Разбор полетов: USA

Donald Trump on nüüd aasta aega võimul olnud USA presidendina - mida oli tal öelda oma aastapäevakõnes? Uus nägemus tuumaheidutusest: mis on muutunud? Missugust signaal üritati edastada nn Kremli nimekirja avaldamisega?

Kõigest sellest rääkisid saatejuht Artur Aukon suunamisel diplomaat Harri Tiido ja politoloog Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Ideaalne välispoliitika

Kõik meie teadmised tulenevad kogemustest. Minevikust. Eilsest. Aga elama peame homses maailmas. See dilemma on igavikuline, kuid muutub inimtekkelise ajatelje tihenemise tõttu üha kõrvetavamaks.

Rahvusvaheliste suhete keskkond pole selles mõttes erand. Muudatuste sügavus ja murrangutest sündivate võngete ulatus paneb meie senised toime-mehhanismid üha enam proovile. Lihtsad ja lineaarsed mudelid pole kuigivõrd usaldusväärsed. Keerulisematest ei saa aga keegi k***t aru.

Aegu tagasi võis põlvkonna või paari jagu inimesi oma elu suhteliselt muretult mööda saata, ilma et laiemas plaanis midagi muutuks. Riigipööre või ka sõjakäik ei ulatanud tavaliselt mõnest hobupäevast kaugemale. Ja ega seegi suurt midagi muutnud, vahetus vaid nägu troonil ja andamikoguja nimi.

Välispoliitika kui instrument
Muudatuste kiirust ei saa endast tõrjuda keegi. Kasvõi tehnogeense mõju eiramiseks peaks olema erakmunk mägikoopas. Ja veel selline munk, kes salamisi wifit ei näpi. Nii et kohanema peavad kõik, nii inimesed kui institutsioonid.

Välispoliitika – kui riigi huvide üks teostamise instrumente – ei saa sellest muudatusest kõrvale jääda. Üha rabedam, et mitte öelda agressiivsem väline keskkond sunnib otsima uusi lahendeid, kuidas tagada kahte peamist ülesannet: eluspüsi ja edenemine. Sisemine vastuolu nende kahe vahel ei muuda asja tonksuvõrragi lihtsamaks, kuid mitte sellest pole praegu jutt.

Väliskeskkonna muudatusi tuleb tajuda, mõtestada ja seejärel reageerida. Välisasja ajamiseks oleks vaja üha enam sisemist ressurssi – kuskohast aga seda õheneva riigi tingimustes võtta? Ja vat siin soovitakski pöörata pilgu sellele, mida ennemuiste nimetati reserviks. Eesti riik on oma toimimisaja jooksul läbi tule, vee ja vasktorude lasknud märkimismäärses koguses inimesi, kes suudaks ehk midagi tagasi anda. Kas nad aga ka tahaksid?

Lisaressursi võimalus?

Nende paarikümne aasta jooksul, mis ma servapidi välisteemasid näppinud olen, tuleb meelde vähemalt kaks välisministeeriumist lähtunud katset kokku ajada midagi foorumi sarnast. Ehk siis kaasata välisteemade arutellu ka neid, kes igapäevaselt ministeeriumi uksest sisse ja välja ei käi. Tuleb küll tõdeda, et ega need just kuigi viljakad katsed pole olnud.

Oh üllatust, tuleb välja et ka eesti eksperdid on kõigest inimesed. Tegelased oma egodega ja vanade solvumistega, mis tihtipeale ühte tuppa ära ei mahu. Ja nii mõnigi endine kolleeg on ukse selja taga kinnikukkumisest niivõrd solvunud, et ei tule enam samasse majjagi.

Ja siin ma näen uuenduskuuri läbiva Eesti Välispoliitika Instituudi võimalust. Panna nö neutraalsel pinnal kokku käima see seltskond, kellel on midagi öelda. Alates temaatilistest tudengiühendustest kuni õppejõududeni, päriseluga kokkupuutuvatest majandus- ja meediainimestest igat masti ekspertideni välja. Mitte kuulajate, vaid kaasarääkijatena.

Ideaali mõistagi ei saavuta
Kas see viiks ideaalse välispoliitika sünnini? Mõistagi mitte – selles osas sai pealkirjaga teadlikult liialdatud – kuid ideaal ongi seepärast ideaal, et temani küünitamise käigus võib sündida midagi põnevat ja vahel kasulikkugi.

