Разбор полётов: Gaza sektor, vene droonid, Zapad 2025, USA-Valgevene

- Iisraeli sõjaline operatsioon HAMAS vastu Gaza sektoris - kaks aspekti. Esiteks sõjalises mõttes ju olukord ei muutu - käib ja jätkub sõda, võibolla veidi teiste vahenditega. Teiseks aga poliitiline foon võib muutuda küll, juhul kui reageerivad mingid kolmandad osapooled, nt mõned riigid väljuvad senistest lepingutest jne. Üks on aga kindel, toimuvast saavad veelgi enam innustust kõikvõimalikud Iisraeli vastased meeleolud ja -avaldused

- vene droonid Poola kohal - nende allavõtmine on suurepärane, kuid ebapiisav meede. Kui mina istuks vene kindralstaabis vms kontoris, siis kasutaks droone veel ja veel, seni kuni ei tule vastulööki

- Õppused Zapad2025 - kõige ilmekam hetk oli Iskander rakettide toomine Kaliningradis maanteele. Kaliningradi oblast on üks suur sõjaväebaas ning rakettide liigutamine ühest nurgast teise ei muuda neid ei suuremaks ega ohtlikumaks. Selle liigutuse ainuke mõte on informatsioonilis-psühholoogiline - et möödasõitjad teeks neist rakettidest pilte ja info leviks sotsiaalvõrgustikes

- USA flirt Valgevenega mõjub kummalisena. Esiteks, võimaldades nüüd BelAvial osta nt Boeingute varuosi, sisuliselt tähendab see piirangute mahavõtmist VF lennundusele. Teiseks, loota et sellega tõmmatakse Lukašenka eemale Putini mõjust, on lihtsalt narr

Saates oli juttu veel mitmest muust teemast, saade järelkuulatav siit. Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür

Kuku Sihikus Mordorist

- Putini Alaska triumfist on saanud mälestus, kõigist järgnevatest kohtumistest samuti. Midagi pole Ukraina sõja osas paremaks muutunud, pigem halvemaks läinud. Tundub, et Kremli arvates polnudki seal midagi mõeldud muutuma. Hanitati taas teadlikult?

Paradoksaalselt – Lavroovil on õigus. Ta on tihitlugu rääkinud, et tippkohtumistel on mõtet ainult siis, kui see on põhjalikult ette valmistatud ning toimub mingi kokkuleppe vormistamine. See oli aga eksprompt kohtumine, mis tootis hulga efektset pildimaterjali ja toitis mõlema mehe enesega rahulolu, aga muutunud sellest pole küll suurt midagi

- Kuninglik vastuvõtt USA-s, naeratused ja komplimendid ning võrdväärne olemine suurriikide liidritega Hiina tippkohtumisel ja võidupüha paraadil on Putini ego ja Venemaa imagot nende endi arvates taas rubiinpunaseks nühkinud?

See Hiinas toimunud kohtumine oli nüüd juba terakese asisem üritus. Kõige suuremaks eduhetkeks saab lugeda seda fotot, kus Hiina liider seisab sõbralikuna näivas vestlusringis Venemaa ja Indiaga. Tõsi küll, India liider Modi lahkus peatselt, osalemata paraadil, kuid see on osa protsessist, milles Hiina kehtestab ennast vastaspoolusena USA’le. India tegelikult loomuldasa ei kuulu sellesse mitte-vabaduse poolusesse, kuhu Venemaa sobitub täiesti orgaaniliselt, kuid situatiivselt oli ka Indial sobilik demonstreerida enda rahulolematust USA kaubanduspiirangute poliitikaga

- Ilmselt pole kahtlust, et nüüd juba korduvad Venemaa droonide lennud NATO riikide territooriumile on teadlik provokatsioon ja võimete piiri kompamine. Kaugele võib või julgeb mordor selle õrritamisega minna? Järgmine kord juba väikese granaadi või lõhkeainekogusega droon Poolasse ja nii edasi…?

Põhimõtteliselt on see samasugune ”roheliste mehikeste kasutamine” nagu seda tehti Ukraina-vastase sõja algusfaasis. Et näete, te teate küll, kes teeb ja mis toimub, aga mis te nüüd minuga selle peale teete? Hea moment siinjuures on see, et Poolal jätkus nii tahet kui võimekust vähemalt osad droonid alla lasta ning teha seda koos NATO liitlastega. Halb lugu on see, et selle peale ei lennanud samasugune droonisülem nt Kaliningradi oblastisse.

Ei pea olema just eriline geenius et aru saada – tegemist on nö odavlahendusega, mis leiab peatselt skaleerimist ja kasutamist ka teiste vastu. Vägede varustamine ning üle piiri viimine on kuramuse kallis lugu isegi Venemaa jaoks, kuid droonidega mõrade löömine Lääne enesekindlusesse on odav. Seda tehakse seni kuni ei saada vastu nina.

- Venemaa majandusele on sõda mõjunud siiski halvasti ja selle käekäigul pole kirjutatu järgi väga kiita. Sberbanki juht German Gref tegi harvanähtavalt avaliku hoiatuse riigi majanduse seiskumise eest ja Putin vaidles talle Vladivostoki majandusfoorumil talle vastu. On see nüüd tõsiseltvõetav erimeelsus või avalikkusele etendatav ”arvamuste erisus”?

See pole ju kaugeltki mitte esimene märk sellest, et vene eliit saab aru, kuhu asjad liiguvad. Teine näide oli Peterburi majandusfoorumi ajal Andrei Makarovi esinemine (Duumasaadik alatest 1993, Eelarvekomitee juht alates 2011) selle kohta, et Venemaal pole omand kaitstud, et riigil ei jätku raha oma kohustuste täitmiseks. Elvira Nabiulina on üsna lahtise tekstiga rääkinud võimatusest jätkata senise rahanduspoliitikaga jne.

Nii et erimeelsusi on, arusaamist tupikteest on. Omamoodi huvitav on see, et eliidile lubatakse neid väikeseid rahulolematuse märke, samal ajal kui alumistel korrustel repressiiv-aparaat muutub üha karmimaks.

- Siiani saavad vist venelased õnne tänada, et nende suurimad kunded fossiilkütustele ja muule kaubale on juhtumisi ka maailma suurima rahvaarvu ja peaaegu suurima tarbimisega riigid, kes pealegi globaalse lõuna valitsemisel väga ambitsioonikad?

Tarbimise osas see väide nüüd päris tõele ei vasta. Hiina läheb järjest rohkem üle taastuvenergiale ning India enda energiabilansis ei mängi vene nafta kuigi suurt rolli – ta lihtsalt töötleb selle nafta ümber ja müüb juba bensiini ja muu näol edasi. Paraku ka Euroopasse. Ja paraku ostetakse siiani ka Venemaa gaasi

Ausalt öeldes mul pole küll andmeid, aga jääb mulje, et pikemas perspektiivis on kõige edukamad sanktsioonid Venemaa toormekaubanduse vastu Ukraina droonid, mis hekseldavad üha edasi nii torujuhtmeid, kui naftatöötlemise ettevõtteid kui väljaveosadamaid. Arve on kuulda erinevaid, aga umbes 20% sellest võimekusest on juba rivist väljas

- Lausa kummaline tundub täna, et järjekordsed Venemaa ”valimised”, küll paljuski kohalikul tasandil on meil läinud radari alt täiesti mööda. Samas midagi üllatavat neis ka polnud. ”Valiti” 21 kuberneri, kes kõik on tegelikult ametis jätkamas. Nendest 21-st 20 on võimupartei liikmed, Tšuvaššias iseseisev saadik. Parimal juhul sai võitja 88% ja halvimal juhul 60% häältest. Ikka tekib küsimus, et mida need ”valimised” siis õigupoolest näitasid?

Minu jaoks kõige olulisem ongi see üks number – 88,08% Tatarstani pealik Rustam Minnihanov, seda võib nüüd võtta kui järgmiste presidendivalimiste kriteeriumit, et Puutin ei saa saada vähem

Aga mida see tähendab – VF ametlik meedia tõlgendab seda kui usaldushääletust Puutinile, et rahvas on konsolideerunud välis surve all oma juhi ümber.

Samas alumiste korruste saginas sünnitab see selliseid grotestseid olukordi, kus isegi kommunistid, kes ennem sõda lubasid endale ikka üsna karmi kriitikat võimu vastu, näitavad nüüd oma veelgi suuremat patriotismi. Niit näiteks korraldati siin meie külje all Pihkvas kommunistide protest Jeltsin-keskuse filiaali avamise vastu Moskvas, väites, et selle asemel tuleb avada Stalin-keskus

- Aste madalamal, kohalikud duumad ja linnapeade valimised… sisuliselt kõikjal sai võimule Ühendatud Venemaa partei esindaja. Analoog omaaegse kivistunud NLKP-ga vist pole asjakohatu?

Sisuliselt üheparteisüsteem, umbes nagu Hiinas, kus on ka formaalselt olemas teised parteid, kuid need pole olulised. Muuseas rääkides teisest parteist, siis kui siiani oli teisel kohal üleriigilises võtmes Õiglane Venemaa, siis nüüd LDPR, sedagi tõlgendatakse läbi patriotismi võtme, et viimane olla teravama sõnakasutusega.

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Rohelised droonimehikesed

Venemaa röövsõda Ukraina vastu algas sellest, et ilmusid välja „rohelised mehikesed“. Ilma tunnusmärkideta relvastatud mundrikandjad, kes alguses justnagu ei teinudki midagi. Kõik said küll aru, kellega oli tegu, kuid Moskva teatas irvitades „neid ei ole seal“ (kurikuulus väljend их там нет).

Edasist me teame. Rohelisi mehikesi ei likvideeritud, vastulööki ei järgnenud. Moskva tajus vastase nõrkust, pani rohelistele mehikestele pagunid uuesti külge ja kaaperdas Krimmi ning kuulutas osa Ukraina territooriumist enda omaks.

Nüüd ületas Poola piiri 19 drooni. Sõjalistel eesmärkidel lendulastud sõjalist lennuvahendit. Pole üleüldse vahet, kas nad olid mõeldud tegema midagi Poola territooriumil (kasvõi ainult infot koguma) või suundusid läbi Poola õhuruumi Ukrainat ründama.

Poolal õnneks jäktus nii tahet kui suutlikkust vähemalt osa neist alla tuua. Suurepärase asjaolude kokkulangevusega ei teinud ta seda üksi, vaid koos NATO liitlastega.

See osaline vastulöök tuli ilmselt üllatusena vene poolele, sest nad olid u pool päeva vait, kuid siis teatati veidi valulikul grimassil tavapäraselt „neid ei ole seal“. Et vene droonid need justkui olla ei saa, misiganes põhjusel. Peamine, et „их там нет“.

Mis sellest edasi saab, seda me osaliselt veel ei tea.

Ühelt poolt võib toimunut tõlgendada kui NATO näo säilitamise operatsiooni. Teatud tabu murdmist, et võib küll Venemaale vastu hakata.

Teiselt poolt aga on see ka Venemaa võit, sest võeti maha ainult osa sihtmärkidest. Veelgi enam, kui ei järgne vastulööki – kasvõi samasuguse drooniparve läbilendu Kaliningradi piraat-õhuruumist, siis näitab see ikkagi NATO arglikkust.

