Venemaa koht Euroopa klubis

Kujutage ette ühte klubi, millel on paar väga lihtsat reeglit. Et rusikatega asju ei aeta ja üksteise tagant ei varastata. Et kõike seda korraldada, kontrollida ja arusaamatusi lahendada, on vaja palgata mõned asjaajajad ning selle jaoks tuleb liikmemaksu maksta.

Ja et saaks aru, miks taolist klubi vaja on – võiks ju niisama üksteisega viisakad olla – siis seletuseks, et klubi loodi peale viimatist suurt löömingut, kus üksteise näod armetult veriseks klohmiti.

Nüüd aga on üks klubi liige otsustanud, et reeglid on nõrkadele. Rusikatega võib vehkida küll ja võõrast vara virutada kah. Kui nüüd ülejäänud klubi vagural moel teatab, et nii ikkagi ei tehta, siis keeldub kraakleja liikmemaksu maksmast ja asub põlglikult, käed rinnal risti ootama: „Küll te veel põlvili roomate, et ma klubisse jääks ja teile pappi pritsiks“.

Teooriast praktikaks
See eelnev oli nüüd ülilihtsustatud nö teoreetiline mudel, edasi tuleb praktika. Klubi all mõeldakse Euroopa Nõukogu. Viimatise suure kakluse all peetakse silmas Teist maailmasõda (EN loodi 1949 aastal). Kraaklejaks on Venemaa.

Need paar reeglit, mille all Venemaa EN liikmeks 1996.a astus, kõlavad niimoodi: rahvusvahelisi vaidlusi lahendatakse ainult rahumeelsete vahenditega; piirivaidlused lahendatakse rahvusvahelise õiguse alusel. Tegelikult oli neid tingimusi rohkem, kuid hetkel on olulised need kaks.

Peale Gruusia kaklust vaatas klubi kohmetult üksteisele otsa ja oli vait. Peale Krimmi ärandamist piirati Venemaa hääleõigust ühes EN allorganist ehk parlamentaarses assamblees – eks ole ju hirmus karistus, kas pole? Selle peale teatas Venemaa, et tema enam liikmemaksu ei maksa.

Parlamentaarsed mängureeglid
Euroopa Nõukogu nimelisel klubil, kuhu kuuluvad kõik Euroopa riigid (mitte ajada segamini Euroopa Liiduga), on tinglikult kolm kehandit: parlamenaarne, täidesaatev ja kohus. Tuletan meelde, et Venemaa kaotas õiguse hääletada parlamentaarses assamblees (ehk siis kõigi liikmesriikide parlamentide esinduskogus).

Nüüd aga juhtus jabur lugu. Euroopa Nõukogu Komitee võttis vastu otsuse, et Venemaale tuleb hääleõigus tagasi anda!

Komitee koosneb liikmesriikide välisministritest. Esiteks ei saa ministrid tagasi anda seda, mida nad pole võtnud – hääletusõiguse peatas parlamentaarne assamblee. Teiseks pole ühegi ministri asi teha ettekirjutusi parlamentaarsele kogule. See on eksimine parlamentarismi, võimude lahususe, demokraatliku õigusriikluse aluspõhimõtete vastu.

Inimõiguste kohtu aspekt
Argument, et juhul kui Venemaa Föderatsioon pole hääleõiguslik parlamentaarses assamblees, siis kaotavad Venemaa kodanikud võimaluse ennast kaitsta EN inimõiguste kohtus, ei päde. Pole olemas mingit põhjuslikku seost nende kahe kehandi toimimise vahel.

See, et Venemaa on ennast ise parlamentaarse assamblee tööst eemaldanud, jättes esitamata oma delegatsiooni, kirjutas hästi ja selgelt Andres Herkel. Euroopa inimõiguste kohtu kaitsest jäävad Venemaa kodanikud ilma alles siis, kui Venemaa ennast kogu Euroopa Nõukogust laseb välja arvata, olgu siis liikmemaksu mittemaksmise abil või muul moel.

Venemaa teab väga täpselt, kuidas inimesi mõjutada, selleks on neil praegu võimuladvikus piisavalt palju halle pintsakuid ja muid spetsialiste. Moskva on hetkel võtnud sisse selle põlgliku poosi, millega ärpleja ootab, kuni eurooplased endalt põhimõtete koorma raputavad ja tulevad ise paluma: „ole nüüd hea mees ja tule meie juurde tagasi“.

Ministrite komitee andis Moskvale juba punktivõidu. Kui nüüd lunitaksegi Moskvalt välja suuremeelne lubadus tagasi tulla Euroopa Nõukogu klubiruumidesse, siis leiab tõestust Venemaa põhitees: „näete, me ju ütlesime, et pole neil eurooplastel mingeid põhimõtteid ega reegleid, näita neile vaid raha võimu!“

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Kuradima Kõva Kõne!

Kuulasin Kuku raadio ja Madis Ligi palvel Ukraina uue presidendi ametisseastumise kõnet ja kõigepealt ... tahan ma tänada Madis Ligi! Ausõna mul poleks tulnud pähe endale seda teha, aga nüüd olen ma lihtsalt vaimustuses!

Kogenud šõumees Zelenski pani Raada ja selle juurde parki kogunenud rahva aplodeerima ja kohati kasvasid need üle ovatsioonideks! Hiilgav esitlusmaneer, ukrainakeelsesse kõnesse sisse lipsanud emotsionaalsed venekeelsed lõigud, veenev esitlus, võimsad sõnumid - no pagan küll, see oli kuulamist väärt!

Lühidalt:
- alates tänasest on igaüks Ukraina president, igaüks on surma saanud Donbassis, igaüks on sõitnud teenistusele välismaale
- Raada läheb laiali, aga enne peab vastu võtma rea seadusi, sh rahvasaadikutelt puutumatuse äravõtmise kohta, uue valimisseaduse jne
- valitsus ärgu vingugu, et ei saa midagi teha, saab küll - võtke paberilehed ja kirjutage lahkumisavaldus
- minu portreesid kabinettidesse mitte riputada, riputage sinna oma laste pildid, vaadake oma lastele silma kui otsuseid langetate
- jne

Aga Kuku raadiole antud intekat kuulake siit.

Kõnet ennast saab kuulata siit (soovitan alates 27:20)
---
pilt võetud siit

Zelenski kolmas voor

Ukraina presidendivalimised oleks justkui läbi, kuid tegelikult seisab valituks osutunul Volodõmõr Zelenskil ees veel lisaks kahele eelmisele ka kolmas voor, milles ennast tõestada. Kui esimene valimisvoor oli tinglikult öeldes protesti voor, teine lootuse, siis nüüd tuleb võimekuse voor.

Esimeses voorus toimis tuntud koomiku figuur omamoodi protestipangena, kuhu kallati kokku mh ka „kõigi vastu“ antud hääled. Umbes sellise suhtumisega mis valitseb praegu kõikjal mujalgi, et „kogu see vana eliit on üks korruptiivne tõprakari, põlegu nad kõik sinise leegiga“.

Teises voorus oli juba pilt selgem, valik oli kas nö stabiilsuse või muudatuste vahel. Rahvas hääletas siin ilmselgelt mitte mõistuse, vaid südamega, valides lootuse. Lootuse, et ükskõik missugune muutus on parem kui senine elukorraldus. Justnimelt lootuse, sest teadmist selle kohta, kas, mis ja kuidas hakkab muutuma, pole mitte kellelgi, sealhulgas ka seni veel presidendiametisse astumata Zelenskil.

Võimekuse voor 
Kolmas tuleb siis võimekuse voor. See algab nii umbes 14. mai paiku, kui Ukraina parlament otsustab ära, millal Zelenskil lubatakse pidada oma ametisseastumise protseduur ja vastav kõne.

Esimeseks proovikiviks ongi juba seesama ametisse-astumise kuupäev. Kas Zelenskil õnnestub läbi suruda enda jaoks seni soovitav 19.mai või pressib parlament selle hilisemaks. Formaalselt on põhjuseks see, et 19.mail on represseeritute mälestuspäev ning siis polevat sobilik säärast pidulikku üritust läbi viia.

Sisuliselt on aga põhjuseks soov suruda uue presidendi ametisse astumise moment võimalikult kaugele, sest siis muutub üha keerukamaks saata laiali senine parlament ja kuulutada välja erakorralised valimised. Korralised valimised peaks seniste plaanide kohaselt toimuma napilt poole aasta pärast, 27.okt 2019, erakorralised valimised lööks praegu võimu juures olijate plaanid aga segamini.

Võimekuse mõõdupuud Ukraina juhtum on suurepärane näide sellest, miks presidendi otsevalimine on küsitava väärtusega idee olukorras, kus sellel presidendil pole kogu võimutäiust. Rahva poolehoiu saavutamiseks on vaja kokku lubada selliseid asju, mida hiljem pole võimalik ellu viia, omamata kontrolli parlamendi ja valitsuse üle.

Ukraina on semi-presidentaalne riik, milles riigipea saab ametisse määrata välis- ja siseministri, peaprokuröri ning julgeolekuteenistuse ülema. Kõik ülejäänu tuleb kas jätta parlamendi ja peaministri ning valitsuse hoolde või asuda nendega võitlema. See võitlus on aga ilma demokraatliku õigusriigi raamistikku kahjustamata võimalik vaid juhul, kui riigis eksisteerib tõepoolest tugev ja sõltumatu kohtusüsteem, mis julgeb ja suudab paika panna kõigi poolte võimuiha.

Võimekuse voorus tuleb nüüd Volodõmõr Zelenskil tõestada, kas ta suudab ellu viia kasvõi osagi lubatust. Loobuda residentsidest ja vilkuritest. Jätta president, st ka iseennast ilma immuniteedist. Viia läbi nt rahvavõimu seadus. Ohjeldada korruptsiooni. Võtta kontrolli alla olukord Donetski ja Luganski oblastites. Teha seda kõik olukorras, kus vastuöötajaid on lademes nii riigis sees kui väljas.

Kõige esimene mõõdupuu on aga võimeka meeskonna kokkupanek ning toimetulek kõigi nende lõksudega, mis ametisseastuva presidendi ette on juba pandud ning mida hoogsalt juurde lisatakse, soovides näidata tema ebaõnnestumist. Selle kõige kõrval võib osutuda et esimesed kaks vooru, kus Zelenski viis asjad enda poolt suurepäraselt vallatavasse šõu formaati, olid kukepea võrreldas eelseisvaga.

---

lugu ilmus siin

Kuidas suhelda Venemaaga?

Neil seal Läänes võib küll parem elu olla, aga nad elavad õnnetult. Neil võivad olla küll paremad teed, korralikud autod, kõrgemad palgad ja pensionid ... aga! Selle eest on Venemaal eriline vaimsus, õige usk, maailma parim president, kased, Stalin ja Puškin! Ning üleüldse: Krimm on meie, me veel kõigile näitame ja võime korrata!

Selle sissejuhatava lõigu järel ja enne edasiliikumist on paslik seletada, et tegu on tuletisega esinemisest Rahvusvaheliste Suhete Ringi ehk RSR ees. Selle tudengiühenduse endise akadeemilise juhendajana tegin seda hea meelega, seda enam et RSR oli minu jaoks teemana püstitanud justnimelt pealkirjas näha oleva küsimuse. Aga nüüd liigume edasi.

Ülaltoodud mõttekäikude taha peitub Venemaal igikestev kompensatsiooni-mehhanism, mis peab iseennast ja ümbritsevaid veenma selles, et tegelikult me ajame ikkagi õiget asja. Mis sest et tahtsime nagu paremini, aga välja kukkus nagu alati.

Kompensatsioonimehhanism
Venemaa on Lääne suhtes tajunud läbi aegade mahajäämust, eelkõige tehnoloogilises plaanis, tõdes juba Georg Kennan oma kuulsas nn Pikas Telegrammis (Venemaa mõistmise seisukohalt üsna oluline tekst, soovitan!). Selline tunnetus toob endaga aga kaks asja: vajaduse seda mahajäämust kompenseerida ja moonutatud ohutunde.

Veidi liialdatult valitseb umbes samasugune suhtumine nn gopniku peas, kes mööduvat kodanikku sigareti küsimise ettekäändel tülitab, siis mõnuga alandab ning lõpuks peksa annab. Ning vahelejäämise korral ennast õigustab: „aga miks see kodanik siis nii ülbelt siin minu rajoonis ringi käis?“

See suhtumine määratleb ära ka kõige laiemas plaanis Venemaa ja Lääne suhted. Venemaa tunnetab läänt selle „ülbe kodanikuna“, kes kallis pintsakus ja peentes prilliraamides ringi toimetab. Õigustamaks enda mahajäämusest tulenevat nö õiglast sotsiaalset viha, hakatakse endale ja teistele selgeks tegema, et tegelikult Lääs ähvardab Venemaad, askeldades ringi „meie rajoonis“.

Gopniku meelelaad
Gopniku meelelaad ja geopoliitiline maailmanägemus on omavahel kohati üllatavalt sarnane, vähemalt oma retoorilises vormistuses ehk selles võtmes, mille abil telepurgi kaudu elanikkonnale selgeks tehakse, et mis ja kuidas toimub. Et igas rajoonis on oma patsaan, kes kõigile katust pakub ja siis vajaduse korral naaberrajooni patsaaniga tülid ära tülitseb.

Meie jaoks siin Eestimaa-nimelises nurgas, mida naaberriik siiani „oma rajooniks“ peab, on mõistagi olulised kahepoolsed suhted. Esiteks tuleb mõista seda, kuidas Venemaa meid näeb ja nägema jääb – me oleme ebaõiglaselt äravõetud maatükk. Selle agressiiv-retoorilises maailmanägemuses ei ole piirialade rahvastel ehk limitroofidel õigust omaette mõtlemisele. Nad kas kuuluvad ühe peremehe alla või siis teise juurde – igasugune jutt omariiklusest on puru silmaajamine, suits ja peeglid.

Proovin siis vastata RSR poolt püstitatud ja pealkirjas toodud küsimusele. Esiteks tuleb Venemaaga suheldes aru saada Venemaast, tema enesenägemusest ja maailmatunnetusest. Väga jõhkralt üldistades – Moskva tajub Läänt ohuna, kes üritab Venemaa huve kahjustada. Teiseks tuleb aga mõtestada enda lühi- ja pikaajalisi huve ning iga liigutuse juures küsida: kas ja kuivõrd iga Eesti poolt astutav samm vastab meie enda huvidele ning kuidas seda tajutakse Moskva poolt vaadatuna.

Käituma peab aga lähtuvalt enda huvidest, mitte Moskva tajudest. Sest kui Moskva üldse midagi austab, siis see on julgus. Viimast ei tasu aga segamini ajada hulljulgusega ning emotsioone pikaajaliste plaanidega.
---
lugu ilmus siin

Ukraina rahvas valis lootuse ...

Valimissedelil ei olnud kirjas mitte niivõrd kahe kandidaadi nimed, kuivõrd kaks erinevat tulevikunägemust. Et siis: a) parem las jätkub nii nagu oli või b) põlegu see kõik sinise leegiga ja las pigem tulevad muutused. Et ehk halvemaks ikka ei lähe.

Seega Zelenski valiti kui lootuse president. Lootustel on aga paraku kombeks läbi põleda.

Kui Zelenski peab oma ühte keskset lubadust "ma tulen presidendiks ainult üheks ametiajaks" ja lisaks "ma kaotan ära presidendi jt poliitikute puutumatuse", siis saab see olema üks vägev tirilimps. Kas aga selle kõrval õnnestub ka Ukrainas elu päriselt paremusele pöörata???

Intervjuu Kanal2 Reporterile on nähtav siit

Lootusetu Liibüa

Liibüas käib kodusõda. Jälle. See võiks ju panna vaid õlgu kehitama, kui see meile nii oluline poleks

Peale Muammar Kaddafi kukutamist 2011.a pole selles riigis miski kindel. Pole isegi see, et kas on põhjust sellest territooriumist rääkida kui riigist sõna Euroopa jaoks tavapärases võtmes.

Liibüa-nimelist moodustist Põhja-Aafrikas rebivad ja sakutavad nii sisemised kui välised jõud, nii kohaspetsiifilised kui universaalsed muutujad. Aga kõigest järgemööda.

Ülalt alla
Tihtipeale võib lugeda määratlust: „nende riikide piirid joonistati kolonisaatorite poolt mõtlematult, arvestamata kultuurilisi või etnilisi jaotusi.“ Vastupidi, see oli vägagi mõtestatud tegevus, sest kodeerides oma valitsusalasse sisse konflikti, sai kolonisaator endale suhteliselt mugava rolli, kuna vaid tema võis pidevaid tülisid ohjata, samas kui alamad ei jõudnud iial omavahel kokkuleppele.

Nii on Liibüa nimelisele maatükile sisse kirjutatud konflikt erinevate hõimualade, ranniku- ja kõrbealade rahvaste vahele. Berberid ja beduiinid – sõbrad ja liitlased, eks ole (see on iroonia, peab leheloos ilmselt lisama).

Nii on hetkel väga lihtsustatult Liibüas neli suuremat jõudu. Üks on vanas pealinnas Tripolis resideeruv, rahvusvaheliselt tunnustatud, kuid üsna jõetu valitsus eesotsas peaministriga Fayez al-Sarraj. Teiseks mitte-niivõrd-tunnustatud, aga sedavõrra jõulisem sõjapealik Khalifa Haftar, kes kontrollib vahelduva eduga suuremat osa territooriumist. Kolmandaks üleüldse mitte tunnustatav, kuid veelgi sõjakam ISIS. Neljandaks kõrbealadel kulgevad hõimud, mida ei kontrolli põhimõtteliselt mitte keegi.

Surve kõrvalt
Nagu sisemistest vastuoludest üksi vähe oleks, mängivad nendel ka väga eriilmelised välisjõud. Alustades meie europotsentristliku maailmanägemuse kohaselt Euroopast, tuleb kohe kurvastada – siin pole olemas ühest nägemust ega ammugi üheseid instrumente. Prantsusmaa ja Itaalia nägemused võimalikest käikudest on kardinaalselt erinevad, efektiivne pole kumbki.

USA kasutab oma tavapärast ressurssi – sõjalist jõudu, toetades vastavalt olukorrale kas valitsusvastaseid jõude (Kaddafi ajal) või siis valitsusmeelseid (nt praegu). Hiina ressursiks on raha, alates nafta ostmisest kuni Uue Siiditee lubadusteuduni. Venemaa kasutab vanu sidemeid, nt Khalifa Haftar omaaegseid õpinguid NSVLiidus.

Omamoodi kummastav võib olla aga tõdemus, et Liibüa kodusõda on teatud määral kahe raharikka väikeriigi – Katar ja Ühendemiraadid – vaheline proksisõda. Mõõdukamat sunni islamit viljelevad Araabia Ühendemiraadid ja salafiitlikku-vahhabiitlikku sunniitlust toetav Katar võtavad omavahel mõõtu kus aga saavad.

Alt üles ja universaalsed jamad
Peamisemaks aga tuleb ilmselt tunnistada universaalseid, kaugelt üle riigipiiride ulatuvaid probleeme. Demograafia ja ökoloogia käsikäes kultuuriliste eripäradega kirjutavad siia sisse sellise kellapommi, mille kirjeldamiseks jääks igasugusest lehepinnast väheks. Aga ma püüan teha lühidalt.

Üha rohkem elanikke järjest vähesemate kohalike ressurssidega territooriumil – see valem on vist väga lihtne? Väga palju noori mehi, kellel vastavalt kultuuritavadele pole õigust naist võtta, ennem kui majanduslikult on jalad maas – hakkab koitma? Palju noori vihaseid isaseid, kes lausa soovivad, et neile püss kätte antaks. Rohkem ei pea vist seletama?

Miks ma siis panin pealkirjaks „Lootusetu Liibüa“? Aga sellepärast et sisuliselt mitte ühtegi ülalmainitud aspektidest ei saa ülemäärase optimismiga käsitleda. Kui isegi ülalt-alla ehk sisepoliitilisel tasandil õnnestuks kokku leppida, siis ülejäänud faktorid õnnestub vast vaid ajutiselt vaka alla suruda.

Zelenskõi valimisprogramm

Ma tean, et enamik inimesi ei loe valimisprogramme. Aga ilmaaegu. Neid tuleks lugeda ... ja eriti peale valimisi. Enne on nad enamasti tühi õhk, aga pärast on see oluline nimekiri lubadustest ja punktidest, mille täitmist ja mittetäitmist tasub jälgida.

Ukraina presidendivalimised võitis teadupärast Volodõmõr Zelenskõi ... või siis "Зеленський Володимир Олександрович", nagu on kirja Ukraina valimiskomisjoni kodukal. Kuidas õigesti eestipäraselt seda kirjutada/hääldada, pole hetkel minu jutu iva.

Iva on see tekst, mille ma juba ennema valimis guugel-tõlke abil endale arusaadavaks ehk vene keelde tõlkisin. Ukraina-keelne algupärane versioon on leitav siit.

Üldjoontes: klassikaline vanakooli populismus: võim halb, rahvas hea. Rahvale on vaja anda tagasi õigused. Rahvale on vaja anda osa riigi maavarade jms müügist. Rahvale on vaja anda ... anda ... anda.

AGA - kui ilusad ja tõepoolest mõjusad on esimesed laused! See on nüüd öeldud ilma igasuguse irooniata. Kes oska vene keelt, loeb siit. Kes soovib, tõlgib ise mõnda muusse keelde.

Lisan siia ilma modifitseerimata guugeltõlke.
---

ПРЕДВЫБОРНАЯ ПРОГРАММА

КАНДИДАТА НА ПОСТ ПРЕЗИДЕНТА УКРАИНЫ Владимир Зеленский

Я расскажу Вам об Украине своей мечты.

Украина, где стреляют только салюты на свадьбах и днях рождениях.

Украина, где открыть бизнес можно за час, получить загранпаспорт - за 15 минут, а проголосовать на выборах - за одну секунду в Интернете.

Где нет объявлений «Работа в Польше». А в Польше есть объявления «Работа в Украине».

Где у молодой семьи есть одна проблема - выбрать квартиру в городе или загородный дом.

Где врачи и учителя получают реальную заработную плату, а коррупционеры - реальные сроки.

Где нетронутыми является Карпатские леса, а не депутаты.

Где бабушка получает достойную пенсию, а не инфаркт от счета за коммуналку.

Где основанием для назначения на должность становятся ум, образование, талант и совесть, а не то, что вместе крестили детей.

Где дороги есть, а дураков - нет.

Это - Украина реальной и выполнимой мечты. Украина ближайшего будущего.

Украина, в которую возвращаются.

Украина, которой мы будем гордиться и ценить, а все остальные - знать и уважать.

Украина - с которой не поедут наши дети.

А теперь о том, как это сделать.

То, что я представляю - это не просто моя программа. Это мои ценности. Это то, во что я верю и почему готов служить.

Народовластия через референдумы

Сразу хочу заверить - иду на один срок, чтобы изменить систему ради будущего.

Торговать принципами, репутацией, страной ради сохранения власти не стану. Буду честным и преданным Украины и передам ее в руки нового поколения политиков.

Хочу напомнить, что именно воля народа, выраженная на референдуме 1 декабря 1991 года - родила Украину как государство. С тех пор у нас не было референдумов, на которых народ бы то решал.

Мой первый законопроект «О народовластия». В нем мы вместе закрепим механизм, по которому только Народ Украины будет формировать основные задачи для власти через референдумы и другие формы прямой демократии. В современной Украине это должно происходить с максимальным использованием новейших технологий.

Человек - высшая ценность

Государство для человека, а не человек для государства. Уважение человеческого достоинства должна стать основным принципом в деятельности государства. Реформы должны положительно отражаться на каждой Человеку, а не на десяти семьях.

Моя цель построить государство, которое предоставляет своим гражданам качественный сервис. Для этого нужно максимально сократить количество функций государства.

Меньше государства в жизни человека, больше человека в жизни государства!

Справедливость и Равенство всех перед законом

Справедливость - основа доверия в обществе. Нет доверия - нет государства.

28 лет нам обещают общество равных возможностей, зато каждый раз разделяют нас по разным признакам. На самом деле есть только одно деление: мы и они. Мы - это Народ Украины. Они - это «политические пенсионеры», которые кочуют из власти в оппозицию, из партии в партию и постоянно создают себе выгодное, прикрываясь неприкосновенностью.

Внедрять равенство и справедливость начну с себя. Мои законопроекты в этом направлении: «О снятии неприкосновенности с Президента Украины, народных депутатов и судей»; «О импичмент Президента Украины»; «Об отзыве народного депутата Украины».

Никаких «корочек», никакого «телефонного права». Неотвратимость ответственности и справедливое и законное наказание - основа честной Украины.

Выборы в парламент и местные советы должны происходить по открытым спискам. «Кнопкодавство», «депутатские прогулы» - автоматическая основание к лишению депутатского мандата.

Судебная ветвь власти должна стать Властью, а не прислужником у Президента, правительства, парламента, местных властей. Мы вернем доверие и уважение к суду. Для простых споров - мировые судьи, избираемые народом. Для уголовных преступлений - эффективный суд присяжных, состоящий из народа.

Безопасность человека. Безопасность Страны

Мы должны завоевать мир для Украины. Перед гарантами по Будапештскому меморандуму и партнерами по ЕС мы будем ставить вопрос поддержки Украины в стремлении завершить войну, вернуть временно оккупированных территориях и заставить агрессора возместить нанесенный ущерб. Сдача национальных интересов и территорий не может быть предметом никаких переговоров.

Профессиональная армия должна стать школой лидерства и свободы. Армия должна быть престижной службой, где полученные навыки и знания будут успешно применены и в реальном секторе экономики. Бюджет на армию должен перестать быть «кормушкой» для «кабинетных генералов», а должен обеспечить достойные условия службы и развитие солдата.

Движение Украины в НАТО и других безопасности объединений - залог нашей безопасности, в которую я верю, и которая должна получить подтверждение через всеукраинский референдум. Моя задача сделать так, чтобы зарплата военнослужащих была на уровне натовских стандартов.

Органы правопорядка должны прекратить заниматься экономическим давлением на бизнес и вернуться к исполнению своих прямых обязанностей по обеспечению безопасности граждан. Время вернуть доверие к правоохранительным органам, которую мы лелеяли в начале реформы. СБУ не будет заниматься экономическими преступлениями.

Состоятельный гражданин - процветающее государство

Главная цель моей деятельности - состоятельный Украинец. Наш выбор - экономика, ориентированная на потребности каждого гражданина.

Все годы власть искусственно создавала ситуацию, при которой честно вести бизнес в Украине для предпринимателя было практически невозможно. Поэтому мы введем одноразовую «нулевую декларацию» для бизнеса. Каждый бизнесмен 5% сможет задекларировать и легализовать свои доходы. Полученные средства пойдут на уменьшение тарифной нагрузки для малоимущих. Пройдя «экономическое чистилище», каждый получит шанс в дальнейшем честно вести бизнес в стране.

Первоочередные задачи развития экономики: детенизация экономики, свобода конкуренции, развитие внутреннего производства, долгосрочное недорогое кредитования. Я, как Президент, буду гарантом каждом крупном инвестору, который придет в Украину.

Налоги станут простыми и понятными. Замена налога на прибыль налогом на выведен капитал даст бизнесу больше свободы для развития и снизит административное давление. Платить налоги должны все.

Бюджет государства должен стать народной казной, а не системой прихотей народных депутатов.

Формирование прозрачного рынка земли.

Украина должна перейти на обеспечение своих потребностей за счет собственных энергетических ресурсов, став впоследствии их экспортером на европейский рынок.

Необходимо внедрить экономический паспорт украинском. Каждый ребенок имеет право накапливать на своем счету часть от реализации государством природных благ (недра, земли и т.д.). После достижения совершеннолетия ребенок получит эти накопления как собственный стартовый капитал. Украинец должен стать основным акционером Украины!

Самая большая страна Европы не может быть бедной.

Не борьба с коррупцией, а победа над ней

«Не укради» - основная заповедь в борьбе с коррупцией.

Нулевая толерантность к коррупции на всех уровнях. Подозреваемый в коррупции не выйдет под залог. Осужденный за коррупцию получит конфискацию имущества и пожизненный запрет занимать государственные должности. Обличитель коррупции находиться под защитой государства и получать материальное поощрение. Я сам не воровал и никому не позволю!

Вновь антикоррупционным органам и Высшему антикоррупционном суда - максимальную государственную поддержку для эффективного выполнения их задач.

Честные чиновники получат гарантированные достойные заработные платы, открытые конкурсы на должности, высокий социальный статус и государственное страхование.

Моя цель - полная открытость деятельности власти, автоматизация публичных процессов онлайн, сведение всего функционала государства до размеров смартфона.

Цель: не брать, не давать, а кто не понял - сажать!

Здоровая и образованная нация

Профессии врача и учителя должны стать престижными и высокооплачиваемыми.

Больницы и школы получат современное оборудование, обновят свою инфраструктуру. Сократим административную надстройку системы здравоохранения и образования.

Важнейший шаг в здравоохранении - переход к страховой медицине. Пациент будет сам определять программу страхования, выбирать заведение, врача, способ лечения. Базовый уровень страхования для малообеспеченных слоев населения - за счет государства.

Лекарства, которые прошли регистрацию в странах ЕС и США, а не будут получать дополнительных разрешений в Украине.

Большое внимание - медицине профилактической. Болезни надо предупреждать, а не лечить. Программа популяризации здорового образа жизни. Введение обязательного бесплатного ежегодного медицинского осмотра.

Образование - это будущее нации! Начальное образование должно формировать ребенка счастливую. Общее образование - человека современных знаний. Профессионально-техническое образование - человека, который умеет. Высшее образование - человека будущего.

Мы введем принцип «деньги ходят за талантливым студентом». Каждый школьный гений получит образовательный ваучер, который сможет потратить на обучение в любом выбранном им учреждении высшего образования.

Создадим все условия для того, чтобы государственные и частные учебные заведения получили равные права. Государство гарантирует прозрачное и легкое лицензирования, поддержку и развитие частного образования. Мы откроем украинский рынок для лучших иностранных учебных заведений.

Мир совершенствуется каждый день. Поэтому наш принцип - «образование в течение всей жизни». Каждый имеет шанс повысить свой уровень до того, который востребован на рынке сегодня.

Украинцы - нация, которая учится!

комфортная страна

Украина должна стать страной, где удобно и уютно всем.

Молодежи - качественное образование, трудоустройство, пространство для самореализации. Восстановим программы молодежного жилищного кредитования. Молодым предпринимателям - государственную поддержку и год льготного налогообложения.

Старшему поколению - достойное пенсионное обеспечение. Переход от солидарной к накопительной пенсионной системы. Все страховые накопления, сделанные человеком жизнь, не будут пропадать в фондах, а переходить по наследству. Мы обеспечим монетизацию льгот и субсидий.

Страна нуждается в капитальном ремонте инфраструктуры. Строительство дорог по европейским стандартам, автоматический контроль веса и скорости автомобилей, восстановление аэропортов в каждом областном центре, подписание соглашения «Открытое небо» с ЕС, устранение монополизма на транспорте - мои приоритеты.

Для ровного развития регионов мы перестанем концентрировать центральные органы власти в Киеве. Власть должна видеть проблемы на местах, а не из окон своих киевских кабинетов. Это поднимет благоустройство в регионах и даст шанс трудоустройства на местах.

Мы создадим условия, чтобы люди, которые разъехались по миру, имели бы желание вернуться домой. «Хочу уехать» мы должны заменить «хочу вернуться».

Экология страны - это инвестиция в будущие поколения. Введение европейских стандартов промышленного и продовольственного производства. Украина должна стать мировым экологическим продовольственным супермаркетом.

Сортировка и переработка мусора, отказ от пластика, контроль за вырубкой лесов, загрязнением рек, истощением черноземов - наш вклад в будущее страны.

Электронная страна

Государство обеспечит всех жителей доступ к быстрому Интернету. Мы будем способствовать развитию цифровой грамотности населения независимо от возраста.

Вся информация о формировании и использовании бюджетов, проведение тендеров, закупок, аукционов будет доступна всем. Публичные процессы будут автоматизированы, ведь компьютер взятки не берет. Услуги, которые могут предоставляться электронно, будут внедрены в первую очередь.

Граждане Украины получат возможность приобщаться к принятию важных решений власти через Интернет, в том числе и к голосованию на выборах и референдумах.

Украина имеет все основания стать одним из крупнейших в мире хабов для стартапов и высокотехнологичного производства.

Посмотрим правде в глаза. Украина, которая 28 лет строилась руками «профессиональных государственных», сегодня просто неконкурентоспособной в мире. Современные политики связаны давними обидами, кумовством, бизнес-проектами, не способны изменить Украину.

Украина сегодня нуждается не просто новых лиц. Она требует НОВЫХ ИДЕЙ! Моя главная задача - привести к власти порядочных и патриотических специалистов.

Надо менять страну и меняться самим. Надо брать ответственность на себя и показывать пример будущим поколениям. Надо объединяться всем, кто независимо от пола, языка, веры, национальности просто ЛЮБИТ УКРАИНУ!

ИЗМЕНИМ УКРАИНЫ ВМЕСТЕ!

---
pilt võetud siit