Alustuseks pean muidugi vabandust paluma võõrsõnalise ja keeruka pealkirja eest, kuid mõistel „legitiimsus“ saab selles tekstis olema korduv ja sisuline roll.
Igasugune võim tugineb mingisugusele õigusele. Kas jõu õigusele või õiguse jõule. Nii ehk naa nimetatakse seda ühiskondlikuks kokkuleppeks, mille alusel on võimukandjal võimalik väita, et tema valitsemine selle maa ja rahva üle on õigustatud.
Kordan lühidalt üle need neli erinevat ühiskondliku leppe staadiumit, mille Vladimir Putin on oma ametis läbinud – vabandan jällegi, kui need on tähelepanelikumale lugejale juba varasemast meelde jäänud.
Legitiimsuse neli mudelit
Need mudelid on siis (järjest vingemas järjekorras): demokraatlik, majanduslik, sõjaline ja jumalik. Ja see on universaalne, mitte ainult Venemaa-keskne astmestik. Asjade mõtestamiseks on alati kasulik silmas pidada universaalset, nö suurt pilti ning siis vaadata, kuidas kohalik spetsiifika sellesse sobitub.
Alustas Putin Venemaa presidendi ametis suhteliselt demokraatlikul moel – niipalju kui see Venemaa reaaliates üldse võimalik. Lihtsalt Boris Jeltsini aegadel oli nii kombeks, et valimised päriselt toimusid ning mõnikord olid ka tulemused mitte ettemääratud. Tolle mudeli ühiskondlik leping on lihtne ja kergekaaluline – rahas valib endale piltlikult öeldes majavalitseja, kelle kogu legitiimsus põhinebki töölepingul, mille ametisseastuja alla kirjutab. Kui hakkama ei saa, võetakse järgmine.
Järgmine on kraad kangem meetod, mille ühiskondlik lepe tugineb majanduslikul heaolul, mida võimustuja peab rahvale pakkuma. See on selline aidamehe roll, kelle käes on võtmed ja kes jagab heaolu vastavalt oma äranägemisele. Rahva roll leppes on tagasihoidlikum – nemad annavad võimuohjad aidamehele lootuses saada toidetud. Kasvava naftamajanduse baasil sai Putin selle ülesande täitmisega üsna hästi hakkama. Tema kamraadid varastasid niipalju kui jaksasid, kuid rahvas elas ka üha paremini.
Kolmas on sõjapealiku legitiimsus, kus kogu legitiimsus taandub jõukasutusele. Ühiskondlik lepe on lihtne nagu nael – rahvas püsib vagusi, sest pealik tagab julgeoleku. Küsimusi ei küsita, vastu ei hakata, sest et sõda. Putin on vägivalla skaalat järjest kõrgemale nihutanud, rakendades jõudu nii riigis sees kui väljas.
Neljas ehk jumalik legitiimsus on kõige vingem, kus rahva käest ei küsi enam keegi midagi, ses võim on jumalast antud. Putini muutumine üha ikoonisarnasemaks on ilmselt kõigile nähtav, lisandub kiriku järjest olulisem roll paarisrakendis.
Teooria ja praktika
Nüüd, kui see loetelu on tehtud, vaadakem sellele hierarhiale otsa muutunud olude ja Venemaa praktikate prisma kaudu.
Demokraatlik legitiimsus on lennanud räbalateks, hiljutiste „Puutini-valimiste“ legitiimsust ei pea tõsiselt võetavaks enam sisuliselt keegi. Siseriiklikult suhtutakse sellesse rituaalsesse vormitäitmisse sügava irooniaga, saades aru, et vaja on niikuinii imperaatorit. Läänemaailma otsus mitte tunnustada Putinit enam legitiimsena on selle kõrval vaid täpe.
Majanduslik legitiimsus on saanud tõsise hoobi – lootus üha paremale elule on mõranenud. Kui mitte millegi muu osas, siis siiani kehtinud elukvaliteedi püramiid, mille tipus oli kinnisvara, puhkus ja ravi Euroopas, on purunenud.
Leppe purunemine
Sõjapealiku legitiimsus sai äsja rängeima hoobi. Vladimir Putin ei kujuta endast ju mingi abstraktse riigivõimu, vaid julgeoleku kuiva kehastust. Krookus-halli verine plärakas ei ole lihtsalt plekk kuuerevääril, vaid nõrguva jõetuse tunnus. Senine alfa-isane ei suuda tagada oma karja julgeolekut.
Jumalik ehk haavamatu legitiimsus on aga illusioon, mis eksisteerib vaid andunud uskuda tahtjate peades. Seeon ressurss, mille peal saab ratsutada vaid juhul kui uskujad on fanaatilised, eirates päriselulisi raskusi. Seda mudelit on võimatu politoloogilisel tasandil analüüsida, sestap tõstan siinkohal käed ja tõden, et seda ressussi võib jätkuda kauaks.
Mis on siis kogu selle legitiimsus-loo kokkuvõte? Aga see, et enamik Vladimir Putini kui Kõrgeima Võimu kandja legitiimsusest on murenenud. Hiljutine terroriakt võib avada Pandora laeka, kus kõik, kellel on Venemaa vastu kauna kanda, hakkavad riigi sisulist nõrkust ära kasutama. „Valimiste“, sõja ja terrori kokkulangemine võiks aga olla surmahoop senisele ühiskondlikule leppele Venemaa rahva ja Vladimir Putini vahel.
Aga võibolla oligi see kogu Krookus-halli operatsiooni eesmärk?
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment