Hüüda see mitte-tunnustamine välja loosungina või emotsionaalse purtsatusena on üks asi, kuid esitada selle mõtte toestuseks välja ratsionaalseid argumente on hoopis teine. Ning nagu ammu teada, on kõige parem kui neid argumente on kolm – niipalju jõuab meeles pidada soovi korral igaüks.
Esiteks – Valgevene
Esiteks on alati hea tugineda mingitele varasematele ja arusaadavatele pretsedentidele, sarnastele juhtumitele. Võrdlused on kasulik ja õpetlik meetod, isegi kui võrdlus toob välja ka erinevusi.
Valgevene poliitiline süsteem ja õhustik on üsna sarnane Venemaaga ja muu maailma pretensioonid sealsetele „presidendivalimistele“ on üsna samasisulised. Viimatised „valimised“ Valgevenes toimusid samamoodi mitte-vabalt, mitte-võistlevalt, poliitiliste repressioonide tingimustes ning ... tadaaaa ... Läänemaailm teatas, et ei tunnusta enam Aleksandr Lukašenkat presidendina.
Jah muidugi, siin on ka erinevus, et on olemas alternatiivne kandidaat, keda vähemalt formaalselt käsitleda kui mõnevõrra legitiimsemat oma riigi esindajat, Venemaa puhul seda hetkel nii reljeefselt näha pole.
Teiseks – Krimm
Krimmi kaaperdamine 10 aastat tagasi ja selle õigustuseks korraldatud „referendum“ annab meile veelgi sisulisema argumendi. Nii nagu ei saa iga tsirkust nimetada referendumiks, mille tulemusi peaks ülejäänud maailm tõsiselt võtma, nii samamoodi ei saa igat tsirkust nimetada valimisteks.
Krimmi kaaperdamine, Ida-Ukraina piirkondade okupeerimine ja täiemahuline röövsõda Ukraina vastu avas täielikult Venemaa praeguse režiimi kuritegeliku olemuse, millest varem sooviti enamasti mööda vaadata, isegi peale Venemaa sissetungi Gruusiasse.
Vladimir Putin on nüüdseks kuulutatud rahvusvaheliselt tagaotsitavaks, süüdistatuna laste deporteerimises Ukraina vallutatud territooriumitelt. Kui see kurjategija proovib luua endale immuniteeti „valimiste“ korraldamise ja oma ametivolituste pikendamise näol, siis juba see on piisav põhjus seda protseduuri ning tulemust mitte-siduvaks pidada.
Kolmandaks – „valimiste“ korraldus okupeeritud territooriumitel
Valimised muutuad legitiimseks siis, kui on järgitud terve rida tüütuid, kuid tarvilikke protseduure. Alates valimisnimekirjade koostamisest (kes saab osaleda, kes mitte), kandidaatide ülesseadmisest jne kuni valimiskampaania korraldamiseni ja valimisprotseduuride läbipaistvuseni.
Isegi kui me oletaks, et kõigi nende protseduurireeglitega on asjad enam-vähem OK Venemaal endal, siis kõik selle keerab pea peale valimiste korraldamine okupeeritud aladel. See asjaolu, et Venemaa on need enda põhiseaduslikuks osaks kuulutanud, pole hetkel oluline. Oluline on, et need alad on Venemaa kontrolli all ainult osaliselt ning valimis-imitatsioon toimub sõjategevuse tingimustes.
See viimane argument muudab mitte-tunnustatavaks ka kogu muu protsessi. Isegi kui kuskil Omskis või Tomskis toimuks kõik otsekui valimisreeglistiku õpiku alusel, tühistab naaberriigi osade okupeerimine ning nendel iseenda „legitiimsuse“ ja „normaalsuse“ tõestamine sõja tingimustes kõik muu.
Enesest lugupidamise küsimus
Seega – mis iganes tulemusega ei lõpeks reedest pühapäevani kestvev valimiste imitatsioon, ei ole muul maailmal mingit alust pidada neid legitiimseks ja siduvaks. Vladimir Putin pole enam tunnustatav Venemaa Föderatsiooni presidendina.
Muidugi võib esitada küsimuse – aga mis sellest muutub, et kas meie seda tunnustame või mitte? Kas Vladimir Putini kui usurpaatori võim sellest väheneb näiteks Venemaal sees või mingites rahvusvahelistes formaatides, kus teda tahetakse tunnustada (nt BRICS süsteemis)?
Vastus sellele küsimusele on umbes sama mis küsimusele „kas sanktsioonide kehtestamisel on mõtet?“ Esiteks on mõtet küll, sest rahvusvaheliste suhete keskkond koosneb suuresti erinevate signaalide mustritest. Rakendades mingi karistusmeetme, anname me signaali selle kohta, mida me aktsepteerime ja mida mitte. Ja lõppkokkuvõtteks – see annab meiel võimaluse säilitada enesest lugupidamine, et me ei peaks punastama vastusena küsimusele: „aga mida mina olen teinud?“
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment