Sõjasundus ja tööturg Venemaal

Kõigepealt kohustati VF suuremaid tööandjaid saatma töölisi sõtta, nüüd kohustatakse neidsamu tööandjaid võtma tööle sõjast tagasitulijaid. Loogiline, onju?

Tegelikult peegeldub siin praeguse vene poliitilise süsteemi jaburus, mis kõigub kuskil käsumajanduse, pärisorjuse ja feodalismi piiri peal.

Venemaal taastuvad mühinal nõukogude tavad, mh käsu- ja plaanimajanduse halvimad praktikad. Tsentraliseeritud ülalt alla juhtimine koos alt üles innuka sobitumisega sellesse mudelisse. See puudutab praktiliselt kõiki eluvaldkondi, alates ajakirjandusest kuni kohtusüsteemini välja, kuid praegune lugu puudutab vaid ühte kitsamat valdkonda nn sõjamajandusest.

Vajadus sõjasulaste järgi

Kõigepealt tuli riigi juhtkonnal hull mõte hakata sõda pidama. Selle planeerijad aga astusid omaenda süsteemi sisse ehitatud reha otsa. Jäädes uskuma alt üles valetamise ja juurdekirjutuste õhkkonnas liikuvat infot, loodeti välksõjale.

Kuna see välksõda aga kukkus läbi ja mõnepäevase operatsiooni asemel sõditakse juba hulk aastaid, on sõja hakklihamasinasse vaja uusi inimesi. Miks otsustati täiemahulisest mobiliseerimisest loobuda ja minna „osalise“ mobilisatsiooni ja eelkõige värbamise teed, on omaette lugu. Kuid mis iganes polnud see poliitiline ja retooriline taust, igatahes rindele oli vaja saata reaalseid inimesi.

Kuna Venemaad juhitakse sisuliselt Presidendi Administratsioonist, siis pöörduti sellest feodaalide ... ptüi ... ikka kuberneride, riigifirmade juhtide ja muude sõltlaste poole korraldusega leida neid inimesi. Kubernerid kratsisid kukalt ja pöördusid mööda võimuvertikaali või sõltuvusahelat allapoole, eelkõige suuremate tööandjate/ettevõtjate poole.

Selge ja segane sõnum

Ülalt alla tulev sõnum oli selge ja segane. Selge oli see, et iga feodaal pidi leidma oma hallatavalt territooriumilt teatava koguse inimesi. Segane aga see, et kuidas neid konkreetseid inimesi motiveerida, sest ainult käsust ei piisa isegi vanglas. Kuskohast leida nö üleliigseid inimesi ja kuskohast raha nendele maksmiseks?

Üleliigseid inimesi leidub riigieelarvelisi vahendeid pruukivates asutustes vaid paberil. Koosseisu-tabelid on alati üles puhutud, näitamaks, et oma ülesannete täitmiseks on vaja palju inimesi ja seega palgafondi. Noh nt linna kommunaal-majanduse ettevõttes on vaja lagunevate torustike lappimiseks kuute keevitajat ja tosin muid torumehi-lukkseppi.

Päriselus selgus, et neid keevitajaid on tegelikult palgal ainult kaks ning kui üks sõtta ära saata, siis tekivad kommunaal-kollapsid. Või kui ühistranspordi-ettevõttest ära saata bussijuhid ja mehhaanikud, siis kukub kokku transpordisüsteem. Aga keda see huvitab, käsk on antud ning erinevatest eelarvetest kraabiti ka rahad kokku, alates ettevõttest kuni regionaalse ja föderaalseni.

Tööturu moonutus

Tulemuseks on alamehitatud ettevõtted ja võlgadesse uppuvad regioonid. Kuna Venemaal on aga suveräänne rahapress, siis keskvõim tühistab armulikult „edukate“ kubermangude võlgu ja annab vajadusel raha juurde. Edukad on mõistagi need, kes annavad piisavalt kahuriliha.

See, et ühtlasi luuakse tööjõupuudus ja tõmmatakse käima inflatsiooni-saag, pole käsumajanduses niivõrd oluline. Oluline on täita käsku ja plaani, siis saab eelarvest juurde virtuaalseid raha-nullikesi ja vähemalt paberil on kõik ilus.

Tööturu moonutus (kus paljudes regioonides on ametlikult teatatud lausa 0%lisest tööpuudusest) on nüüd aga jõudnud pendlikõikumisena teise otsa. Osad mehed tulevad ju sõjast tagasi, nendega on vaja midagi peale hakata.

Uus käsk Keskusest

Nüüd siis tulebki feodaalidele uus käsk – nn SVO (sõjalise erioperatsiooni) veterane on vaja hakata tööle võtma. Kui seesama tööandja, kes ennem eelarvenisa eemaldamise ähvardusel pidi töötajaid ära saatma, nüüd tagasitulijaid uuesti tööle ei vormista, ähvardatakse taaskord ränkade rahaliste karistustega.

Varsti juba neli aastat kestev sõda sööb omaenda jalgealust. Nokk kinni, saba lahti olukord. Töötajaid sõtta saata on valus ja kulukas, aga möödapääsmatu vajadus. Sõjast tagasi tulnud vaimselt või füüsiliselt sandistunud tegelasi tagasi tööle vormistada on veel valusam ja kulukam, kuid sama möödapääsmatu.

See, et sõjast läbikäinud mehed vajavad igal pool maailmas pikka ja kulukaid rehabiliteerimis-protseduure, on universaalne nähtus. Vene eripära on siin see, et selle kõigega ei tegele mitte mehi sõtta saatnud riik, vaid asi on pandud feodaalide/kuberneride/eelarvesõltlaste peale, kellele polnud vaja ei seda sõda ega pole vaja ka neid tagasitulnud probleemipuntraid.

---

lugu ilmus siin

Kas Euroopa on valmis oma Tugevaks Liidriks?

Euroopa on saanud maitsta tavatult kaua häid aegu. Suisa 80 aastat pole siin mandril olnud suurt sõda, mis oleks puudutanud rohkemat kui ühte-kahte riiki korraga.

Selle aja jooksul on välja kujunenud mugavate aegade poliitiline kultuur. Veelgi enam, see pole mitte lihtsalt välja kujunenud, vaid seda on teadlikult kujundatud. Vaikseks, turvaliseks, ette-ennustatavaks ja institutsionaliseerituks.

Kogu kaasaegse Euroopa ühiskondlik-poliitiline mudel disainiti selleks, et ei kerkiks esile tugevaid liidreid. Kui veelgi täpsem olla, selleks et ei kerkiks esile ühte Suurt Juhti, kes võtaks rääkida kõigi nimel. Kes lööks rusika lauale ja korra majja!

Salasõja olukord

Ja siin me nüüd oleme, vaatame üksteisele pisut nõutult otsa ja küsime, et kuidas me ometigi oleme jõudnud olukorda, kus Tugevad Liidrid räägivad üle meie peade. Kus asju lahendatakse taas sõjaväljadel, mis pealegi on niipalju muutunud, et me isegi ei saa aru, kui sügaval sõjavälja sees me tegelikult oleme.

Me ei taha isegi endale tunnistada, et me oleme sõjas. Majanduslikus, informatsioonilises, psühholoogilises. Aga tegelikult ka lihtsalt teiste vahenditega peetavas sõjas, mida peetakse hõljuvate õhupallide, lohisevate ankrut, „viisakate“ droonide, süttivate ladude ja plahvatavate ümbrikega.

Aga ka korruptiivsete sidemetega ja salaläbirääkimistega, mis õõnestavad usaldust nii riikide sees kui vahel. Euroopa Liidu ja NATO sees ja vahel. Ettevõtjate ja riigipeade tasandil. Külaseltside ja erakondade pinnal. Elutubades.

Informatsiooniline vesiliiv

Sest kõige selle tunnistamine oleks ebamugav. Ja meie vastu sõja pidajad teavad seda väga täpselt, et taoline sõjapidamine on odav, suisa kopikaid maksev võrreldes täiemahulise kineetilise sõjaga.

Vajalike ja vastandmärgiliste suunamudijate toetamine (olgu need avalikult poliitikas või muidu trendiloojad) maksab vähe, tihti piisab vaid tähelepanu osutamisest ja sõbralikult kõlavast sõnast. Praeguses üha enam digitaliseeruvas ja AI’stuvas inforuumis „alternatiivsete“ teabevõrgustike loomine on odavam kui kunagi varem.

Nendes võrgustikes ebakindlust ja usaldamatust külvavate infopallikeste ringlusse laskmine on imelihne. Kui isegi üks pallike kümnetest või sadadest katsetustest läheb edukalt ringlusse ning kasvab raskeks süüdistustest ja konspiroloogiast pungil lumepalliks, võib loota doominoefektile ja poliitilisele/rahanduslikule/julgeolekulisele laviinile, mis murrab üle ja läbi institutsioonide ja piiride.

Raev kui relv

Ebakindlus ja usaldamatus tekitab hirmu. Hirm toob endaga kaasa raevu. Raev on aga säärane energia, mida saab muuta reaalseks relvaks. Valimistel antud hääleks või siis usaldamatuseavalduseks hääletamise vastu eraldi ja demokraatia vastu üldiselt. Seda enam et need mõisted ja protseduurid on hämarad ja raskestimõistetavad, sedavõrra lihtsamalt vilturäägitavad.

Ajaloo tsüklilisest arengust on räägitud sellest saati, kuni inimene on õppinud ajaloost rääkima. Sadadest vastavatest teooriatest ja tuhandetest tarkadest raamatutest rääkimata.

Üks levinumad ja lihtsamaid nendest on üldistus: head ajad loovad nõrku liidreid, nõrgad liidrid loovad halbu aegu, halvad ajad loovad tugevaid liidreid, tugevad liidrid loovad häid aegu.

Mida me siis tahame?

Too ringrattane tsüklikirjeldus on mõistagi küsitav. Aga ka küsimusi tekitav. Et kuskohas meie siis praegu asume selles ringis, kui me vaatame üksteisele pisut nõutult otsa ja küsime, et kuidas me ometigi oleme jõudnud olukorda, kus Tugevad Liidrid räägivad üle meie peade? (Vabandust korduse eest, aga see on tahtlik.) Ja miks meil ei ole oma Tugevat Liidrit?

Kas me saame aru, mida me tahame? Ja miks me seda tahame? Ja mida see tähendab? Sest Tugev Liider ja Suur Juht Euroopa kontekstis tähendab tugevamat ja ühtsemat Euroopat. Vähem suveräänsust riikide tasemel. Rohkem võimu Brüsselisse.

Kahte korraga ei saa. Kui on tugevad oma huvidega liikmesriigid, siis on paratamatult killustumist ja erimeelsusi. Kui on rohkem ühist häält ja otsusekindlust ning ressursse siis on tegu tsentraliseeruva / föderaliseeruva Euroopaga. Sellise Euroopaga, mis on vastumeelt ülejäänud Tugevatele Liidritele.

---

lugu ilmus siin

Putin Prostokvašinos

Vladimir Putini kujutise sattumine ülipopulaarse multikasarja tegelaste hulka liigitub samasse seeriasse nagu tema näopildiga vaibad, voodipesu, tassid, taldrikud ja matrjoškad jms. Ehk siis tegu on seguga õigest mitmest nähtusest korraga.

Esiteks, rahulikult võib seda kõike pidada kõige lihtsamaks turunduseks, tähelepanu tõmbamiseks. Rahahädas vene filmitööstus, sh ka multifilmide tootjad otsivad võimalusi ja ressursse samast kohast kus enamik vene majandusest – st proovivad ennast kuidagi riigieelarve külge pookida.

Peamine raha-allikas pole ammu enam riigist välja müüdav gaas, nafta ja muu toore, vaid juurdepääs eelarvele. Kuidas aga ennast tõestada eelarve ümberjagajatele vajaliku ühikuna, seda otsustab ja katsetab juba iga majandusüksus ise, vastavalt oma loomingulisusele või selle puudumisele.

Teisalt on see mõistagi ka kohaliku poliitilise kultuuri ilming. Venemaal on see läbi aegade olnud sultanistlik. See tähendab isikukeskne, kus mõjukuse määrab ära juurdepääs Temale Endale. Seega on Tema Enda nägu ka kõigi jaoks oluline, äratuntav ja seeläbi ka turundatav.

Sellele vastupidistes ehk institutsionaalse kultuuri keskkondades on konkreetse persooni nägu liiga ebaoluline ja kiireltvahelduv, et tema näopildiga isegi katsetada midagi müüa.

Kolmandaks on siin mõistagi ka paras annus isikukultust, mis kasvab omakorda välja mitte poliitilisest, vaid juba holopplikust ühiskondlikust kultuurist. „Mis nüüd mina, väikene inimene“ on selle kultuuri üks tunnuslause. „Täna olen mina ülemus ja sina loll, homme oled sina ülemus ja mina loll“ – teine.

Näiteid võib tuua nõrkemiseni, aga see on suhtumine, kus ülemust tuleb kummardada sõltumata sellest, kes ja missuguste isiku-omadustega see on konkreetne inimene, kes parasjagu Suures Tugitoolis oma tagumikku soojendab.

Lõpetuseks aga panen kirja kentsaka, aga kirjutamise käigus pähe tikkunud võrdluse. Venemaal ja tema Olulisel Teisel ehk USA’s on mõlemal pool praegu võimul Hr Kõvamees. Nende võimustumise mustrid ja ühiskondlik-poliitiline taustsüsteem on kategooriliselt erinev, aga esmamulje on üsna sarnane. Mõlema mehe pildiga nodi müümine on kõva äri ja seega visuaalne kokkulangevus on samuti olemas.

Aga mõnes mõttes on USA mudel lihtsam ja oma primitiivses ropakuses ausam. USA praegune liider kasutab enese kehtestamiseks (piinlikkuse alumisi piire kildudeks purustavaid) jõuvõtteid, nimetades kõike ja ise enda järgi ümber, tehes seda ülevalt alla. Venemaa liider seda ei tee, kuid laseb lipitseval isiku-kultusel roomata alt üles vajaliku kõrguseni. Kuid USA’s on võimalik sellesama tegelase üle irvitada ja teda ka kohtusse kaevata, Venemaal neid võimalusi lihtsalt ei eksisteeri.

Ebameeldivad on minu jaoks mõlemad hetkel nähtavad tulemused, kuid oma süva-olemuselt on asiaatlik-lipitsev ja inimese väärikust ise alandav mudel tülgastavam. Jõhkra surve ees (ajutiselt) taandumine ei vähenda väärikust, kuid tallalakkumine teeb seda.

---

lugu ilmus siin

Neljast osapoolest on kiire ühel

Igasugune üldistamine toob sisse vigu. Nii ka on sellesse algsesse väitesse, et Venemaa Ukraina-vastase sõja ümber käivas ringmängus on neli osalist, sisse kodeeritud viga. Venemaa ja Ukraina, USA ja Euroopa Liit, olgu peale. Aga Türgi, kuhu tema kuulub? Või Austraalia, Kanada, Suurbritannia jt? NATO? Hiina ja tema külge kuuluv Kuri-Korea????

Aga olgu, lähtume sellest loogikast, et kes on institutsionaalselt esindatud. Nendest neljast osapoolest on kiire vaid ühel - USA praegusel presidendil Donald Trumpil. Ning seda kasutab ära Venemaa troonil istuv Puutin, kes nügib Trumpi kiirema saavutuse nimel survestama Ukrainat, et too lepiks ebaõiglase ja näilise rahuga.

Diilimeistri mätta otsast vaadatuna on tegu ratsionaalse lähenemisega. Pole niivõrd oluline, mis on lepingu tekstis kirjas, leping kas on või ei ole. Selle saavutamiseks tuleb töötada selle materjaliga, mis on. Survestada seda osapoolt, mida näib olevat lihtsam survestada.

Nii ongi Donald Trump ennast ise sättinud olukorda, kus tal on lühiperspektiivis lihtsam teha seda, mida soovib Vladimir Putin. Ka sellesse mõttekäiku on sisse kodeeritud viga, aga nii see juba on. Me elame ebatäiuslikus maailmas, kus peame tegema valikuid ja must-valgelt ühetähenduslikke asju praktiliselt pole, eriti suures poliitikas.

Sel teemal sai mõned mõtted öeldud eestikeelsele AK'le (näha siit) kui ka veidi teise nurga alt venekeelsele (siit)

Sõda, vaktsiinid ja propaganda

Tihti võib kohata küsimist ja seletamist teemal, et miks küll sõda Ukraina vastu Venemaa asukatele nii hästi peale läheb? Et kuidas nad küll aru ei saa, et tegu on kuritegeliku röövsõjaga, mille nende valitseja on algatanud ja kes tuleks seetõttu troonilt tõugata?

Tavaliselt vastab küsija ise midagi stiilis „need vaesed ajupestud venelased“, lükates seeläbi süü riigiaparaadi ja riikliku propaganda kaela.

Riikliku propaganda olemasolus ja Z-sõnumi levitamises ei saa mõistagi kahelda, kuid kas kõik saab ainult selle kaela ajada?

Pedagoogiline piirang

Õpetamis-kunstis on üldteada selline piirang, et õpetaja sõnum jõuab paremini kohale, kui seda teha samm-sammult. Et palju tõhusam on lisada grammike uusi teadmisi juba olemasolevale põhjale, eelmistele teadmistele, ootustele ja oskustele. Kui korraga kallata kuulaja üle uute teadmiste või uudse lähenemise jää-ämbriga, siis enamik ajab selle pahakspanevalt tagasi või heal juhul kuulab skeptiliselt ära, jäädes ikkagi varasemate mõtete juurde.

Riiklik propaganda toimib sama mudeli järgi. Juhul kui mingi sõnum on oskuslikult asetatud juba olemasolevale eelsoodumusele, siis see toimib. Kui aga lennata peale mingi uudse sõnumiga, siis ei toimi või toimib väga palju vähem.

Hea kolleeg Igor Gretski avaldas hiljuti hea mõttekäigu, milles tõi näite, kuidas riiklik propaganda Venemaal ebaõnnestus. Näitena kasutas ta pandeemia-aegse vaktsineerimis-propagandat, mis kogu massiivsusele vaatamata saavutas kesise efekti, nimelt jättis 55% venemaalastest ennast vaktsineerimata.

Pika-ajalised relsid

See tähendab, et riikliku propaganda massiivsus ja intensiivsus ei ole justkui ainumäärav, mis viib kodanike kaasaminemisele soovitud käitumisega.

Üldiselt õige ja veenev seletus, kuid asja juures on konks. Seesama pedagoogiline konks, mis määrab ära propaganda tõhususe.

Riiklik propaganda osutub tõhusaks siis, kui ta on üles ehitatud juba olemasolevatele, pika-ajalistele rööbastele. Eelteadmistele, mis aitavad uut (ja hirmutavat) sõnumit tajuda kui teadaolevat, vana ja seeläbi turvalist.

Kolm rööbast

Vene maailma (mis on palju laiem kui vene riik) asuka jaoks on Ukraina sõja kontekstis olemas kolm rööbast. Või täpsemalt küll kaks ja pool, sest viimane tuleneb esimesest ja ainult toetab seda teesi. Esiteks – Venemaa on suur ja vägev impeerium. Teiseks – Läänest tuleneb igavene oht, mida tuleb tõrjuda. Kolmandaks – Ukraina saab olemas olla ainult kui suure vene impeeriumi osa, väljaspool seda pole ta eksistentsil õigustust.

Ja nüüd siis võrdleme neid kahte uut ja hirmutavat sõnumit või vagunit, mida üritati vene maailma asukatele Vene riigi poolt pähe sõidutada. Esiteks vajadust riskeerida ja vaktsineerida ja teiseks vajadust riskeerida ja minna sõtta.

Erinev tõhusus

Mõlema vaguni ette rakendati riiklik infovedur ja pandi teele, kuid esimene toimis väga palju vähemtõhusamalt kui teine. Kusjuures mõlemal juhul pandi – nagu juhi-keskses süsteemis möödapääsmatu – vaguni külge ka tsaari enda ... ptüi ... Vladimir Putini enda pilt.

Esimesel puhul üritati (tõsi küll väheveenvalt) väita, et ka Tema Ise on ennast vaktsineerinud. Teisel puhul on Puutin ennast näidanud Ülemjuhatajana, mõnikord koguni mingis ebamäärases laigulises mundrisarnases riietuses.

Kokkuvõtteks võib siis tõdeda, et riiklik propaganda ise ei ole ainumäärav mängumuutja. Küsimus on propagandameistrite oskuslikkuses kas asetada uus sõnum juba olemasolevatele inforööbastele või siis nendest möödapanemine.

See aga tähendab, et väga laias laastus on need rööpad vene maailma asukate peas olnud juba enne Putinit ja jäävad sinna ka peale teda. Seega – isegi kui nüüd mingil ajahetkel toimub Moskvas mingi „tsaarivahetuse“ etendus, siis see ei muuda ära pikaaegset suhtumist Euroopasse/ Läände kui vaenlasesse.
---

lugu ilmus siin

Vene digipõlvkonna kinni-klammerdamine

Vene sõjakas-patriootilise ühiskonna sees on üks mõra, mida üritatakse nüüd Kremli poolt kinni klammerdada. Digipõlvkonna nimeline mõra.

Mõiste digipõlvkond on suhteliselt lihtsalt arusaadav (vene keeles kõlab see küll pisut teisiti „Поколение цифры“) ja tõlgitav. Vene enda ametlikus sotsioloogias tähistab see neid inimesi, kes on sündinud 2001.a ja hiljem. Miks ma ütlen „ametlikus“ – aga sellepärast, et sellega opereerib ühiskondlikku arvamust uuriv riiklik asutus VCIOM.

Digipõlvkond ehk siis need, kes on suuresti üles kasvanud digitaalses maailmas ringi surfates ja nutiseadmeid maailma kõige loomulikumaks asjaks pidades. Erinevates digitaliseerumise indeksites on Venemaa muuseas üsna heal tasemel muu maailma suhtes (30-40 kohtadel), ei midagi säravat aga ka mitte eriliselt mahajäävat.

Põlvkondadevaheline lõhe

Aga see klammerdamise osa on nüüd midagi keerulisemat, sest vene ühiskonda peaks koos hoidma midagi, mis meie keeli kõlab kui äärmiselt kohmakat „vaimuklambrid“ (vene keeles „Духовные скрепы“).

Vene patriootlikus mõtteruumis on need vene vaimuklambrid midagi selgelt muust maailmast eristuvat. Praeguses sõjahulluse perioodis aga suisa midagi ülimuslikku, midagi kurjale ja pahelisele Läänele vastanduvat. Kuidas siis muidu, Läänega ollakse ju sõjas ning seega peab kogu ühiskond asjadest ühtemoodi aru saama.

Aga vat siin ongi see mõra, millest alguses juttu oli. Riikliku ühikonnauuringu keskuse VCIOM poolt peeti vajalikuks avaldada mõned päevad tagasi uurimus, mille kohaselt seesama digipõlvkond on kuidagi viltu kasvanud.

Lääne mõju

Küsimusele, et kuidas tajutakse Lääne kultuuri mõju vene ühiskonnale, vastasid ülejäänud vanusegrupid ootuspäraselt, aga need va digi-inimesed „valesti“. Kui keskmiselt pidas lääne mõju positiivseks vaid 11%, siis digipõlvkondlased lausa 34%. Ja vastupidi, negatiivseks hinnati seda mõju keskmiselt 30%, digilaste hulgas vaid 12% ulatuses.

Uuringu seletuskirjas seletataksegi seda erinevust niimoodi, et noored on üles kasvanud digiajastul, „ilma piirideta“ globaalses maailmas, nähes taolises vastastikmõjus pigem positiivi kui ohtu.

Venemaa otsuselangetajate põlvkond on aga mõistagi vanem põlvkond, et mitte öelda vanurid. Venemaa keskmine elukestvus on peale sõttaminekut langenud 73 a pealt 70’le. Vladimir Putin kui riigi esivanur on praegu 73 ning vaatamata juttudele eluea pikendamisest 150’ni on ta ikkagi ilmselgelt Nõukogude aja jäänuk, kes üritab ka toonaseid norme ühiskonnas taastada.

Z-patriotism

Nii ongi Vene riigi toiteahelates olevad ametnikud ja muud oprtišnikud üksteise võidu välja mõtlemas, kuidas neid viltukasvanud noori tagasi Z-patriotismi sisse tuua. Välja nendest „võõrastest ökosüsteemidest, kus puuduvad Venemaa reeglid, tsensuur ja propagandanarratiivid“, kui tsiteerida ühte sel teemal kirjutatud tekstidest venekeelses sotsiaalmeedias.

Hetkel on vene ühiskonna noorimaid liikmeid vaevamas veebimängude keskkonna „Roblox“ blokeerimine võimude poolt. Noortele omase maksimalismiga teatavad paljud, et tahavad seetõttu riigist lahkuda. Ning põlvkonnaomase hierarhia-hirmuta külvavad nad ka ametnikke üle kaebuste ja protestidega, saates mh ka massiliselt sõnumeid Putini poole – too peaks nüüd varsti pidama ka suure üleriikliku telemaratoni, milles ilmselt ei pääseta ka nende piirangute teemast.

See kõik on vaid osa nn „Tšeburneti“ ülesehitamise soovidest, mis sisuliselt tähendaks midagi KuriKorea sarnast suletud veebikeskkonda, kuid nimekujult viitab populaarsele nõuka-aegsele multikakangelasele Tšeburaška (siinkandis tuntud kui Potsataja).

Jääb üle vaid irooniliselt jõudu soovida digiajastu nimelise hambapasta tagasitoppimisel Nõukogude-aegse tuubi sisse.

---

lugu ilmus siin

Miljonid hindud Venemaale?

Venemaa ja India sõbrustavad USA vastu. Noh ja veidikene Hiina vastu ka, eriti India poolt vaadatuna. Aga eelkõige siiski selleks, et Washingtonile näidata oma sõltumatust ja alternatiivsete valikute võimalust.

Tõsi küll, see sõprus on väga tinglik. Kasvõi sellepärast, et neil kahel pole ühist piiri, isegi lähimaist kohast jääb kahe piiri vahele u 2000 km ja sedagi üle väga keerulise maastiku linnulennul võttes.

Kuigi mine tea, piiri puudumine võib isegi kasuks tulla, sest vahetute naabritega kipuvad mõlemad riigid vaenujalal olema. India nii Hiina kui Pakistaniga, Venemaa vaenukirve verist välkumist näeme me kõik praegu liigagi lähedalt.

Sunnitud sõprus

Teisalt on see partnerlus ka üsna sunnitud iseloomuga ja kaugel omakasupüüdmatusest. Venemaal on vaja kuhugi oma energiakandjaid müüa ning India on seni olnud üks julgemaid selle vastuvõtjatest, hoolimata sanktsioonide survest. Pealegi pole see Moskva jaoks just kuigi meeldiv vaatepilt, kus India sellesama nafta pealt edasi müües prisket kasumit teenib, samas kui lisaraha oleks Venemaa kõhneneva rahakoti jaoks hädasti endale vaja.

Venemaa jaoks on see lausa kahekordne tupikseis, sest esiteks peavad nad tegema naftamüügil meeletuid allahindlusi ning teiseks pole selle kauba eest saadud ruupiatega midagi peale hakata. Nimelt ei kuulu India ruupia vabalt konverteeritavate valuutade .

Aga selle loo fookuses on siiski hoopis muu kaup, kui nii võib öelda. Nimelt elavad inimesed, täpsemalt tööjõud.

Demograafiline auk

Venemaa võib kasvõi pea peal seista, tõestamaks kuivõrd eriline ja nt Euroopast erinev ta on, aga demograafilises mõttes on ta samasuguses tupikseisus. Omaenda rahvastik vananeb ja väheneb, lisaks sellele ajab Moskva aga oma väheseidki töö- ja muuvõimelisi mehi sõja hakklihamasinasse.

Venemaa enda töömininsteeriumi hinnangul oleks vaja juurde hetkel ja kohe kõige esmasemate vajaduste katteks u 2 mln töötajat. Võttes sihikuks aasta 2032 aga kasvab see vajadus 12,2 miljoni inimeseni. Lihtsalt sellepärast et selleks ajaks läheb seni töötavatest pensionile 11,7 mln ja vananev elanikkond vajab ka rohkem meditsiini-, hooldus- ja muid spetsialiste.

Tõepoolest selles valguses tundub India nagu kõige loomulikuma panustajana, seda enam et sealne haridussüsteem toodab üsna kõrgel tasemel ka meedikuid, rääkimata inseneridest jms kaadritest. Tõsi küll, tolle haridussüsteemi eripäradest ja paljude diplomite väheväärtuslikkusest on ka räägitud, kuid hetkel on see teisane.

Lõputud lubadused

Esmane on see, et Venemaal on inimesi juurde vaja. Lausa niipalju vaja, et asepeaminister Denis Manturov pidas vajalikuks öelda, et „oleme valmis vastu võtma piiramatul hulgal spetsialiste“.

Tõsi küll see on sama pädev lubadus kui enamik vene jutust. Tegelikkuses on asi palju kasinam.

Esiteks jahitakse India spetsialiste ka kõikja mujal, sh nn Laheriikides, pakkudes palju paremat palka ja võimalust töötada ingliskeelses keskkonnas.

Vene võõravaen

Teiseks on vene tööturg võõrtööliste maaletoomise osas väga rangelt limiteeritud. Selle aasta üldkvoot on u 250 tuh in, millest suurim osa on antud töötlevale tööstusele (74 tuh). Ja need arvud on niigi juba suurendatud, reaalsuses ei suudeta nii paljugi tahtjaid leida.

Tahtjate arvu on drastiliselt vähendanud mh seesama sõda. Suur osa võõrtöölistest leiab ennast sattununa kas surve alla sõlmida leping vene sõjamasinaga või siis lihtsalt sõtta pettusega tassituna.

Kui lõpetuseks lisada vene ühiskonna sallimatus võõraste vastu ja teiste, juba ennast sisse söönud migrantide vastuseisu, siis on selge, et mitte mingeid miljoneid india töökäsi Venemaale voolamas ei ole, tööjõu- ega demograafilise kriisi leevenemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin

Välistunnis Ukrainast

- Berliinis toimuvad läbirääkimised on kentsakas formaat, sest mismõttes peavad Ukraina ja Euroopa ühelt poolt ning USA teiselt poolt läbirääkimisi, kui agressor on Venemaa? ja et mismõttes peab Ukraina tegema enda poolt mingeid kompromisse, kui Venemaa-poolne "järeleandmine" on see, et röövel on valmis osa röövitust jätma röövimata?

- Vladimir Putin saab kuulutada võiduks mida iganes. Juhul kui Ukraina peaks allkirjastama rahuleppe tingimustel et ta loobub territooriumitest (ükskõik mis mahus) ja NATO-püüdlsutest, siis saab Puutin öelda, et me oleme oma eesmärgid saavutanud ja tema kodupublik neelab selle pead noogutades rahulolevalt alla.

- USA diil Valgevenega võib ühest küljest olla hästi primitiivne näide Venemaale (et vaata Puutin, ole nagu Lukašenka, tee meiega diili!), aga selle taga võivad olla ka elementaarsed majanduslikud huvid, kuna Valgevene kaudu saab nüüd teha täiesti legitiimset äri Venemaaga

- kui kõige selle halva juures hea otsida, siis Euroopa eneseteadvustumine geopoliitilise ja suveräänse osalejana suures poliitikas on ju hea tulemus. Sõda nagu iga teine kriis sunnib asjade ümbermõtestamisele, Euroopa (laiemalt kui EL) sees toimub see ühisosa otsimine ja kokkuleppimine küll visalt, aga siiski

Kõigest sellest ja muustki sai räägitud Vikerraadio Välistunnis, saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Kristi Raik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: USA uus strateegiadokument, VF-India

Selle hooaja viimases saates:

- USA strateegiapaber tekitab rohkem küsimusi ja külvab kaost, kui et loob selgust

- Putini visiit Indiasse on kindlasti diplomaatiline edusamm Moskva jaoks, India saab selle abil näidata oma sõltumatust USA'le

Aastalõpu puhul toon aga välja ühe märgilise sündmuse (mis tõsi küll toimus juba 2024.a lõpus) - Assadi režiimi langemise Süürias - see iseloomustab seda, kui kiirelt võivad muutuda olukorrad, mis näivad olevat lootusetult tardunud

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene sõjamajanduse mõrad

Venemaast rääkijad teevad tihti ühe vea, pidades seda millekski üüratult suureks ja seetõttu vaikimisi edule määratuks. Sellest mõtteaugust väljaronimiseks soovitan ühte lihtsat meenutust hiljutisest minevikust – NSVL oli veel suurem.

Otsa sai NSVL aga suuresti oma majandusliku ebaefektiivsuse tõttu. Ja suur osa sellest ebaedukusest tuleneb justnimelt suurusest – andestage see tahtmatu kalambuur – territoriaalselt suure riigi haldamiseks kulub ebamõistlikult palju ressursse.

Sõjamajandus võimaldab küll lühiajaliselt lahendada mõningaid probleeme selles ebaefektiivsuse umbsõlmes, kuid samal ajal asub ta ka ise looma liivaterakesi, mis kogu masinavärki tõkestama ja lammutama hakkavad. Seda eriti siis, kui selle koostisosi hakata võtma riikliku kontrolli alla, sest igasugune riigieelarveline struktuur hakkab töötama mitte kulude optimeerimise, vaid eelarveliste sissetulekute suurendamise suunas – seda Moolokit ei jõua aga keegi ära toita.

Laias laastus võib vene sõjamajanduse probleemid jagada kolmeks: raha, tehnoloogia ja tööjõud. Igaüks neist on universaalse olemusega, kuid omab ka vene kohalikke nüansse.

Raha kui igasuguse majanduse vereringe on väga universaalse olemusega ning kohalikud ehk vene rahvuslik-riiklikud eripärad näikse siin kõige väiksemat rolli mängivat. Raha on lihtsalt üks isevärki kaup, mille vastu saab vahetada teisi kaupu.

Venemaal on aga see raha-nimeline kaup hirmus kalliks aetud, keskpank on oma pingutustega ohjeldada inflatsiooni tõstnud intressimäära talumatusse kõrgusesse, mis – oh üllatust – peksab omakorda kõrgemale inflatsioonisurve.

See pole mingil juhul etteheide sealsele keskpangale, toda asutust peetakse omataoliste hulgas üheks paremaks ning nad teevad mis suudavad, et üldiselt viltuvajunud riiklikku kaardimajakest püsti hoida.

Sõjamajandus, eriti justnimelt selle sõjamasinaid tootev osa, nõuab suuri ja kiireid investeeringuid. Ettevõtjail on aga palju riskivabam ja mõtestatum oma vahendeid mitte investeerida, vaid panna nad panka hõlpsat intressitulu teenima. Võtta aga investeeringuteks laenu sellesama kõrge intressiga pole üleüldse mõistlik, sest riigiga pikaajaliste lepingute täitmisel selgub, et intressimäär/inflatsioon viib sisend-hinnad kiirelt nii kõrgele, et kokkulepitud hindadega väljundit (noh nt tanke) toota pole võimalik.

Tehnoloogia kui sellesama tootmistsükli möödapääsmatult vajalik osa on samamoodi muutunud talumatult kalliks. Röövsõja eest karistuseks kaela saadud sanktsioonid toovad halastamatu selgusega esile asjaolu, et vene riiklik/innovatsioonitõrges majandus pole suuteline enamikku vajaminevast ise tootma.

Kõige ilmekam on olukord lennukitööstuses (mis on sisuliselt koomas), aga hiljuti nt selgus, et oldi sunnitud loobuma ka jäälõhkujate ehitamisest, kuna vastav tehnoloogia on sanktsioonide all. Kõike seda, alates ülirasketest tööpinkidest kuni kaasaegsete kiipideni, saab mõistagi kaude ikkagi kätte, aga see suurendab asjade maksumust, ent rahaga on kitsas käes (vt eelmist punkti).

Tööjõud võiks jällegi „hiigelsuurel Venemaal“ olla peaaegu lõppematu ressurss, aga oh üllatust, siis ka selles riigis on demograafilised trendid sellised, et tegelikult pole töö-ealist ja –võimelist seltskonda eriti kuskilt võtta. Seda enam, et sõja hakklihamasin on vähesedki inimressursid endasse imenud.

Nii on isegi tavapäraselt kõrge töötusega regioonides jõutud absurdselt kõlava näitajani – 0,00% töötust. Pealegi tuleb arvestada, et kaasaegne tööstus pole kaevandus või kartulikasvatus, kuhu saaks rakendada ilma pikaajalise ja kalli väljaõppeta suvalisi inimesi tänavalt.

Olukorda saaks lahendada välistööjõu sissetoomisega või tehnoloogilise hüppega nö pimedate tehasteni, st täielikult robotiseeritud tehasteni, kuid ei üks ega teine pole praegusel Venemaal sisuliselt tehtavad. Hiljuti kõlanud Afganistani kontrolliva Talibani ettepanek saata appi oma inimesi pole ilmselt kuigi tõsiseltvõetav lahend, muudest kurikorea spetsialistidest rääkimata.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Venemaa on enda poolt alustatud kuritegeliku sõjaga ise ennast ajamas samas suunas, kuhu jõudis tema eelmine formatsioon ehk NSVL. Ma ei väida, et see riik on juba lagunemas, kuid võidurelvastumine ja (majandus-)poliitiline stagnatsioon on liiga sarnased näitajad, et neid mitte tähele panna.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA/Vene, Ukraina, Venetsueela

- Washington-Moskva kontakte, visiite ja muid sekeldamisi ei saa nimetada "rahuläbirääkimisteks", sest Moskvale pole vaja ei rahu ega lepingut. Moskva jaoks on diplomaatia praegu vaid kattevari, saavutamaks oma eesmärke eelkõige sõjaväljal. Diplomaatiline varjupoks on vaid selleks, et keegi ega miski ei segaks sõjavankri veeremist

- Ukraina sisesed protsessid on hetkel (tänu korruptsiooniskandaalil) väga huvitava teelahkme ees, kas superpresidentaalsuse suunas või vastupidi demokratiseerumise/liberaliseerumise suunas. Zelenskõi võib võtta kas kogu otsustuprotsessi enda peale või vastupidi anda suuremat rolli nii valitsusele kui parlamendile. Ning ka parlamendi sees võib toimuda poliitilise protsessi normaliseerumine, kus võimupartei kaotab enamuse, algavad koalitsiooni-läbirääkimised ning suurem üksteisega arvestamine

- Rünnakud tankrite vastu - "varilaevastik" on osa VF energeetilise infrastruktuuri osa ja seega täiesti legitiimne sihtmärk

- USA tegevus Venetsueela suunal on vastuolus ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetega, mille kohaselt ei sõjalise jõu kasutamine ega isegi sellega ähvardamine ei ole lubatud

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade jäelkuulatav siit.