Meid ümbritsev maailm on suuresti maatriks. Meie enda poolt loodud maatriks. Kui me näeme seda maailma hädaoruna, täis ohtu ja ülekohut, siis me keskendume sellele – ja muremärke on ju tõepoolest lademes, mida sellele mõttemustrile kinnituseks leida. Kui aga tajume seda kõike kui võimaluste merd, kus iga muudatus on mitte hädaoht, vaid šanss teisiti tegutsedes edu saavutada, siis pole meie maatriks enam muremust tardumus, vaid võbelev ja elav võrgustik.
See lihtne mudel ei puuduta ainult meie nö sisekosmost, vaid ka välismaailma kõige laiemas mõttes, kuni rahvusvaheliste suheteni välja. Kui soovite, siis on selles teatud annus religioossust, usku kokkulepetesse, liitudesse ja suhete kestvusesse.
Arvate, et religioosne ja ilmalik pole ühildatav? Olgu Vatikan teile abiks – parim näide pragmaatilisest riiklusest usu sildi all. Aga siin loos on siiski juttu mitte kirikustatud usust, vaid meie enda uskumustest ja nende mõjust päriselule.
Kollektiivne Lääs
Meie peades viimase paarkümne aastaga end kehtestanud maatriks nimega „kollektiivne Lääs“. See muutus millekski peaaegu käegakatsutavaks peale Eesti liitumist vastavate klubidega, nimelt NATO ja EU’ga. Oleme selle iseendale rääkinud millekski musketäride ühenduse sarnaseks, kus „kõik ühe ja üks kõigi eest“ seisavad. Kus kehtivad aated ja väärtused, õilsad mängureeglid ja aus kohtupidamine, kõigest muust heast rääkimata.
Selle nägemuse suhtes oldi mõistagi ka kriitilised, see on vabaduse hind. Paradoksaalsel moel välised hääled maalisid meid ühtsemanagi kui me seda ise oskasime. „Kollektiivset läänt“ maaliti millegi tumeda ja koledana, uusimperialistliku monoliitse ühendusena, mis üritab maailmale oma reegleid pähe suruda.
Need jutud meenutasid küll veidi seda anekdooti, kus vana juudi käest küsitakse, et miks ta ometigi loeb antisemiitlike ajalehti? Vanamees muigas vastu: „Aga teate, kui hästi meist nendes kirjutatakse, et me oleme kõikvõimsad ja ühtehoidvad, et meie juhimegi kogu maailma!“
Kas vabadusel on vaja juhti Enamasti olid need välised manajad ühtsed aga selles, et kogu Läänt juhitakse Washingtonist ja ülejääänud mängus osalised vahivad alandlikult Onu Sami suhu, oodates küpsiseid ja korraldusi.
Sisemised kriitikud kippusid pigem rääkima mitte Washingtoni, vaid Brüsseli diktaadist (või siis “Prüsseli tiktaadist“ vastavalt kirjaoskuse ja/või iroonia tasemele) kui mingist abstraktsest ja konspiroloogilsisest süvariigi taolisest juhtimiskeskusest.
Igatahes tajuti aga seda maatriksit kui millegi enam-vähem ühtsena, kus otsuseid langetatakse konsensuse alusel, miska kõik protsessid võtsid lõputute läbirääkimiste ja konsultatsioonide tõttu hiigelpikke aegu.
Rebend toob muudatusi
Nüüd on aga sellesse ühishingamisse löödud tajutav mõra. Ilma tavaliste-viidatud pikkade kooskõlastusteta tormas ruumi uus tuul, mis teatas et niimoodi see enam kesta ei saa. Et Ameerika ei kavatse enam kinni maksta ümberjagamise ja heaolu uimas laisaks läinud eurooplaste turva-arveid.
Tõsi küll, ega see nüüd väga uus ka ei olnud, seda kõike oli ju varem kuulda olnud, kuid nagu ikka, saabus talv ootamatult. Valimistelt valimistele liikudes on Euroopa poliitikud läinud häälte võitmiseks suuremate ja pehmemate sotsiaalsete turvavõrkude punumise teed.
Nüüd, muutunud julgeolekuruumis selgub, et vahendid on aga vaja ümber suunata hoopis karmimate ja sõjalisematele turvameetmetele, mis ennustab jõhkrat populismilainet lähenevate valimiste käigus. Kõikvõimalikud lihtsate lahenduste pakkujad hakkavad üksteise võidu rääkima, kuidas raha ja tähelepanu on vaja sõjavankri eest ära võtta ning taas pehmelt võltsi turvatundena inimestele tagasi anda.
Kilbiga või kilbil? Kas kõik see tähendab, et „kollektiivse Lääne“ paljudest plaatidest koosnev komposiitkilp laguneb? See võib nii juhtuda, kui me võtame loo alguses viidatud mustamurelise mõttemudeli enda omaks. Tardume letargiasse ja laseme lammutajatel saada, mida nad soovivad.
Kilbiga või kilbil – antiikmaailmas tähendas see ütlus, et sa tuled lahingust tagasi kas ise kilpi kandes või tuuakse sinu elutu keha kilbil kui kanderaamil kaaslaste poolt koju.
Üllataval kombel võib nüüd õigus olla nendel vene propagandistidel, kelle maatriks „kõike juhib Washington“ on nüüd kasutuks muutunud. Needsamad agressioonikuriteo kaasa-aitajad räägivad hetkel, et vastutus on Euroopa ja Ukraina otsustajatel. Kas teate, selles langevad kokku selleks momendiks USA presidendiametisse sattunud mehe ja vene propagandameistrite sõnumid ... ja terve mõistus!
Vastutus ongi nüüd meie kanda. See kilp on nüüd meie koostada ja kanda. Ei ole kerge see koorem ning nõuab paljustki loobumist, ressursside ümbersuunamist, poliitikate ümbervaatamist. Aga kas see on hädaorg või võimalus, see on nüüd juba igaühe otsustada.
---
