Pole midagi püsivamat muutustest. See tühja targutusena näiv mõttekäik on palju sisukam kui esmapilgul tundub. Meie ümber toimuvad muutused kogu aeg, suuremal ja väiksemal skaalal ning see on elu paratamatu osa.
Ahastamine ja kätemurdmine teemal „maailmakord on muutumas“ on oma traagilisuses küll tõhus võte korraks tähelepanu tõmmata, kuid mitmeti tühi. Minu põlvkond – mis pole kaugeltki ju kõige vanem – on näinud riigikordade ja rahapaberite muutust, järske muudatusi sisuliselt kõigis eluvaldkondades alates pedagoogikast ja kaubandusest, keelekeskkonnast kuni peadpööritava tehnoloogilise arengu ahelreaktsioonideni.
„Kollektiivne Lääs“ muutub
Nii et see, et muutub ka rahvusvaheline julgeoleku-keskkond, see mida me nimetame „maailmakorraks“, on ainult loomulik. Ta on kogu aeg muutunud, lihtsalt mingiks hetkeks lõime me endale illusiooni, et selle asjaga on kõik ühel pool. Ei ole.
Muidugi on ebamugav tõdeda, et see „kollektiivne Lääs“, mille liikmeks me niiväga tahtsime saada, on vahepeal samamoodi muutunud ja muutumas nagu kogu maailm. Aga me ei saa ju oodata, et niipea kui meie vaiksesse sadamasse jõudsime, nii kohe lakkasid tormid ka mujal ning saabuski üleüldine tuulevaikus.
Igasugune muudatus käivitab järgmise, enamasti vastasmärgilise. See on füüsikaseaduste tasemel tõdemus, mis kehtib ka rahvusvaheliste suhete võtmes. Samuti ka riigisisesel ning inimlikul pinnal, meie enda peades ja ühiskondades toimuvas.
Doomino-efekt
Praegugi on toimumas mitmed suured muudatused, mis tingivad omamoodi doomino-efektina ka järgmised, korrus-haaval allapoole ulatuvad nihked.
Suurim on nihe ilmselgelt suurima (vabandage see tahtlik sõnakordus) julgeolekulise mängumuutja USA enesetõlgenduses. Jah, nad tahavad jääda maailma dominantseks jõuks, kuid teha seda suuresti väljaspool senikehtinud süsteemi, sh ka NATO-nimelist struktuuri. Mitte sellest väljuda, kuid sundida organisatsiooni teisi liikmeid rohkem enda julgeoleku jaoks ära tegema.
Nii et esiteks peame meie siin Euroopas arvestama NATO’ga, milles on vähem USA’d (vähemalt mitte enam selles automaatrežiimis, mis laskis Euroopal ennast lollilt nõrgaks muuta). See tähendab teiseks seda, et Euroopa riigid peavad hakkama taas rohkem kulutama enda julgeoleku ise kindlustamise peale.
Viis muudatust
See aga tähendab – kolmandaks – seda, et niigi igasugustest kriisidest räsitud rahakottides ja ühiskondades tuleb teha ebapopulaarseid muudatusi. Kulutada rohkem nii rauale kui mundrikandjatele – ja muuta ühiskondade suhtumist kohustuslikku ajateenistusse, ilma milleta ei saa korralikku kaitsevõimet üles ehitada. See viimane komponent on muuseas praegu mitte-omane u pooltele Euroopa riikidele.
Oluline komponent selles muudatuses on sõda Ukrainas. See tähendab, et neid muudatusi ülejäänud Euroopas tuleb teha lähtuvalt Ukraina kogemustest ning ka nende maksimaalsel võimalikul osalusel. Praegu tuleb mitte niivõrd Ukrainat üles ehitada lähtuvalt NATO standarditele, vaid NATO’t vastavalt Ukraina kogemusele.
Neljandaks aga tähendavad sellised muudatus paratamatult ka tuule tiibadesse andmist nendele poliitilistele jõududele Euroopa riikides, kes taolisi muudatusi vastustama asuvad. See pole hea ega halb, vaid loomulik maasvedeleva poliitilise kapitali üleskorjamine. Nii suurematele kaitsekulutustele kui Ukraina kaasamisele on imelihtne üles ehitada anti-kampaaniat. Sest et see on „sõjaõhutamine, -hüsteeria ja üleüldse vaadake, mihukesed need ukrainlased on!“.
See tähendab aga omakorda viiendat muudatust, mida peavad hakkama tegema kõik ülejäänud ühiskondliku arvamuse kujundajad. Tegema selgeks, et orkaaniks valmistumine pole orkaani esilemanamine. Et sõjaks valmistumine pole sõjaõhutamine, vaid selle tõrjumine.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment