Abhaasia

Öelda, et ma käisin Abhaasias, ei ole ilmselt korrektne. Sest ametlikult pole Eesti jaoks Abhaasiat olemas. Kus ma siis käisin? Suhhumis ja selle ümbruskonnas. Apsuade ehk abhaaside maal.

Ma tean, et nii mõnigi peab mind juba ainuüksi sellise käigu eest reeturiks. Venemaa Föderatsiooni poolelt piiri ületamise eest aga sisuliselt kurjategijaks. No aga mis teha. Elu on sihuke keeruline värk.

Kui väga lühidalt kokku võtta ja ühtlasi lõpetada arutelu tolle maa kuuluvuse üle, siis selle asukad on täis sädelevat veendumust, et grusiinidega ühes riigis ning ühel territooriumil elada nad ei saa ega taha. Julm avaldus, aga rohkem siinse lühikese loo piires arutada ma ei saa ega soovi.

Millest aga rääkida peale poliitika? Asi pole minu erialases kretinismis, vaid abhaaside enda meelelaadis. Nagu mõni kohalik väitis, ongi iga abhaas politoloog. Ning teine lisas, et hoopis omaette riik. Täis omaenda tõde ja õigust.

Proovin siiski jääda nii neutraalseks kui võimalik. Seega räägin pigem elust ja olust ning üldmuljetest. Üldistatult on olukord kummastavalt niru. Kuidas saab nii superheas kohas ja niiiii (autori venitus) heas kliimas elada niiiiiii kehvasti?

Me alustasime ju enam-vähem samast kohast. Nõuka-aja lõpus liikus sealkandis raha rohkemgi kui siin. Müüs talumees maha oma mandariinikoorma ja sisuliselt oli ülejäänud aasta hooleta. Nohjah, vaeva see ju vajas, kuid ikkagi. Peale NLiidu lagunemist aga muutus kõik.

Venelane sulges piiri mandariinidele, grusiin abhaasidele. Abhaas peksis minema grusiinid, kes tema jaoks olid hilismigrandid ning jäi elama uhkes üksinduses, ent viletsuses. Venemaa toetas nii abhaase kui grusiine ning hõõrus käsi, vaadates kuidas nood sõdisid. Ohjahh, jälle olen ma jalgupidi poliitikas.

Abhaasia elu on praegu vilets, kuid lootustandev. Peale sõda ja blokaadi on elu hakanud taastuma. Pealinna Suhhum kesksed tänavad näevad juba välja päris kabedad. Ranna-äärsed kohvikud pakuvad suurepärast sööki ja jooki ning seda meie mõistes superhea hinnaga. Puhtad tänavad ning palmide vahel malet taguvad vanamehed jätavad siivsa mulje. Äärelinna mürsujälgedega ja pooltühjad majad aga õõvastavad.

Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.

Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult.

Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.

Karmo Tüür
27.09.2009

Eesti rahvuspüha: Boxing Day

Inimene õpib, kuni elab. Sureb aga teadupärast ikka lollina.

Sain minagi täna targemaks. Estonian Air pardaajakirjas liinil Moskva-Tallinn avastasin märkimisväärse fakti. Nimelt on Eestis olemas rahvuspüha (või siis riiklik püha?) Boxing Day.

Nojah, mina või ju loll olla. Kuid küsisin siis firma käepäraste esindajate ehk stjuuardesside käest, et misasi see on? Tuleb välja, et ma pole ainuke harimatu.

Jõudsin koju ning võtsin abiks sõber guugli. Sain nt sellise viite.

Kas aga kellelgi on halli aimu, kuidas sihandne õnnis taasleitud püha võiks küll maakeeli kõlada? Korjanduspäev??

Erakorraliste olukordade Venemaa

Venemaal kohe peab midagi juhtuma. Kõikvõimalikke õnnetusi, tulekahjusid ja muud. Mitte et neid mujal ei toimuks. Toimub ikka, ka siin ja mujalgi.

Kuid minu teada on Venemaa Föderatsioon ainus riik maailmas, kus on olemas erakorraliste olukordade ministeerium. Mis tähendab, et Venemaal on need jamad kohe lausa sisse kirjutatud, õnnetuste toimumine on nö institutsionaliseeritud.

Erakorraline ministeerium
Too ministeerium on üks nö esimese kategooria asutustest, mida juhib otse president. Koos välis-, sise-, kaitseministeeriumitega ning kõikvõimalike eriteenistustega. Ning muuseas, tolle juht ehk erakorraliste olukordade minister on rahva hulgas üks kõige populaarsemaid tegelasi üldse. Muidugi alles presidentide järel.

See on ka loomulik, sest enamik heade venemaalaste maailmapildist kujuneb läbi telepildi. Ning tele-ekraanilt ei kao kõikvõimalikud õnnetused kunagi. Kuid koos sellega ei kao ka mehed sinistes tunkedes, kelle seljal kiri MTšS (Ministerstvo Tšerezvotšainõh Situatsii) ehk siis oma ministeeriumi tunnustähed. Ja koos sellega minister Sergei Šoigu, kes räägib õnnetute päästmisest ja olukorra lahendamisest.

Aga mitte sellest asutusest või tema juhist pole see lugu. Vaid olukorrast Venemaal. Täpsemalt erakorralisest olukorrast tehnogeensete katastroofide alal. Inimkeeles tähendab see siis neid õnnetusi, mis lähtuvad inimkäte poolt rajatust.

Sajano-Šušenski kauge kaja
Sajano-Šušenski hüdroelektrijaamas toimunu ületas mürinaga kõikvõimalikud uudisekünnised. Ikkagi enam kui 75 hukkunut. Kuid tegelikult on see vaid jäämäe tipp.

2008.a. jooksul toimus Venemaal 2154 erakorralist olukorda, milles hukkus 3756 inimest. Ja 91% nendest olid tehnogeensed. Muuseas – see arv ei sisalda tulekahjusid (neid oli üle 200 tuhande ja hukkunuid enam kui 15 tuhat). Ning seda kõike ainult ametliku statistika järgi.

Ametlik prognoos selleks aastaks räägib sedasama, üsna koledat keelt. Tehnogeensete katastroofide tõenäosus jääb samale tasemele. Suur on õnnetuste tõenäosus energeetika valdkonnas. Veelgi kõrgem on tõenäosus konstruktsioonide kokkulangemiseks. Ainult et arve näidatakse prognoosis väiksemana kui tegelikkuses. Aga see on ka mõistetav.

Investeeringute auk
Venemaa on astumas tehnogeensete õnnetuste ajajärku. Enamik kasutusel olevast tehnikast pärineb nõuka-ajast ning sedagi mitte tolle ajajärgu viimastest aastatest. Kuid kõik väsib. Isegi metall. Ja nii kukubki kokku katus, annab järgi tamm, puruneb pump või süttib elektrijaam.

Erinevatel hinnangutel on see periood kas juba alanud või kohe-kohe algamas. Ning kestab vähemalt 15-20 aastat. Sest isegi kui kogu Venemaa riigieelarve paisata ainult tehnovõrkude uuendamisse, kuluks kõige väljavahetamiseks aastaid, et mitte kümneid. Kuid sellist sammu ei saa üheltki riigilt nõuda. Eriti veel riigilt, mille rahavarud kuivavad koos naftahindadega.

Ainuüksi energiasektorisse peaks Venemaa kohe investeerima u 100 miljardit USD (40 mlrd gaasi ja 60 mlrd naftasektorisse) – ning seda pelgalt oma senise toodangutaseme säilitamiseks. Kuid seda raha pole kuskilt võtta. Kui aga langeb energiamüük ehk riigi pea ainus sissetulekuallikas, siis väheneb veelgi võimekus investeerida mujale.

Nii et see juhtum kauges elektrijaamas Jenissei jõel ei ole paraku erandlik üksikjuhtum. Ega ammugi mitte ootamatu õnnetus.

Paraku oleme meie kõigele sellele liigagi lähedal. Ning energeetilist nabanööri pidi liigagi seotud.

Karmo Tüür
14.09.2009

Jää hakkas liikuma

Sain viimaste päevadega paar rõõmusõnumit. Ajakirjanduslik tegevus taastub. Alates septembrist hakkab taas ilmuma paar artiklit kuus minu lemmiklehes ehk Pärnu Postimehes. Oktoobrikuust aga algab uuesti iga kahe nädala tagant väliskommentaaride saade Raadio 4 eetris.

Seega - mõne aja pärast kohtume taas ja süstemaatilisemalt :) Kas ma nüüd hakkan Medvedevi kombel depressiivseid lugusid kirjutama ... seda vast siiski mitte.

Arctic Sea: ainult üks küsimus

Mul on hetkel ainult üks küsimus. Kas keegi on kuskil kohanud kasvõi ühte teadet nn kummipaadipiraatide relvastuse kohta? Mitte seda üldsõnalist, et olid relvad, aga neist vabaneti. Midagigi täpsemat?

Venemaa valib Ukrainale presidenti

Kui uskuda hiljuti ilmunud küsitluse tulemusi, siis pääseksid Ukraina presidendivalimiste teise vooru kaks kandidaati: Janukovitš ja Timošenko.

Meedias vene- ja pisut lihtsameelsena eksponeeritud Viktor Janukovitš on veidi populaarsem, kuid kavala ja Venemaaga diile tegevana näidatud Julia Timošenkot tajutakse tugevama kandidaadina.

Uuringu tulmustel koguks Janukovitš esimeses voorus 25% ja Timošenko 20,5% häältest. Teises voorus saaks Janukovitš 26,1 ja Timošenko 24,4%. Lisaks on mõlemal ühesuurune reserv (11,9%), kes pole veel otsustanud, kuid võiks vastava kandidaadi poolt hääletada.

Samas aga soovib enamik (54%) küsitletuist, et uus president vastaks määratusele "tugev ja kogenud juht". Vastates küsimusele, kumba siis neist kahest taoline määratlus pigem iseloomustaks, siis hinnati Timošenkot kõrgemalt - teda hindas tugevaks 41,6%, Janukovitšit aga vaid 24,7%.

Kõik ülejäänud kandidaadid, sh praegune president Viktor Juštšenko saaks niipalju vähem hääli, et neil poleks enam teise vooru asja. Juštšenko poolt oleks valimistel, kui need toimuksid nüüd ja kohe, vaid 2,8%.

Ja siinkohal tulebki mängu Venemaa Föderatsioon, kes - oh üllatust - üritab ka siinkohal selgeks teha, keda mitte mingil juhul valima ei peaks. Nimelt olla kõigis hädades süüdi Juštšenko. Kõige selgemalt ja kõlavamalt ütles seda välja oma videoblogis Venemaa presidenditoolil istuv Dmitri Medvedev.

Väga palju kõminat ja kommentaare tekitanud pöördumise mõte oli selge ja lihtne. Venemaa ja Ukriana on määratud olema sõbrad ja liitlased. Nende riikide ja rahvaste vahel ei saa olla midagi muud peale ajutiste arusaamatuste. Ning taoliseks arusaamatuseks tuleb pidada praegust Ukraina presidenti Viktor Juštšenkot. Väga must-valge sõnum oli ka lavastatud must-valgelt, et mitte öelda dramaatiliselt. Mustas ülikonnas Medvedev esitas oma teksti mustaks tõmbuva (Musta?) mere taustal. Kahinaid tekitasid isegi tausta-elemendid, kes nägi merel sõjalaevade siluette, kes rahutuvisid. Mõjuv šõu nii ehk teisiti.

Mis siis on Venemaa ja Ukraina vahel? Loetelu probleemidest on nii pikk, et see laul ei saakski ota. Piiriprobleemid. GUAM. Vene keele staatuse küsimus. Musta mere laevastik. Gaasitüli. Ukraina poolevalik Gruusia konfliktis. "Tuksi keeratud" eelmised presidendivalimised ja allumine nakkavale nn värviliste revolutsioonide lainele. See on ainult põgus nimekiri. Viimasena ehk võib siia lisada taas-võimendunud kahina Ukraina võimaliku lahkumise kohta SRÜ'st.

Tegelikult on põhjused aga lihtsamad ja samas sügavamad. Lihtne ja paljukorratud väide - ilma Ukrainata pole Venemaa enam impeerium. Pisut pragmaatilisem ja arusaadavam on ehk geostrateegiline soov kontrollida Ukraina territooriumile jäävaid strateegilisi infrastruktuure, alates gaasitorudest ja -hoidlatest kuni sadamate ja tehasteni välja.

Presidendi isik on selles mängu ainult üks, ehkki märgiliselt oluline osa. Kreml ei soovi uuesti osutuda lolliks, nagu eelmine kord, kui ta juba õnnitles presidendivalimiste järel Viktor Janukovitšit. Ning pidi seejärel nägema, kuidas rahvas tõstis hoopis Viktor Juštšenko troonile. Seekord on olukord pisut teine. Ukraina rahvas on poliitikast üsna võõrutatud. Juštšenkost ollakse tüdinud. Niiditõmbajad pingutavad rohkem ja ehk peenemaltki.

Lõpetuseks aga tasub korraks tagasi tulla alguses toodud uudise juurde. Väidetavalt olla küsitluse tellinud "AKPD Message and Media" - USA poliitilise nõustamisega tegelev firma, kes olnud Barack Obama võimustumise juures keskne tegija. Tõsi küll, ei selle kompanii ega uuringute väidetavalt teostanud Ukraina uuringufirma SOCIS kodulehed seda infot veel ei kinnita.

Aga eks Ukraina presidendivalimisteni ole veel ka aega. Need peaks toimuma jaanuaris 2010.a.

Eesti Kaitseuuringute Keskuse blogis kasutas Merle Maigre kõige selle iseloomustamiseks kenasti Ellen Niidu luuletust "Suur maalritöö". Kõigepealt nõudis rahvas värvi. Siis tüdis. Ning nõudis seejärel sama innukalt lärmates puhkust värvidest. Ning nii sündiski.

Keda aga valiks sina? Anna oma mõtteline hääl blogi paremal üleval nurgas.

Naftaseaduse teine tulemine

Venemaal võib naftaseadust imselt ilma eriti liialdamata nimetada põhiseaduseks. Või vähemalt põhiliseks seaduseks. Umbes pool eelarvetuludest (ehk riigi toimimise põhialusest) tuleb justnimelt nafta ja gaasi müügist.

Nagu lingitud loost näha, on tegu juba teise katsega. Esimene kord, 1995.a. kinnitati see juba ära parlamendi mõlema koja poolt, kuid jäi ilma presidendi allkirjata. Väidetavalt haakumatuse tõttu teiste seadustega. Miskipärast aga pigem arvan, et toona ei järgitud mitte niivõrd seadusetähte, vaid huvisid. Ka nüüd näikse põhirõhk olevat sellel, et enne seaduse teksti avalikustamist toimuks huvigruppide omavaheline kooskõlastusring.

Ma ei paneks imeks, kuid seadus sätestaks, et sõna nafta peab edaspidi olema kirjutatud suure algustähega. See viimane oli nüüd muidugi nali. Kuid oluline ja pikki vaidlusi põhjustav saab see seaduseelnõu kindlasti olema.

Teisest küljest - mingil määral näib see nagu seadus kadunukesest. Sest nafta osakaal nii müügitulus kui energiatootmises langeb paratamatult. Enamik Venemaa suuremaid naftavälju on kasutusel juba aastakümneid ja kipuvad tühjaks jääma (vt.tabelit). Gaasi osakaal aga järjest kasvab. Samas - ehk see ongi nüüd paras aeg rääkida naftast, sellevõrra väiksemad on vaidlused?

Kolmandast küljest aga (jah, on olemas ka selline külg), kogu selle pildi võib lootusetult segi paisata Artktika. Vaidlused, et mitte öelda lahingud selle rammusa piruka (loe: merepõhja ressursside) jagamise ümber alles algavad. Milliseks kujuneb Venemaa käsutuses olev energiapirukas lõppkokkuvõttes, on seni väga raske hinnata.