Üha enam laekub teateid Venemaa valimisjaoskondades toimuvatest "avaliku korra rikkumistest", plahvatustest, põlengutest sõjakomissariaatides, väiksematest ja suurematest diversioonidest raudteel, sildadel jne.
Ametivõimud räägivad mõistagi "ukraina jäljest" kõigi nende asjade taga. Samamoodi nagu omal ajal räägiti "tšetšeenia jäljest". Või nii nagu nõuka-aja lõpus räägiti igasuguse nö teisitimõtlemise ilmingu korral "lääne hukutavast mõjust", veel varasemal ajal aga nt "briti spiooniks" olemisest.
Riigikeskne nägemus
Iseloomulik on see, et taolised seletused jätavad alati kõrvale inimese enda vaba tahte. Kollektivistliku/riigikeskse mõttemaailma jaoks on individualistliku/isikukeskse "mina" olemasolu vastuõetamatu.
Õigemini igasugune "mina" on selle nägemuse jaoks lubatud ja õigustatud vaid selleks, et kinnitada "meie" hulka kuulumist. " Я - русский", " Я - за Путина" („mina olen venelane“ ja „mina toetan Putinit“) – sedasorti lojalismiavaldused on riiklikult soositavad ja propageeritavad, isegi kui selle sõnumi telekaamerasse ütleja näeb välja kõike muudmoodi kui slaavi rahvuse esindaja.
Tegelikkuses on igas ühiskonnas läbi aegade olnud vastupidi mõtlejaid. Praeguses alternatiivide-küllases ajastus (alates antivakseritest kuni kõikvõimalike omapeagamõtlejateni) on see suisa paratamatult suurem ja häälekam seltskond, ehkki oma olemuselt lootusetult kaootiline.
Koordineerituse soovmõtlemine
Vastupidi mõtlejaid ja vastuhakkajaid on nii Prantsusmaal kui Saksamaal, Iisraelis kui USA's, meie väiksel maakamaral kui ka suurel Venemaal. See on loodusseadusega võrreldav paratamatus.
Näha selles kõiges aga hästiorganiseeritud vastupanuliikumist on pigem soovmõtlemine. Lihtsalt pika-aegne ühesuunaline surve pressib vastuolijaid ühtsemaks massiks, loob oma survega ise endale vastuvälja/-surve. Mõju on võrdne vastasmõjuga, mäletate?
Koordineeritud ja ühe eesmärgi nimel tegutsejatena üritavad neid hajategevusi näidata – nii paradoksaalselt kui see ka ei kõlaks – nii režiimi vastu tegutsejad kui riigikaitsel olevad eriteenistused. Esimesed tahavad näidata, et nad haldavad mingit veidi hoomamatut, kuid seda ohtlikumat ressurssi. Teised aga selleks, et näidata omaenda tööd tähtsamana ning läbikukkumisi vaenlase kurikavalusest, mitte enda käpardlikkusest tulevana.
Jäikus vs vastupidavus
Lõpetuseks peab vist taaskord välja tooma erinevused jäiga ja vastupidava režiimi vahel. Need on umbes samad mis kehtivad nt ehituskunstis.
Näiliselt jäik, monoliitne rajatis on tegelikult habras, võides puruneda ootamatult ja paljusid enda rusude alla mattes. Vastupidav hoone on aga sissehitatud paindlikkusega, mida riigi puhul nimetatakse demokraatliku tagasiside mehhanismiks.
Putinlik Venemaa tõmbab oma riiklikke kruve järjest enam pingule, üritades hirmu ja vägivalla najal betoneerida kinni kõik võimalikud mõttepraod. Selles monoliidis ei saa ega tohi valimis-imitatsioon tuua kaasa ootamatuid arenguid. Luues aga täieliku kontrolli illusiooni (nii sise- kui välispoliitilise vägivalla abil), unustavad kontrolli-ihalejad aga illusioonide purunemise paratamatuse.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment