Venemaa valemajakas

Kui palju võib meie ümber olla neid, kes endamisi arvavad, et Putin ajab ju õiget asja ja lääs kiusab Venemaa ilmaasjata? On neid 10%, 20% või veelgi enam?

Hiljuti üks hea kamraad rääkis imestusega, kuidas ta puutub järjest kokku sellise seisukohaga, et misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise Moskvat ärritama. Ning et selline arvamus tuleb täiesti normaalsete eestimeelsete inimeste suust, kes muidu on igati tegusad ja patriootilised ja puha. Mõned neist kannavad isegi erinevaid mundreid, on priitahtlikud päästjad ja muidu igati asjalikud ning adekvaatsed.

Oletan, et ükski nendest ei tahaks tegelikult Venemaal elada ning sealse režiimi kõiki võlusid nautida, kuid kui neil olnuks võimalik osaleda hiljutises Putini-valimise nimelises farsis, siis oleks ilmselt linnuke pandud praeguse presidendi nime taha. Sest et noh, kes siis veel kui mitte Putin, eks ole?

Emotsionaalsed ankrud
Mis on siis need emotsionaalsed ankrud, millega need meie head kaasmaalased on haagitud Putini-Venemaale kaasatundjate vaguni külge? Rõhutan, jutt tuleb emotsionaalsetest, mitte ratsionaalsetest argumentidest, nagu vene kodakondsus või püsiv sissetulek saatkonna vms kaudu.

Väga lihtsalt öeldes on selleks ankruks protest. Ebameeldivustunne Eesti „eliidi“ suhtes, niivõrd kui meil sellisest nähtusest nagu eliit üldse saab rääkida. Vastuseis väärtustele, mida peavoolumeedia ja arvamusliidrid väljendavad. Rahulolematus elukorraldusega, mille tõttu ollakse satutud keerulisse või suisa kehva olukorda.

Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule. Venemaast kui riigist, kus kehtivad mingid müstilised „teised“ väärtused. Ühiskonnast, milles püsivat eluterved konservatiivsed tugisambad, samas kui veiderlikus Läänes lokkab pahelisus ja ei hoolita ligimesest.

Petlik alternatiiv
Kes vähegi Venemaa päris-eluga kursis on, teab et enamik neid väiteid on petlikud, kuid see pole antud kontekstis oluline. Me räägime emotsioonidest, mäletate?

On päris selge, et igasuguse elukorralduse juures juures võib inimesi jagada kolmeks. Ühest küljest on need, kellele see korraldus sobib, kes on suutnud end edukalt sisse seada ja võidavad antud asjade seisust. Skaala teise otsa jäävad igat masti rahulolematud, kes leiavad et „nii ei lähe mitte“. Keskossa aga tavapärane vahepealne seltskond, kes saavad üldjoontes hakkama, ei taha ega oska eriti nuriseda, pole küll olukorrast väga vaimustuses, aga ... no käib kah, kuna mõistlikku alternatiivi ju pole.

Inimlikult võttes on absoluutselt arusaadav, et need nö rahulolematud paigutavad süü endast väljapoole. Üheski hädas pole ju süüdi inimene ise, vaid ikka see va keskkond, „nemad“ kes on elu ja olu tuksi keeranud. Seega, kui tinglik eliit on sama tinglikult nt vasakpoolne, siis vastuseisjad peavad olema sellele vastu, otsima alternatiivi ja toetajaid oma vastuseisule.

Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma sõnavabdusega ja inimõiguste taga-ajamisega toob seega vältimatult kaasa konservatiivse vastuhaku. Venemaa on sellest suurepäraselt aru saanud ja pakubki alternatiivsuse teenust. Või siis vähemalt vastavat illusiooni.

Kriitiline dekonstrueerimine
Seega võib soovitada kõigile neile, kes räägivad Venemaa tagakiusamisest, mõtelda selle üle, mis on asjade algpõhjus. Kas nt lääne sanktsioonid Venemaa suhtes on kius või karistus toimepandud kuritegude eest?

Käime siis üle ka selle teesi: „Venemaad ei maksa ärritada“. Olen seda teinud ilmselt kümneid kordi korranud, kuid ütlen veel. Venemaad ei saa ärritada, kui ta seda ei taha. Venemaa ärritub ise siis kui talle see kasulik on. Puhuti, ajuti ja kohati. Niipalju ja niikauaks kui see on vajalik. Venemaa on ju ikkagi iseseisev riik ja käitub vastavalt oma huvidele, kas te ei leia?

Ning päris lõpuks – ei ma ei arva, et iga Eesti riiki ja valitsust kiruv inimene on salaputinist. Lihtsalt soovitan, et enne kui tuua Putini-Venemaad positiivse alternatiivina ja moraalse/majandusliku majakana, tehke endale selgeks, kuidas seal tegelikult elatakse.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Veelkord ebavalimistest

ETV+ küsis taaskord Venemaal toimunud ebavalimiste kohta, mh seda et mis võib edasi saada.

Mina arvasin, et Arktika ja Moldova, kolleeg Vladimir Juškin et Arktika ja Valgevene. Kolleeg Andrei Kraševski rääkis tõrgetest presidendikandidaatide väljavalimise mehhanismis.

Saadet saab järelvaadata siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Serbia separatism kui NATO-vastane tööriist

Jaga ja valitse taktika on ilmselt üks enamkasutatud ja töökindlamaid võtteid poliitilise manipuleerimise tööriistakastis. Suur-riiklike, et mitte öelda imperiaalsete eesmärkide saavutamiseks pole midagi lihtsamat ega odavamat kui otsida üles mõni lõhe sihtriigis ning asuda seda toitma. Taevas näeb, et taolisi murdekohti on Balkanil massiliselt.

100 aastat tagasi, 1918.a loodud Serblaste, Horvaatide ja Sloveenide kuningriik, hilisem Jugoslaavia toimib tänaseni suurepärase katselaborina nii igat masti manipulaatoritele kui identiteedi-uurijatele. Serblaste sattumine juhtivast rahvast uude rolli, kaotusi kogevaks vähemuseks on aga suisa oivaline alusmaterjal konfliktiõhutamiseks.

Jugoslaavia lagunemise järel on serblastele jäänud küll omanimeline riik, kuid ka massiliselt vähemusi kõigisse ülejäänud osadesse. Ühest sellisest osast ehk Bosnia-Hertsegoviinast seekord juttu tulebki.

Ameeriklaste raport

Hiljuti avaldas USA välispoliitika instituut mõttepaberi sel teemal, kuidas selle liitriigi üks osa, Serblaste vabariik (mitte segi ajada Serbiaga) toimib polügonina, millel Venemaa harjutab NATO-tõrje operatsiooni.

Ülevaate põhitees on väga lihtne. Hiljuti NATO liikmelisuse saanud Montenegro kogemus oli Moskvale pettumus. Väidetav riigipöördekatse ei andnud tulemusi ning Moskva mätta otsast vaadatuna toimus ebasoovitav areng ehk NATO laienemine. 2015.a kutse saanud väikeriik jõudis eesmärgini juba 2017.a ning seda ei suutnud takistada ei kohalik serbia vähemus ega Kremli vastuseis.

Nüüd tegevat Venemaa kõike mis enda võimuses, et vältida järgmist kaotust. Bosnia-Hertsegoviina sai liikmelisuseplaani juba kümme aastat tagasi, kuid formaalset liitumiskutset pole veel esitatud. Vaatamata sellele, lähtudes eeldusest et territoriaalsete vaidlustega riigid pole NATO-kõlbulikud, korraldati Serblaste Vabariigis 2016.a referendum, mida võib tõlgendada kui ettevalmistust ebaseaduslikuks eraldumiseks.

Venemaa toetus

Ameerika mõttekoja mõttepaber kubiseb kümnetest näidetest selle kohta, kuidas Venemaa tegutseb oma eesmärgi saavutamiseks. Nii relvastatakse kohalikku politseid Kalasnikovi tüüpi relvadega sel määral ja moel, mis ilmselgelt ületab politseilise funktsiooni jaoks vajaliku.

Ametlikult looduskaitselisi ja muid pehmeid väärtusi kaitsvad ühendused koostatakse noortest tursketest meestest, kes tegelikult treenivad end puht-sõjalistel harjutustel, mida saabuvad juhendama vene instruktorid. Omamoodi lustaka vahepalana kõlab näide, kuidas „kasakate rahvakunstirühmana“ saabus riiki sadakond tegelast Venemaalt, kelle kunstiline võimekus jäi tunduvalt alla nende sõjalisele väljaõppele.

Mõistagi ei puudu ka Venemaa majanduslik mõjutustegevus. Gazpromi jm vene riiklike asutuste poolt kontrollitakse nii energeetikat kui metallurgiat, teede-ehitust jms. Meretuks jäänud Serbiat ja Ploče sadamat ühendavat raudteed ehitavad mõistagi vene taustaga ettevõtted. Tihedad koostöösidemed juhtivate poliitiliste jõududega ja Serblaste Vabariigi presidendi Milorad Dodik varjamatu venemeelsus annavad kogu pildile viimase lihvi.

Kui ameeriklaste ülevaatele midagi ette heita, siis ehk vaid seda, et selle koostamisel pole kasutatud ühtegi venekeelset allikat. Piisab kasvõi Venemaa kurikuulsaima motoklubi Ööhundid – kellel on aktiivne roll mängida nii Serbias endas kui Serblaste Vabariigis – veebilehe või sotsiaalmeedia kontode külastamisest, kui kogu asi saab endale juurde õigeusliku nn Russkii Mir nimel peetava vastupealtungi raamistiku.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Putini valimisprogrammist

Kuna selle blogi üks eesmärk on fikseerida ilumisi meedias, siis ... tuli meelde et päev peale VVP-valimisi sai räägitud Raadio 2 eetris saates Agenda.

Sellest esinemisest tõstaksin esile ühe küsimuse ja vastuse, mis puudutas Vladimir Putini valimisprogrammi. Nii palju kui mina tea, pole Putinil kunagi olnud valimisprogrammi selle sõna tavapärases mõttes. See eripära on taotluslik - Putin ei osale ülejäänud kandidaatide tasandil valimistel, tema on tasand kõrgemal ja ülejäänud on seeläbi marginaliseeritud juba ette.

Aga saade ise on kuulatav siit.

---

Pilt on võetud siit.

Euroopa ühisvastus Venemaale

Mida siis ikkagi võtab ette Euroopa Venemaa üha väljakutsuvama tegutsemise osas? Seda küsimust

esitatakse üha enam ja tõsisemalt. Küsiti ka minult:
---

Kui veenev on Euroopa vastus Venemaale.

Euroopa vastus tervikuna ja Eesti vastus eraldi mõjub tõsiseltvõetavana ainult juhul kui seda tehakse koordineeritult.

Diplomaatide väljasaatmine ise-enesest ei avaldaks Venemaale suuremat mõju, seda survevahendit kasutatakse pidevalt kõikvõimalikel juhtudel ning kuulub pigem rutiini kui millegi erakordse rubriiki. Kuid ühine väljasaatmise sõnum on hoopis teine. Venemaad on alati hämmastanud ja ärritanud see, kui Euroopa eraldi ja Lääs tervikuna teevad midagi ühise rindena. Mitte igaüks oma huvide, vaid üheskoos ühiste väärtuste kaitsel. Selline solidaarsusele tuginev tegutsemine meenutab Venemaale ühte väga lihtsat asjaolu – lääneriikidel on liitlasi ja Venemaal neid pole.

Kas see võib olla Eestile ohtlik?

Vastus sellele küsimusele tuleneb eelmisest vastusest. Jah kindlasti võiks vaenuliku reaktsiooni esile kutsuda misiganes meiepoolne tegu, olgu selleks diplomaatide väljasaatmine, nn Magnitski nimekirja alusel sissesõidukeelu rakendamine või Nordstream-2 projektile vastuhakkamine. Kuid kui me tegutseme ühiselt koos oma liitlastega, siis on ka riskid suuresti maandatud.

---
Teema oli eilse AK esimene ja põhiline süzhee, minu jupike algab u 10:50 paiku

Putini pärand

Vladimir Putin on Venemaad juhtinud nüüd juba 18 aastat. Missugune on see Venemaa nüüd, mille ta võttis üle põdura Boris Jeltsini käest nii umbes üks põlvkond tagasi?

Ilmselgelt polnud see Putini enda valik, asuda juhtima hiigelsuurt ja metsikult keerulises olukorras riiki. Kuid midagi polnud teha, taolisest ettepanekust ei saanud loobuda. Seltsimehed hallides ülikondades olid oma otsuse langetanud ning vaene, lagunemise äärel balanseeriv ja kodusõtta visatud riik tuli vastu võtta.

Arvan, et võrdlus toonase ja praeguse Venemaa vahel annab meile päris hea aluse Vladimir Putini valitsemise hindamiseks. Mõistagi me ei tea, missugune saab olema Venemaa Putini-ajastu lõppedes, aga võtame aluseks praeguse seisu.

Sõda ja rahu – see oli, on ja jääb igasuguse võimu kõige olulisemaks küsimuseks. Kas, kus ja mis tingimustel sõdida, selle otsuse järgi raiutakse valitsejaid ajalukku.

Venemaa oli toona pikas ja vinduvas sisesõjas Kaukaasias, nüüdseks on see enam-vähem maha surutud. See on küll Moskvale üüratult palju maksma läinud, makstes üliheldelt kinni Tšetšeenia liidri Ramzan Kadõrovi lojaalsuse, kuid siiski. Ehkki ei saa väita, et Põhja-Kaukaasia oleks täiesti vaigistatud, kuid vinduv konflikt Dagestanis jm pole siiski enam võrreldav toonasega.

Teisalt on aga Venemaa praegune liider otsustanud sõdida väljaspool oma riigi piire. Kui jätta kõrvale vene vägede ilmumine Prištinasse 1999.a suvel, siis esimest korda veeresid vene sõjamasinad Putini ajal üle piiri 2008.a Gruusias. Napp aasta peale seda, kui Vladimir Putin oli 2007.a Münchenis teada andnud, et nüüd hakkab tema Läänt ohjeldama, mitte enam vastupidi.

2014.a võeti ette juba suurem suutäis, annekteeriti Krimm ja saadeti „viisakad rohelised mehikesed“ Ida-Ukrainasse Novorossiat ehitama. 2015.a alustati Süüria sõjakäiguga, teatades seeläbi eelkõige USA’le, aga ka ülejäänud maailmale, et Venemaa on tagasi suures mängus. Omaette küsimus, kui kaua suudab Venemaa kahel rindel sõdida, kuid see arutelu viiks meid praegu põhiteemast kõrvale.

Majandus – see on vundament, millel põhineb kõik. See huvitab kõige enam omaenda elanikke, selle järgi mõõdetakse riigi mõjukust rahvusvahelisel areenil ning lõppkokkuvõttes ei saa ilma heal järjel majanduseta hoida üleval ka sõjaväge. Ainult tuumarelvast jääb väheks, keegi ei pea ju nt Pakistani üliriigiks, ehkki tuumanui on tal ju olemas ja nt rahvaarvult mõõtes edestab too Prantsusmaast suuremgi riik Venemaad umbes 50 mln võrra.

Siin saab Vladimir Putin rinna kummi ajada ja näidata ette edulugu. Jeltsini viimastel aastatel saavutas Venemaa majandus nõukogude-järgsel ajastul absoluutse madalseisu ning Putini aegadel on see üldiselt olnud kasvutrendis. Tõsi küll, see on justnimelt „Putini ajal“, mitte „Putini tõttu“. 

Venemaa majandus püsib suuresti energiakandjate müügil ehk teisisõnu välisraha sissevoolul. See on nn rumal raha, mis reeglina pärsib innovatsiooni ja toidab korruptsiooni, lisaks toimub sama võimsalt raha riigist väljaviimise masinavärk.

Kuid nii ehk naa, tänu naftahinna pikaajalisele tõusutrendile saab Venemaa SKP kõverat kenasti kerkivana näidata. Putini võimustumise alghetkel oli naftabarreli hind u 20 dollari kandis ja tipphetkel küündis 130 dollarini – sellest ka see kena kõverik. Kuid siin on kaks huvitavat jõnksu: 2007-2008 finantskriis ning alates 2014.a langenud naftahind. Kas Venemaa majanduse langusel ning sama-aegsetel Gruusia ja Ukraina sõjaretkedel on mingeid seoseid või on tegu puhta kokkulangevusega?

Võrreldes ühte kõnekamat näitajat – sisemajandus koguprodukti jagunemist inimese kohta ostujõu alusel (GDP per capita PPP) on aga siiski asjad läinud ülesmäge – Jeltsini perioodi lõpuga on see sisuliselt kahekordistunud (12 tuh USD vs 24 tuh USD), olles nüüd taas langenud siiski vaid kümmekond protsenti.

Ühiskond. Ehkki Venemaale meeldib igal võimalusel nimetada end „великая держава“ ehk suurriik, ei tee ainuüksi territoorium veel riiki tegelikult suureks ja võimsaks.

Elanikkonna mõttes vaevab Venemaad sama häda mis enamikku põhjapoolkera riike, demograafiline kõver kisub kogu aeg allapoole. Koos Krimmiga saadi endale küll u kaks miljonit elanikku juurde, kuid see ei muuda suurt pilti – vähenev ja vananev elanikkond elab mõnes suurlinnas ja tihedalt kokkupressitult lõunapoolsetel aladel, enamik territooriumist on aga täis lagunevaid külasid ja vaesuvaid endisi tööstuslinnu. Võrreldes Jeltsini aja lõpuga on elanike arv langenud „ainult“ paari miljoni võrra, kuid seegi stabiilsus tuleb kirjutada suuresti mitte-vene rahvusest elanike paremate sünnitusnäitajate arvele.

Elukvaliteedi osas on Venemaa peale naftahindade langust teinud tõsist vähikäiku, ise enda suhtes rakendatud nn vastusanktsioonid on küll andnud tõuke omamaise tootmise arendamisele, kuid reaalse sissetuleku mõttes paikneb Venemaa maailmas 48.kohal (samal ajal kui majanduse üldise suuruse mõttes ollakse 9.kohal). Riigi äärmine ebaefektiivsus ning süsteemne korruptsioon söövad tulubaasi lihtsalt ära.

Hirmutavalt madalad näitajad kõikvõimalike inim-, sõna-, ettevõtlus- ja muude vabaduste reitingutes seletavad seda, miks märkimisväärne osa eliidist eelistab oma perekondi, rahasid ja muid varasid välismaal peita, ehkki riik on korduvalt võtnud ette katseid neid tagasi tuua, kasutades nii amnestiatega meelitamist kui salapäraste surmadega ähvardamist.

Suhted välismaailmaga. Üks asi, mis on Jeltsinilt võimu ülevõtmise ajaga kardinaalselt muutunud, on Venemaa asend rahvusvaheliste suhete süsteemis. Majanduslikus mõttes on asi muutunud ainult paremuse pooles – toonase võlakoorma all vankuvast ning suuresti välisabi peal elavast riigist on saanud üsna kenasti toimiv üksus. Kui 1999.a ehk Jeltsini viimasel võimuaastal saavutas võlakoorma ja kogumajanduse suhtarv ajaloolise maksimumi (92%), siis nüüd on see langenud tasemeni 13%.

Prisketel aegadel kinnimakstud võlad lubasid koguda ka kenakesi reserve, mis nüüd küll on taas otsa lõppemas, kuid selline välismajandulik enesekindlus on paradoksaalsel moel kaasnenud suhete halvenemisega sisuliselt kogu maailmaga. Täisväärtuslikke partnereid Moskval sisuliselt pole, liitlastest rääkimata. Enese mõtestamine suurvõimuna eeldab Venemaa nägemuses ka oma mõjuvälja ülesehitamist, kui vahetutest naabritest on tinglik liitlane vaid Valgevene ja veel tinglikumalt Kazahstan. Suluseisus olev Armeenia kuulub ka samasse pidemesse, kuid suurt au ja kuulsus see Kremlile just ei lisa.

Mida siis kokkuvõtteks öelda? Kui vaadata suurriikliku enese-kehtestamise seisukohast, siis väga laias plaanis on asjad justkui hästi – välismajanduslik suveräänsus on näiliselt taastatud, siseriiklik poliitiline stabiilsus tagatud ja ülejäänud maailmale näidatud, et senised reeglid enam Venemaa jaoks ei kehti.

See, et senine majandusmudel enam ei toimi ja stabiilsus on moondumas stagnatsiooniks, pole selles pildis ilmselt Putini jaoks oluline. Tema peamine ühiskondlik-poliitiline kuvand – absoluutne vastand Jeltsinile – on seni osutunud edukaks.

Igatahes hetkel on Putini pärandiks kahanevate tuludega ja kasvavate sõjakuludega Venemaa, mis on ümbritseva maailmaga vaenujalal. Kuid vene valija on rahul - kui Jeltsini ajal oli bardak, siis Putini ajal on porjadok.
---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Vox Populi eri

Kuku raadio Vox Populi erisaates sai räägitud Putini valimistest. Ühest küljest poleks nagu millestki rääkida, kuna tulemus on ju ette teada, kuid huvitavaid detaile on siiski päris palju.

Vähemalt politoloogi pilgu läbi on põnev läbi käia kõiki ülejäänud kandidaate ja kandidaadi-kandidaate, pidades silmas seda, et kõik need on ju kooskõlastatud presidendi administratsioonis.

Poliit-tehnoloogiliselt tasub lausa päevikut pidada, et kuidas kuskil regioonis valimis-aktiivsust üles pumbatakse. Valimispäeva lähenemisel ägenev sõnakasutus telepurgis ja suisa sõjaga ähvardamine on fenomen omaette, millesarnast ei toimunud ka Külma Sõja karmimatel aegadel.

Saadet saab kuulata siit, valimis-aktiivsuse tõstmise teemaline karikatuur võetud siit.