Vene digipõlvkonna kinni-klammerdamine

Vene sõjakas-patriootilise ühiskonna sees on üks mõra, mida üritatakse nüüd Kremli poolt kinni klammerdada. Digipõlvkonna nimeline mõra.

Mõiste digipõlvkond on suhteliselt lihtsalt arusaadav (vene keeles kõlab see küll pisut teisiti „Поколение цифры“) ja tõlgitav. Vene enda ametlikus sotsioloogias tähistab see neid inimesi, kes on sündinud 2001.a ja hiljem. Miks ma ütlen „ametlikus“ – aga sellepärast, et sellega opereerib ühiskondlikku arvamust uuriv riiklik asutus VCIOM.

Digipõlvkond ehk siis need, kes on suuresti üles kasvanud digitaalses maailmas ringi surfates ja nutiseadmeid maailma kõige loomulikumaks asjaks pidades. Erinevates digitaliseerumise indeksites on Venemaa muuseas üsna heal tasemel muu maailma suhtes (30-40 kohtadel), ei midagi säravat aga ka mitte eriliselt mahajäävat.

Põlvkondadevaheline lõhe

Aga see klammerdamise osa on nüüd midagi keerulisemat, sest vene ühiskonda peaks koos hoidma midagi, mis meie keeli kõlab kui äärmiselt kohmakat „vaimuklambrid“ (vene keeles „Духовные скрепы“).

Vene patriootlikus mõtteruumis on need vene vaimuklambrid midagi selgelt muust maailmast eristuvat. Praeguses sõjahulluse perioodis aga suisa midagi ülimuslikku, midagi kurjale ja pahelisele Läänele vastanduvat. Kuidas siis muidu, Läänega ollakse ju sõjas ning seega peab kogu ühiskond asjadest ühtemoodi aru saama.

Aga vat siin ongi see mõra, millest alguses juttu oli. Riikliku ühikonnauuringu keskuse VCIOM poolt peeti vajalikuks avaldada mõned päevad tagasi uurimus, mille kohaselt seesama digipõlvkond on kuidagi viltu kasvanud.

Lääne mõju

Küsimusele, et kuidas tajutakse Lääne kultuuri mõju vene ühiskonnale, vastasid ülejäänud vanusegrupid ootuspäraselt, aga need va digi-inimesed „valesti“. Kui keskmiselt pidas lääne mõju positiivseks vaid 11%, siis digipõlvkondlased lausa 34%. Ja vastupidi, negatiivseks hinnati seda mõju keskmiselt 30%, digilaste hulgas vaid 12% ulatuses.

Uuringu seletuskirjas seletataksegi seda erinevust niimoodi, et noored on üles kasvanud digiajastul, „ilma piirideta“ globaalses maailmas, nähes taolises vastastikmõjus pigem positiivi kui ohtu.

Venemaa otsuselangetajate põlvkond on aga mõistagi vanem põlvkond, et mitte öelda vanurid. Venemaa keskmine elukestvus on peale sõttaminekut langenud 73 a pealt 70’le. Vladimir Putin kui riigi esivanur on praegu 73 ning vaatamata juttudele eluea pikendamisest 150’ni on ta ikkagi ilmselgelt Nõukogude aja jäänuk, kes üritab ka toonaseid norme ühiskonnas taastada.

Z-patriotism

Nii ongi Vene riigi toiteahelates olevad ametnikud ja muud oprtišnikud üksteise võidu välja mõtlemas, kuidas neid viltukasvanud noori tagasi Z-patriotismi sisse tuua. Välja nendest „võõrastest ökosüsteemidest, kus puuduvad Venemaa reeglid, tsensuur ja propagandanarratiivid“, kui tsiteerida ühte sel teemal kirjutatud tekstidest venekeelses sotsiaalmeedias.

Hetkel on vene ühiskonna noorimaid liikmeid vaevamas veebimängude keskkonna „Roblox“ blokeerimine võimude poolt. Noortele omase maksimalismiga teatavad paljud, et tahavad seetõttu riigist lahkuda. Ning põlvkonnaomase hierarhia-hirmuta külvavad nad ka ametnikke üle kaebuste ja protestidega, saates mh ka massiliselt sõnumeid Putini poole – too peaks nüüd varsti pidama ka suure üleriikliku telemaratoni, milles ilmselt ei pääseta ka nende piirangute teemast.

See kõik on vaid osa nn „Tšeburneti“ ülesehitamise soovidest, mis sisuliselt tähendaks midagi KuriKorea sarnast suletud veebikeskkonda, kuid nimekujult viitab populaarsele nõuka-aegsele multikakangelasele Tšeburaška (siinkandis tuntud kui Potsataja).

