33.veerandtund väliskommentaatoriga: Raivo Vare Venemaa majanduspoliitilisest arengust

Veerandtund väliskommentaatoriga: Raivo Vare Venemaa majanduspoliitilisest arengust. Saatejuht Karmo Tüür

---

Mõistmaks riigi välispoliitikat, tasub mõnikord vaadata selle riigi sisse. Täna kiikame Venemaa sisse, tema majandus-poliitilisse olemusse.

Kõik Venemaaga tegelejad on kokku puutunud selle mõistega: presidendi mai-ukaasid. Neile viidatakse kui mingile majakale ikka veel, mis tekitab minusguses dežavuu-taju NLiiduga, kui kõike vaadeldi NLKP XXI kongressi valguses. Kuid nali naljaks, misasjad need ukaasid on ning mida nad kõnelevad meile Venemaa (sotsiaal-)majanduslikust mudelist? Kas selline ukaasi-juhtimine saab põhimõtteliselt olla efektiivne?
Venemaast räägitakse tihti kui nö ressurisneeduse heast-halvast näitest. Kuidas Norral õnnestus seda needust vältida ja miks Venemaal mitte?

Venemaa on ilmselt väikese üllatusega tähele pannud, et tema sotsiaal-konservatiivne retoorika on atraktiivne ka läänes. Mina tajun aga sügavat lõhet selle sotsiaal-konservatiivse retoorika ja sotsiaalmajandusliku tegelikkuse vahel … kas see on ainult minu tajuhäire?

Ja lõpetuseks – sinu soovitus neile, kes ikka veel räägivad Eesti suurest võimalusest olla vahendajamaa Lääne ja Venemaa vahel?

---

pilt võetud siit

---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

32.veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja

Veerandtund väliskommentaatoriga: Urmas Pappel – vaade Hiinasse ja Hiinast välja. Saatejuht Karmo Tüür

---

Vaatame seekord maailmale otsa läbi Hiina prisma

Üldine. Juba ammu enne eelmise sajandi lõppu on mantrana korratud: 21.saj saab olema Hiina sajand. Kas ta siis on seda? Esiteks – kas on olemas objektiivseid aluseid selle väite kinnituseks? Teiseks – kas Hiinal endal on ambitsioone olla nö maailmadirektor?

Globaalselt oluline. Hiina-USA. Donald Trump oma hiljutisel välisturneel nimetas Saksamaad talle omasel moel „very bad“, kuna Saksa-USA kaubandusbalanss on Saksa poole kaldu. Hiina peaks selle loogika kohaselt olema „very-very bad, thats true!“ Kuidas Hiina ise näeb oma suhteid USA’ga?

Regionaalselt oluline. Hiina-Venemaa. Venemaal on väga levinud geopoliitiline ja geostrateegiline maailmamõtestamine. Selle kohaselt peetakse ennast nö südamaaks ja Vene-Hiina koostöötelg algab Moskvast, mitte Pekingist. Kuidas vaadatakse Hiinast nö põhja-aladele?

Kuidas Hiina näeb oma suhteid Euroopa Liiduga – kas pigem kui hulk bilateraalseid suhteid?

---
pilt võetud siit
---

Saade kuulatav EVI podcasti lehel.

Ära toida trolli!

Kui sa toidad trolli, muudad sa teda tugevamaks ja mõjukamaks. Ning mis kõige hullem, sulle / sind ümbritsevatele võivad ka trollide võtted külge hakata, muutudes nö normaalseteks, salongikõlbulikeks retoorilisteks käikudeks.

Üha suurem osa meie info- ja muljevahetusest toimub veebis, uue meedia kanalites. Märkimisväärne osa selles uues ruumis askeldajatest on aga trollid. Kes need on, millisteks alarühmadeks jagunevad jne, seda on väga tänuväärselt lahanud Riias tegutsev oivakeskus, kuid hetkel pole need peensused olulised.

Oluline on aga see, et järjest rohkemad meist on hädas trollidega, kes püüavad kaaperdada meie infovoogu, suruda peale oma väiteid ja muutuvad vahel lausa ahistavaks.

Küberhügieeni all peetakse tavaliselt silmas kõikvõimalikke raud- ja tarkvaralisi lahendusi, kuid mitte vähem tähtis on pahavara tõkestamise kõrval tõrjuda ka mentaalset saasta. Saastalevitajateks on enamasti võõra/väljamõeldud nime all kirjutajad, kelle väljafiltreerimine on suhteliselt lihtne enesekaitse vorm. Kas filtreerimiseks kasutada lihtsat ignoreerimist või lausa blokeerimist, see on juba maitse asi. Ise olen enamasti jätnud trollid enda jaoks nähtavaks, sest nende askeldamist on omamoodi õpetlik jälgida.

Kuid ka pärisnimelised inimesed kasutavad tihti trollivõtteid. Mõned lihtsamad neist on „aga teised teevad ju kaa“ ning „aga miks me ei räägi sellest“ või „aga tegelikult on kõige taga ... (juudid/reptiilid/...).“

Lihtsaim ja enimkorduv näide – kui jutuks on Venemaa sekkumine teiste riikide siseasjadesse, siis vastuseks kõlab: „milleks Venemaad esile tõsta, kõik teevad ju sedasma“. Teine vähemalt sama populaarne – kui kõne alla tuleb Kremli propaganda, siis vastus kõlab „kõik valetavad!“

Trollimise erivorm on sundmõtlemise all kannatavate inimeste postitused. Kui mainitakse mingit nende jaoks päästikuna toimivat märksõna, siis kodanik aktiveerub ja paiskab eetrisse oma tunnuslaused.

Kuid selle kirjutise peamine mõte on mitte jagada õpetussõnu, et kuidas ära tunda trolle, vaid üks ja väga lihtne soovitus: ära toida trolle. Sinu vastus toidab neid.

---

pilt võetud siit

Trumpi turnee tagamaad

Ameerika president Donald Trump armastab kärarikkaid esinemisi ja tähelepanu. Ning kui ta midagi sellest veel rohkem armastab, siis teha kõike teisiti, kui tegi tema eelkäija Barack Obama. Trumpi avaturnee välismaailmale kannab ühte ja lihtsat sõnumit: tema suudab. Mitte «Yes We Can» – mis oli Barack Obama loosungiks –, vaid «Yes I Can». Ehk siis mitte «meie suudame», vaid «mina suudan».

Trumpi maailmapildis on tema see suur tehingumeister, kes suudab käigu pealt sekkuda ja olukorra lahendada. Ilma süvenemata, ilma tüütu tseremoonitsemiseta.

Praegune turnee peaks tõestama, et Trump suudab ühe visiitide seeriaga panna ühe eesmärgi nimel tegutsema mõeldamatud liitlased. Külastades kolme suurima religiooni keskusi, veenab ta islami, judaismi ja kristliku maailma panna üheskoos tegutsema terrorismi vastu. Ja takkatippu pani ta ka NATO peasekretäri ütlema, et NATO liitub rahvusvahelise koalitsiooniga.

Selle suurvõitluse väljakuulutamise omamoodi tulemiks on veidravõitu koalitsioon, mida on juba jõutud nimetada «araabia NATOks». Teised kasutavad väljendit «islami NATO», mida juhib USA. Kolmandad, et tegu on «sunniitliku NATOga» šiiitliku Iraani vastu. Iseloomulik on see, et Obama ajal üritati Iraani siduda, sõlmides temaga tuumatehing, mille sisuks oli Iraani tuumaprogrammi peatamine ja vastutasuks sanktsioonide tühistamine.

Iraani avanemine maailmale leidis omamoodi meeldiva heakskiidu ka Iraani rahva poolt, kes hiljutistel presidendivalimistel kinnitas uuesti ametisse senise presidendi Hassan Rouhani, kelle ajal ja toel see tehing sündis. Ja nüüd osutub seesama Iraan taas kurjuse teljeks, kelle vastu hakkab võitlema Saudi Araabia … ehk siis riik, kelle kodanikud istusid lennukitesse, ründmaks USAs kaksiktorne. Riik, kellega Trump sõlmis pretsedenditus mahus relvatehingu.

Mis torkab eriti silma kogu selles showman’likus stiilis ülesehitatud, reegleid rikkuvas turnees, on see, et kõik toimus sisuliselt improviseerivas vormis. Selliste tippkohtumiste tava näeb ette, et enne seda toimuvad pikad tehnilised läbirääkimised, kurnatud diplomaadid istuvad nädalate kaupa kinnistes kabinettides, et kooskõlastada detaile. Seejärel saabub kohale suur valge pealik, kes paneb oma allkirja, lõikab läbi lindid, patsutab laste päid ja peab pidukõne.

Seekord on kõik vastupidi. Suur Valge Pealik tellis takso … antud juhul siis oma Lennuki nr 1 … ja sõitis läbi teiste Oluliste Inimeste juurest. Kogu tehniline, diplomaatiline, analüütiline korpus üritab aga käigu pealt asjade olemust hoomata ning kuidagigi asju ratsionaalseks rääkida.

Trumpi maailmas on asjad korras. Tegu on tehtud. Pärismaailmas pole aga midagi selge. Osapooled vaatavad teineteisele ja üksteisele vaikses hämmingus otsa. Tasub esitada endale kontrollküsimus: kas selle turnee järel kadus kasvõi üks probleem? Kas piirkondlik konkurents ressursside üle asendus koostööga üldiseks hüvanguks? Kui vastus on «jah», tuleb tunnustada Trumpi geniaalsust.

---

lugu ilmus siin

---

pilt võetud siit

Разбор полётов: Trumpi turnee

Selle hooaja viimases "Разбор полётов" saates rääkisime USA praeguse presidendi esimestest välisvisiitidest, millest saate ajaks olid toimunud kaks: Saudi Araabia ja Iisrael. Kuid tegelikult tuleb selleks, et mõista nende kahe esimese sisu, vaadata ka kolmandale punktile, mis on Rooma. Mida tahab end suureks tehingumeistriks pidav Donald Trump nende visiitidega tõestada või saavutada?

Kõigest sellest rääkisidki - nagu selles saateformaadis tavaks - saatejuht Artur Aukoni juhtimisel eksperdid Harri Tiido ja Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.

---

pilt võetud siit

Koostöö-polügoon nimega Süüria

Süüriast on saanud rahvusvaheline poksikott. Omapärane sihtmärk või polügoon mille pihta virutatakse igast suunast. Klohmitakse seespoolt (alates omaenda presidendist kuni opositsioonini, kurdidest kuni DAESH’ini), susitakse lähinaabrite juurest (Türgist Katarini), kõige võimsamad litakad aga antakse kaugelt ja kõrgelt.

Venemaa raketilöök 2015.a Kaspia merelt ja USA oma 2017.a Vahemerelt on kohutavalt hea illustratsioon olukorrale. Rõhuga nii sõnal „kohutav“ kui „hea“.

Venemaa on Süüria muutnud polügooniks, mille kaudu pakkuda USA’le koostööd Krimmi-järgses maailmas. Ja USA näikse seda koostööd omal veidral moel aktsepteerivat.

Hiljutisel Moskva julgeolekukonverentsil esitas Venemaa Föderatsiooni kaitseminister Sergei Shoigu neljapunktilise tegevuskava Süüria jaoks:

- DAESH’i toitva radikaalse ideoloogia hävitamine

- Uue põhiseaduse koostamine

- Majanduse ümberkorraldamine/taastamine

- Demineerimis-operatsioonide korraldamine

Tõsi küll, kuidas seda esimest punkti kasvõi teoreetiliselt teostada, see jääb uduseks, kuid olgu, see pole ka hetkel oluline. Oluline on see, et kas USA võtab Moskva plaani vastu ja seda asutakse koos läbi töötama ja ellu viima? Kui jaa, siis on see jällegi samm „uue reaalsuse poole“.

Lõpetuseks aga (üldsegi mitte) retooriline küsimus. Kas teie tahaksite elada polügoonil?

---

Pildid kokku sulatatud siit ja siit

Ma olen radikaliseerunud

Igal aastal 9.mai eel, ajal ja järel on olnud põhjust rääkida ja kirjutada sellest pool-religioossest rituaalist, mille läbi praegune Venemaa Föderatsioon ennast tõestab ja kinnistab. Juhtusin läbi vaatama omaenda tekste sel teemal ning panin imestusega tähele, kuivõrd minu enda suhtumine sellesse küsimusse on muutunud.

Täpsemalt on juttu isegi mitte niivõrd kogu rituaalist, kuivõrd selle visuaalsest vormistusest. Keskse sümboli rolli tõstetud värvilisest riideribast. Niinimetatud Georgi lindikesest.

Veel vahetult enne pronksiööd kirjutasin ma stiilis „laskem neil tähistada omi pühasid ja kummardada omi puuslikke. Meil jagub endagi omi, mis – uskuge mind – näivad eemalt vaadates sama veidrad ja vastuolulised.“

Peale toonaseid sündmusi, peale Gruusiat ja Ukrainat on minu suhtumine aga muutunud. Kaks aastat tagasi panin kirja: „See, missuguseid tähtpäevi me otsustame tähistada, määratleb meie olemist. Juhul kui me peame oluliseks tähistada 9.maid, oleme tolle, postsovjetliku reaalsuse osa.“

Aasta tagasi: „Venemaal algab jälle sõda. Nagu igal aastal 9.mai paiku. Verevalamise lõpetamise puhul sobilikust mõtlikust mälestamisest on tehtud aktiiv-agressiivne šõu. Võidu märgiks valitud nn Georgi lindist sai (tagasi-)vallutuste sümbol, millesse pakitud Krimm peaks kogu endise impeeriumi heldima panema ning ülejäänud maailmale tõestama emamaa vägevust.“

Ka sel aastal puutusin teemaga kokku, kuid hoidsin end kirjutamast. Mõtlesin, et lasen nädalakese mööda, ehk läheb üle. Ei lähe! See triibuline ribakene on muutunud minu jaoks ärritajaks. Ja see pole hea. Sest ärritus pimestab ning võimaldab minuga manipuleerida.

Kuid üks detail annab lootust, et ka see möödub. Noorema eesti mehega tuli teema jutuks ning vastuseks kuulsin küsimust: „mis lint see on?“

------

pilt võetud siit