Mõttekodadega pole Eestis kuigivõrd laiata. Kunagi sel teemal tehtud uurimuses tõdeti, et sõltumatu mõttekoja tekkeks riigis oleks vaja kahte eeltingimust: sõnavabadust ja 2 miljonit elanikku. Esimese osas on meil asjad enam-vähem jonksus, teisega aga ... noh on nagu on.

Proovigem siis saavutada olemasolevate ressurssidega optimaalset tulemust. Väikeriigi tingimustes on selleks võtmesõnaks kaasamine. Välispoliitika pole enam ammu monopol.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Ukrainast Välismäärajas

Hea kamraad ütles peale saadet, et pole mind ammu kuulnud eetris nii sügavat ohkamas. Eks Ukrainast rääkimine võtab ohkema küll.

Aga kõik pole sugugi lootusetu - väga laias plaanis asju vaadates liiguvad asjad siiski positiivsusesse, seda peegeldab ühiskondlik usaldus oma parimate poegade ehk vabatahtlike suhtes ... ja paraku teiselt poolt sügav umbusladus võimu erinevate kehastuste suhtes. See kõik loob ehk eelduse muudatusteks ja uute tegijate ilmumiseks ning plaanitud reformide elluviimiseks.

Kõigest sellest rääkisid saatejuht Hannes Hanso juhatusel EV suursaadik Kiievis Gert Antsu ja politoloog Karmo Tüür

Saade järelkuulatav siit
---
pilt võetud siit

Hoiatusnimekiri ja kõverpeegli-reaktsioon

USA rahandusministeeriumi pool avaldatud 210 nime pikkune nimekiri Venemaa eliidi esindajatest mõjub kui hoiatuslask: "me jälgime teid, veel üks valeliigutus ja järgneb päris karistus"

Kuku raadiole antud intervjuus sai räägitud mh sellest, et äärmiselt kõnekas on Vladimir Putini nime mittelisamine nimekirja. Varem või hiljem viib see olukorrani, kui ülejäänud seltskond vaatab üksteisele otsa ja küsib: "aga mille nimel peame meie kannatama?". Intervjuu järelkuulatav siit.

Venekeelne ERR küsis aga, et kas Venemaalt on oodata nö peegel-reaktsiooni? Minu meelest saab järgneda pigem kõverpeegli-reaktsioon, sest no kui usutavalt kõlaks Venemaa poolne ähvardus nt piirata USA presidendi lähikonna juurdepääsu Venemaa finants-instrumentidele? Paraku seda venekeelset salvestust ei õnnestu kuskilt leida.
---
pilt võetud siit

Kurdistani udukogu

Kurdistan meenutab miraaži. Ta justkui terendaks seal kuskil, kuid mis see täpselt on ja kuidas kohale jõuda, ei oska öelda seni mitte keegi peale idealistide ja unistajate.

Meie mätta otsast vaadatuna on kõik ju väga lihtne – senise segaduse, jõuga joonistatud riikide varemeil võtab üks rahvas kätte ja otsustab ise oma tuleviku üle. Sünnib uus riik, ülejäänud noogutavad tunnustavalt ja elu läheb senisest paremini edasi. Aga Lähis-Idas pole kunagi olnud midagi lihtsat ja selget ning kurdide küsimus pole erand.

Riikluse illusioon

Riik algab piirist. Õigemini küll territooriumist, kuid seda defineeribki piir. Jälle meie mätta otsast vaadatuna - kõik näib ju lihtne, siin on jõgi, seal meri ja need määravadki meie loomulikud piirid. Mõnel pool tuleb lisaks arvestada rahvuslikke/keelelisi traditsioonilisi asualasid ning kõik on ju lihtne. Tõmba aga piir paberile, märgi maha ja kõik saab kombe.

Kas te suudate aga kujutada ette midagi keerulisemat kui piir keset kõrbe? Traditsioonilistest asualadest rääkimine piirkonnas, kus elu ja sõda on pulbitsenud inimkonna algusaegadest kokkusurutud ning läbipõimitud mitmekesisuses – see ajaks tõsise rahvuskonservatiivi esimese viie minutiga hulluks.

Kurdide kui maailma suurima riigita rahva – hinnanguliselt u 40 mln in – asuala jaguneb nelja praeguse riigi vahel: Türgi, Süüria, Iraan ja Iraak. Kuid nende riikide piirid joonistati liivale ning Ottomani impeeriumi varemetele I Maailmasõja järel ning kaugeltki mitte kohalikke olusid-tavasid arvestades, vaid tüübilise koloniaalse üleolekuga. Järgmist joonistamist ilma vähemalt sama ränga sõjata ilmselt toimuda ei saa. Eriti juhul kui võtta aluseks nö „Suure Kurdistani“ kaarte, mis ulatuvad Vahemerest Pärsia laheni.

Majanduslik illusioon

Kurdide de facto riikliku olemusega moodustis Põhja-Iraagis oli oma hiilgehetkel päris arvestatavalt heal järjel. Kuid see jõukus tuli naftast ning nagu enamasti kipub juhtuma, soosib maa seest voolav nö loll raha autokraatlikke tendentse riigiloomes. Kui riigi toimimiseks vajalikke ressursse tuleb otsida paljudest väikestest allikatest (nn tark raha), siis peab riik arvestama oma ühiskonnaga, massiivse ühetaolise rahapumba olemasolu võimaldab valitsejal asuda pooljumala rolli.

Kurdi rahval pole nö Ühe Suure Juhi kummardamise kultuuri, see ühiskond on pigem klannipõhine. Klannis sees omakorda aga valitsevad kõike muud kui demokraatlikud mängureeglid ning rahavoogude ümberjagamine toimub lojaalsuse alusel.

Naftakeskse majanduse eripära on kõikvõimalike kosilaste mõjutustegevus. Kui veel kümmekond aastat tagasi olid selleks peamisel USA globaalse haardega kompaniid nagu Exxon, Chevron jt, siis viimastel aegadel muutub üha nähtavamaks Venemaa kohalolek, eelkõige riikliku kompanii RosNeft kaudu. Valemit ei muuda lihtsamaks asjaolu, et pääs maailmaturule toimub suuresti läbi Türgi kulgeva naftajuhtme abil, kuid Türgi suhe kõige kurdide teemalisega on äraütlemata valulik.

Rahvuslik illusioon

Noh aga ehk on olemas selline üheselt mõistetav suurus nagu kurdi rahvas? Oh üllatust, pole sedagi. Piirkonnas pole üldiselt oluline mitte rahvuslik, vaid usuline kuuluvus, kurdidest u 80% liigitatakse islami sunniitliku usulahu alla, kuid on olemas nii šiitlikke ja isegi kristlikke vähemusi kui ka pool-paganlikeks peetavaid tulekummardajaid jne.

Keeleliselt on pilt vähemalt sama kirju – lisaks erinevustele kurdi keele kõnelejatele seas (peamine rühm ehk kurmandži keele kandjateks loetakse u pooli kurdidest) on ka nt paar miljonit vanapärsia keelt rääkivat kurdi kui ka kurdikeelseid mitte-kurde. Öelda et kõik kurdid on ühesugused võrduks samaga kui väita et ukrainlased ja venelased on üks ja seesama.

Kurdistani võimalikul territooriumil elavad vähemused (nt religioosne vähemus jaziidid) on ajuti ja puhuti valmis sõdima ka kurdide poolel pool-müütiliseks kasvanud kuulsusega Peshmerga ridades, kuid võib mürki võtta, et vajaduse korral pööratakse torud oma seniste relvavendade vastu.

Kõik see ei tähenda, et kurdidel puuduks õigus omariiklusele. See on neil sama hästi olemas kui tiibetlastel, šotlastel või katalaanidel. Kogu küsimus on aga selle omariikluse saavutamise teekonnas, suuresti protseduurilises selguses. Kuid selguse asemel on meie ees udukogu ja ka sihtmärk ise meenutab paljuski miraaži.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Разбор полетов: kurdi küsimus

Seekordne saade oli pühendatud kurdide temaatikale. See nelja riigi vahel jagunev rahvas on pinnuks silmas paljudel, kuid samavõrra ka vajadusel liitlane. Türgis on keelatud isegi sõna "Kurdistan" kasutamine, Süürias, Iraanis ja Iraagis on kurdid aga saavutanud eri hetkedel teatud tunnustamiseni. Kes on see maailma suurim riigita rahvas, mis on hetkel nende asualadel toimumas ja mis võib saada edasi, sellest proovisimegi mõtiskleda.

Stuudios nagu ikka saatejuht Artur Aukon ja ekspertidena diplomaat Harri Tiido ja politoloog Karmo Tüür. Saade järelkuulatav siit.
---
pilt võetud siit

Tšehhi dilemma

Jälgides Tšehhi presidendivalimisi, tahaks vägisi kasutada mõnda tsitaati Šveikist, kuid see oleks liiga sterotüüpne. Enamasti taanduvad need ühemõõtmelistele lausetele, nt „Terve tšehhi rahvas on simulantide bande.“ Aga tegelikkus on risti vastupidine – pole siin midagi ühemõõtmelist ega –mõttelist.

Hetkel võib väita vastupidist – nii selget polariseerumist näeb poliitmaastikul harva. Hetkel valimissõelale jäänud kaks presidendikandidaati on nõnda erinevad kui vähegi võimalik. Noh olgu, mõlemad on kõrgharidusega pensionieas meesterahvad, aga sellega vist ka sarnasused lõppevad.

Praegune president, nüüdsete valimiste esimese vooru populaarseim Miloš Zeman on läbi-lõhki rahvamees, eluaeg poliitiliselt aktiivne ja püüab lihtsama rahva hääli, kõneledes Euroopa Liidu vastu ja Venemaa poolt. Tema vastu astunud Jiří Drahoš kehastab aga tüübilist eliidi esindajat: teadlane, endine Teaduste Akadeemia president, poliitliselt sõltumatu tegelane on aga populaarne nooremate, edukamate, haritud linlaste hulgas, nähes riigi tulevikku veelgi tihedamas seotuses Lääne klubidega.

Valimisseaduste muutmise mõju

Varem täis-parlamentaarne Tšehhi Vabariik võttis eelmiste presidendivalimiste eel kätte ja otsustas, et saagu presidenti valida rahvas. Nõukogude perioodi ajal ja järel mõõduka poliitilise vabameelsuse kantsi etteotsa valiti seeläbi vastasmärgiline tegelane. Jah, Tšehhi presidendil on peamiselt sümboolne esinduslik ülesanne, kuid jutt on märgist, mitte persoonist.

Jätame hetkeks päris- ja kohanimed kõrvale ja vaatame asja tuuma. Igas ühiskonnas, kogukonnas ja tegelikult ka igas inimeses on kaks poolust: alahoidlik ja uuendusmeelne. See, et neid omadusi soostereotüüpselt liigitatakse emas- ja isaspoolele, pole hetkel oluline. Alalhoidlik pool laseb segastel aegadel ellu jääda, kuid närvutab aja jooksul elujõu. Uuendusmeelne, piire ja kombeid eirav pool võimaldab arengut, kuid muserdab tavasid ... mis omakorda kehutab alalhoidlikkuse lipu alla kogunejaid.

Selles see praegune Tšehhi dilemma seisnebki: osa seltskonnast tahaks oma riigi ja rahvaga edasi minna, nähes üleeuroopastumises võimalust. Teine osa aga soovib riigi lukku keerata ning jääda saareks muutuste meres.

Kolmandad osapooled
Kuna Tšehhi on EL ja NATO liige, siis praeguses võrrandis pööravad alahoidlikud jõud paratamatult pilgu kolmanda osapoole suunas. Või õigemini – sel hetkel on kolmandal osapoolel lihtsam oma agendat läbi suruda, pakkudes alternatiivi teisele, antud juhul euro-atlantilisele suunale.

Nii pole põrmugi imestada et Tšehhi praegune president, nädala pärast toimuvate valimiste teise vooru favoriit Miloš Zeman suhtleb vabalt nii Venemaa kui Hiinaga. Hiljutine suurejooneline visiit Moskvasse ja kohtumine Vladimir Putiniga on vaid üks episood paljudest, mis laseb Zemanit venemeelsena märgistada. Hiina kohalolek Euroopa selles piirkonnas läbi oma majanduslike projektide on väga märgatav ning Tšehhi on üks Uue Siiditee sõlmpunkte.

Alalhoidlikkuse – antud juhul siis euroskepsise – ilmingud piirkonnas on nii ilmsed, et üks Venemaa monarhistlik telekanal Tsargrad kommenteeris seda kui Austria-Ungari impeeriumi ehk „vana hea Euroopa“ taassünni märki.

Lugu aga tahaks jällegi lõpetada osundusega geniaalsele teosele. Ülemleitnant Lukaš pidas kogu tšehhi rahvast mingiks vandeseltsiks, millest on parem end eemale hoida. Paraku ei saa meie end tšehhi rahvast ja tema ees seisvast dilemmast kuidagi eemale hoida, seda enam et tšehhid on meile palju sarnasemad, kui me seda teadvustame.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis