Kuigi ma pole militarist ja seetõttu ei saa rääkida ühenduse sõjalisest poolest sisuliselt kaasa, siis vähemalt arvuliselt torkab silma see, et viimase kolmekümne aasta jooksul on siin toimunud kaks vastandmärgilist protsessi.
Ühest küljest on ühendus olnud ja on jätkuvalt atraktiivne, liituda soovijaid on alati olnud rohkem, kui NATO on neid liitumisi-avaldusi rahuldanud. Peale Külma sõja lõppu, st peale NSVL lagunemist on liikmesriikide arv kahekordistunud. Enne seda oli 16, nüüd 32. See tähendab, et poliitilise kaalu mõttes on NATO muutunud justkui tugevamaks ning olulisemaks.
Vastasmärgilised protsessid
Teisest küljest aga on toimunud ka selle ühenduse kõhnenemine sõjalises mõttes. Eriti just selles osas, mis puudutab NATO’t väljaspool USA’d. Euroopast kadus no Suur Vastasseis kaheks jagatud Saksamaa näol ning Lääne-Saksamaale kuhjunud sõjalised ressursid suunati rahulikul meelel ümber rahumeelsematele eesmärkidele (sõnakordus on taotluslik).
Hiljuti kohatud infograafiku kohaselt vähenes Euroopas paiknevate lahinglennukite arv 57% (1991 oli 3660 tk, aastaks 2022 jäi 1586). Tankide osas on langus veelgi märgilisem, suisa 77% (vastavalt 18941 ja 4362 tk).
Võib muidugi pikalt vaielda, kui mitut vanema põlvkonna lennukit suudab asendada üks kaasaegne, kuid laias laastus on lugu ilmne. Euroopa asus valimislubaduste lainetes üksteise võidu üles ehitama heaoluriiki, lihvides selle nimel sõjalisi/kaitse-eelarvenumbreid vähemaks. Omamoodi mõistlik areng, kui võtta arvesse üldist veendumust selles, et nn Külm Sõda sai läbi ja Suurt Vastasseisu ei saa enam tulla.
Revanšism pole kadunud
Oh seda inimlikku naiivsust ja poliitilist soovmõtlemist, võime me nüüd tagantjärele tarkusega ohata. Kõik areneb ja muutub, ning ka taandareng on areng. Julgeolekulises mõttes on see ju taandareng, kui relvatustumine (õffff mis kole sõna) viib selleni, et sõda kõnnib uuesti meie õuele. Revanšism on läbi aegade toiminud mõistetava motivaatorina ning Venemaa soovib võtta revanšši. Võtta taas sisse koht maailma vägeivamate esirinnas, tehes seda sellisel moel, milleks heaolustunud Euroopa polnud enam valmis.
Venemaa poolt vallale päästetud sõda ühelt poolt ja USA praeguse presidendi poolt mühaklik retoorika teisalt teeb aga selgeks, et Euroopa riikidel pole pääsu. Kaitsekulutuste numbrid on vaja taas kõrgemale tõsta ja „teha veskikivid teravaks ning lüüa aknad säravaks“, nagu kunagine laulusalm ütleb.
Kas seda teha NATO raames või kasutada uuesti adekvaatse kaitsevõime saavutamiseks Euroopa Liidu põhikirjalisi võimekusi? Jah tõsi küll, mõnikord võib tunduda ahvatlev hüljata vana institutsioon ning teha kõik teistmoodi. Ainult et Euroopa Liit ja NATO on institutsionaalselt nagu aiatööriist ja lahingrelv. Reha või kõblast saab muidugi hanguna kasutada, kuid eriti efektiivne see pole.
Gröönimaa vihje
Muidugi tuleb arvestada, et NATO eksistentsile on ka vastuseisjaid ning ma ei pea silmas ainult Venemaad ja muid Hiinasid. Neid leiab ka ühenduse sees. Mh tekitab küsimuse, et miks ikkagi soovib USA saada endale Gröönimaad, mis vastavalt USA ja Taani 1951.a lepingule on Ameerika jaoks üsna priipäralt kasutada niikuinii?
Võibolla peitub konks selle lepingu sättes XIV(2), mille kohaselt lepe on kehtiv NATO raamleppe osana ning kaotab kehtivuse koos Põhja-Atlandi koostööleppe lõppemisega? Võibolla Valge Maja praegune peremees vihjab sel moel, et näeb ette NATO lõppu? Aga igatahes, kuna meie jaoks on NATO püsimine oluline, siis peame tegema endast sõltuva, et see ühendus muutuks ja areneks, et mitte hääbuda ja kuhtuda.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment