Variserlaevastik

Üks tont käib mööda maailmamerd ringi. Varilaevastiku tont. Veab vene naftat ja lõhub sidekaableid, luurab ja külvab segadust.

Miks nimetasin seda aga pealkirjas „variserlaevastikuks“? Sest pisut mõistet väänates võib variseriks nimetada seda, kes sööb ja salgab. Annab ehk lugeja andeks sellise väikese sõnapettuse, seda enam et pettusest ja petistest tuleb siin loos ohtralt juttu.

Variser-käitumine ehk söömine ja salgamine on Venemaale süvaomane. Rahvusliku valetamise eripärad, kui soovite. Venemaal valetatakse alt üles ja ülevalt alla ning kõik teevad näo, et usuvad üksteist ja usutakse võltsitud aruandeid sillaehitustest ning sõjakaid multifilme imerelvadest.

„Aga nii ju ei tehta“

Läänemaailmas ollaks aga iga kord jahmunud, vaadates maha ja esitades üksteisele kohmetunult küsimusi – et „kas nii ka siis tohib või mis?“ Vast olete kuulnud lugusid sellest, kui vene maffia hakkas ajama juuri USA’s ning hakkas seal autokütust veega lahjendades raha teenima – kellelegi ei tulnud pähegi, et niimoodi teha saab.

Või see lugu, kus vene väed kaaperdasid Krimmi ja hakkasid mängima „kohalikke kaevuritest separatiste“ ida-Ukrainas. Ja kuidas siis Puutin tuima näoga valetas, et „meie vägesid seal ei ole“. Või kuidas nad lasksid alla Hollandi lennuki ja hakkasid mitte kellegi poolt usutavat häma ajama kümnete eri versioonide kohta, kuidas see ikkagi pole nende kätetöö.

Venemaa sisestest salatsemise sildi all korda pandud sigadustest pole siinkohal mõtet rääkidagi, alates Nord-Ostist kuni Beslani ja Moskva korrusmajade plahvatustest kuni režiimivastaste mõrvamiseni – see nimekiri saaks mõtetult pikk ning ei lisaks enam midagi sisulist.

Kurjategija edumaa

Sisuline on aga see, et Venemaa on kasutusele võtnud nüüd „varilaevastiku“ nimelise nähtuse. Justnimelt kasutusele võtnud, sest ka seda pole nad ise välja mõelnud. Analoogset võtet on kasutanud muudki kuritegelikud seltskonnad alates Kuri-Koreast kuni narkomaffiateni.

Selge on see, et kurjategijad on alati sammukese korrakaitsjatest ees, leiutades uusi nippe ja võttes kasutusele vanasid, mille osas pole õigusriigi ja rahvusvahelise õiguse raamistikus päris selge, kuidas reageerida.

Aga selle varilaevastiku osas on tubli annust variserlust ka senise rahvusvahelise korra tugisammaste käitumises. Sest selles „salalaevastikus“ pole ju mitte midagi salajast. Hinnanguliselt 1000 laeva on praegu kasutamas seda võimaluste akent, mille Lääs on seni paokile jätnud, aidates Kremlil mööda nihverdada.

Võttes kasutusele sõna „varilaevastik“ loome me ise illusiooni millestki müstilisest ja kontrollimatust. Kujutluspildi mingitest "lendava hollandlase" tüüpi piraadilaevadest, mis ilmuvad udust rebenenud purjede ja lippude plagisedes ning kaovad samamoodi ei kuhugi, jättes üksikud pealtnägijad hämmingusse.

Kahepoolne variserlus

Kas tänapäevase tehnoloogilise taseme juures pole selline jutt kummaline? Need 1000 alust on kõik dokumenteeritud, nähtavad ja risti-rästi andmebaasistatud alates liikumislogidest kuni kindlustuste vastavusteni nõuetele.

Seda kõike oleks võimalik puhtalt legaalsete ja legitiimsete võtete abil nö surnuks kontrollida. Kontrollida, veelkord kontrollida ja siis uuesti kontrollida, seniks kuni neil puudub sisuliselt võimalus tegutseda "varjus".

Nii et kas selles variserlaevastikus pole tubli annust kahepoolsust? Kelle või mille survele me allume, lubades kuri-Kremlil meid lõputult hanitada?

---

lugu ilmus siin

Viis vigastatud sõna

„Ninakarvade gangreen“. Kuidas see väljend teile tundub? Jabur, onju? Kui keegi teile tõsisel ilmel hakkaks rääkima millestki sellisest, siis te koputaks endale otsaette, märkimaks et niimoodi rääkija on millestki sügavalt valesti aru saanud või lihtsalt veidrik.

Eriti valulikult oigaks sellise väljendi peale mõistagi meditsiinivaldkonna inimene, aga tõenäoliselt tema ka ei hakkaks valestirääkijaga ei vaidlema ega midagi seletama. Sest tema mätta otsast vaadatuna on tegemist ilmselgelt lootusetu juhtumiga, millele aja ja energia pühendamine oleks üsna tühi töö.

Mina politoloogina oigan sama valulikult, nähes ja kuuldes, kuidas tihti ka vägagi pädevatena näivad inimesed kasutavad vihuti ühiskonnateaduste alaseid termineid. Kuid erinevalt eeltoodud kujutletavast meedikust üritan siiski mõnikord ka seda sõnakasutust parandada.

Demagoogia

Enamasti kasutatakse teatud sõnu mitte nende tähenduse järgi, vaid seetõttu, et nood „kõlavad halvasti“ või vähemalt nii arvatakse. See on umbes sama nagu venekeelses kultuuriruumis on kinnistunud sõna „fašist“, mis on muutunud tänu kinokunsti ja nõukogude propaganda viljastavale mõjule kõige halva sünonüümiks.

Mõiste „demagoogia“ on muutunud massiteadvuses samamoodi millegi negatiivse markeriks. „See on ju puhas demagoogia“ – hüüatatakse tavaliselt siis, kui tahetakse öelda, et „see on ju valejutt!“ Algselt tähendas demagoog lihtsalt oskuslikku kõnemeest, kes suutis vana-Kreekas rahvast üles kütta ja tegudele juhtida.

Seega on demagoogia lihtsalt õilsa kõnekunsti üks võttestik, mille abil saab nii vestluskaaslasi kui kuulajaid mõjutada, nendega manipuleerida. Tõsi küll, see võttestik on omamoodi eba-aus, mõneti pahakspandav, sest võimaldab ausast vaidlusest mööda hiilida. Aga nt ka jala taha panemine on küll halvasti kõlav, kuid täiesti lubatav võte maadluses. See tuleb lihtsalt ära tunda ja kasutada mõnda vastuvõtet.

Äärmuslus

Samamoodi kõlab ka enda jaoks ebameelivate ideede ja tegelaste süüdistamine äärmusluses. Eriti õhinal kasutatakse „vasakäärmuslus“, mis mõne aktiivsema tekstitootja sõnumites kordub mõnikord igas lauses suisa kinnismõttelise mantrana.

Loomulikult mõista – kui on olemas mingi –poolsus, siis saab sellel esineda ka äärmuslus. Kuid enamasti on selle mõiste kasutamine lihtne lajatamine. Kuid iga enda jaoks ebameeldiva idee või tegelase markeerimine kohe „äärmuslaseks“ muudab selle mõtte kulunuks ja sisutühjaks.

Äärmuslaseks saab ehk siiski nimetada vaid tegelast, kes paneb toime äärmuslikke tegusid, kasutab nt vägivalda või suisa terroristlikke võtteid oma sõnumi jõustamiseks. Muidugi on see vaieldav, kas nt radikaalsete või revolutsiooniliste ideede sõnastamine on äärmuslus, kuid mõistlik on selle termini kasutamisel jääda mõõdukaks.

Populism

Veel üks analoogne lajatus-sõna on „populism“, mis kleebitakse enda jaoks ebameeldiva või arusaamatu sõnumi kohta. Mõnikord mõistetakse selle all ka „lubama kõigile ja korraga ning üksteist välistavaid asju“, kuid ka see on vaid väärkasutus.

Populism tuleneb sõnast „populus“ ehk rahvas. Populism seega on väga konkreetne retooriline võte, millega pöördutakse „rahva“ poole vastandavas, solvumisele ja ilmajäetusele rajatud võtmes. Populistlik tekst püüab kuulajaskonnale jätta mulje, et hea ja õilis rahvas on millestki ilma jäetud alatute ja küüniliste võimurite poolt.

Populist on seega kihutuskõneleja, kes tavaliselt üritab ise ennast võimule rääkida, rääkides kuidas „need pätid“ seal kõrgel ja kaugel on kõige kurja juur. Aga vaata kui kõneleja ise saaks võimule, küll siis saaks kõik olema teistmoodi ja õnn ning õiglus valgub seni kannatanud rahva õuele.

Sanktsioneerimine

Üks väga spetsiifiline sõna, mille osas leidub praegu kõige enam väärkasutust, on sanktsioneerimine. Seda kasutatakse enesekindlalt kahes kardinaalselt erinevas, suisa vastandmärgilises mõttes, tehes nägu et kõik on korras ja küll kuulaja aru saab.

Need mõtted on „lubamine“ ja „karistamine“. Sanktsioneerimine on lubamine, nt loa andmine meeleavalduse või nt linnaruumi sulgemise osas mingi ürituse jaoks linnavõimude poolt. Sanktsioonide rakendamine on karistamine, nt mingite kaupade liikumisele või varade kasutamisele piirangute kehtestamine.

Jah loomulikult on võimalik luua ka lause, kus sanktsioonide rakendamist sanktsioneeritakse, kuid see tähendabki justnimelt karistuse jõustamist või meetmete kehtestamist. Kasutada sõna „kollane“ nii kollase kui kandilise kohta on aga jabur ja eksitav.

Liberalism

Väärkoheldud poliit-terminitest on see ilmselt hetkel kõige enam emotsionaalselt laetud, olles siin meie enda poliit-ruumis paljude jaoks midagi diagnoosi ja solvangu vahepealset. Eriti halvasti ütelda tahtmise tuhinas on see paljudes suudes muundunud suisa „liberastiks“.

Rääkida liberalismi erinevatest tähendusväljadest Ameerika ja Euroopa poliit-maastikel, rääkimata selle muutumisest ajas läheks liiga pikaks ja keeruliseks, kuid tasuks üle korrata selle poliit-filosoofilise mõttesuuna alusmõte – tees inimese vabaduste ülimuslikkusest nii majanduses kui ka nt sõnavabaduse kontekstis.

Mis siis on kogu selle loo moraal ning miks tasub enne lajatussõnade kasutamist (mis mh on üks demagoogilistest võtetest, mida võivad kasutada ka populistid) nende sisu endale veidi selgemaks teha? Aga seepärast, et kui järgmine kord keegi käratab: „Põhja-Koreas on rohkem vabadusi ja demokraatiat kui meil“, siis te oskaks aru saada, et just meil siin ja praegu on vabadusega kõik väga hästi. Põhja-Koreas ei saaks keegi väita, et kuskil mujal on vabadusi rohkem, meil siin aga saab.

---

lugu ilmus siin

Süüria ja Venemaa – ühe keti kaks lüli?

Süüria türanni võimu langemine tõi endaga kaasa muuhulgas ka rahulolevat kätehõõrumist – kukkus see, kukub ka teine. Silmas pidades järgmisena mõistagi Vladimir Putinit, kes tõepoolest mõnes mõttes toimis ju paarisrakendis Süüria kolleegiga.

Täpselt sama palju leidus aga ka otsaette koputajaid, et „need on nii erinevad juhtumid, et neid pole isegi mõtet võrrelda!“

Võrrelda aga, kas teate, on mõtet alati, kasvõi selleks et mõista, et vaadeldavad juhtumid on erinevad. Isegi kollast on mõtet võrrelda kandilisega, kui mitte muu, siis intellektuaalse harjutuse mõttes. Ja siin pole siiski tegu kollase ja kandilisega, vaid kahe mitmeti sarnase juhtumiga.

Sarnasused

Mõlemad mehed tulid enam-vähem ühel ajal võimule 2000.a paiku, mõlematega seoti alguses mingeid ootusi reformide osas. Mõlemad kehtestasid hiljem aga autoritaarsed juhtimismudelid, kus parteipoliitiline ja parlamentaarne süsteem sisuliselt tasalülitati, tõsi küll erineva tasandusastmega.

Sisepoliitiliselt tugines mõlema režiim repressioonidel ja isiklikel lojaalsusvõrgustikel. Välispoliitiliselt toimisid mõlemad rahvusvahelise isolatsiooni keskkonnas, Süüria peale kodusõja vallandumist 2011.a, Venemaa peale 2014.a ja eriti peale 2022.a kallaletungi Ukrainale.

Ahjaa, mõlemad liidrid olid „palavalt armastatud“ oma rahva poolt. Süüria puhul see armastus pudenes juba kildudeks, Venemaa puhul pole seda veel juhtunud, kuid vähe on Venemaa juhte, keda armastataks peale võimult kadumist.

Erinevused

Erinevusi tuleb siiski esile rohkem kui sarnasusi.

Sisepoliitiliselt tugines al Assadi võim siiski kahele segelt mõõdetavale vähemusele – šiiia ja alaviitide omale, samas kui sunniitlik enamus siiski vaid talus seda kuni teatud piirini. Venemaal ei saa kuidagi välja tuua ühtegi selget sotsiaalset vähemusgruppi, kelle ülemõimu ülejäänud rahvas taluks.

Välispoliitiliselt Assad tugines suuresti kahe välisjõu – Iraani ja Venemaa sõjalisele argumendile, samas kui Venemaal pole ühtegi selget sõjalist tugisammast, millega arvestada. Iraan ja Põhja-Korea ei anna mingi valemiga sama mõõtkava mängureid välja ning Hiina pole mitte kellegi liitlane.

Peamine erinevus on aga nö alternatiivse eliidi olemasolu, kes on valmis võimu mitte lihtsalt üle võtma, vaid ka selle nimel sõdima. Nii veidralt kui see ka ei kõlaks, siis Süürias oli tegu aktiivsete „kodanikeühendustega“, kes polnud nõus kehtiva režiimiga ning sõdisid selle kukutamise nimel aastaid elu ja surma hinnaga. Venemaal pole midagi sellist olemas ... kui jätta kõrvale tšetšeenia ja Kadõrovi fenomen.

Kas üks lüli tõmbab teise kaasa?

Kui nüüd aga vaadata seda, et kas Süüria režiimi kukkumisel võib olla mingi mõju Venemaa käekäigule, siis vastus on „nii ja naa“.

Sisepoliitiliselt ei too Assadi langemine endaga otseselt rohkemat kui diivanil istuva ja pagenduses oleva opositsiooni rahulolevaid üminaid. Või siiski mõtestab nö alternatiivse jõu omaja Groznõis enda võimalusi veidi ümber, aga sellele kindlasti töötatakse juba välja ka vastumeetmeid. Ning ehk mõõdab mõni mees endale ka jalga kadunud Prigožini saapaid, mõeldes sellele, et kuidas tegelikult ei tõuse ju keegi režiimi ja Putini kaitsele?

Suurim löök on aga välispoliitilisele kuvandile, mis võib juba tuua endaga suuremaid mõrasid Venemaa kolossi savijalgadesse. „Maailma enamuse“ eestkõnelejaks pürginud Moskva ilmutas nõrkuse märki, lastes allavoolu minna oma liitlasel ja sõjalise võimu käepikendusel Süürias. Kui aga hundikarja juht näitab nõrkust, siis hakkab kari üksteisele mõtlikult otsa vaatama ja vaikselt urisedes omavahel mõõtu võtma, et kes saab uueks Akelaks.

Kokkuvõtteks võib siis tõdeda, et kuigi Süüria ja Venemaa võrdlemine näib erinevate taustsüsteemide tõttu kentsakas, siis on sellel mõtteharjutusel rohkem iva sees kui esmapilgul näib. Jäikade nähtuste haprus on universaalne fenomen, alates malmtorudest kuni „rahva palava armastuseni suure juhi vastu“.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Süüria, Saksamaa, Vene opositsioon, Hiina

Lõppeva aasta kolm peamist sündmust / protsessi: sõda, sõda ja valimised. Sõda Ukrainas määrab ära julgeolekupildi Euroopas pikas perspektiivis, sõda Lähis-Idas määrab ära julgeolekuoluolukorra sealses regioonis lühiperpektiivis, USA presidendivalimised määrasid ära suure raamistiku situatiivselt aga see-eest globaalselt.

- Süüria režiimilangus on tõstnud senisest olulisemaks mitte Süüria enda, vaid tema naabrite rolli

- Saksamaa erakorralised valimised ja tõenäoline uus kantsler Merz

- vene opositsiooni vastuolulised katsed midagigi ära teha

- Hiina-Taiwani suhted Šanghai-Taipei tasemel

Ja lõpuks saatejuhi küsimus, et kas midagi positiivset siis ka oli aastas? Jah, mittesõda Hiina ja Taiwani vahel on väga hea uudis. Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas aasta viimases saates Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Süüriast ja Venemaast Välistunnis

Süürias toimuva osas on laias laastus käibel kolm lugu:

- Läänes domineerib ebalev hirm et asjad lähevad veel halvemaks, kuna pole arusaadav, kes lõppeks võtab võimu üle ja mida selle võimuga tegema hakkab

- Süüria endaga seotud inimesed on enamasi optimistlikud, nähes et nüüd on vägivallarežiim lõppenud ning et on võimalik naasta ja hakata normaalset elu üles ehitama

- al-Assadi seni toetanud selskond, kaas-autokraadid hoiavad asjade kirjeldamisel jahedat joont, üritades enda jaoks sisstöötatud vägivallaskeemi murenemist väiksemana näidata

Regiooniväliste kolmandate osapoolte jaoks on läbirääkimis/reguleerimis-partneritena suurem roll mitte niivõrd ebaselgel Süürial endal, kuivõrd piirkondlikel päris-riikidel, sh Türgi, Iisrael, aga ka Jordaania ja nt ka Katar.

Aga väga pikas plaanis tuleb kõike regioonis võtta arusaamisega, et ei toimu midagi uut päikese all - kuningate kukutamine ja uute situatiivsete liitude sündimine ja taas-lagunemine ning sõttaminek on selles kandis toimunud tuhandeid aastaid ning ilmselt jätkub väikeste variatsioonidega ka edaspidi

Saatejuht Astrid Kannel, kõnelemas Peeter Raudsik ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Võimaluste aknad

Ei ole midagi püsivamat muutustest. Inimloomus on kord selline, et igasuguse stabiilsuse perioodil hakkavad tärkama soovid muutuste järgi, iha midagi teha teisiti. Olgu selleks kas soov tõsta kodus mööbel ringi või korraldada ümber toiteahelad riigis. Kõigi nende muudatuste elluviimiseks on aga vaja nö võimaluste akent. Hetke, millal näib olevat sobiv aeg plaanitu teostada.

Rahvusvaheliste suhete süsteemis on selleks nihked jõudude tasakaalus. Kui senised raskuskeskmed enam ei suuda olukorda kontrollida ja uued suhtevõrgud pole veel välja kujunenud.

Et mitte alustada aegade algusest ja kulutada pool leheruumist suurte pintslitõmmete peale, võtame meie lühinägelikust perspektiivist selle kõige olulisema, praeguse ajahetke. Ning selle lühiloo alguspunktiks ameeriklaste taandumise Afganistanist.

Suurvõimude kehtestamise piirid

Taevas näeb, et enne seda on olnud nii brittide kui sovjettide taandumisi samast maanurgast, mis iga kord on tähistanud vastava suurjõu hääbumise episoodi. Mitte sellepärast, et Afganistan oleks kuidagi mõjuvõimas tegija. Oh ei, isegi selle hajusa ja üsna valitsemiskõlbmatu territooriumi nimetamine riigiks on meie piiratud fantaasia probleem. Me lihtsalt tahame näha ennast ümbritsevat maailma korrastatud ruumina, maakaarti värviliste ja selgepiiriliste laikudena, kus igal laigul on küljes kindel riiginimi.

Nii et Afganistan pole selles mõttekäigus mitte protsesside käivitaja, vaid omamoodi tupik. Koht, kus suured ambitsioonid sumbuvad. Indikaator, mis näitab, et suurvõimude soovil maailma enda näo järgi ümber korraldada ilmnevad mingil hetkel piirid, misjärel saabub ümbermõtestamise aeg. See aeg, mida võib nimetada võimaluste aknaks.

Olen sellest nõrkemiseni jahunud erinevate eetrites ja kirjatükkides, kuid kordan – USA taandumine Afganistanis süütas lootuste tulukese kõikvõimalike kohalike ja regionaalsete, väikeste ja suurte avantüristide peades, kes soovivad asju ümber korraldada. Võtta üle võim, jagada ümber ressursid, kehtestada „õiglane maailmakord“. Olgu kasvõi ainult oma riigis, ambitsioonikamates peades aga kuni globaalse julgeolekukäsitluseni välja.

Enesekehtestamise iha

Meie mätta otsast vaadatuna on mõistagi olulisim taoline susserdaja meie idanaaber, kelle praegune võimurkond soovib näha võimalust taastada „ajalooline õiglus“ (oi see on üks kole ja verine sõnapaar), see tähendab enda au ja hiilgus ning õigus valitseda teisi rahvaid. Õigus niimoodi unistada sellel hääbuval impeeriumisüdamel muidugi on, ainult et õiglusest on asi väga kaugel.

Lootus ennast valjusti häält tehes ja tiibu laiali lükates kehtestada on loodusest vägagi tuttav käitumismuster, sama võtet proovib kasutada ennast kahepealiseks vapikotkaks mõelnud seltskond. Et vägevam näida, on nad ennast sõdurisaabastega tallanud nö suurde poliitikasse, kujundades mõni aeg maailma julgeoleku agendat. Suurimaks illusiooniks on hakatud rääkima „maailma enamuse nimel“, üritades seda vormistada mingigski ühtsustundeks BRICS-nimelise katusorganisatsiooni kaudu, millel pole aga ei saba ega sarvi.

Jällegi meie enda lühitaju mõttes näis mõnda aega, et demokraatiad teevad vähikäiku ning diktaatorid saavad järjest rohkem tuult tiibadesse. Nüüd aga toimus teisesuunaline krõksatus, kus Süürias vist on võim vahetumas.

Räägin toimuvast nii kõhklevalt mitte seetõttu, et kahtleksin diktatuuride langemises – need langevad niikuinii, oma jäikusest tuleneva hapruse tõttu. Lihtsalt neid krõksatusi on olnud varemgi, kasvõi kogu „araabia kevade“ raames kitsamalt ja „värviliste reolutsioonide“ mõõtkavas laiemalt. Jäikade režiimide ja nn jõuliste valitsemismudelite toetajad on mõistagi seda kõike joonistanud mingiks hiigaslikuks vandenõuskeemiks. Tõde on tegelikkuses palju lihtsam – võimud vahetuvad niikuinii ning lihtsalt meie tajude piiratus näeb selles iga kord midagi erakordset.

Meie võimaluste aken

Ka praeguse Süüria rappumise käigus tasuks lihtsalt meenutada, et selles iidvanas, tsivilisatsioonide hälliks nimetatud piirkonnas on võimulolijaid kukutatud rohkem kui me iial neid kokku lugeda viitsime. Ajutisi liite sõlmitud, kuningas kukutatud, hiljem jälle omavahel tülli pööratud, usku ja lippe vahetatud, truudust vannutud ja siis jälle kõike otsast peale alustatud.

Kuid iga kord tekib jälle soov muutusteks. Ning lootus leida võimaluste aken, et see muutus ellu viia. Kuningas on surnud, elagu kuningas. Hurraa! Vist?

Mis siis on selle loo moraal, aastalõpuks sobiv kokkuvõte? Aga see, et pikas ajaloolises perspektiivis on demokraatlike õigusriikide tekkimine olnud üsna hiljutine nähtus ning eelnevate, jõupõhiste mudelite püsimine ja revanšikatsed on täiesti loomulik. Nad teevad seda meie kõrval ja meelsasti ka meie arvel. Kusjuures tihti meie enda mõtete ja käte abil. Meil siin maanurgas on seni olnud piisavalt õnne püsida. Proovime seda võimaluste akent ära kasutada, et see aken ei sulguks.

---

lugu ilmus siin 10.detsember 2024.a

Разбор полётов: Süüria, Rumeenia, Prantsusmaa

- Süüria senise režiimi tugevana näiv kaardimajake lagunes ootamatu kiirusega, pannes ilmselt iga "kõvakäelise juhi" sisemiselt võpatama ja olukorda enda omaga võrdlema

- Rumeenia presidendivalimiste esimese vooru tühistamine: õppetund valimiseelse agitatsiooni reeglite muutmise vajaduse kohta, sotsiaalmeedia roll ja selle kaudu tehtava reklaami rahastamine on aspekt, mis tuleb muude piirangutega kooskõlla viia

- Prantsusmaa peaministri tagasiastumine parlamendis toimuva umbusaldushääletuse tõttu: kas järgmisel on lootust püsima jääda?

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saadejärelkuulatav siit