Venemaa Föderatsiooni presidendi valimistega on sama lugu. Seda ametit siiani miskipärast enda omaks pidav Vladimir Putin on kunagi suutnud endale luua nö legalisti kuvandi – see tähendaks justkui, et ta üritab kõiges vähemalt formaalselt järgida seadusetähte.
Reaalsuses on ta selle kuvandi ammu, korduvalt ja eri aspektides ribadeks tulistanud. Kuid jäägu siinkohal muud sarivaletamised kõrvale, hetkel on juttu valimistest. Täpsemalt „valimistest“, sest eile toimunud tsirkust ei saa pidada õiguspäraseks mitte mingil moel.
Jätan kõik muud aspektid kõrvale ja keskendun seekord Putini ametlikele valimistulemustele, mis moodustavad järgmise aegrea: - 2000.a 53,4%, 2004.a 71,31%, 2012.a 65,34%, 2018.a 76,69%, 2024.a 87,32%.
Mis siin siis valesti on?
Esiteks valimiste hulk. Venemaa Föderatsiooni põhiseaduse kohaselt tohtis ta olla ametis esimesed kaks ametiaega. Kõik, mis on toimunud peale esimest kahte valimist, on olnud sulitemp nii ehk naa, eriti jõhkralt peale põhiseaduse enda vägistamist „rahva soovil“.
Teiseks usutavuse määr, mis minu jaoks läheb uduseks peale 70% piiri saavutamist, eriti kui see on pidevas kasvutrendis. Kui panna praegused tulemused tabelarvutuse mudelisse, siis selle kohaselt saabub 100% lae purustamine kuskil 2036.a paiku.
Kolmandaks nn Vedernikovi kriteerium. Viimatistel kubernerivalimistel sai Pihkva oblasti kuberner Mihail Vedernikov totakalt kõrge tulemuse 86,3%. Peale seda läks asjaomastest ringkondades ringlema nali, et sellega seati latt Putini-valimisteks.
Nii ka läks. Vaatamata sellele, et ka Venemaa enda ametliku sotsioloogia järgi ennustati Putinile tulemuseks 75%, joonistati lõpuks ekraanile Vedernikovist kõrgem tulemus.
Valetamisega tuleb piiri pidada. Venemaal seda piiri enam ei peeta (mitmes halvas mõttes). Seega ei saa ka nende valimistulemuste käsitlustes teisiti, kui rõhutada nende valelikkust.
---
(tabel @Mihkel Liivo)
---
No comments:
Post a Comment