Oletame et homme ületab Eesti piiri kümmekond drooni. Moskva irvitavat reaktsiooni me juba teame. Mis saab edasi, me ei tea.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Poola, Iisrael, Prantsusmaa, Norra

- Poola kohal tulistati alla vene droonid, mis tuli ilmse üllatusena ründavale poolele. Kui asjad kulgevad vastavalt Moskva plaanidele, siis ilmuvad nende jutupuntkid ülikiirelt, mõnikord lausa ennetavalt. Nüüd aga oli vähemalt kuni saate eetrisseminekuni vene riigimeedias sel teemal vaikus

- Iisrael jätkab HAMAS liidrite likvideerimist tavatute ja jõuliste meetoditega, nüüd plahvatustega Kataris

- Prantsusmaal süveneb poliitiline kriis ja toimus peaministri vahetus. Tsentrist Macron üritav vastu seista nii majanduslikele probleemidele (meeletu riigivõlg), mõlema poole poliitilise spektri servade survele kui ka rahvarahutustele

- Norra oma rikkuse juures suudab säilitada rahumeelselt vasakpolset kurssi ja valimistel jäi püsima praegune valitsus, kes ühtlasi on ka Ukraina suur toetaja

Saate juht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene droonid Poolas

Poola õhujõudude reaktsiooni riigi õhuruumi sisenenud droonidele saab lugeda kahekordselt õigustatuks.

Ühest küljest on tegu adekvaatse reaktsiooniga Venemaa jätkuva agressioonisõja tingimustes. Isegi juhul kui need droonid ületasid Poola piiri juhuslikult, olid nad mõeldud täitma sõjalist ülesannet. Seega on Poola kaitsereaktsioon kohane.

Teisest küljest tuleb see intsident asetada läheneva Vene-Valgevene suurõppuse „Zapad2025“ raamesse. Ametlikult algavad need küll alles paari päeva pärast, kuid Poola on juba teatanud, et sulgeb täielikult oma piirid nii Venemaa kui Valgevenega. See on ülimalt mõistlik, sest taolisi õppuseid on Venemaa poolt varemgi kasutatud palju laiemaks agressiivseks tegevuseks kui ametlikult öeldud.

Tuleb ainult loota, at ka ülejäänud liitlasriigid järgivad Poola eeskuju ja ei piirdu vaid „hukkamõistmistega“. Paraku elame me kõik Euroopas Venemaa poolt peetava agressioonisõja olukorras ning selles on kineetiline jõud olulisem kui diplomaatiliste sõnumite vahetamine.

---

repliik ilmus siin

Разбор полётов: Hiina tippkohtumine, VF segab GPS signaale, Parubi, Gaza, Aserbaidžaan

Hooaja esimene saade, teemadeks:

- kahe "vana sõbra" Hiina ja Venemaa kohtumise kõige tähelepanuväärsem moment oli kolmanda osapoole ehk India kohaletulek. India ei kuulu olemuslikult sellesse Lääne-vastasesse punti. Kuid nüüd tegutsesid kõik kolm selle nimel, et neid kuuleks elevant, keda toas ei olnud ehk USA

- von der Leyeni lennuki juhtum on segane, kuid see, et VF segab GPS signaale, on selge

- Andrei Parubi tapmine kui surmava manipuleerimise näide - vene eriteenistused leidsid Ukrainast sobiliku tööriista ja viisid tolle vajalikku seisundisse ülesande täitmiseks

- Gaza sektor kui pind pehmes kohas. Isegi kui ta välja tõmmata ja haava koht valada täis kulda (vt Trumpi plaan rajada sinna "uus Riviera", kas võib arvata, et Iisraeli-vastased meeleolud taltuvad?

- Aserbaidžaani presidendi sõnum NSVL kui okupatsiooni kohta näitab vene impeeriumi haarde nõrgenemist Kaukaasias

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Pooluste nihkumine

Aeg-ajalt räägitakse sellest, mis kõik koledat juhtub, kui maakera magnetpoolused peaks kohti vahetama. Et mõni tulemus on teada, enamik aga suisa teadmata. Ja selline teadmatus on ju kõige hirmutavam.

Nüüd on aga üsna möödaminnes vahetunud ühed teised poolused. Need näiliselt kindlad kompassinäidud, mis panid paika poliitilised koordinaatteljestikud. Staabiilsuse poolused suures maailmapoliitikas.

Veel piltlikult eile näis, et USA oli stabiilsuse ja seeläbi ennustatavuse poolus, püsivate väärtuste ja huvide kandja ning nende huvide nimel ka püsikindlalt käituv.

Stabiilsuse mustrid

Teisel poolusel oli Venemaa, kelle käitumist on teatud aegadel peetud ennustamatuks ja otustusmehhanisme ning käitumist suisa „müstiliseks“. Et iial ei tea, millist sigadust sellelt pooluselt oodata ja milleks valmistuda.

Ja tõepoolest, sellel ootuste võrgustikul oli oma eelduste alusmuster. See, et USA pidas rahvusvahelisi lepinguid, konventsioone ja muid statuute niivõrd olulisteks, et igaks juhuks suure osaga nendest ei liitunudki. Lihtsalt ja pragmaatilisel, kohati küüniliselgi eeldusel, et mingil hetkel võivad nood enesepiirangud takistada vajalikku tegutsemist.

Nii näiteks pole USA liitunud ei Rahvusvahelise kriminaalkohtu statuudiga, Ottawa konventsiooniga (jalaväemiinide kasutamise keelustamise teemal) või nt Kyōto protokolliga (kasvuhoonegaaside emissiooni teemal).

Etteaimatav jõhkrus

Nüüd on aga need poolused vahetunud. Venemaa on oma jõhkruses muutunud sisuliselt aimatavaks (varju jäävad detailsed plaanid, et kes/kus on järgmine ohver) ning USA palju vähem etteennustatavaks. Venemaa eesotsas ennast trooni külge kaevanud diktaator, kelle sõgeduses on süsteemi. USA etteotsa on (vähemalt ajutiselt) saanud mees, kes lammutab seniste lepingute ja ootuste süsteemi nii kuis jaksab.

USA otsus vähendada või suisa lõpetada senist välisabi süsteemi (USAID) võib olla arusaadav, kuna see süsteem oli ilmselgelt ebaefektiivne ja ilmselgelt korrumpeerunud. Kuid teisalt oli see ka USA pehme jõu instrument, mis vähemalt osaliselt võimaldas tegeleda probleemide lahendamisega asukohariikides, vähendades nendest põgeneda soovivate inimeste hulka.

Nüüdne otsus kärpida USA julgeoleku nõukogu koosseisu võib taas olla mõistetav, sest seni üha lopsakamalt vohav riigiaparaat vajas kindlasti raputamist. Kuid ühtlasi vähendab see tõenäosust, et keegi välis- ja jugeolekupoliitika spetsialistidest julgeb praegusele presidendile osutada tolle vigade peale.

Venemaa otsus väljuda Euroopa piinamise ja julma kohtlemise välistamise konventsioonist seevastu mõjub aga senise käitumise stabiilse, loomuliku jätkuna, sest sel moel raiutakse läbi veel üks seos vaenulikuks kuulutatud Läänega.

Muutus ei tähenda veel kaost

Ja lisaks see aspekt, et kui varem seostus USA riigipea millegagi, mida võiks nimetada „riigimehelikkus“, millegi stoilise ja väärikaga, siis praegu on olukord pehmelt öeldes muutunud.

Tean, et nüüd kerkib ka selle teksti suhtes nii mõnegi kommentaatori huulile väljend „antiamerikanism“. See pole aga kindlasti nii, sest antiamerikanist oleks põhimõtteline USA vastane, mida ma aga kindasti pole. Lihtsalt praegu toimuv tekitab nii palju küsimusi, et rebestab senist nägemust poliitika kujundamise protsessidest.

Aga tulles tagasi selle pooluste muutuse metafoori poole, siis lugu pole nii dramaatiline kui see tundub. Maakera magnetpoolused on nihkunud ja vahetunud väga palju kordi, muutunud on ka poliitilised mustrid rahvusvaheliste suhete süsteemis. Elu pole sellest seisma jäänud kordagi.

---

lugu imus siin