Разбор полётов: Süüria, Saksamaa, Vene opositsioon, Hiina

Lõppeva aasta kolm peamist sündmust / protsessi: sõda, sõda ja valimised. Sõda Ukrainas määrab ära julgeolekupildi Euroopas pikas perspektiivis, sõda Lähis-Idas määrab ära julgeolekuoluolukorra sealses regioonis lühiperpektiivis, USA presidendivalimised määrasid ära suure raamistiku situatiivselt aga see-eest globaalselt.

- Süüria režiimilangus on tõstnud senisest olulisemaks mitte Süüria enda, vaid tema naabrite rolli

- Saksamaa erakorralised valimised ja tõenäoline uus kantsler Merz

- vene opositsiooni vastuolulised katsed midagigi ära teha

- Hiina-Taiwani suhted Šanghai-Taipei tasemel

Ja lõpuks saatejuhi küsimus, et kas midagi positiivset siis ka oli aastas? Jah, mittesõda Hiina ja Taiwani vahel on väga hea uudis. Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas aasta viimases saates Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Süüriast ja Venemaast Välistunnis

Süürias toimuva osas on laias laastus käibel kolm lugu:

- Läänes domineerib ebalev hirm et asjad lähevad veel halvemaks, kuna pole arusaadav, kes lõppeks võtab võimu üle ja mida selle võimuga tegema hakkab

- Süüria endaga seotud inimesed on enamasi optimistlikud, nähes et nüüd on vägivallarežiim lõppenud ning et on võimalik naasta ja hakata normaalset elu üles ehitama

- al-Assadi seni toetanud selskond, kaas-autokraadid hoiavad asjade kirjeldamisel jahedat joont, üritades enda jaoks sisstöötatud vägivallaskeemi murenemist väiksemana näidata

Regiooniväliste kolmandate osapoolte jaoks on läbirääkimis/reguleerimis-partneritena suurem roll mitte niivõrd ebaselgel Süürial endal, kuivõrd piirkondlikel päris-riikidel, sh Türgi, Iisrael, aga ka Jordaania ja nt ka Katar.

Aga väga pikas plaanis tuleb kõike regioonis võtta arusaamisega, et ei toimu midagi uut päikese all - kuningate kukutamine ja uute situatiivsete liitude sündimine ja taas-lagunemine ning sõttaminek on selles kandis toimunud tuhandeid aastaid ning ilmselt jätkub väikeste variatsioonidega ka edaspidi

Saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Peeter Raudsik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Võimaluste aknad

Ei ole midagi püsivamat muutustest. Inimloomus on kord selline, et igasuguse stabiilsuse perioodil hakkavad tärkama soovid muutuste järgi, iha midagi teha teisiti. Olgu selleks kas soov tõsta kodus mööbel ringi või korraldada ümber toiteahelad riigis. Kõigi nende muudatuste elluviimiseks on aga vaja nö võimaluste akent. Hetke, millal näib olevat sobiv aeg plaanitu teostada.

Rahvusvaheliste suhete süsteemis on selleks nihked jõudude tasakaalus. Kui senised raskuskeskmed enam ei suuda olukorda kontrollida ja uued suhtevõrgud pole veel välja kujunenud.

Et mitte alustada aegade algusest ja kulutada pool leheruumist suurte pintslitõmmete peale, võtame meie lühinägelikust perspektiivist selle kõige olulisema, praeguse ajahetke. Ning selle lühiloo alguspunktiks ameeriklaste taandumise Afganistanist.

Suurvõimude kehtestamise piirid

Taevas näeb, et enne seda on olnud nii brittide kui sovjettide taandumisi samast maanurgast, mis iga kord on tähistanud vastava suurjõu hääbumise episoodi. Mitte sellepärast, et Afganistan oleks kuidagi mõjuvõimas tegija. Oh ei, isegi selle hajusa ja üsna valitsemiskõlbmatu territooriumi nimetamine riigiks on meie piiratud fantaasia probleem. Me lihtsalt tahame näha ennast ümbritsevat maailma korrastatud ruumina, maakaarti värviliste ja selgepiiriliste laikudena, kus igal laigul on küljes kindel riiginimi.

Nii et Afganistan pole selles mõttekäigus mitte protsesside käivitaja, vaid omamoodi tupik. Koht, kus suured ambitsioonid sumbuvad. Indikaator, mis näitab, et suurvõimude soovil maailma enda näo järgi ümber korraldada ilmnevad mingil hetkel piirid, misjärel saabub ümbermõtestamise aeg. See aeg, mida võib nimetada võimaluste aknaks.

Olen sellest nõrkemiseni jahunud erinevate eetrites ja kirjatükkides, kuid kordan – USA taandumine Afganistanis süütas lootuste tulukese kõikvõimalike kohalike ja regionaalsete, väikeste ja suurte avantüristide peades, kes soovivad asju ümber korraldada. Võtta üle võim, jagada ümber ressursid, kehtestada „õiglane maailmakord“. Olgu kasvõi ainult oma riigis, ambitsioonikamates peades aga kuni globaalse julgeolekukäsitluseni välja.

Enesekehtestamise iha

Meie mätta otsast vaadatuna on mõistagi olulisim taoline susserdaja meie idanaaber, kelle praegune võimurkond soovib näha võimalust taastada „ajalooline õiglus“ (oi see on üks kole ja verine sõnapaar), see tähendab enda au ja hiilgus ning õigus valitseda teisi rahvaid. Õigus niimoodi unistada sellel hääbuval impeeriumisüdamel muidugi on, ainult et õiglusest on asi väga kaugel.

Lootus ennast valjusti häält tehes ja tiibu laiali lükates kehtestada on loodusest vägagi tuttav käitumismuster, sama võtet proovib kasutada ennast kahepealiseks vapikotkaks mõelnud seltskond. Et vägevam näida, on nad ennast sõdurisaabastega tallanud nö suurde poliitikasse, kujundades mõni aeg maailma julgeoleku agendat. Suurimaks illusiooniks on hakatud rääkima „maailma enamuse nimel“, üritades seda vormistada mingigski ühtsustundeks BRICS-nimelise katusorganisatsiooni kaudu, millel pole aga ei saba ega sarvi.

Jällegi meie enda lühitaju mõttes näis mõnda aega, et demokraatiad teevad vähikäiku ning diktaatorid saavad järjest rohkem tuult tiibadesse. Nüüd aga toimus teisesuunaline krõksatus, kus Süürias vist on võim vahetumas.

Räägin toimuvast nii kõhklevalt mitte seetõttu, et kahtleksin diktatuuride langemises – need langevad niikuinii, oma jäikusest tuleneva hapruse tõttu. Lihtsalt neid krõksatusi on olnud varemgi, kasvõi kogu „araabia kevade“ raames kitsamalt ja „värviliste reolutsioonide“ mõõtkavas laiemalt. Jäikade režiimide ja nn jõuliste valitsemismudelite toetajad on mõistagi seda kõike joonistanud mingiks hiigaslikuks vandenõuskeemiks. Tõde on tegelikkuses palju lihtsam – võimud vahetuvad niikuinii ning lihtsalt meie tajude piiratus näeb selles iga kord midagi erakordset.

Meie võimaluste aken

Ka praeguse Süüria rappumise käigus tasuks lihtsalt meenutada, et selles iidvanas, tsivilisatsioonide hälliks nimetatud piirkonnas on võimulolijaid kukutatud rohkem kui me iial neid kokku lugeda viitsime. Ajutisi liite sõlmitud, kuningas kukutatud, hiljem jälle omavahel tülli pööratud, usku ja lippe vahetatud, truudust vannutud ja siis jälle kõike otsast peale alustatud.

Kuid iga kord tekib jälle soov muutusteks. Ning lootus leida võimaluste aken, et see muutus ellu viia. Kuningas on surnud, elagu kuningas. Hurraa! Vist?

Mis siis on selle loo moraal, aastalõpuks sobiv kokkuvõte? Aga see, et pikas ajaloolises perspektiivis on demokraatlike õigusriikide tekkimine olnud üsna hiljutine nähtus ning eelnevate, jõupõhiste mudelite püsimine ja revanšikatsed on täiesti loomulik. Nad teevad seda meie kõrval ja meelsasti ka meie arvel. Kusjuures tihti meie enda mõtete ja käte abil. Meil siin maanurgas on seni olnud piisavalt õnne püsida. Proovime seda võimaluste akent ära kasutada, et see aken ei sulguks.

