Parem-vasak skaala on viimasel ajal nii lootusetult väärkasutust leidnud, et ma enamasti panen pahaks selle kasutamist. Seekord proovin aga ise seda pruukida, aga enne seletan mida ma selle all silmas pean. Nimelt seda kõige lihtsamat, majanduspoliitilist telge. Skaala vasakpoolne ots = rohkem riigipoolset kontrolli, parempoolne = vähem riigi sekkumist.
Lihtlabasel kadedusel ja ahnusel baseeruv idee varade ümberjagamisest pole midagi uut. Läänelikus kultuuriruumis esitatakse seda tihti „sotsiaalse õigluse“ loosungi all, Venemaal pole sääraste sõnafiltrite kasutamisest eriti kunagi hoolitud, isegi nõukogude korra ajal oli see „sotsialistlik unistus“ nii hõredalt läbipaistev, et siiralt ei uskunud selle sisse praktiliselt mitte keegi.
Jeltsini aegne parempööre
Igatahes sai Nõukogude korra lõppemise järel see variseri mängimine otsa. Tegelikult sai see otsa juba varem, nõukogudeliku majandusmudeli kokkuvarisemise ajal, kuid Jeltsini ajal see muutus valitsevaks riigikorralduslikuks mudeliks. „Võtke nii palju iseseisvust kui suudate alla neelata“ – see kehtis mitte ainult Venemaa regioonide kohta öelduna.
Ettevõtlikum seltskond suutis asja nii edukalt kasutada, et nõukogude aegsest „rahva omandi“ müüdist jäid vaid räbalad järgi. Erastamine toimus sellise raginaga, et mõistagi sündis koletutes kogustes ebaõiglust kui ebaõigust, nii sotsiaalses kui juriidilises mõttes.
Igatahes sünnitas too ajastu mõiste „oligarhid“ ja Kremlit hakati kujutama mitmetornilisena ning võimu seitsmepäise pankurina. Ajutiselt nihkus raskuskese skaala paremasse otsa, kus rahal oli suurem kontroll võimu üle kui riigi kontroll majanduse üle.
Putin alustas paremalt
Putin alustas Peterburi kui megapolise välismajanduse kuraatorina ning nägi väga lähedalt, kui saamatu oli riigipoolne kontroll ning kui suurte jõgedena voolas raha eelarve asemel isiklikesse taskutesse. Ootamatult presidenditoolile sattununa (tal puudusid selleks nii eeldused kui ambitsioonid) suutis ta aga justnimelt eelarveliste jõu- ja kontrollstruktuuride toel ja mõjul ennast koguda ning hakata oligarhilist süsteemi lammutama.
Asja mõte oli väga lihtne, luua „uus eliit“, uus omanike kiht, kes olid personaalselt tänulikud Putinile. Uutele/vanadele omanikele anti jõuliste võtete abil mõista, et need varad võivad küll jääda nende omandusse, kuid nad peavad vastutasuks jääma poliitiliselt passiivseks, mitte enam sekkuma.
Kõige nähtavam ja mõneti viimasem oli ilmselt Jukose/Hodorkovski juhtum, kui saavutati omamoodi tasakaalupunkt. Riik sekkus küll üha enam majandusse ja toimusid ka pidevad pahatahtlikud ülevõtmised, kuid suuremate varade hoidjatel oli ikka veel võimalik oma vahendeid riigist välja kantida ja/või kasvõi formaalselt allutada välismaal registreeritud katus-organisatsioonidele, nö „offshoriseerida“ (sõnast „offshore“ ehk mugavuriigis registreeritud juriidilisele kehale allumine).
Riigirong pöördub vasakule
See termin „offshoriseerumine“ on oluline, kuna nüüdseks on välja kuulutatud „de-offshoriseerimine", st kõik olulised aktiivid tuleb tuua Venemaa jurisdiktsiooni. Ettevõtjal endal on võimalik küll füüsilise isikuna jääda Läände elama, kasõi koos perekonnaga, kuid siis kaotab ta kontrolli oma senise vara üle.
Viimatine ja säravaim näide Tšeljabinski metallihiiglase „deprivatiseerimine“. See tähendab et aastakümnete taguses privatiseerimis-protsessis leiti väidetavaid vigu ja objekt kuulub seniselt omanikult (Juri Antipov) äravõtmisele.
Protsessi taga on jällegi uus ja lihtne loogika. Senised ja/või uued omanikud võivad olla varade haldurid, kuid nüüd pole passiivsusest enam piisav. Kui eelmises tsüklis pidi ettevõtja „mitte sekkuma“ poliitikasse, siis nüüd ta peab olema innukalt ja püüdlikult režiimi toetav.
Mitte nihe, vaid pööre
Kokkuõtteks saab möönda, et Putin alustas põhiseaduse üle põlve murdmisega ning lõpetab nüüd lähipäevil ette ebalegitiimsete „valimistega“ uue lojaalsusvõrgustiku ülesehitamist. Kõik vähegi oluline peab Venemaal nüüd olema aktiivselt Vladimir Putinile ustav (üsna stalinlikul moel).
Alguses mõtlesin artiklit sõnastada kui „vasaknihe“, kuid teksti valmimise käigus mõistsin, et see pole enam nihe, vaid suisa pööre. Jeltsini-aegsest suhtelisest parempoolsusest, liberaalsusest ja demokraatiast (niipalju kui see Venemaal iial võimalik on olnud) on nüüd tehtud personalistlik, illiberaalne ja vasakpoolne moodustis, kus riigi ülimuslikkusele rõhudes on jõutud sõjaliselt agressiivse monstrumini.
Lõpulõigus pean vajalikuks üle rõhutada – parem-vasak skaala on vigane, kuid riigi sekkumise määra mõõdikuna arusaadav. Vladimir Putin peab ennast riigi kehastuseks ning allutab kõike endale. Meie jaoks seisab ees aga moraalne otsus: kas me tunnustame seda usurpaatorit legitiimse riigipeana või mitte.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment