Putini pressikas

Eile toimus Vladimir Putini pressikas, toimus tavatult ja koronapäraselt. Ka Putini enda stiil on veidi muutunud, ta on üldiselt pehmem ja rahulikum.

Poole ürituse pealt andsin lühikommentaari Vikerraadiole, veidi hiljem ja pikemalt Kuku raadiole. 

---

pilt on võetud siit

Kas Brüssel on õppimisvõimeline?

BREXIT on jõudmas omamoodi vahejaama. Üldjoontes on seda kajastatud ühemõõtmelise protsessina. Noh et britid lasksid ennast ära hanitada, sealsed populistid saavutasid referendumil võidu ja maadlevad nüüd tagajärgedega.

Kuid igal nähtusel on alati vähemalt kaks külge. Kas keegi saab tõsimeelselt väita, et selles mängus on kogu „süü“ ainult briti poolel? Et Euroopa Liit ise on seni kõike õigesti teinud ja pole üleüldse andnud põhjust kellelgi mõeldagi lahkumise peale?

Kui BREXIT’i protsess alles käivitumas oli, võis nii aja- kui erialases kirjanduses kohata ohtralt pealkirju „BREXIT’i õppetunnid“. Aga ma küsin – tunnistades oma võhiklikkust – kas keegi kuskil on näinud mingit selget vastust Brüsselist stiilis: „Jah, ka meie tegime vigu ja nüüdsest me teeme seda-ning-seda teistmoodi“?

Reeglipärasus kui tugevus ja nõrkus

Tunnistan et ma olen alati EL temaatikat enda jaoks ebahuvitavaks pidanud. Enamasti kisuvad mul lõuad surmava haigutusega krampi, sest kogu selles asjas on lohisevat bürokraatiat ja tublit reegli-tallamist, aga vähe dünaamikat. Samas annan endale aru, et selles ongi EL tugevus ja olemus, et asju aetakse künnihärja moe ja visadusega vastavalt protseduurireeglitele.

Aga – igasugune organism peab arenema, õppima oma vigadest ja muutuma, muidu ta hääbub ja lõpuks kooleb. Kui sai kunagi EL ühinemis-referendumil poolt hääletatud, siis põhjendasin seda otsust endale ja teistele nii: „ükski ühendus pole igavene, kuid keskpikas perspektiivis näen ma sellest Eestile kasu kasvavat“. Pisut rehepaplik lähenemine, kuid see oli minu arvamus, et minu ja ehk ma minu laste ajal on see ühendus elujõuline.

Nüüd ma aga küsin – kas ikka on? Kas Euroopa Liidu esindajad on teinud vähemalt viisakusest sammu tagasi, tunnistanud oma vigu ja öelnud: „jah tõepoolest, osa süüst on ka meil“? Võimalik, et seda isegi on tehtud, kuid vähemalt mina pole neid sõnu kuulnud ega suhtumist tajunud.

Pingete olemus ja kasutatavus

Probleeme Euroopa Liidu sees on ju lademes, minu poolest kasvõi demokraatia defitsiit, läbipaistvuse ja legitiimsuse küsimused jne. Kas mõnigi nendest võib olla kuidagi seotud lahkumismeeleoludega? Lisaks BREXIT’ilt on ju lubatud ridamisi muid exit’eid, viimasel ajal on rohkem kõne all Poola ja Ungari, tänu vastuseisule õigusriigi reeglite ja eelarve vastuseisu teemal. Kas ka nende puhul on kogu süü ainult liikmesriikides ja üleüldse kohe mitte Brüsselis?

Kuna ma pole Euroopa Liidu spetsialist – kordan seda teadlikult – vaid ainult kodanik, siis ma ei üritagi välja tuua konkreetseid põhjus-tagajärg seoseid. Nendin vaid lihtsa vaatlejana, et selliseid tantse ei tantsita üksinda. Ning lisan – nüüd juba pisut teadlikuma rääkijana – et sellel tantsul on ka kolmandaid osapooli, kes heameelega näevad Euroopa-siseste pingete kasvu.

Näiteid kolmandatest osapooltest pole vaja kaugelt otsida. Tasub meenutada kasvõi Venemaa toetust neile Euroopa poliitilistele jõududele, kes heameelega erimeelsuseid võimendavaid. Ei maksa muidugi Venemaad demoniseerida, tal pole ülivõimeid kõiki maailma tülisid esile kutsuda, kuid olemasolevaid ära kasutada oskavad nad suurepäraselt. Hiina regionaalsed projektid ida-Euroopa eliitide sidumiseks kuuluvad sisuliselt samasse rubriiki. Ja ega ka meie ookeanitagune suurim partner ja liitlane pole kaugeltki ühe mehena EL poolt või vastu.

Nii et kogu selle loo moraal on järgmine – Euroopa Liit kas õpib neile pingetele adekvaatselt reageerima või ta hääbub. Oma vigade avalik tunnistamine on üks osa riigimehelikust käitumisest. Kui praegune ikka veel kärisedes jätkuv BREXIT jätab mulje, et Brüssel murrab Suurbitannial käsi, siis on see halvasti korraldatud protsess. Taolised asjad ei pea mitte ainult reeglipäraselt läbi viidud, vaid ka näima korrektsed. Seda nii omaenda kodanikele kui ka võimalikele kolmandatele osapooltele.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: EL, Iraan ja Valgevene

 Seekordses saates kõne all kolm teemat:

1) miks Ungari ja Poola blokeerivad EL eelarveprotsessi

2) mis tagajärgi võib olla Iraani tuumateadlase tapmisel

3) protestid Valgevenes kestavad juba 100 päeva - kas on mingeid muudatusi?

Saatejuht Andrei Titov, rääkimas Harri Tiido ja Karmo Tüür. Helivõlur Ingrid Jans. Saadet saab järelkuulata siit

Liberaalse konsensuse lõpp?

Hiljuti ilmus suurepärane sissevaade eesti välispoliitikasse. „Välisministeerium pisaraid ei usu“. Väga tavatu, väga aus ja vahetu. 

Mujal maailmas on taolisi tekste toodetud varemgi, omaette terveid raamatuid kirjutatud kasvõi diplomaatide abikaasade rollist ja tegevusest. Kuid vähemalt meie omakeelseid sarnaseid tekste, mis räägiks inimkeeli asjadest, mis näivad toimuvat kuskil kauges ja glamuurses paralleel-universumis, pole ma varem kohanud.

Kuid hetkel sooviks edasi arendada vaid ühte mõtet, mis jäi kummitama. Et Eesti poliitiline keskkond on muutunud. Sedavõrd, et see mõjutab ka välispoliitikat. Õigemini esimese hooga küll selle teostajaid, kes tajuvad muutust ja vähemalt seni üritavad kodust tulevaid signaale sel moel filtreerida, et see ei kahjustaks välispoliitikat. Üritavad filtreerida või siis lahkuvad.

Kui nüüd üritada summeerida need muudatused, mida lähtekohaks olevas tekstis markeeritakse, siis selleks oleks „liberaalse konsensuse lõpp“. Eesti taas-iseseisvunud välispoliitika algusaegadel näis tõepoolest valitsevat selline üldine jagatud arusaam, et Eesti on ise liberaalse demokraatliku õigusriigi väärtusruumi osa, kusjuures innukas osa. See innukus oli seda mõistetavam, et sooviti saada nende Lääne klubide liikmeks, mille osalejate hulgas näis samalaadne konsensus valitsevat.

Liberaalsus kui vastuhakk

Kuna ma olen alalõpmata irisev nende kallal, kes kasutavad huupi ideoloogilisi määratlusi, ilma et vaevuks endalegi selgeks mõtlema, mida need tähendavad, siis pean vajalikuks lahti seletada, mida ma pean silmas liberaalse konsensuse all välispoliitikas. Aga ka laiemalt poliitikas ja ühiskonnas, sest need asjad on omavahel olemuslikult seotud. Teen seda nii põgusalt kui võimalik, nii et isegi need lugejad, kes ainuüksi sõna „liberaal“ peale põlgusest krussi tõmbuvad, suudavad selle lühikese tekstjupi üle elada.

Liberaalsus ei sündinud ilu pärast ega tühja koha peale. Ränkrasked ja laastavad sõjad viisid asjad niikaugele, et vastukaaluks senisele realpoliitilisele, jõuga asjade lahendamise asemele üritati juurutada rahvusvaheliste suhete süsteemi, mis tugineks vastastikku aktsepteeritavale koostööle. Veelgi lihtsamalt – selmet kord põlvkonna jooksul naabrile vastu hambaid anda ja enda üleolekut nautida, üritati sisse seada rahvusvaheliste ühenduste süsteemi, mis võimaldaks ilma peksu ja verevalamiseta toimida.

Üdini ja ülevõlli lihtsustatuna – igaühel on õigus erimeelsusele, kuid asju tuleb lahendada lepete ja reeglite järgi. Ning et nende reeglite ees on kõik võrdsed. Kõigil on õigus, kuni pole tõestatud vastupidist. Õigusriik ja rahvusvaheline õigus, eks ole? Isikuvabadused ja muu säärane.

Konsensus või näivus

Nüüd aga tulen selle juurde, et miks ma varem kasutasin korduvalt sõna „näis“. Et näis olevat see peakirjas mainitud liberaalne konsensus. Aga seetõttu, et see oli tõepoolest vaid näivus. Vabas ühiskonnas ei saa mitte kunagi eeldada, et kõik inimesed mõtlevad ühtemoodi. Ja täpselt vastupidi – seda tulebki eeldada – igale jõule tekib ja toimib vastasmõju. Oleks äärmiselt narr eeldada, et tinglikul teljel liberaalsus-konservatiivsus oleks pendel ankurdunud liberaalsesse serva ja jääbki sinna ning kõik naeratavad õnnelikult.

Olen kümneid kordi rääkinud ja kirjutanud ning teen seda taas: Euroopa Liidu teke sünnitas koos endaga paratamatul ka EL vastasuse tekke. Euroopastumine tekitab tõrkeid. Globaliseerumine tekitab soovi sulguda. Kõik see on absoluutselt vältimatu. Ning sama loomulik on see, et keegi üritab seda sissekirjutatud pinget instrumentaliseerida, korjata see nö tänaval vedelev pinge üles ja muuta poliitiliseks kapitaliks. Kõlab küüniliselt? Nojah noh.

Ideaalmaailmas oleks kõik see kenasti tasakaalus. Liberaalses paradigmas peaks sõna saama ka konservatiivid ja vastupidi. Päriselus kipub võitja pool olema üleolev ja sünnitab seega soovi endale vastu nina anda, olgu õigusriik või mitte.

Lõpetuseks – murenemas pole mitte liberaalne konsensus, vaid konsenuse illusioon. Taolisi protsesse oleks mõistlik ette näha ning vaadata, et murenemise käigus ei pääseks liiga vallale see meie sees olev loom, kes soovib vastast otsida ning sellele vastu hambaid anda. Varem või hiljem liigub pendel jälle teisele poole.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis

Venemaa lähinaabrus: kes ja kuhu?

Välistunnis võtsime vaadata, et kuhu ja kuidas on liikunud endiste NSVL vabariikide arengutee. Lähtepunkt oli neil ju suhteliselt sarnane, aga edasine trajektoor?

Saatejuht Astrid Kannel, küsimustele vastasid Igor Taro ja Karmo Tüür

---

Sündmused Mägi-Karabahhis ja Valgevenes annavad põhjust mõtiskleda teemal, millises seisus on täna endised Nõukodude Liidu liiduvabariigid.

Kas Baltimaad on ainsad, kes on Vene võimust reaalselt vabanenud?

Võim ja mõjuvõim. Võimust oleme vabad, aga mõjuvõimust? Aga pehmest mõjust?

Karabahhia - kas see mõjuhoob on nüüd läinud?

Karabahh on territoorium, Artsahh aha sellel paiknev riiklik moodustis. See küsimus pole veel läbi, sest Venemaa jaoks pole kasulik, et see probleem kaoks

Valgevene juhtum. Milline näib tulevat lahendus?

Kaks võimalust: Lukašenka stsenaarium ja mingi ootamatu areng, nt putši võimalus

Ukraina. Kas nad on siis nüüd Venemaast sõltumatud? 

Sõltumatum, kuid mitte sõltumatu. Ühe uuringu järgi on Ukraina vähem mõjutatav Kremlist kui näiteks Ungari - otsene sõjaline konflikt Venemaaga on Ukrainat muutnud vähem vastuvõtlikuks

Gruusia. Kas me näeme mingeid positiivseid arenguid riigi terviklikkuse taastamisel?

Kui vaadata nt Abhaasia juhtumit, siis kolmest osapoolest - Gruusia, Venemaa ja Abhaasia - kaks ei soovi endise olukorra taastumist ning Gruusial on väga vähe võimekust seda muuta

Kesk-Aasia liiduvabariigid. Kas tegemist on piirkonnaga, mis on pigem juba Hiina, mitte Venemaa mõjusfääris. Mida arvata Kirgiisia rahutustest, on see demokraatia, mida nad otsivad? Kas Kesk-Aasia monarhiadki pole mitte üpris iseseisvad?

Lisaks Venemaale ja Hiinale tuleb arvesse võtta ka Türgi huve. Ja ega USA'gi pole kuhugi siit piirkonnast kadunud. Nii et kui võrrelda nö algusaegadega, siis on Venemaa mõju vähenenud selle võrra, kui on kasvanud teiste mõju.

---
saade järelkuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Karabahhiast Välismäärajas

"Sel nädalal jõuti Mägi-Karabahhis rahuleppeni. Kes olid nüüdse sõja võitjad ja kes kaotajad, sellest kõnelevad pühapäevases Välismäärajas väliskommentaator Toomas Alatalu ja politoloog Karmo Tüür. Saatejuht on Erkki Bahovski."

saade järelkuulatav siit, samast tehtud ka kuvatõmmis

Karabahhia sõda pole läbi

Uudised selle kohta, et Karabahhia sõda on läbi, on tugevalt liialdatud.

Jah, tõsi, sündis üks järjekordne paber, millel on kolm veretilka: Armeenia, Aseri ja Venemaa omad. Kuid taevane arm, tuletage meelde, kui palju „igavese rahu“ lepinguid on allkirjastatud varem, olgu siis Venemaa osalusel või ilma temata.

See, mis Armeenia-Aseri kokkupuutepunktis toimus viimase kuu jooksul, on vaid napp episood. Mitte sõda, vaid lahing pikas sõjategevuses, mis on Kaukaasias käinud ammu enne seda, kui tekkis üleüldse Aserbaidžaani nimeline riiklik moodustis. Ning, mis parata, ka ennem seda kui tekkis Armeenia nimeline nähtus.

Suur-riiklikud huvid

Armeenia ise tõmbab enda ajaloolist lugu kuni Urartuni välja ja mütoloogilises võtmes veelgi kaugemale. Kuid antud hetkel on need vaid detailid suuremas loos. Loos, mille nimeks on inimloomus ja suur-riiklikud huvid. Justnimelt suur-riiklikud, mitte lihtsalt riiklikud.

Lihtsalt riiklikud huvid on läbi aegade ja kohtade taandatavad kahele märksõnale: eluspüsi ja areng. Areng mitte uute territooriumite hõlvamise, vaid läbi majanduse, läbi järjest paremate elutingimuste.

Suur-riiklikud huvid – nimetage neid imperialistlikeks kui soovite – on aga alati seotud uute alade ja rahvaste allutamisega. Org oru järel mägede vahel liikudes või siis hiiglaslike steppide või suisa uute kontinentide allutamise kaupa laienedes ning nende enda omaks kuulutamise kaudu.

Taktikaline pilt

Kuid liikugem nende suurte pintslitõmmete juurest tagasi nn Karabahhia sõja juurde. Selle juurde, mis nüüd olla läbi saanud. Missugune on taktikaline pilt?

Armeenia on selles mängus ilmne kaotaja. Ta polnud valmis ei sõjapidamiseks ega ka rahuläbirääkimisteks. Kaotatud on hulk varem vallutatud territooriumist ning kõva annus aust ja uhkusest. Praegu riigipea rollis olev Nikol’ Pašinjan jääb suure tõenäosusega ka oma ametist ilma ning Armeenia tervikuna pöördub raske ohkega tagasi veelgi sügavama Venemaa kontrolli alla.

Aseri pool ei saavutanud küll täit võitu, kuid Ilham Alijev võib nüüd tükk aega nautida võidutooja aupaistet. Tema taga olev Türgi on näidanud oma relvade võimekust saavutada tulemusi ka väga keerulistes mägistes tingimustes ning laiendada oma mõjuvõimu Kaukaasias. Venemaa jaoks on olukord samamoodi plusspoolel – Pašinjan on karistatud ja Moskvale rahulooja roll antud.

Strateegiline huvide konflikt

Strateegilises võtmes on aga pilt kurvem ja vähem selgem. Öelge mulle palun üks pika-ajaline huvi, mis oleks saavutanud sellise rahulduspunkti, mille peale kasvõi üks pool torkaks pöidlad vöö vahele ja ütleks rahulolevalt: „Soh, see töö on nüüd siis tehtud!“?

Armeenia koos oma unistustega kunagistest hiilgeaegadest (nn Suur-Armeenia kontseptsioon) seda kindlasti ei tee. Aseri pool pole saavutanud täit võitu – osaliselt jääb Artsahh/Karabahhia ikkagi tema kontroll alt välja.

Venemaa-Türgi rivaliteet Kaukaasias kitsamalt ja regioonis laiemalt pole samuti lõppenud, nendevaheline mõõduvõtmine jätkub nii ehk naa. Seni mainimata osapool ehk Iraan, kelle huvid on kui mitte milleski muus, siis Türgi isu ohjeldamises, ei kao siit pildist ka mitte kuhugi. Kurdide rahvuslik vabadusliikumine Türgi vastu igas võimalikus kohas ja asendis samuti mitte.

Kokkuvõte on seega lühike ja lohutu. See sõda pole veel läbi mitte. Heal juhul näeme me ühe aktiivse kineetilise faasi lõppu. Heal juhul kestab vaherahu veidi kauem kui eelmistel kordadel.
---

lugu ilmus siin