---

lugu ilmus siin 10.detsember 2024.a

Разбор полётов: Süüria, Rumeenia, Prantsusmaa

- Süüria senise režiimi tugevana näiv kaardimajake lagunes ootamatu kiirusega, pannes ilmselt iga "kõvakäelise juhi" sisemiselt võpatama ja olukorda enda omaga võrdlema

- Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru tühistamine: õppetund valimiseelse agitatsiooni reeglite muutmise vajaduse kohta, sotsiaalmeedia roll ja selle kaudu tehtava reklaami rahastamine on aspekt, mis tuleb muude piirangutega kooskõlla viia

- Prantsusmaa peaministri tagasiastumine parlamendis toimuva umbusaldushääletuse tõttu: kas järgmisel on lootust püsima jääda?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit

Mõelda nagu Moskva

Selleks et seista vastu kurjategijale, on vaja mõnikord mõelda nagu kurjategija. Et mis võib olla tema suurem eesmärk ja missuguseid vahendeid ta võib selleks kasutada, kuidas ta võib ohvrit segadusse ajada, teha pettemanöövreid ja kasutada keelatud võtteid.

Selleks et seista vastu Moskvale, on vaja mõelda nagu Moskva.

Andestage kui kõlan katkise grammofonina, kes sama teesi üha uuesti kordab. Väikeste variatsioonidega, aga siiski jätkan ma sõnastamast peamist väidet – Venemaa tahab tagasi seda mida ta peab õiguspäraselt omaks. Seda mille Lääs tema arust ebaõiglaselt ära võttis. Mitte Moskva kaotas oma kohanemisvõimetuse või edutu toimetamise tõttu. Ei-ei, Moskva mätta otsast vaadates ei saa siin Venemaa enda süüd olla, süü peab lasuma väljaspool kahepäise kotka varju.

Suursugusus, suurriiklus, austus. Kuidas iganes seda eesti keeles ka ei väljenda, ei anna see sama mahukalt edasi venekeelse sõna „величие“ kogu sisu. Sõna, mille lausumise eel võetakse impeeriumi südames paus ning lisatakse tämbrisse paatost.

Austuse väärtõlgendus

Just see on see väärtuslik vara, millest Kreml tunneb ennast ilmajäetuna. See seisund, mis oli enne NSVL kokkuvarisemist, kui mõnekümneks aastaks tundus, et kogu maailm on kas valmis kuulama Kremli kellade tiksumist või siis vähemalt sellele vastu seisma. Kogu maailm näis toimivat kolmikkõlas – kaks suurt poolust USA ja NSVL ning nn kolmas maailm, mille arvel siis esimesed kaks omavahel mõõtu võtsid.

Loomulikult ei saa selle nägemuse pooldajad ja „kuldaegade“ tagasi ihalejad aru saada sellest, et NSVL oli ise omaenda hävitaja, kuna ta oli Vene impeeriumi ebardlik ülevõtja. Kultuurikatkestus Vene impeeriumist, mis ennem katkestust arenes enam-vähem samas võtmes ülejäänud Euroopa riikidega. Nõdrameelse ideoloogia nimel asuti kunagise suure riigi ressursse väärkasutama ning tulemuseks oli süsteemne nõrgenemine ja sellest tulenev krahh.

Kuid mitte NSVL lagunemise põhjuste lahkamine pole selle kirjatüki eesmärk, see viiks meid asja olemusest liiga kaugele. Olemus on see, et Moskva omavalitseja tunnetab, et tal on ajalooline missioon taastada „asjade loomulik olek“, Venemaa kõrge aujärg muu maailma silmis. Et ta oleks austatud ja kardetud (mis on tolles kultuuriruumis sünonüümid), kõikid kõrgete laudade taha kutsutud ning igas küsimuses konsulteeritud. Et „Venemaa õiguspärased huvid“ oleks arvesse võetud.

