohanevad süsteemiga ja üritavad selles olukorras toime tulla – loomulik, kas pole?

Paratamatult aga varem või hiljem see pendel murub oma asendist lahti. Võrgud rebenevad, selle külge kinnitunud inimesed pudenevad, senised toimetulekumehhanismid lakkavad töötamast.

Vabalt võnkuva pendli korral seda efekti aga ei teki. Kõik osalised on harjunud muutumistega ning pigem aitavad ühiskondliku arengu vedru üles keeramisega sellele kaasa – uutele probleemidele on ju vaja pidevalt ja uut moodi vastata.

Imiteeritud patriotism
Venemaa ühiskondlik areng on praegu ankurdatud imitatiivsesse patriotismi, mis peaks koos hoidma impeeriumi ja eelkõige selle impeeriumi ideed.

Miks ma nimetan Venemaa impeeriumiks, kuigi enamasti kipume selle riigi puhul rääkima post-imperiaalsest sündroomist? Asi selles, et Venemaa on küll kaotanud suure osa oma kunagistest vallutustest ja sõltlastest, kuid kaugeltki veel mitte kõigest. Praegune Venemaa Föderatsioon on kõike muud kui rahvusriik.

Parimal moel iseloomustab seda olukorda tragikoomilisena mõjuv meediakära Tšetšeenia kõrge ametniku pulma ümber. Kohalike tavade kohaselt pole see midagi ennekuulmatut, et juba abielus mees võtab teiseks naiseks 17-aastase koolitüdruku. Kuskil Pihkvas või Piiteris aga läheks see mitte ainult tavade, vaid ka seadustega vastuollu.

Impeeriumi kooshoidmise vaevad
Kultuuriliselt, religiooniliselt, etniliselt ja keeleliselt nii erinevate elanikega maid kokku ahminud Venemaa on ja jääb oma olemuselt impeeriumiks. Ning nende kooshoidmiseks on vaja suureks kõneleda mingi ühismüüt. Antud juhul on selleks valitud Suur Võit Suures Isamaasõjas. Jagatud võit ja jagatud kannatus – see on nö õpikunäide eduka mälupoliitika läbiviimiseks.

Reaalsuses me aga näeme seda, kuidas Võidust on arendatud midagi religioosset ning see haibitakse üles lausa farsi taoliseks. Lohmakad Georgi lindid ametnike kuuerevääridel ja autode sumbutajate ümber, Nõukogude Liidu aegsete kangelasmüütide ülessoojendamine vaatamata nende äärmiselt vastuolulisele ja kohati lausa labaselt võltsitud taustale jne. Prügikasti kõrvale visatud patriootilised plakatid peale kohustuslikku rongkäiku räägivad oma lugu ise.

Väljaspool pidupäevakõnedest hoovavat ühtsust on aga sügav võõristus. Vimm „mustade“, „tšurkade“ ja muude vastu, mis lahvatab aeg-ajalt pogrommideks. Kusjuures need nö võõrad on omaenda riigi kodanikud. Kelle vastu muuseas veel hiljuti sõditi (Tšetšeenia) või kellelt administratiivkorras võetakse ära iseolemisele viitavad nimesümbolid (nö etniliste föderatsioonisubjektide tasalülitamine oblastitega liitmise kaudu).

Aimatav ragin
Rasked ajad, eelarve kiirustav kärpimine ja üha suurema osa kohustuste äraveeretamine riigi õlgadelt sünnitab paratamatult sisepingeid. Vabas ühiskonnas leiaks need pinged väljenduse valimiste tagsiside kaudu võimudele. Venemaa teeseldud demokraatia ja sisulise juhikultuse juures pole see aga mõeldav.

See kaua kinnihoitud pendel murrab end varem või hiljem lahti. Monarhia järel tuli pseudokommunism. Kogu rahva isa Stalini järel tuli sula. Stagneerunud vanurite võimu järel tuli perestroika. Loosungi „Putin – see ongi Venemaa!“ järel tuleb paratamatult samasugune ususegane eelmise perioodi mahategemine ... ja kunagi hiljem taas nö kuldsete aegade tagasi-ihalemine.

Tõsi küll, mõnikord kipub selle ühiskondliku ragina käigus ka riik tükelduma. Ja see võib vägagi valus olla. Ka naabritele. Kuid see on juba hoopis teine lugu.



Karmo Tüür
17.05.2015

------------

lugu ilmus EPL'is

------------

pilt võetud siit 

Putini pidupäevakõne: praegune julgeolekusüsteem on ebaõiglane

Vladimir Putini kõne 9.mai võiduparaadi ajal tuleb vaadelda kui ühte mälupoliitilist akti paljudest,

millega üritatakse raamistada ja õigustada praeguse Venemaa välis- ja sisepoliitikat.

Venemaa on eraldanud Teisest Maailmasõjast endale sobiva osa (nn Suure Isamaasõja) ning tähistab selle algust ja lõppu, luues toimunu ümber enda jaoks sobivat retoorilist keha. Sel moel üritatakse olematuks rääkida Nõukogude Liidu rolli sellesama sõja vallapäästmisel ja koostööd Hitleriga, õigustada Euroopa ümberjagamist, pisendada või suisa olematus vaikida liitlaste rolli ühise võidu saavutamisel jne.

Tõsi küll, seekordses pidukõnes tehti kohmakavõitu reveranss nende poole, kes oma kohalolekuga aitasid pidustusi nö rahvusvahelisemaks muuta. Viide India ja Mongoolia rollile kõlas siiski veidi kentsakalt, eriti võttes arvesse et India isesesivus alles peale nimetatud sõja lõppu.

Tänapäevast olukorda puudutav kõne osa sisaldas aga üsna vähe uudest. Viide ebaõiglasele unipolaarsele maailmakorrale ja nö sõjalis-blokilisele mõtlemisele on kõlanud Putini suust juba aastaid. Ehkki seekord jäi NATO otseselt nimetamata, on teated nimetatud organisatsiooni aegunud ja suisa kahjuliku olemuse kohta kõlanud korduvalt. Missugune peaks olema alternatiivne julgeolekuorraldus, mida tähendab Putini poolt soovitavana mainitud regionaal-universaalne organiseerumine, jäi lühikeses pidukõnes mõistagi avamata. Oletatavasti sisaldab see mõjusfääride eraldamist kõigile piisavalt väärikatele jõududele. Kas mõjusfääri kuuluvad rahvad sellega ka nõus on, jääb taolisest mõttekäigus väheoluliseks.

---------

tekst kirjutatud BNS palvel

Merkeli minemine ja mitteminemine

Merkel ilmutas 10.mail Moskvas diplomaatilise elegantsi meisterklassi. Minnes kohale mitte siis kui Moskva seda tahtis, vaid siis kui seda ise sobilikuks peeti. Mitte tähistades Nõukogude Liidu võitu, vaid mälestades kõiki langenuid. Mõistes hukka toonase Saksamaa ja praeguse Venemaa tegusid (vastavalt II Maailmasõja ja Ukraina kontekstis), näidates, et Venemaaga saab rääkida oma nägu säilitades ja samal ajal oma huve kaitstes.

Rääkides ühtedest asjadest erinevate sõnadega, kinnistasid mõlemad pooled oma kuvandit. Putini Venemaa ei tunnista oma kuritegusid ja õigustab revanšismi, Merkeli Saksamaa tunnistab ja mõistab hukka nii toonase kui praeguse "maadejagamise".

Umbes sellest ja veel millestki sai räägitud Kukule antud intervjuus, mis on kuulda siin. Hiljem nokkis tkesti üles ka Postimees.

---------------
pilt võetud siit

Разбор полётов: Nepaal ja 9.mai

Selle hooaja viimases saates räägime kahest teemast: Nepaali maavärina õppetundidest ja 9.mai Moskva paraadi ümber toimuvast.

Nepaal on enamike jaoks üsna tundmatu ja eksootiline paik. Seismiliselt ohtlikus piirkonnas olevates riikides pole maavärinad midagi üllatavat, kuid seekord ületas toimunu nii ülemaailmse uudiskünnise kui kaugelt ka kohaliku võimekuse tagajärgedega toime tulla. Hättasattunut peab abistama, selles pole kahtlustki. Kuid kuidas seda teha nii, et mitte abisaajat kahjustada?

Moskvas tähistatav 9.mai on üks isevärki tähtpäev, millel on üsna vähe pistmist ülejäänud Euroopas mäletatavaga. Kui Venemaa on enale valinud oma sõja ehk nn Suure Isamaasõja ja tähistab Suurt Võitu, siis ülejäänud mälestavad Teist Maailmasõda ja langetavad pea kõigi hukkunute ees.

Teemasid lahkasid Jevgenia Värä juhtimisel diplomaat Harri Tiido (Skype teel Varssavist) ja EVI ekspert Karmo Tüür. Saatesarja toimetaja: Artur Aukon.

6.mail eetris olnud saade on järelkuulatav siit.
-------
pilt võetud siit