Venemaa valemajakas

Kui palju võib meie ümber olla neid, kes endamisi arvavad, et Putin ajab ju õiget asja ja lääs kiusab Venemaa ilmaasjata? On neid 10%, 20% või veelgi enam?

Hiljuti üks hea kamraad rääkis imestusega, kuidas ta puutub järjest kokku sellise seisukohaga, et misasja see Ameerika jaurab Venemaa kallal ning miks me ikka peame ise Moskvat ärritama. Ning et selline arvamus tuleb täiesti normaalsete eestimeelsete inimeste suust, kes muidu on igati tegusad ja patriootilised ja puha. Mõned neist kannavad isegi erinevaid mundreid, on priitahtlikud päästjad ja muidu igati asjalikud ning adekvaatsed.

Oletan, et ükski nendest ei tahaks tegelikult Venemaal elada ning sealse režiimi kõiki võlusid nautida, kuid kui neil olnuks võimalik osaleda hiljutises Putini-valimise nimelises farsis, siis oleks ilmselt linnuke pandud praeguse presidendi nime taha. Sest et noh, kes siis veel kui mitte Putin, eks ole?

Emotsionaalsed ankrud
Mis on siis need emotsionaalsed ankrud, millega need meie head kaasmaalased on haagitud Putini-Venemaale kaasatundjate vaguni külge? Rõhutan, jutt tuleb emotsionaalsetest, mitte ratsionaalsetest argumentidest, nagu vene kodakondsus või püsiv sissetulek saatkonna vms kaudu.

Väga lihtsalt öeldes on selleks ankruks protest. Ebameeldivustunne Eesti „eliidi“ suhtes, niivõrd kui meil sellisest nähtusest nagu eliit üldse saab rääkida. Vastuseis väärtustele, mida peavoolumeedia ja arvamusliidrid väljendavad. Rahulolematus elukorraldusega, mille tõttu ollakse satutud keerulisse või suisa kehva olukorda.

Venemaal on õnnestunud päris efektselt luua illusioon endast kui alternatiivist läänelikule peavoolule. Venemaast kui riigist, kus kehtivad mingid müstilised „teised“ väärtused. Ühiskonnast, milles püsivat eluterved konservatiivsed tugisambad, samas kui veiderlikus Läänes lokkab pahelisus ja ei hoolita ligimesest.

Petlik alternatiiv
Kes vähegi Venemaa päris-eluga kursis on, teab et enamik neid väiteid on petlikud, kuid see pole antud kontekstis oluline. Me räägime emotsioonidest, mäletate?

On päris selge, et igasuguse elukorralduse juures juures võib inimesi jagada kolmeks. Ühest küljest on need, kellele see korraldus sobib, kes on suutnud end edukalt sisse seada ja võidavad antud asjade seisust. Skaala teise otsa jäävad igat masti rahulolematud, kes leiavad et „nii ei lähe mitte“. Keskossa aga tavapärane vahepealne seltskond, kes saavad üldjoontes hakkama, ei taha ega oska eriti nuriseda, pole küll olukorrast väga vaimustuses, aga ... no käib kah, kuna mõistlikku alternatiivi ju pole.

Inimlikult võttes on absoluutselt arusaadav, et need nö rahulolematud paigutavad süü endast väljapoole. Üheski hädas pole ju süüdi inimene ise, vaid ikka see va keskkond, „nemad“ kes on elu ja olu tuksi keeranud. Seega, kui tinglik eliit on sama tinglikult nt vasakpoolne, siis vastuseisjad peavad olema sellele vastu, otsima alternatiivi ja toetajaid oma vastuseisule.

Praeguses Euroopas ja laiemalt läänelikus tsivilisatsioonis peavooluks olev liberaalne demokraatia oma sõnavabdusega ja inimõiguste taga-ajamisega toob seega vältimatult kaasa konservatiivse vastuhaku. Venemaa on sellest suurepäraselt aru saanud ja pakubki alternatiivsuse teenust. Või siis vähemalt vastavat illusiooni.

Kriitiline dekonstrueerimine
Seega võib soovitada kõigile neile, kes räägivad Venemaa tagakiusamisest, mõtelda selle üle, mis on asjade algpõhjus. Kas nt lääne sanktsioonid Venemaa suhtes on kius või karistus toimepandud kuritegude eest?

Käime siis üle ka selle teesi: „Venemaad ei maksa ärritada“. Olen seda teinud ilmselt kümneid kordi korranud, kuid ütlen veel. Venemaad ei saa ärritada, kui ta seda ei taha. Venemaa ärritub ise siis kui talle see kasulik on. Puhuti, ajuti ja kohati. Niipalju ja niikauaks kui see on vajalik. Venemaa on ju ikkagi iseseisev riik ja käitub vastavalt oma huvidele, kas te ei leia?

Ning päris lõpuks – ei ma ei arva, et iga Eesti riiki ja valitsust kiruv inimene on salaputinist. Lihtsalt soovitan, et enne kui tuua Putini-Venemaad positiivse alternatiivina ja moraalse/majandusliku majakana, tehke endale selgeks, kuidas seal tegelikult elatakse.

---

lugu ilmus siin, samast tehtud ka kuvatõmmis