Nii kurvalt ja veidralt kui see ka ei kõla esmapilgul, siis kõiges selles on Ukrainal vaid instrumentaalne roll täita. Ülemvõim Ukraina üle on midagi, mis moskoviitlikus võtmes ei vääri isegi arutamist, see peab vaikimisi olema. Lihtsalt imperiaalse eneseväärikuse pärast. Kõik need maad ja inimesed, varad ja hüved lihtsalt peavad olema impeeriumi varasalves, lähtub sellest nägemusest. Kui selle nimel on vaja sõdida, siis nii olgu. Sõda on isegi hea võimalus, sest saab kõigile vainlastele näidata, kes on majas peremees.

Kurjategijat ei võideta kingitustega

Ukraina toetuseks koondunud liitlaste ähvardamine tuumarelvaga, küber- ja hübriidründed, kaose ja kahju külvamine – kõik see on absoluutselt loomulik tööriistakast selles kuritegelikus mõttemaailmas, millesse kolleektiivne Puutin on fikseerunud.

Mäletate seda teesi, mille kohaselt „Putin olla kaotanud kontakti reaalsusega“ – kui kauge ja naiivne see nüüd näib. Lääne heaolule keskenduv kaupmeheühiskond peab hüveks ja reaalsuseks sooja tuba ning kasulikku lepingut ja maitsvat gešefti. Moskoovias NSVL aegadest juurdunud ja üha rafineeritum blatnoi-mentaliteet peab aga sellist kaupmeest fraieriks, kelle hirmutamine ning endale allutamine / maksustamine on lihtne nagu lapsemäng. Vaja läheb ainult veidi survestamist ning ongi kaupmehe kummardamine kriminaali ees tagatud.

Mis on siis selle loo moraal? Tulen tagasi algse teesi juurde – tuleb mõelda nagu Moskva. Saada aru, et sellisel verisel väljapressimismeetodil soovib ta saada tagasi lugupeetud, st kardetud partneri staatust. Mitte võrdpartnerlust, oh ei! Kergelt väriseva häälega esitatud kutset „tulla läbirääkimislaua juurde tagasi“ ning vastavaid andameid sinna juurde taastunud sidemete ja kaubavoogude näol. Ja vaata seda me ei tohi Moskvale anda, sest et kriminaali kingitustega ei võideta.

---

lugu ilmus siin

Igaüks on kaitseminister

Ukraina vastu peetava sõja kontekstis on palju tõdetud, et mitte iial pole varem olud nii kiirelt muutunud, kus mõnikord tehnoloogiline võttestik muutub loetud kuudega (nt kasutusele võetavate uute droonimudelite näol) või isegi nädalatega (nt nendesamade droonide juhtimise / vastutegevuse sageduste jms osas).

Kuid veelgi enam on muutunud laiem raamistik, mis puudutab mitte ainult vahetult mundrikandjaid või riiklike poliitiliste otsuste langetajaid. See puudutab ka inimesi, kes ei pea ennast tihtilugu ei poliitikast huvitatuteks, ammugi mitte militaariasse puutuvateks.

Seitse aastat tagasi kirjutasin loo „Igaüks on välisminister“, mille peamine sõnum oli see, et „Ettekujutus rahvusvahelistest suhetest kui millestki kõrgest ja kaugest, mida ajavad ainult riigid ja nende ametlikud esindajad, on illusioon. Tegelikult on rahvusvaheliste suhete võrgustik mitu korda tihedam ja mitmekesisem, meenutades pigem kohevat ja kaharat kolmemõõtmelist neuronvõrgustikku, mitte kahemõõtmelist ämblikuvõrku.“

Mitte-riiklik osalus

Mitte-riiklike osalejate panustamine otse või kaude vahetusse sõjategevusse on muutunud sisuliselt kõigile kättesaadavaks. Ma ei pea isegi silmas niivõrd abstraktsemat suunamudimist, kus sajad tuhanded, kui mitte miljonid pärisinimesed sotsiaalvõrgustikes üksteise sõnumeid kas võimendavad või laidavad, lõpmatutest bot’idest ja trollidest rääkimata.

Veelgi olulisem sellest klahvitoksimisest on aga aktiivne ja reaalne panustamine rindel toimuvasse moel ja määral, mis ennem oli sisuliselt tundmata. Maskeerumisvõrke punuvad ja kaevikuküünlaid koostavad eraisikud (kusjuures mõlema poole heaks) teevad seda tuhandete kilomeetrite kaugusel. Varasemate sajandite kogemus, kus mööduvatele sõduritele vett ja leiba pakkusid vaid sõjale vahetult jagu jäänud külade elanikud, on muutunud kardinaalselt.

Nii samamoodi nagu välispoliitikas, nii nüüd ka julgeolekupoliitikas (mis mõneti on ju vaid välispoliitika teine tahk) osalevad lisaks riikidele ka kohalikud omavalitsused ja äri- ning mittetulundusühingud. Kes võtab vastu poliitilisi deklaratsioone (nt ka minu praegune kodulinn Tartu kohaliku volikogu tasemel), kes lülitub sõjatööstuse lainele ja kes kogub nt raha droonide jm sõjatarvikute ostuks.

Jällegi ei puuduta see mitte ainult Ukraina poolel tegutsevaid liitlaskondi, vaid üsna analoogne tegevus toimub ka teiselpool idapiiri. Lihtsalt enamasti on nende askeldamine vormistatud variserlikumalt, nimetades „humanitaarabiks“ ka otseselt nt kaevikuseinte kindlustamiseks saadetavaid lauakoormaid või suisa soomustatud sõidukeid, mida siis vene regioonide ametnikud käivad otse rindel võitlevatele üksustele üle andmas.

Monopoli enam pole

Kuid oluline antud loo kontekstis pole ei –poolsus, -meelsus ega motivatsioon, vaid tegevus kui selline. Sõda kui riikliku vägivallamonopoli üks kõige reljeefsemaid väljundeid pole enam ammu vaid riigi esindajate kanda.

Selle mitte-monopoolse tegevuse parimateks näitajateks selle sõna kurjeimas mõttes on mitte-riiklikud rühmitused, kes peavad sõda nii riikide kui inimeste vastu – olgu selleks vaid formaalselt mitte-riiklikud nähtused nagu HAMAS, DAESH või LNR/DNR. Aga tegelikult ka nn „era-armeed“ (Wagner kui ehk antud kontekstis enim tähelepandu) või siis ka nt meie idapiiri taga toimetavad kohaliku omavalitsused, mis peavad maksma toetusi sõttaminevatele lepingulistele kahurilihadele.

Ja no era- ja äriühingutest rääkides ilmselt pole olemas säravamat näidet kui Elon Musk ja Starlink, kelle/mille mõju vahetule sõjategevusele on ilmselt suurem kui enamikel välis- ja kaitseministritel.

Seda lugu võiks kedrata veel pikalt, kuid lõpuks küsin mina kui kaitseminister (eksoleju?), et missuguse retoorikaga tuleks põhjendada mõtet, et Eesti üksused võiks osaleda avalikult ja oma lipu all Ukraina kaitsmises? Ja mis retoorikaga mõni teine kaitseminister üritaks mind ümber veenda, et see osalemine oleks halb mõte? Eskaleerimise jutuga ei ajaks vist enam hanesid ka naerma.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Gruusia, Lõuna-Korea, Süüria, Šolts, Rumeenia

- Gruusias toimuv on nii sarnane Maidaniga, et seda võrdlust ei saa mitte teha

- Lõuna-Korea president võis küll korraks enda võimu ülehinnata, kuid pidi alluma seadusele ja protseduurireeglitele

- Süürias olukord muutub, kuna senisest valemist on suuresti kadunud üks muutuja ehk Venemaa - sellele muutusele leidub võimaluse ärakasutajaid

- Saksamaa senine abi Ukrainale on olnud hindamatu, kuid praeguse kantsleri visiit Ukrainasse jätab silmakirjalikkuse mulje

- Rumeenia parlamendivalimised (mis kulgesid ootuspäraselt) ja presidendivalimiste esimene voor (täiesti mitte-ootuspärane tulemus) moodustavad kummalise ebakõla, midagi tundub siin valesti olevat

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit