Wednesday, October 5, 2016

Miks Lääs ja Venemaa üksteist ei mõista?


Väga suurelt üldistades – mõlemal on oma nägemus nö õiglasest maailmakorraldusest, mis omavahel ei haaku. Selles nägemuses on ka teatud mängulisust, poosi kui soovite, kuid sellest pisut hiljem.

Venemaa on otsustanud näidata, et teda on ebaõiglaselt koheldud. Moskva on ilma jäetud õiguspärasest kohast otsustusprotsessides, mis peaks talle kui Nõukogude Liidu järglasele ja üleüldse suurriigile kuuluma. Et ta on ülekohtuselt kuulutatud kaotajaks nn Külmas sõjas ... kes andis Läänele sellise õiguse?

Lääs aga leiab, et Külma sõja lõppemise järel lakkas vastaspool sisuliselt olemast ning Venemaa on vaid üks osa endisest idablokist. Jah, suur ja ressursirohke, kuid siiski vaid üks osa kokkukukkunud kolossist. Moskva katseid ennast taas suureks rääkida vaadatakse kerge kohmetunud hämminguga. Jõulisi valuvõtted enese taaskehtestamisel võetakse aga vastu mõistetava ärritusega – nö läänekeskses paradigmas ei peaks Venemaa niimoodi käituma.

Tubli annus teatraalsust

Miks Venemaa on otsustanud sel moel tegutseda? Alustan sellest et väidan – kogu nn sotsialismileeri vastasseisus Läänele oli tubli annus näitlemist. Neid kes siiralt uskusid kommunismi-ideede realiseerimisse, oli alati vähe ja aja jooksul jäi veelgi vähemaks.

Suurriikliku rivaliteedi looritamine ideoloogilise hämaga võimaldas näiliselt puhta südametunnistusega tegeleda maailma ümberjagamisega, nn sotsialismilaagri ülesehitamisega. Süsteemi sees ehk N.Liidu südames istuvad seltsimehed põimisid enda ümber näiliselt ideoloogial, sisuliselt lojaliteedil põhinevaid toitumisahelaid. Väljapool olijad – vormilt kõikvõimalikud vasakpoolsed, sisuliselt toonased antiglobalistid – kasutasid pakutavaid hüvesid ära.

Praeguse Venemaa liidrid on üles kasvanud toonasel võltsideologiseeritusel põhineva mängu aegadel ning tunnevad, et on paljustki ilma jäetud. Tajudes oma toitepinnase ahtrust ning nähes omaenda võimetust peatada riigisiseste probleemide kuhjumist, võetakse kasutusele tuntud teatraalne poos – astume koos vaenlasele vastu!

Lugude haakumatus

Toomaks näidet kahe maailmanägemuse haakumatusest, kasutan meie jaoks mõistetavaimat juhtumit ehk Eestit ennast.

Eesti on otsustanud ennast mõelda vaba maailma osaks. Jättes kogu filosoofilis-historiosoofilise tausta kõrvale – me oleme otsustanud mitte olla Vene impeeriumi osa. See, et taoline võimalus meile asjaolude kokkulangemisel suuresti ise sülle kukkus, pole hetkel oluline. Oluline on see, et meie nägemuses on selline impeeriumis-mitte-olemine hea.

Venemaast impeeriumi/suurriigi võtmes mõtlejatele on aga selline lahtihaakimine halb. Tõenäoliselt ei vaevu suurriiklane (ja sellised on hetkel Venemaal jälle võimul) isegi mõtestama, misasi see Eesti on. Nende mätta otsast vaadatuna on suure riigi lagundamine halb ja punkt.

Haakumatud mängureeglid

Lääs koosnebki paljudest Eestitaolistest otsustest. Venemaa post- või siis neoimperiaalses mõttemaailmas ei saa aga selliseid vabu otsuseid olemas olla. Kui Venemaa midagi kaotab, siis see ei saa olla selle lahkuja vaba otsus, vaid vastaspoole ehk Lääne alatu käik, mis on suunatud Venemaa rolli murendamisele.

Akadeemilise aususe ja analüütilise täpsuse huvides pean tõdema, et eks ka nn kollektiivse Lääne (mida iganes see antud juhul ka ei tähendaks) käitumises on samaoodi paljuski teatraalsust ja mängu. Kuid ühe määratu suure ja olulise erinevusega. Sellel mängul on selged ja enamasti läbipaistvad reeglid.

Toon vaid ühe näite. Tuttav tippametnik SRÜ valimisvaatlusega tegelevast kontorist tõdes kord eravestluses – kui ta ei kirjutaks valimisvaatluse protokolli valmis vähemalt kaks nädalat enne valimisi, siis „teda lihtsalt ei mõistetaks.“ Ja nüüd mõelgem esimesena meeldetulevatele valimistele väljaspool Venemaad ... tajute erinevust?

-----------

See tekst on kirjutatud, valmistades ette esinemist Kõrgemate Riigikaitsekursuste raames. Korraldajate poolt ette antud teema: „Почему Запад не понимает Россию, а Россия не понимает Запад?“ Nagu pealkirjast aru võite saada, on tegemist venekeelse loenguga, mille sihtgrupiks on (tinglikult üldistades) venekeelne tehniline intelligents Ida-Virumaalt.

------------
pilt võetud siit ning kujutab suhtumise erinevust ülemusse Läänes ja Idas. ehkki selles piktogrammis on "ida" all mõeldud Hiinat, siis kas tuleb tuttav ette ka Venemaa kontektsis?

Tuesday, October 4, 2016

Russofoobia ja Eesti president

Kaasaegse klikimeedia üks võtteid on toota löövaid pealkirju. Sellesse pealkirja tuleb paigutada mõni ärritaja, mis sunnib pilku peatama ja klikkama. Panna ühte lausesse "Eesti" ja "russofoobia" toimib sellisena päris edukalt.

Nii nt leidus vähemalt täna hommikul ühe vene agressiivsemat laadi portaali regnum.ru küljeveerus ikoonike, millel tekst "Unustades russofoobia, nõustub Eesti president rääkima vene keeles." Tõsi küll, peale mõnda ümbersuunamist jõuad hoopis pehmema algtekstini, mis väidab et uus Eesti president on nõus oma kodanikega rääkima vene keeles. Artikli sisu on veelgi pehmem ... aga küsimus on esmase kuvandi loomises.

Tegemist on vaid ühe, aga kirka näitega sellest stereotüübist, mida praeguses vene inforuumis taastoodetakse.

Monday, October 3, 2016

3. Veerandtund väliskommentaatoriga: Jüri Maloverjan BREXIT’ist


1- Oled viimasel ajal resideerunud Inglismaal. Esimene küsimus on kõige üldisemat laadi - mida ja kuipalju seal räägitakse Brexitist? Referendumi eel ja järel oli see teema mõistagi esiuudis, tõenäoliselt on ka inglise meedias tekkinud väsimus ja esikülgedel on teised uudised?

Vaheküsimus – kas BBC on nn peavoolumeedia ja kas oli tajuda eelistust?

2- Uue peaministri jaoks on ilmselt peamine probleem siiski naela langev väärtus, paljude suurettevõtete võimalik riigist lahkumine jne. Kuid inimloomuse üks omadusi on hakata varem või hiljem otsima kõiges toimuvas ka positiivseid külgi. Nagu öeldakse - oleks patt lasta raisku head kriisi. Kas on hakatud ka rääkima sellest, et kuidas olukord enda kasuks keerata?

Vaheküsimus – kas olukorda võib enda kasuks pöörata hoopis mõni kolmas riik, suurendades Inglismaal oma mõjuvõimu?

3- UK on Eesti jaoks olnud välismajanduse mõttes suhteliselt olulisel 9-10. kohal, kuid sellest tunduvalt olulisem on olnud julgeolekualane koostöö. Kas BREXIT on endaga toonud ka laiemaid isolatsionalistlikke meeleolusi ning soovi taanduda ka julgeolekualasest koostööst?

Lõpuküsimus – kas Eesti ametnikel ja poliitikutel maksab kohtumistel briti kolleegidega BREXIT’i teemat torkida või mitte?
-------------
salvestus kuulatav EVI taskuhäälingu lehelt.
-------------
pilt võetud siit

Thursday, September 29, 2016

Armeenia: vabadussõjalaste fenomen

Jerevani eeslinnas 2016. a suvel toimunud pantvangikriis tõi eredalt esile ilmingu, millest käib läbi enamik sõjajärgseid ühiskondi.

Nö vabadussõjalaste fenomen seisneb selles, et oma riigi ja rahva nimel võidelnud inimesed avastavad end ühel hetkel kõrvale tõrjutuna. Nende nägemuse kohaselt kulgeb riigi areng vales suunas, võimul on valed inimesed jne. Õilsalt kõlavate loosungite à la „kas me selle eest võitlesimegi?“ taga on enamasti aga suhteliselt lihtne olukord: osad võitluskaaslased on otsuse- ja toiduahelatest kõrvale jäetud ning nö õiglust üritatakse taastada konflikti aegadest tuttava vahendiga ehk vägivallaga.

Armeenia juhtumis on ridamisi nii universaalseid kui spetsiifilisi elemente, antud mõttepaberis vaatleme neid lähemalt.
-----------------
tekst ilmus Eesti välispoliitika instituudi mõttepaberite seerias ja täismahus saab lugeda siit.

Wednesday, September 28, 2016

Разбор полетов: Venemaast ja Euroopast


Hooaja esimese saates sai räägitud Venemaa duumavalimistest ja Euroopa Liidu tulevikust.

Venemaa parlamendivalimised nihutati sel aastal septembrisse, mistõttu võib öelda et võitis suvila. Vene keeles "победила дача" See tähendab et kampaania - nii palju kui seda üldse tehti - langes aega kui inimesed olid veel suvilates ning ka valimised ise jätsid elektoraadi üsna külmaks. Miks seda nii tehti ja mis võivad olla tagajärjed?

Euroopa näib õmblustest kärisevat - mis on selle põhjused? Kas Brexit on pigem erand või teenäitaja?

Kõigest sellest sai räägitud R4 saates, mis on järelkuulatav siit. Stuudios olid saatejuht Artur Aukon, ekspertidena astusid üles Harri Tiido ja Karmo Tüür.

Monday, September 26, 2016

2. Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA presidendivalimistest


Veerandtund väliskommentaatoriga: Aap Neljas USA presidendivalimistest. Saatejuht Karmo Tüür

1- Donald Trumpi populaarsuse põhjuste üle rahva hulgas on räägitud palju – nn vihase vaese valge mehe protest, Trumpi oskus korraldada igast esinemisest šõu, panna ajakirjandus endast rääkima jne. Kuidas aga juhtus, et niivõrd vastuoluline kandidaat sai vajaliku toetuse oma parteis?

2- Valimiste kipuvad pahatihti olema mitte kampaaniad vaid antikampaaniad. Nö wikileaksi ajastul on üheks mustaks tehnoloogiaks kõikvõimalike salafailide väljapaiskamine. Hillary Clintoni meilivahetus, FBI uurimisaluseks olemine jne. Missugust Clintoni nõrka kohta enim tema vastu ära kasutatakse ja kas mõni neist võib saada ka sisuliseks komistuskiviks?

3- Vähemalt esmapilgul näivad kandidaatide seisukohad olema enamiks võtmeküsimustest risti vastupidised, alates suhtumisest aborti, relvakontrolli, piiride avatusse jne. Kuid valimiste eel võib iga kandidaat tulistada nö puusalt, lubada kõike mis kampaania seisukohalt õige näib. Kuid valituks osutumise järel satuvad nad kõik üsna ahtakestesse raamidesse, mida määratlevad nii eelarvelised kohustused, pikaajalised lepingud kui ka täideviijate meelestatus. Mil määral nüüd siiski otsustab konkreetne isik USA presidendi postil – oskad ehk tuua: a) näite ajaloost b) mida tõenäoliselt Trump ja Clinton teeks tegelikult erinevalt.

4 – kaalukeele-osariigid

Vaheküsimusteks – kas Eesti peaks hakkama tegema lobitööd kandidaatide meeskondadega? Kas USA’s võib jääda president valimata?
-------
saadet saab järelkuulata siit
-------
pilt võetud siit

Saturday, September 24, 2016

Kaadrivangerdused Kremli ümber


Venemaa presidendi kaadrimängud on russoloogide jaoks maiuspala väärilised. Et mida nüüd siis siit
saab välja lugeda ja missugune signaal kuhu saadeti.

Duumavalimiste järel uue spiikri ametisseastumine on ju üsna loomulik nähtus. Tõsi küll, see peaks toimuma parlamendisaadikute endi poolt, valides kedagi enda hulgast. Aga noh, Venemaa praegused, üha monarhistlikumaks kippuvad mängureeglid, tingivad seda et uueks parlamendi esimeheks soovitas Vladimir Putin presidendi administratsiooni sisepoliitika osakonna juhti Vladimir Volodini.

Venemaa subordinatsioonimängudes on Volodini väljaviimine presidendi administratsioonist ühest küljest loomulik. Pidanuks ta ju muidu töötama oma endise alluva Anton Vaino alluvuses (kes sai hiljuti administratsiooni ülemaks) ning see pole ju ometigi kombekohane. Teisalt on tegu hierarhiaredelil allapoole nihkumisega. Presidendi administratsiooni osakonnaülem on mõjuvõimas tegelane, kummitmepliks muudetud parlamendi juhi võimalused midagi sisulist ära teha jäävad tunduvalt ahtamaks.

Valimisreeglite muutmise abil võetud konstitutsiooniline enamus parlamendis ja üdini lojaalse Volodini määramine selle etteotsa tekitab küsimuse - kas võidakse minna põhiseaduse kallale? Naljaga pooleks - kas terendab üleminek konstitutsioonilisele monarhiale või siis vähemalt presidendi ametisoleku pikendamine?

Sergei Narõškini määramine välisluure etteotsa tekitab samuti küsimusi. Uus juht määratakse tavaliselt selleks et teha midagi uut. Võib-olla saab see olema lihtne sisemine puhastamine, sest teenistuse töö osas on olnud pretensioone, välisluure pole suutnud ennustada nt Lääne reaktsioone Krimmi annekteerimisele jne.

Või siis - juhul kui saab tõeks kuuldus uue ühendatud Julgeolekuministeeriumi loomisest - ehk saab Narõškinist selle uue ülistruktuuri juht? Sellele oletusele leidub samas vastuväited. Narõškin on küll Putini võitluskaaslane KGB koolist ja Peterburi linnavalitsuse päevilt, kuid Putin usaldab pigem vastuluure, mitte välisluure mehi. Teiseks - Narõškinit polevat nähtud viimasel ajal Putini kõrval seismas.

Kõigest sellest sai räägitud AK uudiselõigu tarvis, mida saab järelvaadata siit.
------------
Miks ma mainisin "monarhiseerumist"? Sellele mõttele viib palju märke ja märgikesi, kuid märkimisväärseim oli Žirinovski esinemine riiklike autasude üleandmisel. Peale seda kui Putin oli ordeni kurikuulsa käratseja kaela pannud, astus Žirinovski pulti ja luges ette jupikese tsaariaegsest hümnist:
"Боже, царя храни!Сильный, державный,
Царствуй на славу нам,
Царствуй на страх врагам,
Царь православный.
Боже, царя храни!"

------------

ekraanitõmmis tehtud siit