Jääb üle vaid irooniliselt jõudu soovida digiajastu nimelise hambapasta tagasitoppimisel Nõukogude-aegse tuubi sisse.

---

lugu ilmus siin

Miljonid hindud Venemaale?

Venemaa ja India sõbrustavad USA vastu. Noh ja veidikene Hiina vastu ka, eriti India poolt vaadatuna. Aga eelkõige siiski selleks, et Washingtonile näidata oma sõltumatust ja alternatiivsete valikute võimalust.

Tõsi küll, see sõprus on väga tinglik. Kasvõi sellepärast, et neil kahel pole ühist piiri, isegi lähimaist kohast jääb kahe piiri vahele u 2000 km ja sedagi üle väga keerulise maastiku linnulennul võttes.

Kuigi mine tea, piiri puudumine võib isegi kasuks tulla, sest vahetute naabritega kipuvad mõlemad riigid vaenujalal olema. India nii Hiina kui Pakistaniga, Venemaa vaenukirve verist välkumist näeme me kõik praegu liigagi lähedalt.

Sunnitud sõprus

Teisalt on see partnerlus ka üsna sunnitud iseloomuga ja kaugel omakasupüüdmatusest. Venemaal on vaja kuhugi oma energiakandjaid müüa ning India on seni olnud üks julgemaid selle vastuvõtjatest, hoolimata sanktsioonide survest. Pealegi pole see Moskva jaoks just kuigi meeldiv vaatepilt, kus India sellesama nafta pealt edasi müües prisket kasumit teenib, samas kui lisaraha oleks Venemaa kõhneneva rahakoti jaoks hädasti endale vaja.

Venemaa jaoks on see lausa kahekordne tupikseis, sest esiteks peavad nad tegema naftamüügil meeletuid allahindlusi ning teiseks pole selle kauba eest saadud ruupiatega midagi peale hakata. Nimelt ei kuulu India ruupia vabalt konverteeritavate valuutade .

Aga selle loo fookuses on siiski hoopis muu kaup, kui nii võib öelda. Nimelt elavad inimesed, täpsemalt tööjõud.

Demograafiline auk

Venemaa võib kasvõi pea peal seista, tõestamaks kuivõrd eriline ja nt Euroopast erinev ta on, aga demograafilises mõttes on ta samasuguses tupikseisus. Omaenda rahvastik vananeb ja väheneb, lisaks sellele ajab Moskva aga oma väheseidki töö- ja muuvõimelisi mehi sõja hakklihamasinasse.

Venemaa enda töömininsteeriumi hinnangul oleks vaja juurde hetkel ja kohe kõige esmasemate vajaduste katteks u 2 mln töötajat. Võttes sihikuks aasta 2032 aga kasvab see vajadus 12,2 miljoni inimeseni. Lihtsalt sellepärast et selleks ajaks läheb seni töötavatest pensionile 11,7 mln ja vananev elanikkond vajab ka rohkem meditsiini-, hooldus- ja muid spetsialiste.

Tõepoolest selles valguses tundub India nagu kõige loomulikuma panustajana, seda enam et sealne haridussüsteem toodab üsna kõrgel tasemel ka meedikuid, rääkimata inseneridest jms kaadritest. Tõsi küll, tolle haridussüsteemi eripäradest ja paljude diplomite väheväärtuslikkusest on ka räägitud, kuid hetkel on see teisane.

Lõputud lubadused

Esmane on see, et Venemaal on inimesi juurde vaja. Lausa niipalju vaja, et asepeaminister Denis Manturov pidas vajalikuks öelda, et „oleme valmis vastu võtma piiramatul hulgal spetsialiste“.

Tõsi küll see on sama pädev lubadus kui enamik vene jutust. Tegelikkuses on asi palju kasinam.

Esiteks jahitakse India spetsialiste ka kõikja mujal, sh nn Laheriikides, pakkudes palju paremat palka ja võimalust töötada ingliskeelses keskkonnas.

Vene võõravaen

Teiseks on vene tööturg võõrtööliste maaletoomise osas väga rangelt limiteeritud. Selle aasta üldkvoot on u 250 tuh in, millest suurim osa on antud töötlevale tööstusele (74 tuh). Ja need arvud on niigi juba suurendatud, reaalsuses ei suudeta nii paljugi tahtjaid leida.

Tahtjate arvu on drastiliselt vähendanud mh seesama sõda. Suur osa võõrtöölistest leiab ennast sattununa kas surve alla sõlmida leping vene sõjamasinaga või siis lihtsalt sõtta pettusega tassituna.

Kui lõpetuseks lisada vene ühiskonna sallimatus võõraste vastu ja teiste, juba ennast sisse söönud migrantide vastuseisu, siis on selge, et mitte mingeid miljoneid india töökäsi Venemaale voolamas ei ole, tööjõu- ega demograafilise kriisi leevenemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin

Välistunnis Ukrainast

- Berliinis toimuvad läbirääkimised on kentsakas formaat, sest mismõttes peavad Ukraina ja Euroopa ühelt poolt ning USA teiselt poolt läbirääkimisi, kui agressor on Venemaa? ja et mismõttes peab Ukraina tegema enda poolt mingeid kompromisse, kui Venemaa-poolne "järeleandmine" on see, et röövel on valmis osa röövitust jätma röövimata?

- Vladimir Putin saab kuulutada võiduks mida iganes. Juhul kui Ukraina peaks allkirjastama rahuleppe tingimustel et ta loobub territooriumitest (ükskõik mis mahus) ja NATO-püüdlsutest, siis saab Puutin öelda, et me oleme oma eesmärgid saavutanud ja tema kodupublik neelab selle pead noogutades rahulolevalt alla.

- USA diil Valgevenega võib ühest küljest olla hästi primitiivne näide Venemaale (et vaata Puutin, ole nagu Lukašenka, tee meiega diili!), aga selle taga võivad olla ka elementaarsed majanduslikud huvid, kuna Valgevene kaudu saab nüüd teha täiesti legitiimset äri Venemaaga

- kui kõige selle halva juures hea otsida, siis Euroopa eneseteadvustumine geopoliitilise ja suveräänse osalejana suures poliitikas on ju hea tulemus. Sõda nagu iga teine kriis sunnib asjade ümbermõtestamisele, Euroopa (laiemalt kui EL) sees toimub see ühisosa otsimine ja kokkuleppimine küll visalt, aga siiski

Kõigest sellest ja muustki sai räägitud Vikerraadio Välistunnis, saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Kristi Raik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Разбор полётов: USA uus strateegiadokument, VF-India

Selle hooaja viimases saates:

- USA strateegiapaber tekitab rohkem küsimusi ja külvab kaost, kui et loob selgust

- Putini visiit Indiasse on kindlasti diplomaatiline edusamm Moskva jaoks, India saab selle abil näidata oma sõltumatust USA'le

Aastalõpu puhul toon aga välja ühe märgilise sündmuse (mis tõsi küll toimus juba 2024.a lõpus) - Assadi režiimi langemise Süürias - see iseloomustab seda, kui kiirelt võivad muutuda olukorrad, mis näivad olevat lootusetult tardunud

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Vene sõjamajanduse mõrad

Venemaast rääkijad teevad tihti ühe vea, pidades seda millekski üüratult suureks ja seetõttu vaikimisi edule määratuks. Sellest mõtteaugust väljaronimiseks soovitan ühte lihtsat meenutust hiljutisest minevikust – NSVL oli veel suurem.

Otsa sai NSVL aga suuresti oma majandusliku ebaefektiivsuse tõttu. Ja suur osa sellest ebaedukusest tuleneb justnimelt suurusest – andestage see tahtmatu kalambuur – territoriaalselt suure riigi haldamiseks kulub ebamõistlikult palju ressursse.

Sõjamajandus võimaldab küll lühiajaliselt lahendada mõningaid probleeme selles ebaefektiivsuse umbsõlmes, kuid samal ajal asub ta ka ise looma liivaterakesi, mis kogu masinavärki tõkestama ja lammutama hakkavad. Seda eriti siis, kui selle koostisosi hakata võtma riikliku kontrolli alla, sest igasugune riigieelarveline struktuur hakkab töötama mitte kulude optimeerimise, vaid eelarveliste sissetulekute suurendamise suunas – seda Moolokit ei jõua aga keegi ära toita.

Laias laastus võib vene sõjamajanduse probleemid jagada kolmeks: raha, tehnoloogia ja tööjõud. Igaüks neist on universaalse olemusega, kuid omab ka vene kohalikke nüansse.

Raha kui igasuguse majanduse vereringe on väga universaalse olemusega ning kohalikud ehk vene rahvuslik-riiklikud eripärad näikse siin kõige väiksemat rolli mängivat. Raha on lihtsalt üks isevärki kaup, mille vastu saab vahetada teisi kaupu.

Venemaal on aga see raha-nimeline kaup hirmus kalliks aetud, keskpank on oma pingutustega ohjeldada inflatsiooni tõstnud intressimäära talumatusse kõrgusesse, mis – oh üllatust – peksab omakorda kõrgemale inflatsioonisurve.

See pole mingil juhul etteheide sealsele keskpangale, toda asutust peetakse omataoliste hulgas üheks paremaks ning nad teevad mis suudavad, et üldiselt viltuvajunud riiklikku kaardimajakest püsti hoida.

Sõjamajandus, eriti justnimelt selle sõjamasinaid tootev osa, nõuab suuri ja kiireid investeeringuid. Ettevõtjail on aga palju riskivabam ja mõtestatum oma vahendeid mitte investeerida, vaid panna nad panka hõlpsat intressitulu teenima. Võtta aga investeeringuteks laenu sellesama kõrge intressiga pole üleüldse mõistlik, sest riigiga pikaajaliste lepingute täitmisel selgub, et intressimäär/inflatsioon viib sisend-hinnad kiirelt nii kõrgele, et kokkulepitud hindadega väljundit (noh nt tanke) toota pole võimalik.

Tehnoloogia kui sellesama tootmistsükli möödapääsmatult vajalik osa on samamoodi muutunud talumatult kalliks. Röövsõja eest karistuseks kaela saadud sanktsioonid toovad halastamatu selgusega esile asjaolu, et vene riiklik/innovatsioonitõrges majandus pole suuteline enamikku vajaminevast ise tootma.

Kõige ilmekam on olukord lennukitööstuses (mis on sisuliselt koomas), aga hiljuti nt selgus, et oldi sunnitud loobuma ka jäälõhkujate ehitamisest, kuna vastav tehnoloogia on sanktsioonide all. Kõike seda, alates ülirasketest tööpinkidest kuni kaasaegsete kiipideni, saab mõistagi kaude ikkagi kätte, aga see suurendab asjade maksumust, ent rahaga on kitsas käes (vt eelmist punkti).

Tööjõud võiks jällegi „hiigelsuurel Venemaal“ olla peaaegu lõppematu ressurss, aga oh üllatust, siis ka selles riigis on demograafilised trendid sellised, et tegelikult pole töö-ealist ja –võimelist seltskonda eriti kuskilt võtta. Seda enam, et sõja hakklihamasin on vähesedki inimressursid endasse imenud.

Nii on isegi tavapäraselt kõrge töötusega regioonides jõutud absurdselt kõlava näitajani – 0,00% töötust. Pealegi tuleb arvestada, et kaasaegne tööstus pole kaevandus või kartulikasvatus, kuhu saaks rakendada ilma pikaajalise ja kalli väljaõppeta suvalisi inimesi tänavalt.

Olukorda saaks lahendada välistööjõu sissetoomisega või tehnoloogilise hüppega nö pimedate tehasteni, st täielikult robotiseeritud tehasteni, kuid ei üks ega teine pole praegusel Venemaal sisuliselt tehtavad. Hiljuti kõlanud Afganistani kontrolliva Talibani ettepanek saata appi oma inimesi pole ilmselt kuigi tõsiseltvõetav lahend, muudest kurikorea spetsialistidest rääkimata.

Kokkuvõtteks võib tõdeda, et Venemaa on enda poolt alustatud kuritegeliku sõjaga ise ennast ajamas samas suunas, kuhu jõudis tema eelmine formatsioon ehk NSVL. Ma ei väida, et see riik on juba lagunemas, kuid võidurelvastumine ja (majandus-)poliitiline stagnatsioon on liiga sarnased näitajad, et neid mitte tähele panna.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA/Vene, Ukraina, Venetsueela

- Washington-Moskva kontakte, visiite ja muid sekeldamisi ei saa nimetada "rahuläbirääkimisteks", sest Moskvale pole vaja ei rahu ega lepingut. Moskva jaoks on diplomaatia praegu vaid kattevari, saavutamaks oma eesmärke eelkõige sõjaväljal. Diplomaatiline varjupoks on vaid selleks, et keegi ega miski ei segaks sõjavankri veeremist

- Ukraina sisesed protsessid on hetkel (tänu korruptsiooniskandaalil) väga huvitava teelahkme ees, kas superpresidentaalsuse suunas või vastupidi demokratiseerumise/liberaliseerumise suunas. Zelenskõi võib võtta kas kogu otsustuprotsessi enda peale või vastupidi anda suuremat rolli nii valitsusele kui parlamendile. Ning ka parlamendi sees võib toimuda poliitilise protsessi normaliseerumine, kus võimupartei kaotab enamuse, algavad koalitsiooni-läbirääkimised ning suurem üksteisega arvestamine

- Rünnakud tankrite vastu - "varilaevastik" on osa VF energeetilise infrastruktuuri osa ja seega täiesti legitiimne sihtmärk

- USA tegevus Venetsueela suunal on vastuolus ÜRO põhikirja ja rahvusvahelise õiguse aluspõhimõtetega, mille kohaselt ei sõjalise jõu kasutamine ega isegi sellega ähvardamine ei ole lubatud

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade jäelkuulatav siit.

Sõjategevuse kandmine vaenlase territooriumile

Ukrainal on õigus kanda sõjategevus teda rünnanud Venemaa territooriumile. Aga Euroopal?

Võrdlus on üks hea tööriist, alati veidi ekslik, alati kergelt kunstlik, aga siiski valgustav. Kasvõi selles mõttes, kui võrdlus näitab erinevust, mitte sarnasust. Ka see on tulemus.

Ukraina on Venemaa rünnaku all. Kineetilise, informatsioonilise, psühholoogilise, majandusliku, diplomaatilise ja misiganes veel rünnete all. Nendes rünnakutes varisevad majad, hukkuvad inimesed, purunevad elutähtsa infra elemendid alates elektrijaamadest kuni sildade, tammide ja kõige muu ettekujutatavani.

Peame ise-enesest mõistetavaks, et Ukrainal on õigus vastata. Tungida Venemaale, purustada vene infrat, korraldada sabotaaže ja diversioone vene tagalas. Otse enda või toetajate kätega, rakettide või droonidega. Vastata nö hammas hamba vastu formaadis. Sest et sõda. Sest et Venemaa alustas. Arusaadav.

Ka Euroopa on sõjas

Aga ka Euroopa on rünnaku all. Meid rünnatakse põgenikega, droonidega, sabotaaži ja diversiooni-aktidega, psühhloogilisest, informatsioonilisest jms ründest rääkimata.

Venemaa kallab meile tööstuslikus koguses kraesse mõtteid, mida me oleme valmis vastu võtma ja naabritele-sugulastele edasi jagama. Hirmu, segadust ja ebakindlust. Usaldamatust üksteise, oma riigi ja iseenda tuleviku suhtes. Jaburaid vandenõuteooriaid võiks ka siia punti liita, aga neid mõtlevad kohalikud entusiastid välja vast mõnikord ka iseseisvalt, ilma vene importkaupa kasutamata.

Me oleme väljakuulutamata sõja tingimustes, nii nagu muuseas ka Ukraina. See, et meie vastu peetakse sõda teiste vahenditega, ei muuda eriti asja olemust.

Nüüd on küsimus – kui me Ukraina puhul peame vastamist loomuõiguslikuks tegevuseks, siis mis meie puhul on erinev? Kui ühel juhul räägime, et Ukraina käsi ei tohi siduda vastutegevuse korraldamisel, siis kas me samal ajal mitte ei seo iseenda käsi? Juttudega „eskaleerimise vältimise vajalikkusest“?

Vene lennukid Eesti õhuruumis, droonid Saksamaal, õhupallid Leedus, diversiooni(katse)d Poolas, Türgi laeva ründamine moel, mis paned Rumeenia oma elanikke evakueerima. Ei ole rünnakud? Ankrulohistamistest jms kraamist rääkimata.

Pöörata teine põsk?

Jah mõistagi me ei saa vastata kõigele samamoodi. Noh näiteks me ei saa korraldada põgenikevoogu Venemaa ja Valgevene territooriumile. No lihtsalt pole kuskilt võtta sihukeseid inimmasse, kes ihaleks sinna minna. Ma ei tea küll miks, aga ei ole.

Samamoodi olek keeruline korraldada Eesti sõjalennukite tungimist vene õhuruumi. Õhuruum on olemas, aga tungimisvahenditega on kitsas käes. Ajutiselt, eks ole.

Aga jättes naljad kõrvale – mis on see sõltumatu muutuja, mille tõttu meie vastus vene agressioonile peaks olema teistsugune? Kui me piltlikult öeldes õpetame Ukrainat – vastast tuleb lüüa tema pesas, siis kas me õpime omaenda sõnadest?

Ja palun, ärge hakake rääkima midagi vajadusest „mitte eskaleerida olukorda“. Sest vastasel juhul on kogu jutt heidutamisest hall häma ja õhuvõngutamine. Me kas lööme vastu või laseme ennast peksta. Tunnistada, et me oleme juba sõjas, on väga vastik, sest see sunnib tegutsema. Aga ei tahaks ju, kas pole nii?

---

lugu ilmus siin