Mida teha juhul kui ...

Gruusia ja Ukraina sündmuste järelkajana on valminud juhised, mida peaks teadma ja tegema iga kodanik, juhul kui ...

Mõnusalt lapsemeelsete joonistega pikitud tõsine tekst räägib kümnetest erinevatest ohustsenaariumitest. Osad nendest on täiesti tarvilikud ka nö igapäevaselt (mida teha ohusignaali kuulde), teised jälle vägagi spetsiifilised (mida teha tundmatute relvakandjate ilmudes).

300 tuhat eksemplari jagatakse laiali nii vastavatele ametnikele kui ka lihtsalt kodanikele, nii omas kui ka inglise keeles. Noh ja muidugi on materjal kättesaadav ka veebis.

Ahjaa, kas ma ütlesin, et ma räägin Leedust?

Materjali saab alla laadida siit.

Разбор полётов: 2015 aasta kokkuvõte

Aasta viimases saates rääkisime nendest sündmustest-protsessidest, mis tundusid olevat suurima mõjuga.

Kordumakippuvad nähtused nagu rahvusvaheline terrorism ja energiakandjate hindade kõikumine on omandanud sel aastal üsna jõulisi vorme.

Uuema aja jooksul harvaesinenud rahvaränne ja sellest tulenev migratsioonikriis Euroopas näikse ähvardavat kindlaksmõeldud põhimõtteid.

Venemaa sekkumine Süüria konflikti on olukorda veelgi segasemaks muutnud, sh ka Venemaa enda jaoks. Mida võib tähendada veel üks muudatus piirkonnas ehk võimalik piirangute eemaldamine Iraani naftakaubanduselt?

Saatejuhiks oli see kord Julia Bali, ekspertideks aga nagu ikka: Harri Tiido ja Karmo Tüür. Räägitut saab järelkuulata siit.

Putini pressikonverentsist

Vladimir Putin alustas oma viimatist pressikat üsna omapäraste sõnadega: "Ega mul polegi mida öelda, aga no räägime siis"

Peamine, mis torkas silma, oli sisepoliitiliste teemade asendamine välisteemadega. Eks ta ole ka arusaadav - sisemisi probleeme praeguse naftahinna juures kinni maksta ei õnnestu, selle asemel püütakse rääkida jõulisest välisest tegutsemisest.

Asjast sai räägitud Vikerraadios (saatetund järekuulatav siin) ja Kanal 2 uudistesaatele (nähtav siit)

-------------
pilt võetud siit

Reeturid ratastel

Venemaa rahvus-reeturite rida on saanud jõudsalt täiendust (v.k. Национал-предатели). Nende kahjurite ridadesse on liidetud nii umbes kaks miljonit raskeveokit :) Õigem on muidugi öelda, et nende veokite juhid ja omanikud. Veelgi täpsemalt – need, kes on otsustanud süsteemile vastu hakata. Uuele maksusüsteemile nimega PLATON.

Nüüdseks juba enam kui kuu aega hoogu kerinud protest on üks omapärasemaid Venemaa lähiajaloos. Putini-ajastul pole just palju selliseid olukordi, kus mingi seltskonna rahulolematus leiab mõõdukalt kaasatundvat suhtumist isegi riiklike telekanalite ekraanidel.

Ehkki eestikeelses meedias on olukorda juba põgusalt kajastatud, käime peamised punktid siiski üle. Vene riik otsustas, et raskeveokitelt on vaja korjata täiendavat maksu, kuna nn rekkad lõhuvad maanteid rohkem kui teised sõidukid. Muuhulgas viidati ka sellele, et mujal maailmas on taoline lisamaksustus ammugi olemas – mis muuseas on täiesti tõsi.

Igasugune muudatus kutsub alati esile rahulolematust, täiendav maksustamine seda enam. Kuid tõenäoliselt oleks kogu asi sumbunud nurinasse ja täiendavasse hinnatõusu kogu logistilises ahelas ning seeläbi tarbijahindades, kui poleks olnud ühte „aga“.

Nimelt otsustas riik oma maksukogumise õiguse müüa (50% ulatuses) eraisikule. Ja mitte suvalisele, vaid Rotenbergide perekonnale. Jaa-jaa, sellesama Rotenbergi, kes on Vladimir Putini lähikondlane. Mäherdune kokkusattumus, kas pole?

Et teid mitte liigselt koormata arvudega, toon välja ühe peamise, millega opereerivad nii vastased kui pooldajad. Aastas loodetakse koguda 40 mlrd RUB, millest osa plaanitakse suunata teede-ehitusse. Justnimelt osa, sest hüvitada tuleb ju süsteemi rajamise ja jooksva käimashoidmise kulud. See, et tegemist on nö investori seisukohalt täiesti lollikindla süsteemiga, kus süsteem ise rajati sisuliselt riigi rahadega (riiklikult garanteeritud laen riiklikust pangast), on süsteemi katsjate seisukohalt pisiasi.

Rekkamehed on asunud protestima, sulgedes trasse, korraldades ummikuid ja venivaid järjekordi jne. Ehkki riiklik vastuseis on tugev ning kogunemisi-ühinemisi üritatakse kõigiti takistada, on lõpule jõudmas veokijuhide omamoodi ametiühingu või koordinatsioonikomitee moodustamine. Nende nõudmised on küll vastukäivad, alates süsteemi ajutisest külmutamisest ja täiendavast testimisest kuni täieliku tühistamiseni, kuid taoline segadus on vältimatu.

Riiklikule korruptsioonile vastu hakkamise kogemust vene rahval seni veel pole. Kõigi teisitimõtlejate ja ka lihtsalt nurisejate sildistamine reeturiks, viiendaks kolonniks ja muidu ameeriklaste sabarakuks on suuresti saavutanud oma eesmärgi. Kuid samas on tunda ka võimude teatud ebakindlust. Protesti mahasurumisega pole seni veel liiale mindud, ettevaatlikumad hääled sosistavad et rahvas on praegu niigi ärevil, pole vaja visata esimest tikku, et ei süttiks autokummid.

------------

Lõpetuseks kaks kõrvalist detaili.

Esiteks. Ka Eestis on raskeveokimaks kehtestatud (samamoodi alates 12 tonnist), kuid see pole kilomeetri pealt, vaid sõltumata läbisõidust on tegu kvartaalse maksuga sõltuvalt veoki tüübist, tonnaažist jne.

Teiseks. PLATON süsteemil on ka eestikeelne veebileht. Lisaks venekeelsele leiduvad ka poola, leedu, türgi jne keelsed peeglid, kuid huvitaval kombel mitte nt soome ja läti keelseid.

Vene-Türgi infosõjast

Ajaleht Stolitsa küsis, kuidas suhtuda Venemaa ja Türgi vastastikustesse süüdistusse. Vastus:

-------------

Pikaajaline kogemus sunnib kahtlema kõiges, mida ametlik Moskva esitab faktide pähe, eriti kui need väited on tehtud konflikti olukorras oma vastaspoole suhtes.

Teisalt aga on elementaarne eeldada, et suur osa ISIL kätte sattunund naftast peab varem või hiljem jõudma Türki.

Piirkonnas on aktiivsed enamik maailma eriteenistusi, sh Venemaa ja Türgi omad. See, mida me hetkel näeme, on üks osa moodsast konfliktikorraldusest - infosõjast. Võtta ühe või teise poole sõnu puhta kulla pähe oleks äärmine rumalus.

------------

vastus ilmus siin (küll veidi tõlkeväändega kujul)

------------

Pilt võetud siit

Millest Putin rääkis ja ei rääkinud

Presidentaalse riigi eripära. Kõik taandub sellele, mida juht ütleb või ei ütle. Kõnesid retsiteeritakse, kõikvõimalikud arvamus- ja muidu liidrid räägivad silmade välkudes telekaamerate ees, kuivõrd erakordne, otsustav ja üldse enneolematu oli viimatine kõne.

Venemaa enda eksperdid keskendusid mõisistagi kõne sisepoliitilistele aspektidele, milles ausalt öeldes mina ei kuulnud küll midagi uut. Vajadus võidelda korruptsiooni vastu, toetada kohalikke toojaid ja raputada end lahti energiakandjate müügi sõltuvusest – seda kõike on korratud tüdimuseni.

Et neid sisepoliitilisi käsulaudu ei täideta, ka seda teavad kõik. Putin ka ise ohkas korduvalt – no me oleme sellest ju rääkinud, kus on tulemused? Nt kiirabiautode soetamisest riiklikul toetusel, mille järel pidanuks masinapargi haldamise üle võtma regioonid – seda pole aga tehtud. Ja lisas heatahtlikult kurva naeratusega – no eks me pea siis jälle raha andma.

Välise vaatlejana räägiks siiski rohkem välispoliitilistest aspektidest.

Kõige jõulisem oli kahtlemata Türgi osa. Otsesõnu ähvardamine, et kättemaks allatulistatud rindepommitaja SU-24 eest „ainult tomatitega asi ei piirdu“ ja „nad kahetsevad veel korduvalt tehtut.“ Sellega seoses võttis Putin suhu ka Allahi nime, mille peale saali enamik pidas heaks irooniliselt naeru mugiseda (kuigi sama istuvad idamaisemate näojoontega inimesed jäid surmtõsiseks).

Huvitav et Venemaa elanikke (mitte riiklikku uhkust) kordades valusamalt tabanud lennukatastroofi, kui hukkus Egiptusest puhkuselt naasenud ca 240 in, mainiti vaid põgusalt muude terroriaktide reas, lubamata selle eest mingit kättemaksu.

Vahetult peale kõne lõppu vene peamise riikliku telekanali stuudios kommentaarinud eksperdid mainisid rahulolevalt, et „meie vähematest vendadest“ ehk Ukrainast ei räägitud sõnagi. Et no näed, see pole meie jaoks probleem. Tõsi küll, tegelikult ju Ukrainat siiski mainiti, ainult et Krimmi ja Sevastoopoli nn taasühinemise läbi.

Kui juba Krimmist juttu tuli – Putin rääkis küll impordiasendamise vajadusest, ainult et ei maininud, millest üldse tekkis see vajadus import-tooteid asendama hakata.

Aga üks, mille üle tuleb küll head meelt tunda. Naaberriigi president on aru saanud, et majandusprognooside tegemisel pole mõtet loota energiakandjate hinna tõusule. Teha siit liiga kaugeleulatuvad järeldusi oleks ehk liiast, aga sotsiaalse kontrahti aluste üle paneb ehk mõtlema siiski?

-----------

Kellel huvi, saab kõne tekstiga tutvuda siin, samast on võetud ka pilt

Kas oleme valmis kaitsma Türgit?

Kõik me oleme kas otse või kaude osalenud vaidlustes NATO nö vihmavarju veepidavuse üle. Et kas NATO ikka kaitseb meid? Kas tahab? Kas suudab? Miks ta peaks seda tegema?

Mind on alati kummastanud nii NATO (kui Euroopa Liidu) osas kasutatav kolmandas isikus pöördumine. Meie olemegi NATO. Juba üle kümne aasta oleme. Ehk siis NATO on täpselt nii tugev, nii otsuse- ja põhimõttekindel kui meie oleme.

Võib küll väita, et Eesti on teinud rohkem kui enamik NATO liikmesriike oma kaitsevõime jaoks, vähemalt kuulsa 2% mõttes. Ja tõepoolest on Eesti panus ka välismissioonidel märkimisväärne, kui taandame selle suhtarvuks oma elanikkonna kohta.

Kuid ikkagi. NATO on praegu suurema surve all kui varem. Venemaa avantüür Krimmis ja ida-Ukrainas andis küll ühest küljest NATOle uue hingamise. Kuid teisest küljest – iga impulss annab ka vastasmärgilise reaktsiooni, olgu ta esmapilgul nii marginaalne kui tahes.

NATO järjekordse laienemise eel – Montenegro on tõenäoliselt järgmine – on aktiveerumas kõikvõimalikud tegelased, kes lähtuvad loogikast, mille kohaselt NATO pole mitte kaitsev, vaid ründav ühendus. Väikesed, kuid aktiivsed grupeeringud nt Slovakkias ja Tšehhis on selle näideteks. Või nö sõltumatud uurijad, kes väidavad et kõige toimuva taga on soov tõmmata Venemaa suurde sõtta. Et nende retoorika on suuresti kattuv Moskva omaga, pole ilmselt pelk kokkusattumus.

Aga tagasi pealkirjas püstitatud küsimuse juurde. Kõlab kummaliselt? Ilmselt küll. Kuid järjest ilmsemaks muutub kihu järele proovida, mida tegelikult tähendab NATO ühtsus ja kollektiivkaitse põhimõte. Türgi on hetkel selleks mugavaim sihtmärk.

Oletame et tundmatu „viisakas mehike“ või nö võõrastesse kätesse sattunud raketikompleks (mida saab teadupärast osta igast külapoest) annab löögi Türgi pihta, tabades minu poolest mõnda lennukit Süüria lähistel või laeva Dardanellides. Mis saab edasi?

Et mitte minna liiga pateetiliseks, soovitan üle vaadata mõni lõiguke sarjast „Jah, Härra peaminister.“ Nt see, milles räägitakse tuumaheidutusest.

-----------

pilt, millel tekst "Tšehhi reservsõdurid on vastu NATO juhtkonna poolt planeeritavale sõjale" on võetud siit