Esimene eeldus: Venemaa kindralstaapides ja muidu geopoliitilistes peades eksisteerib tõsine soov panna mõõgad kokku oma peavaenlase ehk USA’ga ning tõestada NATO kui pabertiigri olemust. Teiseks: hübriidsõjapidamise üks reegel on mitte-konventsionaalsus. Kolmandaks – sagenevad teated Venemaa arktilistest õppustest, dessantvägedele üha uute külmakindlate varustuste väljatöötamisest ja üleandmisest.
Pange ennast nüüd korraks eelpoolmainitud kindralstaabi asuka rolli. Soov enda võimekust ja vastase jõuetust demonstreerida on olemas. Ressurssidega kipub kitsaks minema, kuid seetõttu olekski hea enne alustada kui päris kitsaks läheb.
Nüüd on vaja vaid valida endale sobiv lahinguväli. Kus saaks pidada pikalevenivat kurnamissõda enda jaoks võimalikult väikeste kahjudega? Alati on võimalus lihtsalt veeretada tankid üle järgmise riigi piiri ja vaadata, et ka nüüd lõpuks jätkub kollektiivsel läänel söakust tegelikult ka vastu hakata.
Kuid võtame aluseks nö mängu ilu ja kujutame ette, et lahingtegevus toimub mitte ühegi konkreetse riigi pinnal. Ja ka mitte riikide vahel. Relvad ja moon ja mehed on mängus, aga eraldusmärke ei ole. Või siis on, aga nö eraarmeede omad. Kahe naftakompanii turvameeskondade omad näiteks.
Kõlab sonimisena? Mõelge uuesti.
-----------
Pilt võetud siit
No comments:
Post a Comment