USA praegune president tegutseb oma jõhkras lihtsuses, et mitte öelda tõhusas primitiivsuses nii, nagu oma üleolekut ja karistamatust tunnetavad jurakad ikka teevad: „kellele midagi ei meeldi, saab peksa!“ ja „a mis te selle peale nüüd minuga teete?“ Kas see ketukas oli peksasaajaga eelnevalt kokkulepitud või mitte, pole hetkel oluline.
Me kõik kipume olema kinni vanades stampides. Kordama mõtteid, mis varem on meie meelest tõeks osutunud. Kordama varem edu toonud käitumismustreid. Rajasõltuvus on selle nähtuse nimi ning selles pole midagi halba ega imelikku. Ainult et hetkel tuleb olla oma hinnangutes veelgi lihtsam, jätta harjumuspärased, keerulised ja konspiroloogia-hõngulised seletused (stiilis „tegelikult on kõige selle taga hoopis ...“) ja vaadata asja väga lihtsa mätta otsast.
Vananenud valeseletused
Venekeelses infomullis elavate tegelaste suust kuuleb seetõttu midagi sellist, et „USA käis Venezuelas jälle demokraatiat peale surumas“. Oh hoidku taevas, seekord on demokraatliku ja õiglase riigikorralduse mõtted Valgest majast kaugel.
Eestikeelses ruumis kohtasin eilegi veel seletust, et kogu küsimus on naftas. Et jänkid lähevad ikka sinna, kuskohast on midagi saada, eriti maitseb neile nafta.
Nafta-argument on seekord küll osaliselt õige, kuid ainult kaude ja osaliselt. Naftat on USA’l endalgi küllalt, maailmaturg on sellest üle ujutatud ning lähiperspektiivis pole ette näha selle kütuseliigi nõudluse kasvu. Pigem vastupidi – viimase 18 kuu jooksul on päikese-energia püüdurite kasutuselevõtt olnud kiirem kui eelmise kolme aasta jooksul kokku. 2/3 sellest on Hiina, suur osa ülejäänust India kanda – aga just nemad on olnud ka peamised, keda on seni nähtud peamiste (vene) nafta ostjatena.
Konkurendi kärpimine
Pealegi pole Venezuela nafta ei odav (nõuab väga pikki ja mahukaid investeeringuid) ega lihtne kaup. See sõmera savi moodi ollus, mida sealsetest maardlatest ammutada saab, on keeruline algmaterjal, aga mis on muuhulgas tänuväärne mass, millest saab mh praegu palju olulisemaid haruldasi metalle. Nii et naftale käpa peale panemine on mitte niivõrd selleks, et ise kiirelt raha teenida.
Õige vastus on ikkagi Hiina tiibade kärpimine. Eelõige tõrjumine sellest piirkonnast, mille Donald Trump on kuulutanud oma liivakastiks – läänepoolkeralt. Avalik ja rõhutatult jõhker peksa andmine sellele tegelasele, kes arvas et võib USA kiuste Hiinaga asju ajada, võttes vastu sealset raha ja relvastust.
Relvastus on selle ketuka teine komponent. USA demonstreeris sel moel mäekõrgust üleolekut Hiina ja Venemaa relvasüsteemidest, eelkõige õhutõrjeks kokku tassitud rauast, aga muuhulgas ka nt Kuuba eriväelastest. See, et see kõik toimus nii rahvusvahelisi kui ka USA enda sisemisi mängureegleid rikkudes, on muuhulgas ka eesmärk omaette. Selline „aga mis te mulle selle eest teete?“ jõudemonstreerimine võib tõepoolest toimida tõhusaima ohjeldajana Pekingile, kes on USA väljakutsuja kõige laiemas plaanis.
Gröönimaa analoog
Muuseas, täpselt sama jutt kehtib ka Gröönimaa kohta. Donald Trump ütleb ju otsesõnu: „kui meie ei võta Gröönimaad endale, siis teevad seda Venemaa ja Hiina ning seda ma ei luba“. Kõik need, kes näitavad näpuga Gröönimaa maavaradele või räägivad sealsete elanike demokraatlikest tahteavaldustest, räägivad küll õigeid sõnu, kuid unustavad tahtsi või tahtmatult selle primitiivseima, sõjalise jõu argumendi.
Kes kontrollib Gröönimaad, kontrollib ka Põhja-Jäämerd, nn GIUK (Greenland-Iceland-United Kingdom Gap) koridori, seeläbi Põhja-Mereteed, mida niivõrd tahavad kasutusele võtta Venemaa ja Hiina. Panete tähele, needsamad riiginimed kipuvad korduma.
Nii et veelkord, tõlgendades nii Venezuela kui Gröönimaa juhtumeid, tuleb vähemalt osaliselt välja lülitada keeruliste / kaudsete seletuste otsingumootor. Küsimus on tuimas ja jõhkras (sõjalis-majanduslikus) võimsuses, mille abil USA soovib ohjeldada olemasolevaid ja võimalikke tulevasi ohte. Kõik muu on vihuti ja vääriti mõtlemine.
Me kõik kipume olema kinni vanades stampides. Kordama mõtteid, mis varem on meie meelest tõeks osutunud. Kordama varem edu toonud käitumismustreid. Rajasõltuvus on selle nähtuse nimi ning selles pole midagi halba ega imelikku. Ainult et hetkel tuleb olla oma hinnangutes veelgi lihtsam, jätta harjumuspärased, keerulised ja konspiroloogia-hõngulised seletused (stiilis „tegelikult on kõige selle taga hoopis ...“) ja vaadata asja väga lihtsa mätta otsast.
Vananenud valeseletused
Venekeelses infomullis elavate tegelaste suust kuuleb seetõttu midagi sellist, et „USA käis Venezuelas jälle demokraatiat peale surumas“. Oh hoidku taevas, seekord on demokraatliku ja õiglase riigikorralduse mõtted Valgest majast kaugel.
Eestikeelses ruumis kohtasin eilegi veel seletust, et kogu küsimus on naftas. Et jänkid lähevad ikka sinna, kuskohast on midagi saada, eriti maitseb neile nafta.
Nafta-argument on seekord küll osaliselt õige, kuid ainult kaude ja osaliselt. Naftat on USA’l endalgi küllalt, maailmaturg on sellest üle ujutatud ning lähiperspektiivis pole ette näha selle kütuseliigi nõudluse kasvu. Pigem vastupidi – viimase 18 kuu jooksul on päikese-energia püüdurite kasutuselevõtt olnud kiirem kui eelmise kolme aasta jooksul kokku. 2/3 sellest on Hiina, suur osa ülejäänust India kanda – aga just nemad on olnud ka peamised, keda on seni nähtud peamiste (vene) nafta ostjatena.
Konkurendi kärpimine
Pealegi pole Venezuela nafta ei odav (nõuab väga pikki ja mahukaid investeeringuid) ega lihtne kaup. See sõmera savi moodi ollus, mida sealsetest maardlatest ammutada saab, on keeruline algmaterjal, aga mis on muuhulgas tänuväärne mass, millest saab mh praegu palju olulisemaid haruldasi metalle. Nii et naftale käpa peale panemine on mitte niivõrd selleks, et ise kiirelt raha teenida.
Õige vastus on ikkagi Hiina tiibade kärpimine. Eelõige tõrjumine sellest piirkonnast, mille Donald Trump on kuulutanud oma liivakastiks – läänepoolkeralt. Avalik ja rõhutatult jõhker peksa andmine sellele tegelasele, kes arvas et võib USA kiuste Hiinaga asju ajada, võttes vastu sealset raha ja relvastust.
Relvastus on selle ketuka teine komponent. USA demonstreeris sel moel mäekõrgust üleolekut Hiina ja Venemaa relvasüsteemidest, eelkõige õhutõrjeks kokku tassitud rauast, aga muuhulgas ka nt Kuuba eriväelastest. See, et see kõik toimus nii rahvusvahelisi kui ka USA enda sisemisi mängureegleid rikkudes, on muuhulgas ka eesmärk omaette. Selline „aga mis te mulle selle eest teete?“ jõudemonstreerimine võib tõepoolest toimida tõhusaima ohjeldajana Pekingile, kes on USA väljakutsuja kõige laiemas plaanis.
Gröönimaa analoog
Muuseas, täpselt sama jutt kehtib ka Gröönimaa kohta. Donald Trump ütleb ju otsesõnu: „kui meie ei võta Gröönimaad endale, siis teevad seda Venemaa ja Hiina ning seda ma ei luba“. Kõik need, kes näitavad näpuga Gröönimaa maavaradele või räägivad sealsete elanike demokraatlikest tahteavaldustest, räägivad küll õigeid sõnu, kuid unustavad tahtsi või tahtmatult selle primitiivseima, sõjalise jõu argumendi.
Kes kontrollib Gröönimaad, kontrollib ka Põhja-Jäämerd, nn GIUK (Greenland-Iceland-United Kingdom Gap) koridori, seeläbi Põhja-Mereteed, mida niivõrd tahavad kasutusele võtta Venemaa ja Hiina. Panete tähele, needsamad riiginimed kipuvad korduma.
Nii et veelkord, tõlgendades nii Venezuela kui Gröönimaa juhtumeid, tuleb vähemalt osaliselt välja lülitada keeruliste / kaudsete seletuste otsingumootor. Küsimus on tuimas ja jõhkras (sõjalis-majanduslikus) võimsuses, mille abil USA soovib ohjeldada olemasolevaid ja võimalikke tulevasi ohte. Kõik muu on vihuti ja vääriti mõtlemine.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment