Tuesday, November 17, 2026

„Uus Jalta“ on vaid Kremli unistus

„Meid on reedetud, maha müüdud ja üleüldse maha jäetud“ – sedasorti demoraliseerivad hüüatused on üks arusaadav osa meid pidevalt saatvast infomürast. Negatiivsed infoklibakad leiavad rohkem tähelepanu, see on meie alateadvuslik eripära, mida osatakse suurepäraselt ära kasutada.

Üks osa sellest hädaoru esilemanamisest on hädaldava tooniga manamine, et ei tasu kunagi usaldada liitlasi, et need on niikuinii reeturid. Tõsi, ajalugu näitab et reetmisi on olnud alati ja põhimõte „pacta sunt servanda“ (lepinguid tuleb järgida) pole alati vettpidav.

Kuid see on ainult üks, negatiivsust ja alistumismeeleolusid rõhutav lähenemine. Selle kõrval on ka teisi, rohkem või vähem positiivsemaid maailmanägemusi. Kumba nendest lähenemistest te otsustate rohkem uskuda, on juba igaühe isiklik valik.

Mõjutsoonide muinasjutt

Selge on see, et need, kes soovivad näha ja tõlgendada maailma kui „suurte ja vägevate“ mõjutsoonide mänguvälja, tegelevad ka vastavate mõttemustrite levitamisega.

Selle nägemuse kohaselt tugevad teevad seda mida saavad ning nõrgad peavad leppima ja kohanema. Tuhandete aastate pikkune ajalugu näikse seda kinnitavat, juhul kui võtta omaks see rõhujate ja rõhutute kahemõõtmeline lugu.

Mina isiklikult seda aga ei soovita omaks võtta ega ka teistele omaseks rääkida. Maailm on tegelikult alati mitmekesisem ning näilik kuningas võib olla oma õukonna toetusest märksa enam sõltuvuses kui on õukond kuningast.

Kolmepoolse kokkuleppe võimalikkusest

Nö „uue Jalta“ ehk mõjutsoonide uuesti esilemanamise muinasjutu alge on täiesti arusaadav. Esiteks me paratamatult võrdleme praegu toimuvat varemtuntuga – me lihtsalt pole võimelised seda mitte tegema. Me ei saa võrrelda tuntavat olevikku mitte-tunnetatava tulevikuga, peale ulmekirjanike pole seda kellelegi sisuliselt antud.

Seda võimetust kasutavad ära need tajumudijad / poliit-tehnoloogid, kes räägivad sellest, et nüüd kohe istuvad taas maha kolm vägevat ja jagavad maailma omavahel ära. Lähtematerjaliks mõistagi II Maailmasõja järgne analoogne momentum.

Toona istusid legendaarse pildi mõttes maha kolme võitjariigi – USA, Inglismaa ja NSVL juhid ja tegid omavahel kokkuleppe, et mis ja kuidas sõja lõppedes ümber korraldada. Kas ja kuivõrd see kõik tegelikult pädes, on juba ajaloolaste hinnata. Põgusa kõrvaltvaatajana võib tõdeda, et ega tegelikult kõik polnud ju nö saagijagamise teema, mh sündis selle protsessi tulemusena ka ÜRO.

Uue leppe alusetus

Toona istusid kokkuleppeks kokku kolme suure võimu esindajad, kes oli üheskoos osalenud ühes sõjas, tajusid üksteist enam-vähem võrdsena ja teadsid omaenda võimete piire.

Praegu aga poleks uus kolmik – Hiina, USA ja Venemaa – kuidagimoodi võrdväärne triumviraat. Nad pole osalenud ühes sõjas, nad ei taju üksteist võrdsena ning ei ole selgeks kombanud ka omaenda piire.

Moskva tahaks hirmsasti panna meid kõiki uskuma, et tema on samamoodi ülivõim, kelle ees peaks kõik kummardama. Kui jätame praeguse episoodilise USA peamehe kõrvale, siis teised protsessis osalejad, ammugi mitte Hiina ei taju seda samamoodi. Hiina soovib näha enda poolt domineeritud maailma, mitte kellegi teise „mõjusfääre“.

Nii et kujutelm sellest, et kehtestatakse „uus Jalta“ on umbes sama usalduväärtusega nagu uute Egiptuse püramiidide rajamisega. Välistada ei saa, aga ette kujutada on naljakas. Paraku aga, kui me räägime kinnitavas võtmes „uuest Jaltast“, siis see pole naljakas, kuna me teeme seda, mida Kreml tahab, kinnitame tema muinasjuttu.
---
lugu ilmus siin

No comments: