Vene ajalooteadvuse nihutamine

Kino on peamine kunstiliik. Nii olla öelnud Lenin. Või siis Stalin, kui uskuda teisi allikaid. Juhul kui tegelikult üldse niimoodi öeldud on, aga see pole oluline. Oluline on see, mida arvatakse. Sellest arvamisest ja arvamuse kujundamisest kinokunsti kaudu juttu tulebki.

Nõuka-ajal pandi suurt rõhku ideoloogilisele kasvatustööle. Filmikunst oli selles töös, eriti tolle võimu algus-aastail äärmisel oluline. Tookord ei osanud paljud lugeda, nüüd ei viitsita enam lugeda. Nii et mingis mõttes võrreldavad olud.

Järjekindel töö
Toonases ajas kasvasid nõukogude noored kindlas väärtushinnangute süsteemis, mida sisendati nii läbi filmide kui kooliõpikute. Üks peamiseid hea ja halva õpetamise võtteid oli vastuseis punaste ja valgete vahel. Ebainimlikud valged kontrrevolutsionäärid ja vägagi inimlikud punased.

Nüüd toimub aga selle mõttemudeli lammutamine või õigemini asendamine. Või siis omamoodi nihestamine. Mingil määral sai see alguse juba perestroika ajal, kuid tookord kandis see pigem lihtsat väljarääkimise soovi pitserit. Vaatamata aastakümneid kestnud nüristavale ajupesule oli neid, kes mäletasid teistsuguseid lugusid. Need oli vaja välja rääkida ning kommunistlike kuritegude paljastamine oli igapäevane.

Viimastele aastatel on need teistsugused lood hakanud jõudma ka kinolinale. Järjest rohkem ja järjest parema kvaliteediga. See toodang ei kanna enam ammu perestroika-aegset, spontaanse väljaütlemise pitserit. Ei, tegu on teadliku tegevusega. Olgu näiteks kasvõi Patriootliku Kino Toetamise Fond, mis loetleb oma toetajatena üles nii Venemaa Presidendi administratsiooni, parlamendi mõlemad kojad, valitsuse kui FSB.

Amdiral
Nüüd siis lisandus patriootlike filmide ritta Admiral. Mõni päev tagasi kinodesse jõudnud film on omamoodi ülipikaks reklaamiklipiks varsti tele-ekraanidele jõudvale kümne-osalisele sarjale. Loomulikult on juttu riiklikest telekanaleist, sest filmi tellijaks on neist suurim, Pervõi Kanal. Muuseas, filmi valmimine võttis aega neli aastat ja 16 miljonit dollarit.

Mis on filmi peamine point? Laenan selle Moskvas resideeruvalt Jaanus Piirsalult, kes tsiteeris üht vene filmikriitikut: „Varem oli Venemaal kangelane „punane“ Tšapajev, nüüd aga „valge“ Koltšak“. Film ongi Venemaa kodusõja ühest värvikamast figuurist, admiral Aleksander Koltšakist. Lühidalt – see on lugu armastusest, kangelaslikkusest ja elust isamaa nimel.

Filmi nimetati juba ette, enne ekraanidele jõudmist omamoodi õppematerjaliks, nö „kinoõpikuks“, ehkki ajaloolise tõe osas on kriitikutel väga palju ette heita. Aga ega va tõde pole polegi selle filmi peamine eesmärk.

Eks iga vaataja nopib sellest filmist välja oma, kuid minu jaoks jäi kogu sõnumit kehastavaks lauseks see, mida kirjutas admiral Koltšakile teda armastav Anna Timirjova. „Minu süda täitub uhkusega Teie ja taassündiva Venemaa pärast“. See viimane osa on läbiv motiiv nii selles kui teistes analoogsetes teostes. Soov süstida vaatajasse kahjutunnet Venemaa kannatuste ja uhkust taassünni üle. Inimlikult täiesti mõistetav soov, kas pole?

Kokkuvõtteks aga – nagu alguses öeldud, käib vene ajalooteadvuse nihutamine. Sedasorti asjad võtavad kaua aega ning kui põhjalik saab olema resultaat, on veel vara öelda. Kuid üks mis selge – nii kooliõpikute kui filmide sõnum Venemaal on muutumas. Ülimalt lihtsustatult kõlab see nii „Impeerium = hea. Impeeriumi lammutamine = halb“

Karmo Tüür
12.10.2008

Venemaa uus julgeolekunägemus

Öeldakse, et peale kaklust enam rusikatega ei vehita. Üks kahest, kas Gruusia konflikt pole veel läbi või kehtivad selliste kakluste puhul mingid teised mängureeglid, kuid vehkimist jätkub veel pikaks ajaks. Enamik sellest toimub küll sõnadega, mitte tankide või rusikatega, kuid seda põnevam on jälgida, kes missuguseid järeldusi toimunust teeb.

Paar päeva tagasi esitleti avalikkusele materjali, mida selle autorid nimetavad uhke nimega: „Strateegiline heidutamine“. See on küll lühike kokkuvõte pikast ja lohisevast nimetusest ning tegu pole ka mingi riikliku dokumendiga, vaid aruteluga rahvuslikust julgeolekust uues olukorras, kuid see sõnapaar „strateegiline heidutamine“ on kogu arutelus kesksel kohal.

Heidutamise idees pole midagi uut. See võeti kasutusele külma sõja ajal ameeriklaste poolt ning asja olemus taandub väga lihtsale mõttele – hirm vältimatu ja laastava vastulöögi ees ei lase võimalikul agressoril midagi kurja korda saata. Selle kontseptsiooni keskne element oli ja on muidugi tuumarelv.

Kriitiline ülevaade
Ka kõnealuses arutelus, mis toimus ühes Venemaa Föderatsiooni juhtivas sõjaväeakadeemias, mainiti tuumarelva. Teisiti oleks ka imelik, kuna tegu oli Peeter I nim. Strateegiliste Raketivägede Akadeemiaga.

Põhirõhk arutelus oli aga siiski Gruusia sõja kogemustel. Kuigi üldsõnaliselt kiideti vene armee hakkamasaamist "agressiooni ja vaenlasega", muutus pilt, kui räägiti detailidest.

Praktiliselt kõik aspektid saavad üsna karmi kriitika osaliseks, alates mundrist - mille paraadvormi küll täiustatakse, kuid välivorm on aegunud - kuni luuretehnoloogia ja tavarelvastuseni. Eriti salvavalt mõjub märkus planeerimis-vigade osas, mille näiteks tuuakse 58. armee komandöriga juhtunu. Tuletan meelde, et bravuurikalt koos telekaameratega Gruusiasse sõitnud vene armee kolonn sattus grusiinide rünnaku alla ja sisuliselt purustati, haavatasaanud komandör toimetati tagasi Venemaale.

Kaukaasia oht
Kaukaasiat nähakse ettekandes jätkuvalt konfliktide allikana, muuhulgas ka Venemaale kuuluvat osa. Eriti ohtlikuks peetakse ideed tühistada rahvuslikke autonoomiaid – see on algatus, millest minagi mõni aeg tagasi oletamisi kirjutasin.

Riigi ülesannetena nähakse uues olukorras elanikkonna kaitseteadvuse kujundamist ja informatsioonilise vastutegevuse korraldamist. Armee tavapäraste ülesannete kõrval rõhutatakse vajadust vastu seista riigisisestele konfliktidele.

Nagu sedasorti tekstides ikka, ei pääseta ka siin kurioossetest momentidest. Nii näiteks: "Poliitika ja diplomaatia ülesanne on luua soodsad tingimused relvajõudude kasutamiseks". Mida pidas silmas sõjaväelaste seltskond, kes sellise lause genereeris? Ilmselt lihtsalt seda, et poliitikud ei segaks sõjaväelasi. Sellest räägib järgmine lause:
"Juba enam kui 150 aasta jooksul asetatakse iga sõja eel armee ja laevastik äärmiselt ebasoodsasse seisukorda".

Ilmselt on üheks selliseks poliitikute-poolseks sigaduseks kaitsekulutuste vähendamine. Nii olla ettekande andmeil VF sõjalised kulutused langenud 2,8 protsendilt SKP'st 2,4 protsendini.

Üks kõrgete sõjaväelaste poolt ettekandesse paigutatud idee näib aga vastu rääkivat Vene riigi senisele arenguloogikale. Kui seni juhitakse kõiki väeliike Moskva kindralstaapidest, siis soovitavad akadeemikud kõik kohapealsed üksused allutada piirkondlikule juhtimisele. See aga sisuliselt tähendaks autonoomsete, regionaalsete armeede loomist.

Kokkuvõtteks aga näib päris loomulikuna ettekande lõpus olev tõdemus, et peale Gruusia sõda on taas selgunud, et Venemaal pole liitlasi peale tema armee ja laevastiku.

Karmo Tüür
9.10.2008

Vene-Saksa-USA kolmnurk

Draamade sisuks kipuvad tihti olema suhtekolmnurgad. Siinse piirkonna olukorda näikse enim kujundavat Venemaa, Saksamaa ja Ameerika Ühendriikide omavahelised suhted.

Kuskil selle kolmnurga keskel paikneme ka meie, kitsamalt võttes Eesti, laiemalt Balti riigid ja veelgi laiemalt kogu Ida-Euroopa. Nood kolm riiki on meie jaoks kõige kõigemad – USA seni maailma kõige võimsam, Saksamaa Euroopa kõige mõjukam, Venemaa kõige lähem ja mitmeti kõige valusam naaber.

Seetõttu on tolle kolmnurga tippude omavahelised mängud ka meie jaoks äärmiselt olulised. Kui USA ja Venemaa käitumismallid tunduvad praegu taas libisevat vastasseisu suunas, siis muutub üha määravamaks Saksamaa positsioon.

Kaks erimeelsust
Vene-Saksa-USA vahelisel kolmnurksel laual lebab praegu kõige muu hulgas paar suurt küsimust, milles kaks lääneliitlast tunduvad eriarvamustel olevat. Esiteks NATO laienemine ja teiseks energeetika.

NATO juhtriik USA on välja öelnud, et toetab Gruusiale ja Ukrainale liikmelisuse andmist. Ka eelmisel nädalal Eestit külastanud asevälisminister Daniel Fried ütles, et ei välista MAP ehk liikmelisuse tegevuskava andmist neile juba sel aastal.

Saksamaa kantsler Angela Merkel aga väidab, et taolise sammu astumiseks on ilmselgelt liiga vara, et Gruusia ja Ukraina pole selleks lihtsalt valmis. NATO uue laienemise vastaste retoorika on üks-üheselt sarnane sellega, mis kõlas Balti riikide vastuvõtmise eel. Et see ei ole mõistlik, ärritab Venemaad ja vähendab NATO enda julgeolekut.

Ka energeetika osas mängivad USA ja Saksamaa erinevaid mänge. USA rõhutab, et sõltuvus vaid ühest energia-allikast (antud juhul Venemaast) on ohtlik. Washington toetusel rajati Bakuu-Cheyhan naftajuhe ning proovitakse arendada Nabucco gaasitrassi. Eesmärgiks ikka üks – tuua Kaspia energiakandjad otse Euroopa turule, vältides nende sattumist Venemaa monopoolse kontrolli alla.

Saksamaa erihuvid
Saksamaa aga plaanib Läänemere torujuhet, sidudes end veelgi enam Venemaa energiakandjatega. Ehkki Eestis nähakse seda eelkõige kui Kremli projekti, ei tasu unustada, et kaval on tugev toetus Saksmaalgi, kasvõi endise kantsleri Gerhard Schröderi näol.

Tõsi küll, Saksamaa on otsimas alternatiive ja nagu prognoositakse, võib lähema viie aasta jooksul Saksamaa sõltuvus vene gaasist tublisti väheneda. Kuid nagu tabavalt kirjutas oma hiljutises ülevaates Stratfor (mõjukas USA konservatiivne mõttekoda), on viis aastat liiga pikk aeg, et hinge kinni hoida. Sestap näib Berliin vähemalt lähiperspektiivis olevat rohkem koostööaldis Moskvaga, kui meeldiks Washingtonile.

Muidugi ei maksa USA ja Saksamaa vahelisi erimeelsusi ülehinnata, tegu on siiski strateegiliste partneritega NATO raames. Kuid need, kes usuvad, et ajalugu määrab inimeste ja riikide käitumist, tuletavad meelde midagi muud. Et USA on kahes viimases maailmasõjas jätnud Saksamaa ilma võidust. Et Saksamaa kogemus suhtes Venemaaga on midagi sootuks erinevalt USA omast.

Kogu seda mängu kõrvalt jälgides jääb vahetevahel mulje, nagu oleks USA’l ja Saksamaal suhetes Venemaaga omavahel mingi rollijaotus. Selline omamoodi halva ja hea politseiniku rollimäng kolmanda ehk mõjutatava suhtes. Et kui üks põrutab, kärgib ja ähvardab, siis teine lubab ja meelitab. Kuid võib-olla on see ainult minu soovmõtlemine ning mõlemat suurt lääneliitlast juhivad ainult omaenda kitsad rahvuslikud huvid.

Lõpuks ei oskagi ma öelda, kas see suhtedraama saab õnneliku lõpu või mitte. Ühed soovitavad õppida möödaniku kogemusest. Teised aga ütlevad, et ajalugu kordub ainult farsina. Ainus asi aga mida meie teha saame – see on proovida ise oma rolli kujundada kogu selles suures mängus ning mitte lasta teistel enda eest otsustada.

Karmo Tüür
7.10.2008

Suletud demokraatia

Miks peaks järgmised Euroopa parlamendi valimised ühele normaalsele inimesele korda minema? Eriti veel juhul, kui ta tahetakse poolest häälest ilm jätta?

Euroopa parlament ei ole sedasorti asutus, mille tegemistest tavainimene kuigi palju aru saaks. Sellelt oodatakse lahendust asjadele, mille üle europarlamendil erilist mõju pole ning Eestist valitud parlamendisaadikute sisuliste tegude vastu erilist huvi ei tunta.

Selle kauge ja suure koja valimiste vastu tuntakse huvi veelgi vähem. Eelmiste valimiste aegu näitas Eesti valija ühte Euroopa madalaimat osalussoovi. Urnide juurde tuli 27% valijatest, samas kui Euroopas keskmiselt oli see arv 45%. Teisalt olid need valimised nii oma sisult kui tulemuselt erakordselt huvitavad.

Ehkki parlamendivalimised peaksid olema midagi sügavalt sisepoliitilist, tajuti neid valimisi välispoliitilisena. Praegu presidendiametit pidava Toomas Hendrik Ilvese valimist eurosaadikuks tervitati kui teise välisministri ametisse saamist ning loodeti Eesti asja ajamist uues kohas ja uuel tasemel. Seesama valimistulemus oli Eesti valimiste praktikas samamoodi erakordne – andis ju suhteliselt väikese erakonna esindaja tubli tulemus sellele parteile üleelusuuruse esindatuse Euroopa Liidu esinduskojas.

Korraldusvaidlus
Nüüd on lähenemas uued valimised ning teema muutumas taas kuumaks. Tõsi küll, senikaua mitte valimiste sisu, vaid vormi osas. Küsimus väga lihtne – kas valimised peaksid toimuma suletud või avatud nimekirjade alusel. Lihtsamalt öeldes – kas valituks osutub see, kes saab rohkem hääli, või see, kes on erakonna poolt valimisnimekirjas kõrgemale kohale pandud.

Sellise vaidluse lahendamiseks on kaks lihtsat võtet. Esiteks ja kõige lihtsamaks oleks öelda – aga teeme nii, nagu teisedki.

Euroopa parlamendi otsevalimised toimuvad alates 1979 ning selles puudub ühine süsteem. Ühetaolist valimiskorraldust prooviti küll sisse seada, kuid erimeelsuste tõttu see ei õnnestunud. Selle asemel on välja kujunenud nn ühised põhimõtted: europarlamendi valimised on proportsionaalsed ja kehtib mitte kõrgem kui 5% künnis, valimisõigus alates 18. eluaastast jne.

Praegu Eestis europarlamendi valimistel kehtiv piirang, et nimekirjad muutuksid suletuks, viiks meid Euroopas vähemuse poolele. Tõsi küll, see vähemus on üsna väärikas. Nii ei saa valijad oma otsusega muuta kandidaatide järjestust Saksamaal, Prantsusmaal, Hispaanias ja Portugalis. Mujal on reeglid vabamad, kuni sinnamaani välja, et nt Rootsis võivad valijad ise lisada uusi nimesid nimekirjadesse.

Järelikult teiste Euroopa Liidu riikide eeskuju järgimine ei anna meile ühest vastust. Või kui rääkida üldistusest, siis pigem ollakse Euroopas avatud nimekirjade poolt.

Tavad maksavad
Teine võimalus vaidlust lahendada oleks öelda, et teeme nii, nagu meil endil tavaliselt kombeks. Üldiselt kehtib meil avatud nimekirjade reegel. Europarlamendi valimistega on pilt pisut segasem. Esialgu kehtestati nendeks suletud nimekirjade reegel, kuid enne esimesi valimisi 2004.a. muudeti see ära. Nüüd on esialgne kord taastatud ja taas kõlab soov muuta valimisnimekirjad avatuks.

Nii et ka Eesti enda senine valimistava näeb ette pigem avatud nimekirjade rakendamist. See kõlabki põhiargumendina suletud nimekirjade vastaste suust. Näiteks Marko Mihkelson sõnastas selle nii: „Avatud nimekirjad on olnud Eestis pikaajaliselt tavaks, on olnud valijatele arusaadavad ja demokraatlikud. Kui keegi räägib reeglite muutmisest enne valimisi, siis tegelikult oleks avatud nimekirjade taastamine eurovalimistel vaid hea tava taastamine.“

Tõepooles – mängureeglid peavad olema võimalikult üheselt arusaadavad. Seega tuleks võimalikult vältida olukorda, kus kord käib asi ühte-, siis teistmoodi. Ühesõnaga – valimised peavad olema omavahel sarnased. Sarnased nii eelmiste europarlamendi valimistega kui ka teiste riigis toimuvate analoogsete toimingutega – kohalike ja parlamendivalimistega.

Tõsi küll, omamoodi veenvalt kõlab ka nende retoorika, kes võitlevad suletud nimekirjade eest. Et kuna praegune seadus näeb ette suletud nimekirju, siis oleks narr hakata poole mängu pealt jälle reegleid muutma.

Kuid avatud nimekirjade kasuks europarlamendi valimistel räägib veel üks, üsna emotsionaalne argument. Arvan, et enamikule ei meeldi mulle sellises otsuses peegelduv arusaam, et rahvas on loll ja partei teab paremini. Tõepoolest, rahvas ei pruugi valida parimat spetsialisti. Ja loomulikult võivad erakonnal olla oma huvid ning kindel nägemus, miks just üks või teine inimene peaks maanduma europarlamendi tugitoolis. Kuid siiski on suletud nimekirjade loogika taga just see ebameeldiv nägemus – partei teab, kuidas rahvas peab!

Tean väga hästi, et mõlemale seisukohale võib vastu vaielda. Et enamasti valib rahvas niikuinii erakonda ja selle nimekirja esinumbreid (kuna lihtsalt ei tunne teisi). Ja et mängureegleid võib muuta, kui eesmärk seda väärib.

Kuid minu meelest peaks olema valimiste suurim eemärk rahva kaasamine otsustusprotsessi ja seeläbi võõrandumise vähendamine. Kas kelleski on usku, et eksperiment kinniste nimekirjadega seda suudab? Minus sellist usku ei ole. Demokraatia saab olla ainult avatud.

Karmo Tüür
2.10.2008

Разбор полётов: Gruusia õppetunnid

Taas algas uus hooaeg raadios. Pühapäeviti kell üksteist kõlab R4 eetris saade välispoliitilistel teemadel Razbor poljotov, kus kõnelevad saatejuht Jevgenia Garanža ning ekspertidena Harri Tiido ja teie alandlik teener.

Kuna tegu oli esimese saatega peale suvist eetripausi, siis oli kõne all möödunud suve suurim välispoliitiline sündmus ehk Gruusia konflikt. Täpsemalt selle õppetunnid - et kas kõigest toimunust võib ka mingit kasu tõusta, kas osapooled ja kõrvalseisjad saavad sellest kõigest mingeid järeldusi teha.

Stuudios oli külalisena Natalja Kitam (pildil), kes ühena vähestest Eesti ajakirjanikest sai viibida konfliktijärgses Tshinvalis. Ehk ühe huvitavaima mõttena ütles ta, et ühe õppetunnina võiks Gruusia õppida Eestilt oma vähemustega ümber käimist.

Kõike seda kuuleb esialgu siit, hiljem kolib saade arhiivi (ehkki hetkel näikse, et R4 veebiarhiiviga on mingeid probleeme).

Karmo Tüür
05.10.2008

Daniel Fried: me suudame rohkem, kui usume

Me kipume ülehindama oma võimet muuta asju lühikeses perspektiivis, kuid alahindama neidsamu võimalusi pikas perspektiivis. Sel moel vastas Eesti ajakirjaniku küsimusele olukorrast Afganistanis ja Iraagis USA asevälisminister Daniel Fried.

01.oktoobril külastas Eestit USA välisministeeriumi – või siis sealse nimetusega Riigidepartemangu – asevälisminister poliitikaküsimustes. Dan Fried, olles selles ametkonnas töötanud juba üle kolmekümne aasta, omab kahtlemata õigust ja võimet hinnata asju laiemas plaanis. Mitmedki tema seisukohad ligi tunniajases vestluses tõestasid, et pikka kogemust ja laia silmaringi ei asenda rahvusvahelise olukorra vaatlemisel miski.

Kohtumises osalesid Eesti ajakirjanduse esindajad, lisaks Kadri Liik Rahvusvahelisest Kaitseuuringute Keskusest ja nende ridade autor. Ausalt öeldes tundsin end äärmiselt veidras rollis, kuna vaatamata pika-ajalise väliskommentaatori staatusele sattusin esimest korda ajakirjaniku rolli, esindades pealegi Pärnu Postimeest, kus ma pole ju päevagi töötanud. Kuid olgu, lugu pole ju minust.

Daniel Fried nimi ei ole ilmselt Eesti laiemale lugejaskonnale kuigi tuntud. Samas on tegu siiski märkimisväärse mehega, kasvõi seetõttu, et tegu on ühe vähese Ameerika Ühendriikide välisministeeriumi esindajaga, kes on Eestis käinud korduvalt viimase 28 aasta jooksul. Ilmselt parim võimalus selleks oli aastail 1980-1981, mil ta töötas toonase Leningradi peakonsulaadis.

Loomulikult puudutasid enamik küsimusi nii ehk teisiti Venemaad. Fried seisukoht oli, et Venemaa tegeleb praegu iseenda isoleerimisega. Ehkki USA eraldi ja Lääs tervikuna ei soovi omada halbu suhteid Venemaaga, kipuvad need paratamatult jahenema. Põhjuseks Venemaa enda käitumine, kes soovib XXI sajandil ikka käituda vastavalt XIX sajand tavadele. Fried võrdles Kremli praeguseid otsuseid Venemaa toonase tsaari Nikolai I omadega.

Venemaa olukord on samas üpriski keeruline. Tundub, et Moskvas varjatakse oma pettumust bravuuri taha. Pettumuseks annab alust eelkõige see jahedus, millega ülejäänud maailm ja isegi oodatavad liitlased võtsid vastu Venemaa viimased käigud.

Sama loomulikult tuli kõne alla Gruusia. Fried kinnitas, et USA seisab jätkuvalt Gruusia territoriaalse terviklikkuse eest. Pika kogemusega poliitika-ametnikuna tõi ta õnnestunud võrdluse Gruusia olukorraga leppimise kohta. Selleks sobis USA mittetunnustamis-poliitika, mis vaatamata näilisele viljatusele aitas pikas perspektiivis kaasa Balti riikide iseseisvuse taastamisele.

Gruusia peab aga oma olukorra parandamiseks palju ise ära tegema. Vaja on tugevaid demokraatlikke institutsioone, sealhulgas ka tugevat ja toimivat opositsiooni ning loomulikult tugevat majandust. Loomulikult saab Lääs selles kõiges paljugi kaasa aidata, kuid põhitöö tuleb siiski teha Gruusial endal.

Läänemere piirkonda otseselt puudutava probleemina tuli kõne alla Vene-Saksa gaasijuhtme projekt. Fried seisukoht oli, et nii julgeoleku kui lihtsalt terve majanduse seisukohast ei tohi olla monopoolsest energia-allikat ja jaotusvõrku. Seetõttu, vähendamaks monopolist tulenevaid riske, toetab USA alternatiivse torujuhtme Nabucco projekti, mis peaks ühendama Kaspia piirkonna energiavarud Euroopa tarbijaga.

Allakirjutanu üldistavale küsimusele, et mis maailmas lahti on, et miks toimub nii palju ebameeldivaid asju ühekorraga, vastas Fried jällegi rikkaliku kogemustepagasiga inimesena stiilis – pole hullu ühti. Et varemgi on halbu asju kokku kuhjunud ja maailm sellest kõigest ikka välja tulnud. Praegune finantskriis tõestab lihtsalt, et majandusreeglid toimivad vaatamata kõigele, vaatamata paljudele helesinistele unistustele lõputust tõusust. Poliitilised ja sõjalised raputused aga lihtsalt näitavad, et maailma kohaneb tasapisi muutuvate oludega.

Globaliseerumine ja sellega kaasnev multipolaarsus pole mitte kellegi eesmärk omaette, vaid see lihtsalt toimub ning muudatustega tuleb arvestada. Kas see viimane oli nüüd USA asevälisministri Daniel Fried suust tulnud või mõtlesin ma selle juba ise kohtumiselt tagasi loksudes juurde, pole mulle endalegi selge.

Karmo Tüür
2.10.2008

Venemaa majanduse kahte sorti hädad

Tavapäraselt pidada Venemaa hädades olema kaks süüdlast - lollid ja teed (duraki i dorogi v.k.). Need kaks probleemi pole ilmselt kuhugi kadunud, kuid lisandunud on mõned uuemat laadi jamad.

Kuivõrd ka Venemaa ei ürita mängida ümberpiiratud kindlust, on ta tegelikult vägagi avatud ülejäänud maailmale. Seda eelkõige majanduslikus mõttes. Majandus aga teadupärast on kõige aluseks - vähemalt pikas perspektiivis - ükskõik millist tsirkust ka lühiajaliselt ideoloogilistel kaalutlustel ei tehtaks.

Seotus ülejäänud maailmaga avaldub eelkõige läbi kaubanduse. Tänapäevane maailm ei jäta eriti kellelegi valikuvõimalusi. Ehk ainult mõni džunglisuguharu veel saab end lugeda puutumatuks sellest va globaalsest turust. No ja näiteks ka Põhja-Korea, kelle suhe muu ilmaga avaldub eelkõige toiduabi vastuvõtmises – ehkki mis see abigi muud ole kui üks kaubanduse erivorm.

Alalised jamad
Venemaa tänapäevase majanduse hädad võib jagada laias laastus kahte lehte – alalised ja ajutised. Püsivate ehk juba mõnda aega kestvate hädade hulka kuuluvad omakorda kaks: väliskaubanduse vildakus ja mängureeglite ebaselgus.

Venemaa väliskaubanduse vildakus paistab silma ka võhikule. Lõviosa sellest moodustab toorainete müük, sellest omakorda enamik langeb energiakandjatele. Parim iseloomustaja on see, et Venemaa riigieelarve tulude pool kujuneb umbes 60% nafta ja gaasi müügist.

Teine juba püsiva iseloomuga jama on mängureeglite ebaselgus. Kord antakse rohelist tuld eraettevõtlusele, kord toimub pool-avalik riigistamine. Kord lastakse väliskapital turule, siis pekstakse ta sealt pika puu ja avaliku häbistamisega minema. Kõik see soodustab varimajandust ja korruptsiooni, mis omakorda muudab kogu pildi veelgi hallimaks.

Ajutised jamad
Alalistele hädadele liituva ajutised. Osaliselt tulenevad need alalistest – näiteks kapitali väljavool. Osaliselt aga tollestsamast globaalsest majandusest, nagu börsikrahh ja naftahinna langus.

Kui eelmisel aastal kuulutasid Venemaa ametivõimud rõõmuga, et kapitali sissevool on rekordiline, siis sel aastal on pilt ristivastupidine. Ettevõtjad ja muidu mängurid soovivad oma varandusi kindlustada, viies need üle stabiilsematesse piirkondadesse. Et enamik sisse ja nüüd uuesti välja voolavast kapitalist on tegelikult vene enda oma, ei muuda asja ei paremaks ega halvemaks. Nii lihtsalt on.

Seekord USA’st alguse saanud börsikrahh tabab Venemaad sama valusasti nagu eelmine, Aasiast tulnu. Venemaa majanduse au ja uhkus – Gazprom – on kaotanud oma väärtusest poole.

Kuhjuv mõju
Naftahinna langemine maailmaturul jätab Venemaa ilma hiigelkasumitest, sundides üle vaatama senist majanduspoliitikat. Tõsi küll, sissetulek on Venemaale siiski tagatud, seni kuni keegigi mingigi hinnaga neid tooraineid osta soovib – ja see soov ei lakka ilmselt niipea.

Mis ma kõigi nende ilmselgete jamade kokkukuhjamisega siia loosse öelda tahtsin? Kindlasti mitte seda, et me peaks kuidagi rõõmustama. See oleks umbes sama arukas, kui rõõmustada selle üle, et naabri vili põleb, samas kui oma põld on otse naabri oma kõrval.

Kuid need lihtsavõitu hädad kuhjuvad. Naftahinnad kärbivad eelarvet. Ebaselged mängureeglid suurendavad kapitali välja voolu. Börsikrahh võimendab kõike ülejäänut, eriti kui börsil on sisuliselt ühte sorti ettevõtted. Sisemiselt tugev majandus elab üle välised jamad (nt Saksamaa). Väliselt tugev tuleb toime sisemise vildakusega (nt Saudi-Araabia). Venemaa majandus on aga mõlematpidi haavatav.

Karmo Tüür
30.09.2008