Iraan ja rahvusvaheline õigus

„Sõda Iraani vastu on vastuolus rahvusvahelise õigusega“, ütles üks kõrge tegelane. „Aga kas sõda Saksamaa vastu II Maailmasõja ajal oli kooskõlas rahvsuvahelise õigusega“, küsis üks teine tegelane vastu. Jätkem pildi selguse mõttes kõrvale nimed ja vaatleme põhimõtteid.

Ühest küljest on tõsi, et jõu kasutamine ja isegi jõukasutamisega ähvardamine on kõige jämedam rahvusvahelise õiguse baas-põhimõtte rikkumine. Aga siis tuleb öelda „aga“ ja nagu teada, siis kõik see, mis on öeldud ennem seda „aga“, kaotab kehtivuse (andke andeks teadliku sõnakorduse eest).

Rahvusvaheline õigus on üks kurjama keeruline nähtus, mille puhul tuleb eelkõige silmas pidada, et see pole sarnlev ühegi siseriikliku õigusmäärustikuga.

Puudulik universaalsus

Siseriikliku õiguse puhul saab vähemalt tinglikult öelda, et see kehtib universaalselt kõigile selle riigi kodanike ja / või territooriumil toimepandud tegude suhtes. Tinglikult sellepärast, et ka siin kehtib müriaad „agasid“, kõikvõimalikke erandeid. Noh kasvõi nt riigis viibivate diplomaatide suhtes. Ja siis veel arutu hulk nüansse, mille kallal töötavad juristid, leides ja leiutades, miks mingid normid on antud juhul veidi leebemad või rangemad või üleüldse mitte rakendatavad.

Rahvusvahelise õiguse puhul aga saabki rääkida lõpututest eranditest ja väga vähesest määrast uiversaalsusest. Üks peamine põhimõte on see, et rahvusvahelise õiguse poolt seatud piirangud on seotud teatud vabatahtlikkusega ja vastastikkusega. Et kui mingi riik/režiim on ennast ise asetanud RVÕ raamest väljapoole, siis ta ei saa ka loota, et teised peaksid teda RVÕ reeglite kohaselt kohtlema.

Seda „väljapoole raame“ asetamist saab kas lihtsalt deklareerida (nagu nt on teinud Venemaa Föderatsioon oma viimase põhiseadusemuudatusega) või siis tegudega tõestada. Kõige lihtsam tegu selles mõttes ongi mõne teise riigi suhtes vägivallaga ähvardamine ja selle kasutamine.

Režiim ei ole sama mis riik

Kuna Iraani valitsev usuvägilaste režiim (mis ei ole sünonüüm Iraanile kui sellisele) on sisuliselt kogu oma ressursibaasi pühendanud sellele, et ellu viia peamine eesmärk – hävitada Iisrael, pühkida ta merre ja hävitada rahvas, siis on see seltskond ennast asetanud välja poole rahvusvhahelist õigust.

Siin ongi äärmiselt oluline vahet teha riigil ja režiimil. Kui Iraan ise on (kasutades kadunud Hardo Aasmäe väljendit) üks üsna mõtetu, kunstlik jne riiklik moodustis, siis on ta siiski rahvusvaheliselt tunnustatud. Tal on koht ÜRO’s, oma piirid, sümbolid ja kõik muu, mis vastab riigi tunnustele.

Ajatollade režiim aga, kes on kaaperdanud selle riigi nn islamirevolutsiooni käigus, on aga olnud algusest peale väga küsitava väärtusega sellesama rahvusvahelise õiguse mõttes. Ma jätan siseriikliku legitiimsuse kõrvale, sest see viiks meid pikalt ja põhjalikult mujale, mainin vaid et nüüdseks on nad sisuliselt ka selle kaotanud.

Kohustus kaitsta

Need usuvägilased, kes on absoluutse vähemusena (nii islamimaailmas tervikuna kui Iraanis eraldivõetuna) kaaperdanud endale riigi ja allutanud pärslastest enamuse, aseritest ja muudest vähemustest rääkimata, on ennast algusest peale postuleerinud meile arusaadavast seadus- ja väärtusruumist väljapoole.

Seega selle režiimi kõrvaldamine Iraani eesotsast on seega vaadeldav omaette nähtusena, mitte ründena riigi kui sellise vastu. See, et Iraani enda rahvas soovib sellest fanaatilisest kambast vabaneda, näitavad kasvõi protestide maht ja kestvus, millele režiim vastas metsikute tapatalgutega.

Asjaolu, et Iraani rahva kaitseks ei kasutatud sama argumenti nagu tehti omal ajal Serbias, on tegutsejate valik, millest ma aru ei saa. Tuletan meelde, et 1999.a Serbias toimunud tabatalgutesse sekkumiseks kasutati põhimõtet R2P ehk „responcibility to protect“ (kohustus kaitsta).

Enesekaitsemissioon

See, et Iisraeli seisukohalt on tegu enesekaitsemissiooniga – kuna ajatollade režiim soovib Iisraeli hävitada – sellest saan ma palju paremini aru. Miks USA liitus selle operatsiooniga, saan enam-vähem samamoodi aru – USA ei saa endale lubada Iisraeli lüüasaamist.

Muidugi on ja jääb ajatollade režiimi vastu toimuv rünnak õhukesele jääle nii rahvusvahelise õiguse kui eetika ja moraali mõttes. USA siseriikliku raamistiku murdmine üle põlve on paraku selles riigis hetkel võimul oleva administratsiooni jaoks suisa eesmärk omaette. Nii et vaidlused toimuva üle ja ümber on absoluutselt loomulikud ja isegi vajalikud.

Kuid selle lühikese loo mõte oli näidata, et väide „rünnak Iraani vastu on rahvusvahelise õiguse rikkumine“ on leebelt öeldes vaieldav.

---

lugu ilmus siin

Vene ametnik kui oht omaenda riigile

„Kuidas nad ometigi ei saa aru, et nende tegudel on tagajärgi hoopis teises valdkonnas?“ Umbes selliseid vihaseid või imestavaid hüüatusi kohtab alatihti igas bürokraatlikus keskkonnas. See on universaalne bürokraatlik pimedus, kuid nagu ikka, leidub ka sellel oma spetsiifilisi nüansse. Eriti kui me räägime Venemaast.

Mida suurem on riik / administratiivne struktuur, seda tõenäolisem on tõenäosus, et üks käsi ei tea, mida teine teeb. Iga ametkond vastutab ju ainult enda asjade eest ning ei taha kuuldagi teiste omadest. Initsiatiivi ilmutamine ja teise valdkonna tegudesse sekkumine on ametniku geneetilise koodi vastane. Teha tuleb nii vähe kui vajalik ja võimalik.

Kuid praegusel Venemaal lisandub sellesse üldisesse reeglisse veel ka hirmufaktor. See võib käivitada sisse agara ogaruse lüliti, mis muudab hallivõitu ametniku maniakaalseks masinaks, mis lammutab klaasistunud pilguga kõik, et vaid olla ametkondlikult heaks kiidetud. Püsida ametis, mitte sattuda tänavale, võlgadesse ja rindele.

Hetkel on Venemaa ühiskonnas lisaks „kuskil kaugel“ tiksuvale sõjale kaks kuuma teemat, mis on selle ametkondliku ogaruse näideteks. Koduloomade hävitamine ja tegevuspiirangud internetis.

Koduloomade hävitamine

Koduloomade hävitamine kuskil kaugel agraarpiirkondades oleks ülejäänud ühiskonnale umbes sama õlgu kehitama panev kui sõda Ukrainas, kuid see erakordne ja nürimeelne tegevus on tänu sotsiaalmeediale lennanud ventilaatorisse. Kuni 90 tuhande lojuse tapmine ja korjuste kohene põletamine on materjal, mis leiab ohtral klikke ja jagamisi.

Kaadrid, kus kaitseülikondades inimesed ilmuvad küladesse ja hävitavad sealsete inimeste ainsa elatuallika – lehmad, sead, kitsed jne – on lihtsalt midagi nii ebatavalist, et ei saa jätta tähelepanu tõmbamata. Ametlik seletus, et tegu suu- ja sõrataudi vms nakkuse levikuga, mõjuvad selle foonil veelgi ärritavamalt.

Kõik need tõprataudid on ju ammu teada ning ravitavad ja vaktsineeritavad. Loomulikult tekivad erinevad konspiroloogilised seletused, millest lihtsaim on võimudele lähedaste suurtootjate eelistamine lihtinimeste muredele. Nimelt on suurte loomakasvatajate jaoks oluline müük välisturgudele, aga sinna müümine olla võimatu, kui loomad on läbinud kas ravi või vaktsineerimise.

Netipiirangud

Mobiilse interneti leviku piiramine koos Telegrami kui konkreetse platvormi ahistamisega on mõistagi veel suurema resonantsiga. See ei puuduta ainult inimesi „kuskil kaugel“, vaid – oh pühaduseteotust – ka Moskva enda elanikke.

Telegram oli siiani see riigi enda suunava tähelepanu all kõige populaarsemaks osutunud platvorm. Selles ei toimunud ainult lihtsalt korteriühistute ja koolikogukondade omavaheline suhtlus, vaid ka suurem osa rindetegevuse koordineerimisest, vastavast vabatahtlikust rahakorjamisest jne.

Nüüd riigi poolt agressiivselt pealesurutav platvorm MAX (kuigi õigem oleks MAH) on publiku poolt samasuguse umbusuga koormatud nagu tõpratapmine. Tühja sellest, et see kurjama platvorm on lihtsalt neljast jalast vigane, lisaks olla ta jällegi võimulähedaste inimeste ärihuvide teenistuses.

Asjaolu, et ametlikult olla kõik need piirangud mõeldud riigi julgeoleku paremaks tagamiseks, ei kõla kellegi jaoks veenvalt. Mobiilse interneti kaudu leidvat oma teekonna vaenlase droonid? Jura jutt, droonid lendavad ikka, aga moskvalased ei pääse sisse tasuliste tualettide ustest, rääkimata ööpäevaringsest sushi-tellimise võimaluse kadumisest!

Julgeolekuoht

Ja nüüd siis jõuamegi ringiga selle pealkirjas mainitud julegeolekuohu juurde. Ühest küljest on suisa raevu läinud seni üli-lojaalsed sõnaseadjad, kes süüdistavad riigistruktuuridesse sisse pugenud võõrvõimu agentuuri „värviliste revolutsioonide juhiste“ järgimises. Teisest küljest aga pisut mõistlikumad hääled, kes küsivad, et kuidas ei saada aru, et ametnike taoline käitumine lõhub toetust valitsevale režiimile? Te hakkate naerma, aga mainitakse sügisel toimuvaid valimisi!

Aga selles ongi kogu käesoleva loo mõte. Iga ametkond vastutab oma asja eest. Loomakasvatuse ja epidemoloogia eest vastutav ametnik ei mõtle valimiste korraldamise peale – tal on teised ülesanded ja ametijuhendid, mille alusel teda tööl hoitakse. Infolevi järelvalvaja (RoKomNadzor) ei taha midagi kuulda ühiskondlikest meeleoludest – see pole tema rida. Valimiste korraldamisega tegelevad poliit-tehnoloogid põlgavad mõlemat esimest.

Kõrvalseisjana saab vaid jälgida, kas antud juhul nende eri ametkondade ignorantne ogarus aitab kaasa selle kurirežiimi lagunemisele. Ootusi ei maksa liiga kõrgele ajada, kuid teadmine selle hullunud herialsepesa sise-elust tuleb siiski kasuks.

---

lugu ilmus siin

Haldussuutmatus kui lootuse allikas

Olete kunagi mõelnud, et miks lagunevad riigid? Või miks pole kunagi tekkinud ühtegi impeeriumit, mis allutaks endale kogu maailma, ehkki „maailmavalitsemine“ näib ju nii arusaadava soovina iga võimuihara inimese jaoks?

Vastus ongi seesama lihtne liitsõna – haldus-suutmatus. See tähendab, et asjaolude soodsa kokkulangemise korral võid sa ju naabruses oleva küla või kauge meretaguse maatüki ära vallutada, lüüa maasse lipp ja kuulutada selle enda omaks. Aga siis selgub, et iga omandiga tuleb ühtlasi ka tegeleda.

Kui tegu pole inimtühja alaga, kus tuleb vaid pingviine või jääkarusid vaadelda, selgub et trummipõrinast ja lipulehvitamisest ei piisa. Kohalikud elanikud ei pruugi isegi uuele võimule kohe vastu hakata, kuid nad ootavad oma maksude ja muude koormiste eest teatud vastuteenet. Seda nimetatakse sotsiaalseks lepinguks võimu ja elanikkonna vahel – tingimusliku lojaalsuse ostmiseks, kui nii väga robustselt väljenduda.

Tüütu probleemide lahendamine

Riigivalitsemine on 99% kõike muud kui paraadide korraldamine või pidukõnede pidamine. See on eelkõige piisavalt tõhusa haldusaparaadi üles ehitamine, mis suudaks enam-vähem ära katta kõik olulisemad tingimused, mida riigilt oodatakse. Alates oma piiride kontrollist kuni sisejulgeoleku tagamiseni, piisavalt õiglasest kohtumõistmisest kuni täiesti tüütute ja lõpmatute teeaukude lappimiseni.

„Kvaliteetsete avalike teenustega saab osta lojaalsust“ – kohtasin hiljuti seda väljendit ja mida rohkem sellele mõtlen, seda õigemana see tundub. Küüniline ja pikas perspektiivis riiki ülekoormamise kaudu tappev, kuid lühiperspektiivis siiski piisavalt õige mõte.

Kui riik loob oma kodanikele (et mitte kasutada negatiivselt kõlavat „alamatale“) piisavalt kvaliteetse elukeskkonna, siis võib ta loota, et kodanikud on vähemalt üldjoontes lojaalsed.

Mõistagi on see mõiste „elukvaliteet“ ülimalt subjektiivne ja ootuste fooni põhine mõiste, kuid annab siiski laias laastus aimu, millest jutt.

Saksamaa näide

Ilmestan seda Saksamaa näitega – idapoolsete alade elanikel oli lootus ja ootus, et peale riigi ühendamist hakkavad nad kohe elama sama hästi, kui nad oletasid elavat oma Berliini müüri taguseid, läänepoolseid vendi ja õdesi elavat. Kuid siis selgus, et nende peas olevad ootused ja saabunud reaalsus ei lange kokku.

Võib siniseksminekuni vaielda, kas küsimus oli ida-sakslastes 40-aastase nõukogude okupatsiooni ajal toimunud subjektiivsete muutustega või reaalsete asjaoludega, aga ida-sakslased tunnevad ennast siiani ülejäänud Saksamaast kehvemini elavat. See tähendab, et nad tajuvad Saksamaa keskvõimu ja nö peavooluparteisid „võõrastena“ ning on altid alla neelama lubadusi, mida pakuvad „alternatiivsed“ tegijad. Eriti veel olukorras, kui nood tegijad kasutavad primitiivset, aga tõhusat võtet, nimetades enda partei „Alternatiiv Saksamaa jaoks“.

Suutmatus kui õnnistus

Piisab sellest, kui vaadata valimiseelistuste kaarti ning on näha, kuidas Saksamaa keskvõim pole suutnud ära hallata seda rahulolematuse tunnet. Ta pole suutnud luua õhustikku, kus needsamad ida-sakslased tunneks senist võimu „omana“. Jah, liberaalses demokraatlikus süsteemis polegi mõeldav, et kõik tajuksid võimu alati õige ja omana. Väga erinevatel põhjustel, millel ei pruugi objektiivse reaalsusega midagi pistmist olla, soovib osa seltskonnast alati, et „need lurjused seal võimu juures“ tuleks välja vahetada teistega.

Igas ühiskonnas on alati erimeelsusi, soove korraldada asju teisiti. Teha midagi uutmoodi või hoopis naasta „vana ja õige“ juurde. See on loomulik.

Paradoksaalsel moel seesama haldussuutmatus, mis ei lase ühelgi võimul ära katta ja tasalülitada kõiki erivajadusi ja –meelsusi, on ühtlasi ka lootuse allikas. Need režiimid, mis üritavad kõiki ja kõike kasvõi näiliselt rahulolevaks mudida, pole elamisväärilised.

Seega haldussuutmatus lõhub riike ja lammutab impeeriume ning see on ainult hea. Enam-vähem täielik haldussuutlikkus on ainult kalmistul või vanglas. Ja õnneks ei lase see suutmatus impeeriumitel püsida, maailmavalitsemisest rääkimata.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Kuuba, Kasahstan, Serbia

- USA saab praegu kajana tunda seda, kuidas ta on kohelnud oma Euroopa liitlasi

- Kuuba juhtum: "Ma võin Kuuba vallutada, kuna see on nõrk" - kohutavalt halb sõnastus

- Kasahstani põhiseaduse muudatuses on üks suur arusaamatus - miks Tokajev kiirustab, kas ta üritab sellega midagi ära hoida?

- Serbia on kui globaalse Hiina-USA vastasseisu peegeldus Euroopas

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Iraan, USA, Ukraina ja Ungari

- USRAEL (nagu osa seltskonnast nimetab USA ja Iisraeli tandemit) on küll saavutanud Iraani märkimisväärse sõjalise nõrgenemise, kuid mitte režiimivahetust. Sõda kipub üldse olematu üsna vähekontrollitav instrument

- USA praegune administratsioon näib olevat üsna närviline kütusehinna kõikumise tõttu, kuigi see kõikumine on ilmselgelt pigem ajutine ja spekulatiivne, kui püsiv

- Ukraina võib küll globaalses fookuses olla nihkunud teisele plaanile, kuid Euroopa jaoks jääb see teemaks nr.1

- Ungari "inkassaatorite juhtum"

Küsijaks Pavel Ivanov, vastamas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Hiina ootab Lääne langust

On kuulda imestavaid küsimusi, et miks Hiina kuidagi ei reageeri rünnetele, mis tabavad Iraani ja lähtuvad Iraanist. Sõjategevusele, mis ähvardab mitmel eri moel Hiina huvisid.

Vahetus plaanis on ju Hiina peamine ostja nendele energiakandjatele, mis lähtuvad Lähis-Ida piirkonnast ning on praegu takerdunud Hormuzi väina piirkonnas. Hiina veab meritsi sisse absoluutse enamiku oma majanduse toitmiseks vajalikku naftat (u 70%) ja ligi pool sellest tuleb justnimelt praegu kurjalt podisevast piirkonnast.

Pikemas plaanis on näha muster, kus USA praegune administratsioon kogu oma kaootilisuse juures tasalülitab neid riike, mida võis nimetada nii „kurjuse teljeks“ kui ka Hiina liitlasteks.Täpsemalt küll sõltlasteks, sest liitlasteks ei pea Hiina kedagi. Seega oleks ju loomulik näha Pekingit kuidagi ägedamalt reageerimas kui üldiste rahumeelsusele kutsuvate sõnadega ning oma kodanike evakueerimisega vahetust konfliktipiirkonnast.

Hiina ootab ja tegutseb

Aga see pole lihtsalt Hiina viis asjadele reageerida. Selle riigi tegevust võib (mõneti ekslikult) kirjeldada vana idamaise tarkusega: „kui piisavalt kaua jõekaldal istuda, võib näha kuidas hõljub allavoolu sinu vaenlase surnukeha“.

Õige on see tähendussõna selles mõttes, et Hiina ei kiirusta, ei sekku käratsedes ja relvatärinal. Kuid ekslik selles mõttes, et Hiina ei istu ning ei oota passiivselt. Ei, ta ootab aktiivselt, valmistub vastu võtma seda, mida jõe ehk ajaloo vool peaks ühel hetkel talle pakkuma.

Vaiksel nohinal ehitab ta oma kohaloleku võrku, mis on valmis enda embusse võtma igaühte, kes soovib Lääne sülemist lahkuda. Kasvõi terveid trobikonde, kui seesama Lääs peaks murenema.

Nägemus ebaõiglusest

Hiina omanägemuses sündis kunagi ajalooline arusaamatus ja ebaõiglus. Hiina on ennast alati näinud (oma) maailma keskpunktina, kui mitte valitsejana. Kõik selle maailma äärealadel toimetajad, eriti Hiinale mitte-alluvad tegelased olid tühised putukad ja barbarid.

Kuid siis juhtus ootamatu ning see barbarite hõim Läänest ilmus oma arenenud tehnoloogia jõul kohale ning võttis üle sisuliselt üle kogu maailma. Peking tajub seda siiani kui Suurt Alandust (seda võiks kirjutada ka läbiva suurtähega, niivõrd vale ja väär on toimunu hiinlaste silmis).

Seejärel muutis Hiina oma taktikat, ehkki strateegiline eesmärk jäi samaks – taastada oma „õiglus“ ja maailma keskpuntki roll. Kuna alanduse võtmesõnaks oli tehnoloogia ja äärealade ootamatu mõju, siis hakkas ta nende kahe asjaga tegelema.

Karm konkurents

Kopeerides, et mitte öeldes varastades Lääne tehnoloogiat, asus ta eba-ausas konkurentsis pakkuma odavamat teenust ning koondama enda kätte üha suuremat osa tööstusest, tootmisest ja logistikast.

2013.a väljakuulutatud megaprogramm „Üks vöö, üks tee“ raames asus Peking vaiksel nohinal endale vaiksel nohinal allutama olemasolevaid ja veelgi enam tulevasi logistika-radasid, ehitades lõputult välja sildasid ja sadamaid, maanteid ja sadamaid, raudteid ja sadamaid (kokku u 100 + sadamaprojekti, mis on kas nullist rajatud või vanadest ümber ehitatud).

Oh ei, ta ei teinud seda heast tahtest ja arenevate majanduste edendamise huvides, vaid andmaks lühiplaanis tööd ja rakendust oma betooni- ja terasetootmisele ning pikas plaanis nende kaugete maade sidumiseks enda huvide teenendamisega. Eriti demograafilise plahvatuse künnisel oleva Aafrika puhul on see preventiivne tegutsemine tuleviku-dividende andev.

Lagunemine pole paratamatus

Nüüd on sellele terase ja betooni initsiatiivile ... ptüi, ikka Ühe vöö ja ühe tee algatusele lisandunud veel kaasaegsed sideühendused ja AI, omaenda rahvusvaheline panganduskeskkond CIPS (kui alternatiiv lääne SWIFT’ile) ja muud pika-ajalised suuremahulised lepngute süsteemid.

Ei pea olema just eriline ajuhiiglane, et näha, kuidas Pekingi strateegid mõtlevad ja loodavad Lääne-keskse maailmakorra lagunemise peale, rajades langevate ning alternatiive otsivate tükkide püüdmisele oma võrku.

Ma ei väida, et Lääne langus ja kõigi siinsete omaenda turvavõrkude ja liitude lagunemine on vältimatu. Ka ei arva ma, et loo alguses viidatud madin Iraani ümber on viimane õlekõrs langeva Lääne kaamli seljale. Kuid ma näen, et Hiina loodab ja tegutseb. Ja ma ei taha kellelegi seda saatust, et sattuda Hiina ebainimlikku haardesse. Näen ka Hiina-tsentristliku maailmaprojekti nõrkusi ning võimalust, et see kunagi ei teostu. Kuid sellest kõigest peab teadlik olema ja võimalusel vastu töötama.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Afganistan/Pakistan, Prantsusmaa

- "Lähis-Idas puhkes taas sõda" - selles väljendis pole just kuigi suurt uudisväärtust. Kuid midagi on siiski teisiti, õhus hõljub võimalus režiimimuutuseks, mitte ainult isikute väljavahetamiseks

- Afganistani-Pakistani konflikti oleks õige nimetada Taliban-Pakistani konfliktiks. Asi selles et Taliban ei tunnusta Afganistani enda piiri praegust piiri, nende jaoks on seevõõrvõimude poolt joonistatud joon keset kõrbe. Talibani hinnangul elavad puštud mõlemal pool piiri ja seega Pakistani piirivalve on nende jaoks vaid rühm relvastatud terroriste

- Prantsusmaa soovib endast taas teada anda kui Euroopa juhtivast jõust, seekord kasutades selleks tuuma-argumenti

Saatejuhiks Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ühinenud opositsioon kui ohustatud liik

Praeguse Iraani režiimi murdumise lootuses kuuleb alatihti kahjatsevat sõnumit: „paraku pole opositsioon ühtne ja neil pole selget liidrit!“

Tegelikult kuuleb samasugust tõdemust praktiliselt igas poliitilises keskkonnas. Meile lähimad ja tuttavamad näited on Venemaa ja Valgevene, millede puhul küll aeg-ajalt üritatakse kellelegi omistada „opositsiooniliidri“ rolli, kuid ausalt öeldes on see enamasti üsna kunstlik. Veelgi enam, mõnikord ka paganama ohtlik.

Mis siis lahti on ja miks opositsioonilised jõud ühineda ei taha või ei suuda? Olgu režiim missugune iganes, rohkem või vähem demokraatlik, liberaalsem või konservatiivsem – ühinenud jõupingutusega oleks ju lihtsam oma eesmärki saavutada.

Eesmärk on alati üks

Ah et missugust eesmärki – aga sedasama, mis igal pool ja alati, pääseda võimule ning hakata ise ressursse ümber jagama. Kui jätta kõrvale riigi- ja isikunimed, siis on võimuvõitluse eesmärk alati üks, olgu loosungid kui tahes idealistlikud ja ilusad. Ikka on võimul tolvanid ja kurjategijad, aga „vaata kui meie võimule saame“ siis ... siis on uued ümberjagajad täpselt samasuguse märgistusega järgmiste jaoks.

Noh ja kui eesmärk on alati ühesugune, siis miks praktiliselt mitte kunagi ei õnnestu opositsioonilistel jõududel ühienda? Et miks need „teised“ alati omavahel kraaklevad? Ausalt öeldes on see umbes sama mõtestatud küsimus, et miks rähn puud toksib, miks tal on vaja seda teha sisuliselt sünnist surmani.

Sest et tal on neid ressursse vaja endale. Ja siis lähikondsetele. Nendele õigetele, oma pesakonnale. Kütil on vaja tuua toit oma hõimule. Kaluril oma külale. Näiteid võib tuua lademes, aga sisu on ikka üks – see on meie loomuses. Mitte hea ega halb, vaid normaalne.

Briti erandlik näide

Ausalt öeldes ma tean vist ainult ühte näidet, kus on opositsioon üks tükk, ametlik ja ühtne. Ning lojaalne! „Kuninga kõige lojaalsem opositsioon“ – kohe sellise ametliku tiitliga ja puha. Inglise parlamentaarne kultuur on loodusnähtus omaette ja paljud sealsed tavad on meie jaoks imestusväärsed, et mitte öelda veidrad.

Kõrvalepõikena üks taolistest näidetest – briti parlamendis on kaks vastastikku paiknevat pinkidest koosnevat nö tribüüni, millel siis vastavalt paiknevadki positsioon ja opositsoon. Ametlikku valistust ja varivalitsust moodustavad seltskonnad. Neid pingiridasid lahutab täpselt välja mõõdetud vahe – kahe mõõga pikkune. Et kui pooled otsustavad mõõgad paljastada oma argumentidele toetuseks, siis poleks võimalik kohe vastast läbi torgata. Mõlemale poolele jäetakse võimalus end kaitsta – džentelmenide värk!

Tänapäeval küll mõõkasid briti parlamendis ei paljastata, kuid opositsioonis olemine pole selles riigis ka eluohtlik tegevus. Maailmas on aga külluses vastupidiseid näiteid, kus parlamentaarne kultuur on kas üliõhuke või suisa näitemänguna mängitav – noh nt kuri-Korea või puna-Hiina omavad ju kah formaalselt parlamenti, kus hääletatakse ja puha. Isegi parteisid on mõlemas riigis rohkem kui üks, kuid opositsioonis ei taha avalikult keegi olla.

Stabiilsuse või ebastabiilsuse allikas?

Meie idanaabri puhul teame ju nii mõndagi näidet, kus inimesed, kes vähegi on omanud potentsiaali olla opositsiooni kõneisikud (liider on selles keskkonnas suisa toksiline mõiste), lihtsalt füüsiliselt kõrvaldatakse. Sellest ka loo pealkiri – ühinenud opositsioon kui ohustatud liik.

Repressiivsetes riikides riskivad opositsionäärid oma eludega. See lause on öeldud neile keenjustele, kes nüüd siia juurde tahavad kommenteerida „aga mis meil teistmoodi on?“

Taolistes riikides hoolitseb lisaks inimloomusele ka riik ise oma jõustruktuuride abil, et opositsioon oleks omavahel tülis, naeruvääristatav ja mitte mingil juhul ühinenud.

Liberaalses ja demokraatlikus poliitilises keskkonnas on poliitilise tagasiside mehhanism valimiste kaudu riigi stabiilsuse allikas, mittevabas keskkonnas aga ebastabiilsusena märgistatav. Asja olemus ongi taandatav ühele küsimusele – kas opositsioonis olemine on uhkuse ja auga väljakuulutatav või eluohtlik ja põgenemisele ajendav. Kuni on auasi, siis on riigiga kõik korras.
---

lugu ilmus siin

Appi, maailm muutub! Jälle!

Paanikaosakonda teate? Noh seda jänese ja siili tandemit, kes ühest koomiksiruudust teise tormavad, kisades midagi stiilis, et “päästke end kes saab“, kuna maailmalõpp on lähedal!

Me kardame teadmatust ning see on omamoodi loogiline. Igasugune parasjagu käimasolev jama tundub meile maailma lõpuna. Millegi sellisena, peale mida pole miski enam endine. Ja et „mittttte kunagi pole varem mitttttte midagi sellist olnud!“

Asi selles et parasjagu käimasolev jama on meie jaoks teadmata lõpuga. Ning see on hirmutavam kui ükskõik missugune lõpp.

Ajaloo kirjud õppetunnid

Kui me võtame kasvõi mingid tühised 100 viimast aasta meie ühisest ajaloost, siis on taoliseid paanikahoogusid olnud pidevalt. Ainult et nüüd tagantjärele me teame, mis oli iga selle konreetse jama lõpus. Või noh olgu, vahefinišis. Sest et iga vana jama on sisendiks uuele, hilisemale. Ning see omakorda järgmisele.

100 aastat tagasi oli üsna äsja lõppenud verine tapatalg, mida tagantjärele hakati nimetama Esimeseks Maailmasõjaks. Ilge soolikalaskmine ja keemiarelvaga mürgitamine ja muu koledus. Ainult et selle tulemusi me teame, miska kehitame õlgu ja ütleme, et “noh oli kole küll, aga saadi ju hakkama!“

Lagunesid impeeriumid, mille käigus saavutas omariikluse trobikond uusi riike. Muuhulgas ka see siin, see meie endi oma. Oli maailmakorra muutus? Oli! Suurte ja igaveste impeeriumite asemel tekkis uus lapitekk.

Korduvad mustrid

Sündisid liidud, mis pidid igasuguste taoliste sündmusteahelate kordumise välistatuks muutuma. Sündisid ja lagunesid. Muudatus? Mõistagi!

Kas peaksin nagu heas anekdoodis tegema läbi kolmekordse korduse, et lugu hakkaks oma (tragi-)koomilisi vorme omandama? Ilmselt mitte.

Me oleme kõike seda juba näinud. Muutused on lahutamatu osa meie elust. Vahepeal oli globaliseerumise trend, siis hakati rääkima glokaliseerumisest, nüüd uuest isolatsionalismist.

Tsüklid kiirenevad

Lihtsalt kõigi nende tsüklite vaheldumise tempod kiirenevad. Kui veel u kümmekond põlvkonda tagasi meie esivanemate elus toimus heal juhul üks muudatus – noh nt võeti kasutusele uut tüüpi ader – siis nüüd toimub neid mahus, kiirustes ja nähtavuselt, mis oma infoküllasuselt ületavad paljud varasemad sajandid.

Meie esivanemad võisid elada oma elu õndsas veendumuses kõige püsivuse osas. Heal juhul lugedes paarinädalase hilinemisega teateid selle kohta, kuidas mingi kauge kuningakoda oli teise vastu sõja välja kuulutanud või muud säänset.

Nüüd on aga meie muudatuste / ärevuste mõõdik pidevas punases. Mäletate, kuidas veel hiljuti räägiti, kuidas kõik olla hukas, kuna me elame „tõejärgses ajastus“. Justkui ennem olla olnud mingit tõsikindla tõeteadmise allikas, millest ammutades saime kõik olla zen-seisundis.

Stabiilsus on illusioon

Nüüd räägitakse, kuidas me elame „maailmakorra rebenemise ajastus“. Justkui ennem seda olla olnud mingi stabiilsuse hegemoonia ajastu, kus kõik oli kivisse raiutud ja kümne käsuna Põlevast Põõsast meile ette antud. Igavesest ajast igavseks.

Muutumine on meie evolutsiooni tõukemootor. Ilma väliskeskkonna muudatusega kohanemiseta oleks me juba liigina surnud. Võibolla on praegune, muudatus number oh-ei-oska-öelda-mitmes meie edasipüsimise mõttes ainult hea?

Paanikaosakonna taolise hüüdlauselise ringikappamise sattumine koomuksiruutudesse olgu meile väikeseks irooniliseks meeldetuletuseks. Jah tõepoolest me elame muutuvas maailmas. Aga kas see polegi mitte elu enda definitsioon?

---

lugu ilmus siin

Ringvaates Vene-Iraani suhte teemal

See erisuhe Iraaniga osutus eriliselt tühjaks, sest vähemalt antud hetkel ja olukorras puudus Venemaal sisuliselt võimekus oma liitlast kaitsta.

Sõjalises mõttes sekkumise võimekust Venemaal pole rohkem kui ehk mõningal määral sõjatehnika müümisega Iraanile (nii nagu Iraan müüs varem Venemaale), retooriliselt ei saa Putin endale sisuliselt ka midagi lubada (kuna soovib säilitada "erisuhet" Trumpiga).

Küsijaks Marko Reikop, saade järelvaadatav siit

Iraanist ja Venemaast Kukus

Ma olen tegelikult isegi veidi üllatunud, kui tagasihoidlik on Venemaa juhtkond olnud Iraanis toimuvat kommenteerides. Tõsi, Vladimir Putin nimetas Iraani kõrgeima juhi ajatolla Ali Khameni tapmist inimliku moraali ja rahvusvahelise õiguse küüniliseks rikkumiseks. Välisministeerium nimetas Iraani ründamist ohtlikuks avantüüriks. Millest selline Moskva vaoshoitus?

Nad ei taha liikuda USA läbirääkimispartnerist USA vaenlaste rubriiki. Tasub tähele panna, et Putin mõistis küll tapmise hukka, kuid ei omistanud kellelegi otsest süüd.

Pealegi, mille sisulisega saaks VF vastata? Saata piirkonda oma ainus lennukikandjaadmiral Kuznetsov? Tõsi küll, ta peaks seda tegema puksiiride otsas, sest Murmanskis remondis olev alus on peale ohtraid tulekahjusid ja rikkeid sisuliselt liikumisvõimetu

Iraan ja Venemaa on ametlikud liitlased, juba pool aastat kehtib nende riikide vahel ka strateegilise partnerluse leping. Selle lepingu võivad nüüd nii Moskva kui ka Teherani tänane võim prügikasti visata?

Lepingu tekst ja selle nn „vaim“. Tähe ehk kirjapandud mõttes on kõik korras, Venemaa ei ole asunud agressori poolele

Eelmise aasta augustis kohtusid Alaskal presidendid Donald Trump ja Vladimir Putin. Jätsid avalikkusele üksteist mõistva mulje. Täna ei oleks Trumpil ja Putinil ilmselt isegi telefonitsi millestki rääkida?

Pigem vastupidi, praegu võiks Putin hetke ära kasutada ning kui tal õnnestuks see kontakt saavutada, siis mängida see välja oma auditooriumile: „näete, me oleme ühesugused, meil mõlemal on õigus rünnata väiksema suveräänsus-astmega riike“. See eeldaks oskuslikku mängu, kuid oleks täiesti tehtav

Mitmed kommentaarid viitavad sellele, millist kasu võib Venemaa konfliktist Lähis-Idas lõigata. Kas Venemaa saab selle möllu kuidagi enda kasuks pöörata?

Peamine kasu on selles, et a) sõda normaliseerub, järelikult VF ei tee midagi erakordselt halba ja b) maailma tähelepanu on mujal

Naftahind ja gaasihind on maailmaturul sõja tõttu kasvanud. Venemaale võiks see olla justkui võimalus oma energeetikaga teenida, kui vaid Euroopa kehtestatud sanktsioonid ei takistaks?

Naftahind teeb muidugi praegu jõnksu, kuid see on lühiajaline spekulatiivne jõnks. Pikas perspektiivis ei muutu ära olukord, kus nafta pakkumist on rohkem kui tarbimist

Ukraina ja kõik Ukraina liitlased peavad ilmselt veidi muret tundma. Tähelepanu sellelt agressioonilt on hajunud ja võib innustada Moskvat veelgi verisemalt rünnakuid jätkama?

Põhimõtteliselt küll, aga omaette küsimus, kas Moskval on millega seda „veelgi enam“ teostada. Kui Venemaal oleks varjatud ressursse, siis oleks ta need juba käiku lasknud

Venemaa ja Ukraina rindeseisus sellel talvel suuri muudatusi ei olnud, mingeid edasiminekuid ei ole ka vaherahu kõnelustega. Iraaniga peab lahendus tulema kiiremini ning ilmselt võib Ameerika Ühendriikide ja Iisraeli juhtide ennustust, et aprilliks on sõda praegusel kujul läbi, pidada tõenäoliseks?

Täpselt ei tea seda mitte keegi. Sõda on oma olemuselt kontrollimatu protsess, mis võib väga kergelt kontrolli alt väljuda. Venemaa lootis ju ka kiirele sõjakäigule Ukraina vastu. Lisaks on siin mängus ka Trumpi faktor, st ennustamatuse tase kasvab veelgi kõrgemaks

---

küsijaks Ainar Ruusaar, saade järelkuulatav siit

Võõrvõimu kasutegur

Võõrale on lihtsam vastu hakata kui omale. Kui võim on võõras, saab tema vastu olla. Aga kui on oma?

Iraani protestide käigus joonistub välja detail, mida kaugelt eemalt ja ilma keelt ning tausta tundmata on üsna võimatu tabada. Nimelt vähemalt osa praeguse Iraani asukatest tajub selles valitsevat režiimi niivõrd võõrana, et muude loosungite hulgas kõlavad järgmised: "Me võtame Iraani tagasi!", "Me oleme suur rahvus!", "Me oleme aarialased ja me ei kummarda araablasi!" (siin viidatakse islamile kui Iraani araabia okupantide religioonile)“

Need ja teised tähelepanekud on tehtud kunagi Iraanis tõlgina töötanud ja praegusi rahutusi tähelepanelikult jälgiv Mihail Krutihin, kellele suur tänu nonde põgusate, jooksvalt muutuvate loosungite tõlkimise eest (soovitan jälgida tema FB lõime või Telegram-kanalit).

Universaalne ja spetsiifiline

Nagu alati, on ka siin võimalik jälgida nii universaalseid kui ka aja/koha-spetsiifilisi elemente

Universaalne on see, et kelle iganes võimu vastu ei hakata, ei räägi protestijad tavaliselt mingist helgest tulevikust, vaid pigem kuulsusrikkast minevikust. Kuldajast, mille juurde on vaja tagasi pöörduda ja siis on kõik automaatselt jälle hästi. Naiivne, kuid arusaadav retoorika, mida on kerge ümbritsevatele seletada ja noid endaga kaasa protestidele kutsuda.

Koha-spetsiifiline on siis see, et kuldajana räägitakse šahh Pehlevi võimuperioodist, mis tõepoolest erines kardinaalselt nii varasemast kui hilisemast. Toonane võim pöördus näoga Läände, üritades juurutada euroopalikke kombeid ja elustandardeid.

Mõistagi oli taoline pööre omakorda päästikuks sellele islamistlikule riigipöördele, mille käigus ja järel usuvägilased hakkasid peale suruma kombeid, mis paljudele võõrad näisid ning on nüüd omakorda mässuni ja vastuhakuni viinud.

Pendliefekt

Universaalne pendliefekt, mida on nähtud lõputu arv kordi varem ja jääb kehtima ka hiljem. Mingi uue ja varasemast erineva juurutamine viib varem või hiljem soovini sellest uuest vabaneda ja naasta eelmise juurde.

Selle tõdemuse pealt saabki vaadata Iraani sündmustest kaugemale. Võimulolev režiim kogub alati endale vaenlasi, neid kes tahaks ise võimul olla ja teha asju kas näiliselt või sisuliselt teisiti. Vastuhakkajaid, kes räägivad vajadusest praegused võimult kukutada või vähemalt niipalju kõrvale puksida, et teistel oleks ka hingamisruumi.

Seda vastuhakku on kergem teostada, kui võimu tajutakse võõrana. Eriti lihtne, kui sellel võõraks-olemisel on ka enam-vähem objektiivseid, arusaadavaid mõõdikuid. Olgu selleks siis suisa väljast tulnud okupandid, võõra usu või ideoloogia pealesurumine jne.

Korduvad mustrid

Afgaanidel oli lihtne olla kõikvõimalike okupantide vastu, olgu selleks britid, venelased või jänkid. Katalaanidel on enam-vähem lihtne Hispaania ülemvõimule vastu olla. Iirlastel ja šotlastel olla Londoni kuningavõimu vastu. Maailm kubiseb nendest näidetest.

Nõukogude ajal oli näiteks eestlastel lihtne olla nõukogude võimu vastu, sest et „vene värk“. Isegi mõtlemisvõimelisematel venelastel oli võimalik vastandada end võimuga, sest et kommunistlikuks nimetatud puna-ideoloogia oli võõras ja kuskil selle taga oli mälestus õigest ja õilsast „õigeusust“ ja muust säärsest.

Ja nüüd loo lõpuks jõuan ma mõneti kurva ohkega praeguste venemaalaste juurde. Absoluutne enamik nendest ei oska ega suuda näha praegust võimu võõrana. Nad ei oska näha oma impeeriumit kurjana, verise mõrtsukana, rahvaste vanglana.

Praeguse Venemaa mõru näide

KGB poolt kaaperdatud riigivõimu ei tajuta võõrana, sest too kuramus oskab nii hästi pugeda oma alamatele naha vahele, lüües variserlikult ette õigeusklikku ristimärki, ehtides end tsaariaegsete sümbolitega ning rääkides „Venemaa rahvaste ühtsusest“

Muuseas just praegune aasta on kuulutatud selle ühtsuse aastaks. Kurja irvena mõjub muuhulgas see, et Moskvas toimunud vastavatele tseremooniatele aetakse kõigi muude hulgas kohale ka setode rahvarõivastes Petseri kandi asukaid, kes peavad seal olema üheks näiteks riigirahva ühtsusest.

Enamasti eksiilis tegutseb küll seltskond entusiaste, kes räägivad sellest, et Venemaa peab lagunema (nt vabast Ingerimaast). Leidub ka neid väheseid, kes saavad aru oma imperiaalse kodumaa olemuslikust kurjusest.

Kuid paraku seni tuleb vaatamata massilistele repressioonidele ja suisa tapatalgutele vaatamata pidada oma eesmärkidele lähemal olevateks neid Iraani mässulisi, kes soovivad olemuslikult ja mitmekordselt võõra võimu kukkumist. Nende huvides töötab võõrvõimu kasutegur.

---

lugu ilmus siin (enne Iraani-vastase ründe algust)

Valguskaabli hinda küsi surnutelt

Hiina tõstis valguskaabli hinda vene ostjate jaoks 2,5 kuni 4 kordseks selle aasta alguses – sellised pealkirjad jooksid mühinal läbi Venemaa majandus-lehtede ja muude väiksemate väljaannete. Suuremad ja ametlikumad mainivad vaid, et hiina kaabel on siiani parim hinna ja kvaliteedi suhte mõttes. Kolmandad allikad aga toovad välja, et Hiina ongi ainuke, kes praegu Venemaale üldse seda kaablit ja/või tooret müüb.

Kui nüüd vaadata Hiina enda vastavat pilti, siis hind on ka siin viimase viie aasta jooksul 70-80% kasvanud, eriti järsult selle aasta alguses, kuid kuskil ei ületa see 100% piiri. Miks siis tõsteti hinda oma vasalli Venemaa jaoks kordades rohkem?

Aga asi ongi selles, et saadakse aru, et a) ega Moskval pole mujalt osta ning b) nõudlust on igal pool, ka Hiina enda sees järjest rohkem.

Moskva Hiina lõa otsas

Varem toodi nii tooret kui kaablit ennast Venemaale sisse ka Läänest, kuid peale agressioonisõja algust läksid lääne väravad selles osas lukku. Muidugi ei saa välistada, et midagi tuuakse kaugeid ja kaudseid teid sisse ka edasi – majandus üldiselt leiab alati oma tee – aga laias laastus on ka selles aspektis Venemaa Hiina lõa otsas.

Teisalt võiks ju oletada, et müüja-ostja vahekord on alati võrdmärgiline, et Hiinal on ju lõppeks vaja oma kaupa müüa, olgu see siis kasvõi kaabel ise või selle toormeks olev graanul. Aga tegelikkuses on Venemaa ka oma praeguses sõjahulluses (kus kaablit kulub metsikutes kogustes droonide jaoks) Hiina jaoks vähetähtis klient, ületamata 10% piiri.

Maailmas on aga nõudlus selle kraami järgi meeletu. Praeguse AI-mulli ajel rajatavates serveriparkides läheb kaablit vaja ainuüksi serverite enda siseühendustes kümnete miljonite kilomeetite kaupa, ning seda ainuüksi ühes suuremas pargis.

Venemaa enda võimekus on pausil

Venemaal on küll formaalselt olemas ka endal üks kaablitootja (АО "Оптиковолоконные системы"), kuid esiteks see toimis ainult välis (loe hiina) toorme peal ning on praeguseks Ukraina tegevuse tõttu tõhusalt pausile pandud.

Praeguse sõjapidamise juures on valguskaabli otsas liikuvad droonid sisuliselt asendamatud, eriti kõige selle haldamiseks, mis toimub otseses tapatsoonis, nn hallis alas, mis on välja kujunenud vanamoelise rindejoone asemel.

Varem sai muidugi kasutada ka satelliitside peal toimivaid tapamasinaid, kuid peale seda kui Starlink oma seadmed sisuliselt Venemaa jaoks kasutuks muutis, tõusis kaabli otsas lendavate seadmete roll hüppeliselt, kuna igasugusel muul moel juhitavad või eelprogrammeeritud riistad on elektroonilise mõjutustegevuse kaudu häiritavad.

Otsene ja kaudne surmalõiv

Kui palju seda õhukest kaabliniiti on laiali laotatud Ukraina põldudele ja metsadele, on ilmselt võimatu välja arvutada. Möödunud aasta augustis tarniti Hiina tolli andmetel Venemaale ainuüksi ühes kuus 527 tuh kilomeetrit. Kui palju seda tuleb mujalt ja varjatult, pole mõtet isegi oletada.

Peale otseste inimohvrite, mis droonide tegevusel tekitatakse, on sellel surmakellal veel ka teine, nö nähtamatu seier. Kui palju võib nendes praktiliselt nähtamatutes võrkudes hukkuda otse linde või kaude (nt massivselt koos rohuga sissesöömise läbi) ka loomi? Pole tähele pannud, kas kõikvõimalikud rohe-aktivistid ja vastavad organisatsioonid on sel teemal sõna võtnud?

Ahjaa, et kuna jutt on hinnast, siis olgu see ka ära toodud. Hiina enda siseturul on hind paindumiskindla kaabli osas kasvanud u 50 jüaanini kilomeetri eest (u 6,2 EUR). Kuid kui see korrutada isegi misiganes hulga kilomeetritega, siis on see kõik tühine võrreldes põhjustatud surmade hinnaga, mida peab maksma Ukraina oma hullunud agressorist naabri Venemaa sissetungi tõrjumise eest.
---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Münchei konverents, Rubio Ungaris ja Slovakkias, Iraan jne

- Müncheni konverentsil kallas USA esindaja eelmisel aastal külma vett Euroopale krae vahele. Seekord oli vesi soe, aga ikkagi seesama vesi sellesama sõnumiga: Euroopa peab ise tegelema oma probleemidega, sh julgeoleku ja massi-migratsiooniga

- Marco Rubio järgnev visiit Ungarisse ja Slovakkiasse näitab selgelt, et USA praegune administratsioon toetab neid EL riike, kes nõrgestavad EL'i. Trump ja Putin on selles osas ühel lainel, et nad ei soovi näha Euroopa Liitu kui subjektset struktuuri

- Trumpi läbirääkimistaktika Iraaniga koosneb vastastikustest ähvardustest, kuid pole seni tulemust andnud

- Naval'nõi mürgitamise osas juurdluse nõudmine on küll moraalselt õige, aga üsna sisutühi tegevus

- Olümpiamängud ei saa olla väljaspool poliitikat, nad on poliitika lahutamatu osa

Saatejuht Pavel Ivanov, stuudios Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Moskva on kaotamas kannatust

Venemaa ja USA vahel on käimas kummaline tiri-ja-tõmba mäng. Eelkõige põhineb see kahe mehe – Vladimir Putini ja Donald Trumpi ilmselgel omavahelisel huvil üksteise vastu. Kuid teisalt on riikide strateegilised huvid omavahel nii diametraalselt erinevad, et sellest isiklikust huvist üksi ei piisa.

Moskva tahab rääkida USA’ga võrdsetel tingimustel sisuliselt maailma jagamise üle. Rääkida sellest, et Venemaa on üks maailma kolmest poolusest, üliriigist, kellele peaks „õiguspäraselt“ kuuluma tema huvisfäär, millesse teised ei sekku. Huvisfääri piiride üle võib muidugi vaielda ja isegi sõdida – see on impeeriumite jaoks loomulik suhtlusvorm, aga laias laastus peaks teised pidama mõjuala loomuõiguslikuks omandiks.

USA aga ei taha kuidagi vedu võtta ja hakata asjadest samamoodi aru saama, rääkimata kasvõi teesklusest et saadakse aru. Venemaad nähakse Washingtoni praeguse meeskonna poolt instrumentaalses, regionaalses võtmes. Nähakse kui tõepoolest tõsise vastasmängija – Hiina – malenuppu. Kui regionaalset võimendit Hiina huvidele, mida tuleks kui mitte päris tasa lülitada, siis vähemalt kõvasti kärpida.

Erinev strateegiline taju

Nende olemuslike erinevuste tulemuseks ongi see kummaline tants ja taga-ajamine, mida maailmale esitletakse kui „läbirääkimis Ukraina sõja lõpetamiseks“.

USA jaoks on see regionaalne konflikt, mille lõpetamise on Donald Trump võtnud enda auasjaks, kuid millele ta ei taha rohkem pühenduda kui hädavajalik. Näidata et ollaks küll tulemusest huvitatud, kuid et Washington ei ole seeläbi konksu otsa võetav enese vägevust taotleva Moskva poolt.

Moskva jaoks on Ukrainas toimuv aga eksistentsiaalne heitlus nii omaenda imepriaalse olemuse säilitamiseks kui ka USA lõa otsas hoidmiseks. Putin teab, et kui ta peaks sõja Ukrainas lõpetama moel, mis on kuidagigi tõlgendatav kaotusena, siis muutub ta tühiseks ning piseneb Washingtoni radariekraanil täpiks.

Piltlikult öeldes tahavad mõlemad mehed ühte – kontrollida agendat ja seeläbi olla suured.

Erinev taktikaline käitumine

Putini jaoks on selleks kontrollimehhanismiks Ukraina vägistamine, mida õõvastavam ja uudiseid-tootvam, seda parem. Seda usinamalt soovivad temast ja temaga rääkida ülejäänud olulised tegelased. Määrata erisaadikuid, paluda ennast läbirääkimiste laua taha jne.

Trump oma egomaniakaalsuses soovib aga päevakava ja uudisvooge kontrollida ise. Ta näeb küll, kuidas Moskva pungestab, pakkudes teemaks nr.1 läbirääkimisi endaga. Pakkudes mh rahamaiale ärimehele hiiglaslikke tehinguid, mille sisuks on miljardite eest Venemaa külmutatud varade ühine kasutusele võtmine ja muu maitsev business.

Trump näeb seda ja kehitab demonstratiivselt õlgu. Ta lihtsalt ei saa näidata, et teda hoitakse lõa otsas, üritab Moskva poolt pakutavat teemat kui mitte päris laua pealt lükata, siis vähemalt näidata seda tühisemana.

Aga miks ma loo pealkirjas väitsin, et Moskva hakkab kaotama kannatust? Selle üheks tõendiks on paari päeva tagune publikatsioon Venemaa peamises riiklikus väljaandes, kus üks humanitaarseimalt mõjuv välispoliitiline kõneisik Fjodor Lukjanov talle omasel pehmel moel väljendas: „Tõenäoliselt on vaja sündmusi, mis paneksid tajuma seda protsessi kui midagi, mis ületab piirkondlikku ulatust.“ Vormilisele pehmusele vaatamata on tegu ähvardusega, millele vihjavad otsesõnu teised tegelased – ähvardavad tuuma- ja maailmasõjaga.

---

lugu ilmus siin

Eriesindaja määramine Moskvasse toodaks kasu asemel kahju

Eriesindaja määramine peaks põhimõtteliselt olema vajalik mingi senise, tavapärase diplomaatilise võrgustikuga mitte-kaetud teemade või regioonide jaoks. Nt EL eriesindaja inimõiguste teemal on arusaadav institutsioon, kuna pole olemas tavapärast saatkonda vms väljundit.

EL’il on olemas esindus Moskvas, täiendava eriesindaja määramine sinna tekitaks aga nii mitmel kihil tarbetut konkurensti ja hõõrdumisi, et oleks kontraproduktiivne. See annaks pigem võimalusi manipuleerida meiega, mitte niivõrd mõjutada Moskvat.

Esiteks tekitaks see konkurentsi EL liikmesriikide vahel. Selleks eriesindajaks peaks ju määrama kellegi konkreetse kodaniku, kellel paratamatult saaks olema kuuerevääril oma koduriigi lipuke. Oletame et selleks saab nt Portugal, siis pöörduksid pilgud ja küsimused paratamatult sinna, et miks ja mida ikkagi hakatakse tegema?

Teiseks konkurents institutsioonide vahel – et keda määratakse selleks eriesindajaks, kes tõstetakse seeläbi teistest erilisemaks ja võimekamaks? Kas see saab olema EL Komisjoni presidendi meeskonnast või välisasjade ja julgeolekupoliitika esindusest või hoopis mingist kolmandast struktuurist?

Kolmandaks konkurents eriesindaja ja senise EL esinduse vahel – et miks seeläbi tunnustatakse senine esindus saamatuks ja uus ning eriline võimekamaks.

Neljandaks konkurents EL ja USA eriesindajate vahel. Kreml hakkab ilmselt eelistama rääkida USA omaga, jättes EL esindaja koridori ootele.

Kokkuvõttes, me tekitaks ise täiendavaid võimalusi endaga manipuleerida, külvata kahtlusi ja hõõrdumisi. See kõik oleks kindlasti Kremlile meeldiv, lisaks Moskvale „eristaatuse“ andmisele agressioonisõja pidamise eest. Aga kas see aitaks kuidagi vähendada Vladimir Putini soovi jätkata sõjaga või toimiks pigem omamoodi preemiana?

---

lugu ilmus siin

Peaks Iraan lagunema

Iraani sasipuntra hargnemise üks võimalik stsenaarium on selle riigi lagunemine. See ei tähenda ilmtingimata Iraani kui sellise kadumist, mida tihti peetakse lagunemise sünonüümiks (ja tihti ka ideaaliks, nagu nt Venemaa puhul). Selle asemel võib lihtsalt toimuda kildumine, mõnede alade eemaldumine keskvõimu kontrolli alt.

Igat keerulist probleemi saab käsitleda lihtsalt. Mõneti seda lausa tuleb teha, et mitte minna hulluks detailide lõputus mosaiigis, mis kõik on ülimalt olulised, kuid me lihtsalt ei saa rääkida kõigest ja korraga.

Iraani puhul näiline ülilihtne seletus kõlab umbes nii – kunagises monarhias võimu haaranud usuvägilased on ennast rahva enamuse silmis niivõrd mannetuks mänginud, et vähemalt osa elanikest on valmis ükskõik missuguseks muudatuseks. Sisuliselt kõik ressursid on olnud seni suunatud sisemiste ja väliste vaenlastega võitlemisele, miska ressursirikas maa pakub oma elanikele mitte jõukust, vaid mürtsuvat inflatsiooni ja pidevat sõjaseisukorda.

„Vana hea“ aja taastamise soov

Loomulikult on sellises olukorras populaarsed ideed, mille kohaselt tuleks 47 aastat valitsenud ja diktaatoriteks osutunud usuvägilased minema peksta ja tuua tagasi „vana hea“ monarhia. Seda enam et viimatise, kukutatud šahi asemel on võimalik tuua valmiskujul tagasi tolle vanim poeg Reza Pahlavi ning näiliselt jätkata sealt, kuskohas eelmine lugu pooleli jäi.

Mõte on oma lihtsuses ahvatlev, seda enam et eelmine periood oli ju üsna ilus ja heaoluline, läänelik ja sekulaarne. Ideaalne vastandumine, kas pole. Kui praegu on aeg kole, pime ja vägivaldne, siis tahaks ikka tagasi „kuldaega“ ja kõike seda muud, millega inimmõistus tihti minevikku pärgab.

Aga nagu ikka, on näiliselt lihtsa loo juures ka konkse. Üks konks selles on see, et vähemalt osadele riigi asukatele tähendaks see ühe ebaõigluse asendumist teisega ja võimalik et veelgi valusamaga. Nimelt usupõhise represseerimise asendumine pärslaste enamuse rõhumisega vähemuste üle.

Aserbaidžaanlaste detail suures loos

Enam kui 90 miljoni elanikuga riigis on neid vähemusi süle ja seljaga, kuid kõige suurem on aserbaidžaani kogukond. Ükskõik missuguse arvu pakkumine on eksitav ja vaidlustatav, sest praeguse riigikorra andmeid sel teemal kas pole või ei saa neid uskuda. Väga laias laastus kõiguvad pakutavad numbrid 15 ja 30 miljoni vahele, seega 15 kuni 25% elanikkonnast.

Peamine on aga see, et nad elavad koos üsna kompaktselt riigi põhjapoolsemas otsas, vastakuti Aserbaidžaani riigiga. Ning mis pole vähetähtis – nii ehk naa jääb Iraani poolele enamik sellest rahvast, sest Aserbaidžaanis endas on neid u 10 mln.

Veel hiljuti poleks sellel naabrusel suuremat tähtsust, kuid nüüd on Aserbaidžaan osutunud võitjaks oma alade vähemalt osalises taasühendamises (võit Karabahhia sõjas Armeenia üle). Seega osutunud sõjaliseks oluliseks tegijaks, lisaks ka Türgi väga lähedaseks liitlaseks jne. See kõik annab asjadele sootuks uue värvuse.

Ühendustee Nahitševaniga

Juhul kui nüüd kujutada ette olukorda, et Iraani keskvõimu nõrgenemise tingimustes peaks tekkima mingi võimalus luua aseritele kasvõi protoriiklik moodustis murenevas Iraanis, siis lahendaks see mh ka ühe Bakuu ees seisva olulise küsimuse – ühendustee Aserbaidžaani nö emamaa ja Nahitševani eksklaavi vahel. Siiani joonistati seda teekonda ühe võimalusena piki Armeenia-Iraani piirijõe Araks ääres kulgeva maantee kaudu, kuid arvestati Iraani võimaliku vastutegevusega.

Nüüd, kus väidetavalt Iraanile olla lähenemas USA merelaevastik ning ameeriklaste lennukeid on ümberkaudsetesse baasidesse kuhjatud senisest rohkem, võib avaneda võimaluste aken. Bakuu võib leida, et „on lihtsalt sunnitud minema appi oma rahvuskaaslastele“. Miks ma selle jutumärkidesse panin, on ilmselt arusaadav.

Kõik see ei tähenda – kordan – et Iraan kui riik lakkab eksisteerimast ja/või senine islamistlik režiim ilmtingimata kaob. Aga see võimaldab tekkida olukorra, kus osa Iraani territooriumist lakkab olema riigi poolt kontrollitava osana, hakates toimima kas laialdase autonoomiana või siis täiesti eraldi. Tihedas liidus praeguse Aserbaidžaaniga või suisa mingi liitriigina.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Tšehhi, Hiina, India

- kolmekihilise julgeolekutagatise plaani arutamine juhuks, kui VF peaks rikkuma kunagi teoreetiliselt saabuvat vaherahu, näib kentsakas. See on nagu arutelu selle üle, et mida me teeme juhul, kui kurjategija vanglast põgeneb ... enne seda kui kurjategija on tabatud, süüdi mõistetud ja vangi pandud

- Tšehhis toimub tähelepanuväärne protsess, kus rahvas avaldab toetust euroopa- ja ukrainameelsele poliitikale, samas kui valitsus ajab euroopa- ja ukrainaskeptilist suunda

- UK peaministri jt visiidid Hiinasse - kas tegu on kaootilise protsessiga, kus igaüks ajab oma asja, või kokkulepitud nügimisega, veenmaks Hiinat mitte avama rinnet Taiwani vastu

- pealkirjad, mis räägivad et "India hakkab VF nafta asemel ostma Venetsueela naftat USA käest" peegeldavad pigem Trumpi tahtmisi, mitte reaalsust

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Miks sõda võib muuta poliitilisi trende ja Euroopa poliit-maastikku?

Paar eeldust. Üldisest spetsiifiliseni.

Esiteks – kõige üldisem. Oht tõmbab rohkem tähelepanu kui mitteoht. See on meie kui loomaliigi ellujäämise võti. Sahinat rohus, mis võib tähistada mingi ohu lähenemist, peab meie aju tähele panema ning mobiliseerima keha reageerimiseks, olgu või põgenemiseks. Puu otsast kukkuva hea uudise ehk küpse banaanikobara võid sa jätta tähelepanuta, kuid seda sahisevat rohtu pead tähelepanelikult jälgima!

Teiseks – poliitilise tähelepanu küsimus. Kuna meie tähelepanu on piiratud ressurss, siis kõrgenenud ohu tingimustes (jätkuv sõda Euroopa servas ja USA’st lähtuvad geopoliitilised tõmbetuuled) jälgime pehmemaid, mitte-julgeolekulisi teemasid paratamatult vähem. Varasematel, leebematel aegadel tõsteti üha enam aukohale nö pehmed teemad, mille omamoodi kvintessentsiks said ökoloogilised ja nö genderlikud düstoopiad (vabandan kõigi solvujate ees).

Kolmandaks – poliitikute kohanemisvõime. On väga väheseid poliitikuid, kes suudavad luua nö tühja koha pealt omaenda agenda ja tõmmata sellele piisavalt tähelepanu, et osutuda valituks ja seeläbi otsustajaks. Enamik inimesi, sh poliitikuid on konformistid, nö tuulenuusutajad. Edukad poliitikud on enamasti need, kes lihtsalt suudavad õigel hetkel tabada, et „ahhaaaa, see teema hakkab nüüd lendama“ ja suudab selle enda vankri ette rakendada.

Nende kolme eelduse peale ehitan väga lihtsa järelduse, et poliitikud hakkavad nüüd järjest rohkem keskenduma kõva julgeoleku teemadele, jättes mugavate aegade pehmed teemad tähelepanuta. Ei, ega rohelised vms teemad ei kao kuhugi, nad lihtsalt marginaliseeruvad tasapisi, kui selgub, et kõvast julgeolekust rääkides saab rohkem poliitilisi dividende.

Kõva julgeoleku saab kohalikule valijale suhteliselt kergelt nö seksikaks rääkida. Mitte ainult negatiivse algmaterjali baasil tähelepanu tõmmata (rääkides maailmakorra muutumisest), vaid ka positiivset lahendust pakkudes (nt majanduse taas-industrialiseerumist kuulutades). Rääkida mitte ainult polügonide rajamisest ja ajateenistuse taastamisest (mis on keskmisele Euroopa valijale vastukarva), vaid kaitsetööstuse ülesehitamisest, seeläbi päris töökohtade loomisest lõputute loomemajanduste ja projektijuhtimiste asemel.

Seega pakun välja, et ühest küljest hakkavad populaarsust kaotama nn rohelised parteid, kelle eestvedamisel nt Saksamaal sülitati vanasse kaevu (pandi kinni tuumajaamad) enne uute kaevude rajamist.

Teisest küljest aga on hõlbus ennustada kõik-võimalike sõja-eitajate ja –vastaste populistide tõusu. Sest alati, kui nö eliit ehk riigitasandi otsustajad hakkavad rääkima et „kollane“, siis tõuseb tagajalgadele vähearvuline, kuid ülihäälekas seltskond, kes väidab, et „ei ole kollane!“ Et kõik see on üks vandenõu ja kuritahtlik rahva petmine! Aga rahvas pole loll, sest ta mõtleb oma peaga! (Arvan, et analoogi pandeemia aegadega ei pea eriti isegi rõhutama).

Seega, vanad erakonnad üle Euroopa hakkavad omavahel võistlema julgeolekuteemadel veenvamate pakkumiste tegemisega. Uuemad, vastandumisele keskenduvad poliitilised jõud lülituvad ümber „rahva heaolu“ teemadele, rääkides et iga militariseerumisele eraldatud sent on võetud rahva taskust ja vähendab toimetulekutoetusi jms.

Eesti sisepoliitilisi trende puudutab see vähem, siin on julgeolekupilt ja ohutunnetus vähem muutunud kui mujal. Aga üldised suunad kajavad vastu siingi, seda enam et suur osa poliitilisest päevakorrast ja isegi sõnavarast tuuakse meile väljast sisse.

---

lugu ilmus siin

Kolmnurkne arusaamatus

Kujutagem korraks maailma ühe keskmise suurusega külana. Umbes 200 asukaga – kuna riike on u 200. Ja nüüd võtame selle viimasel ajal kõlava väite, et sellel külal on kolm pealikku: külavanem, kaupmees ja pätt.

Kõlab kentsakalt, kas pole. Et miks pätti nimetada valitsejaks?

Need kolm on – vabandage „ametinimetuste“ kohmakuse ja analoogiate vildakuse eest on USA, Hiina ja Venemaa.

Et see suur et, miks on Venemaa selles lühiloendis kolmanda ja võrdsena välja toodud? Lihtsalt sellepärast, et Moskvale niimoodi meeldib?

Pärandvara päti käes

Jah, tõepoolest, Venemaa armastab ennast nimetada „suureks“ ja vägevaks, tähistades seda pisut tõlkimatu sõnaga „величие“. Aga selles meie mõttelises asumis on ta küll tõepoolest pärinud küla suurima krundi ning samamoodi saanud eelmistelt põlvkondadelt pärandiks sõjarauda, kuid kas see teeb temast kuidagi suure valitseja teiste üle?

Rauda, eriti seda kõige rängemat massihävitusrelva on teistel ka, nt Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi nimelisel külamehel ja nii mõnelgi veel, kuid neid ei nimetata ju pealikeks. Lugupeetud külamehed, seda küll, kuid mitte kuigivõrd rohkem.

Venemaa krundil leidub mõistagi ka naftat ja muud kasulikku nodi, kuid teistel on ka. Noh nt saudidel ja Venetsueelal, kuid keegi ei nimeta neid „suurteks pealikeks“, kellel peaks loomuldasa olema oma mingi regioon valitseda.

See, et see külamees armastab kakelda ja oma naabreid ahistada, ega ka selles pole lõppeks midagi „suursugust“ ega erakordset. Aafrikas ja Lähis-Idas tehaks seda pidevalt, kuid taaskord – see ei anna põhjust vägivallatsejat nimetada suureks tegijaks. Piirkonna dominandiks võibolla, seda küll, aga ei enamat.

Suure pildi selgus

Soovitan hakata vaatama pilti nö helikopterilt, tõustes küla kohal kõrgemale. Üsna hõlpsalt võib näha, et küla kahes eri otsas paiknevad suuremad häärberid – need va USA ja Hiina omad. Üks ajab oma asju väga lärmakalt ja hooplevalt, tihti sõjalisi vahendeid kasutades. Teine vaikselt ja majanduslikke hoobi kasutades. Üks survestab sanktsioonidega, teine ostab rahanäitamisega.

Kuhugi nende vahele jääb punt hooldatud majakesi, mis end Euroopaks nimetab. Ja siis see Venemaa nimeline, enamasti tühi ja räämas krunt. Kuid nad mõlemad on ilmselgelt kaldu kummagi häärberi poole.

Hiina rõõmuks ja kurvastuseks kipub Venemaa üha rohkem Põhja-Koreastuma. Rõõmuks seepärast, et sellel foonil tundub Hiina peaaegu nagu mõistlik tegelane ning ühtlasi satub Moskva üha enam Pekingi sõltlaseks. Kurvastuseks seetõttu, et taolisest sõltlasest on vähe tolku, ilmselgelt hindas Peking Moskva jõudu üle – mida näitab praegune takerdumine Ukraina sõjas.

Mis on selle lühida ja kujundiküllase loo moraal? Aga see, et pai külarahvas, ärme tee Moskva tahtmist. Ärme nimeta teda kolmandaks külavanemaks. Niimoodi nimetamine annab talle ainult hoogu ja indu juurde.

---

lugu ilmus siin

Подробности: läbirääkimised? missugused läbirääkimised?

- Abu Dhabis toimuvat on keeruline nimetada läbirääkimisteks, see on suuresti tehniline kohtumine, mida peetakse sellepärast et USA seda soovib

- 5.veebruaril saab läbi USA ja Venemaa vahelise strateegilise relvastuse leping ning tundub et ka siin pole mingit kokkuleppimist näha. Vähemalt Medvedevi säutsude järgi tundub, et Moskva ei pea seda lepingut õiglaseks, kuna USA ehitab endale samal ajal "kuldset kuplit"

- ENPA juurde alternatiivse VF esindajate kohtade loomine on küll kaheldava väärtusega idee ja ka konkreetsed persoonid tekitavad küsimusi, kuid siin on ka kaks head momenti. Esiteks - VF põlisrahvuste esindajate jaoks omaette kohtade eraldamine (mis näitab, et VF ei ole ainult venelaste riik, vaid impeerium, kes on vallutanud alasid, millel elavad põlisrahvad) ja teiseks väike sund koostööle (vene poliit-emigratsioon on nüüd lihtsalt sunnitud kasvõi pisut omavahel koostööd tegema, kooskõlastades päevakavasid ja jutupunkte jne)

Saatejuht Andrei Titov, saade järelkuulatav siit

Sihikus Trumpist ja muust

USA presidendi Donald Trumpi rahvusvaheline rahunõukogu sai peaaegu nädal tagasi Davosi majandusfoorumil loodud. Segane algatus, millega Euroopa Liidu riikidest on seni ühinenud vaid Ungari ja Bulgaaria. On see meediatrikk või tõsine algatus?

Hiilgav PR-trikk, mis võib teoreetiliselt millekski välja kasvada. Sisuliselt on aga arusaamatu, kas piirdutakse konkreetselt Gaza sektori probleemiga või üritatakse olla nö alternatiivne ÜRO

ÜRO Julgeolekunõukogu on tegelikult otsustusvõimetu, selle kõrval ja asemel võiks ju olla mõni poliitiliselt toimivam organ. Juba kõlab siiski arvamusi, et Trumpi eesmärk ei ole mitte rahu Lähis-Idas, Ukrainas ja kogu maailmas, vaid segaduse tekitamine Euroopa Liidus. Milleks peaks ärimees Donald Trumpile seda segadust vaja olema?

Ta tekitab segadust kõikjal ja see on eesmärk omaette. Euroopa Liit peaks tema meelest kaduma nagu iga teine ühendus, mis pole loodud tema enda poolt. Segadus on aga üks manipuleerimis-meetod

Mõnetised segadused NATO-s ja mõningased vastuolud Euroopa Liidus on ju julgeoleku seisukohalt olulised ka Trumpile. Ometigi justkui tundub, et ta kohati ei mõista liitlassuhete olulisust. Kanada ja Gröönimaa on ju tema poliitika näited, kus alianss justkui taandub tahaplaanile?

Iga asi on tagaplaanil, kuna DT peab alati olema esiplaanil

Valges Majas justkui ei ole kedagi, kes julgeks öelda: härra president, te läksite liiale, ärge enam tehke?

Tõepoolest ei ole, see on suur erinevus tema esimese ja teise ametiaja vahel. DT enda peas ei saa liiale minna, sest tal on alati õigus

Märkisite ühes kommentaaris, et NATO pole mingi kivisse tahutud suurus, mis on olemas olnud aegade algusest ja jääb kestma nende lõpuni. Aga hetkel ei ole selle asemel ka ühtegi tõsiselt heidutavat sõjalist liitu ja ei näi ka tekkivat?

Liite on tekkinud läbi aegade ning nad on lakanud olemast, selles ei ole midagi esma- ega erakordset. Vana-Kreeka linnriikide liidud (Peloponnesose liit), XIV saj Inglise-Portugali liit, Lääne-Euroopa Liit jne.

Hiina tiibade kärpimine Gröönimal, Kanadas ja Ladina-Ameerikas on selgelt USA tänase poliitika eesmärk. Aafrikat, mille mõnes piirkonnas Hiina ka tõsiselt majandab, Ühendriigid täna torkida ei kavatse. Vähemalt ei ole sellest märke?

Aafrika pole Ameerika poolkeral :)

Hiina vaatab Ameerika Ühendriikide tormilist poliitikat üsna vaikselt pealt ja jätab stabiilse ja rahuliku suurriigi mulje. Hiina ei ole ju olemuselt rahulik ning leplik maailma poliitikat pealt vaatav riik?

Sisemiselt tõsised probleemid, mh demografilised. Toimub ka sõjaväelise juhtkonna puhastamine, justkui valmistutaks sõjaks

Venemaa presidendi Vladimir Putini uusaasta pöördumised nüüd ja aasta tagasi äravahetamiseni sarnased. Agressioonisõda nimetas ta endiselt sõjaliseks erioperatsiooniks ja võitluseks isamaa eest. Võit on saabumas, kinnitas ta. Ja Venemaa inimesed vaatavad telekast isakest ja usuvad?

Ei usu kõik. Ainult et need, kes ei usu, on kas maalt lahkunud või vait

Ukrainas on Venemaa rünnakute tõttu väga raske talv. Aga väga karmid on talveolud ka Venemaal ja paljud piirkonnad ning isegi suuremad linnad vaat et hullemas olukorras, kui lakkamatute rünnakute all kannatav Ukraina pealinn?

Igatalvine kommunaalkollaps on muutunud hullemaks sõja tõttu

Donald Trumpi sotsiaalmeedias postitatud foto maailma kaardi taustal, kus Kanada, Gröönimaa ja Kuuba olid USA lipuvärvides, pälvis tähelepanu. Mida ta sellega saavutas, kelle silmis midagi saavutas? Huvitav milline oleks Euroopa ja maailma reaktsioon, kui mõni Eesti kõrge valitsustegelane postitaks pildi, millel tema selja taga oleval kaardil on Jaanilinn, Petseri ja Irboska meie lipuvärvides?

See mees on hull. Aga meie teeme seda, mida Trump tahab, me räägime temast.
---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Kõvamehenõukogu

Kuningas vajab õukonda. Ka kõige kõvem kunn või klassikiusaja või muidu kaabakas vajab, et teda ümbritseks punt inimesi, kes vaatavad teda hirmu ja austuse seguste silmadega. Või kasvõi avameelselt lipitsedes. Peamine et vaataks. Ja räägiks kuningast.

Sest kui keegi kuningast ei räägi, siis tal pole võimu. Unustatud ja hüljatud kuningas pole enam kuningas. Tal pole võimu teiste inimeste südamete ja meelte üle. Aga see ongi võimu ainus sisuline definitsioon, kõik muu, sh rahapressi ja sunniaparaadi allumine tulevad selle järel.

Ja soovitav, kui see õukond pole mitte päranduseks saadud eelmiselt kuningalt, sest sellise seltskonna lojaalsuses võib ja peab kahtlema. Mine tea, järksu nad isegi võrdlevad võimkuandjat eelmisega. Või naaberkuningaga. Ja – oh õudust – koguni mõtlevad, et see praegune tuleks kuidagi välja vahetada. Näiteks valimiste või umbusaldamise või muu säärase alatuse teel.

Rahvusvaheline õukond

Rahvusvahelist õukonda päris uutest tegijatest koostada pole paraku võimalik. Riikide arv pole küll kunagi lõplik, kuid laias laastus tuleb piirduda ikkagi nendega, kes juba kuuluvad ka muudesse lojaalsusvõrgustikesse. Olgu selleks Valgevene või Venetsueela, Kanada või Kazahstan.

Lõppkokkuvõttes kuuluvad nood kõik kasvõi ÜRO’sse, sellesse vanasse ja ebatõhusasse klubisse, milles Kuningal on samamoodi ainult üks hääl, nagu igal teisel. Või noh olgu, kaks häält, üks suures saalis ja teine Julgeolekunõukogus, aga ikkagi.

Kui nüüd sellest metafooride metsast välja tulla ja rääkida asjast pärisnimedega, siis tuleb tunnistada, et Donlad Trump teeb mitmes mõttes õigeid asju ja õigesti. Rohmakalt ja hoolimatult, seda küll, aga teatud mänguloogika mõttes õigesti.

Edukas jõhkrus

Võtame kasvõi võime panna endast rääkima. Absoluutselt pole vahet, kas imetluse või irooniaseguse häälega, aga temast räägitakse. See informatsioonilise lahingvälja üleujutamine enda poolt genereeritud info-impulssidega on tõhus strateegia. Keegi ei jõua tõsiselt keskenduda, vastukäikude planeerimisest rääkimata. Umbes sama tunne kui kõva tormituule käes suud avades sa ei suuda midagi rääkida ning isegi hingamisega on raskusi, sest pealevuhisev õhuvool mõjub uimastavalt ja lämmatavalt.

Või siis oluliste teemade tabamine. Seesama ÜRO, millest juba juttu – selle ebatõhususest pole rääkinud ainult laisk. Igasuguse alternatiivse ühenduse loomine, mille sisuks peaks olema kõige olulisemate teemade ehk sõja ja rahu menetlemine, köidab tähelepanu. Isegi juhul, kui tähelepanija samal ajal näpuga meelekoha juures keerutab.

Ja see kentsakalt köitev võte – julgeoleku „monetiseerimine“. Lihtsas maakeeles öelduna – katuse pakkumine. Maksad raha, oled julgeolekust rääkivad klubi liige ja seeläbi nö turvatud. Võib muidugi väita, et selline lähenemine on loodava „rahunõukogu“ mõtte moonutamine, kuid selline mulje jääb ikkagi. Eriti kui vaadata asjale silmadega, mis on näinud neid katusepakkumisi nö rohujuuretasandil.

Seda lühikest lugu kokku võttes – kas Donald Trump ise või keegi tema meeskonnast on tõsiselt edukas hullu kuninga kuvandi looja. Selline „härra kõvamees“, kelle ohjeldamiseks peab olema ise samasugune. Ja see Kõvamees ajab oma kaootilist, kuid seda köitvamat asja, pannes kogu maailma infokanalid rääkima endast. Ning kes kontrollib infovoogu, kontrollib mõistuseid. Seega - omab võimu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Davos, Gröönimaa, NATO, Moldova

- Davos on nihkes - majanduse asemel räägitakse siin julgeolekust

- Gröönimaa ei ole müügiks, vähemalt sealse põlisrahva inuiitide meelest

- NATO jaoks on tegu põhimõtteliselt uue olukorraga, senine Ameerika-kesksus on murenemas

- Moldova lahkumine SRÜst on nii ninanips Moskvale kui ka signaal oma kodupublikule - liikumine Euroopa suunal on ainumõeldav

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

NATO taastumine või kadumine

NATO pole mingi kivisse tahutud suurus, mis on olemas olnud aegade algusest ja jääb kestma nende lõpuni. See on elavate inimeste poolt kokku lepitud ühedus, mis peab muutuvates oludes samamoodi muutuma ja arenema, et mitte hääbuda ja kuhtuda.

Kuigi ma pole militarist ja seetõttu ei saa rääkida ühenduse sõjalisest poolest sisuliselt kaasa, siis vähemalt arvuliselt torkab silma see, et viimase kolmekümne aasta jooksul on siin toimunud kaks vastandmärgilist protsessi.

Ühest küljest on ühendus olnud ja on jätkuvalt atraktiivne, liituda soovijaid on alati olnud rohkem, kui NATO on neid liitumisi-avaldusi rahuldanud. Peale Külma sõja lõppu, st peale NSVL lagunemist on liikmesriikide arv kahekordistunud. Enne seda oli 16, nüüd 32. See tähendab, et poliitilise kaalu mõttes on NATO muutunud justkui tugevamaks ning olulisemaks.

Vastasmärgilised protsessid

Teisest küljest aga on toimunud ka selle ühenduse kõhnenemine sõjalises mõttes. Eriti just selles osas, mis puudutab NATO’t väljaspool USA’d. Euroopast kadus no Suur Vastasseis kaheks jagatud Saksamaa näol ning Lääne-Saksamaale kuhjunud sõjalised ressursid suunati rahulikul meelel ümber rahumeelsematele eesmärkidele (sõnakordus on taotluslik).

Hiljuti kohatud infograafiku kohaselt vähenes Euroopas paiknevate lahinglennukite arv 57% (1991 oli 3660 tk, aastaks 2022 jäi 1586). Tankide osas on langus veelgi märgilisem, suisa 77% (vastavalt 18941 ja 4362 tk).

Võib muidugi pikalt vaielda, kui mitut vanema põlvkonna lennukit suudab asendada üks kaasaegne, kuid laias laastus on lugu ilmne. Euroopa asus valimislubaduste lainetes üksteise võidu üles ehitama heaoluriiki, lihvides selle nimel sõjalisi/kaitse-eelarvenumbreid vähemaks. Omamoodi mõistlik areng, kui võtta arvesse üldist veendumust selles, et nn Külm Sõda sai läbi ja Suurt Vastasseisu ei saa enam tulla.

Revanšism pole kadunud

Oh seda inimlikku naiivsust ja poliitilist soovmõtlemist, võime me nüüd tagantjärele tarkusega ohata. Kõik areneb ja muutub, ning ka taandareng on areng. Julgeolekulises mõttes on see ju taandareng, kui relvatustumine (õffff mis kole sõna) viib selleni, et sõda kõnnib uuesti meie õuele. Revanšism on läbi aegade toiminud mõistetava motivaatorina ning Venemaa soovib võtta revanšši. Võtta taas sisse koht maailma vägeivamate esirinnas, tehes seda sellisel moel, milleks heaolustunud Euroopa polnud enam valmis.

Venemaa poolt vallale päästetud sõda ühelt poolt ja USA praeguse presidendi poolt mühaklik retoorika teisalt teeb aga selgeks, et Euroopa riikidel pole pääsu. Kaitsekulutuste numbrid on vaja taas kõrgemale tõsta ja „teha veskikivid teravaks ning lüüa aknad säravaks“, nagu kunagine laulusalm ütleb.

Kas seda teha NATO raames või kasutada uuesti adekvaatse kaitsevõime saavutamiseks Euroopa Liidu põhikirjalisi võimekusi? Jah tõsi küll, mõnikord võib tunduda ahvatlev hüljata vana institutsioon ning teha kõik teistmoodi. Ainult et Euroopa Liit ja NATO on institutsionaalselt nagu aiatööriist ja lahingrelv. Reha või kõblast saab muidugi hanguna kasutada, kuid eriti efektiivne see pole.

Gröönimaa vihje

Muidugi tuleb arvestada, et NATO eksistentsile on ka vastuseisjaid ning ma ei pea silmas ainult Venemaad ja muid Hiinasid. Neid leiab ka ühenduse sees. Mh tekitab küsimuse, et miks ikkagi soovib USA saada endale Gröönimaad, mis vastavalt USA ja Taani 1951.a lepingule on Ameerika jaoks üsna priipäralt kasutada niikuinii?

Võibolla peitub konks selle lepingu sättes XIV(2), mille kohaselt lepe on kehtiv NATO raamleppe osana ning kaotab kehtivuse koos Põhja-Atlandi koostööleppe lõppemisega? Võibolla Valge Maja praegune peremees vihjab sel moel, et näeb ette NATO lõppu? Aga igatahes, kuna meie jaoks on NATO püsimine oluline, siis peame tegema endast sõltuva, et see ühendus muutuks ja areneks, et mitte hääbuda ja kuhtuda.
---
lugu ilmus siin

Venezuela väärmõtted

USA ei käinud Venezuela kallal mitte niivõrd millegi saamiseks, vaid kellegi tõjumiseks. See oli näitlik ketukas karistuseks kellelegi, kes arvas, et võib USA tagahoovis teha kokkumängu USA rivaalidega, Hiina-Vene tandemiga. 

USA praegune president tegutseb oma jõhkras lihtsuses, et mitte öelda tõhusas primitiivsuses nii, nagu oma üleolekut ja karistamatust tunnetavad jurakad ikka teevad: „kellele midagi ei meeldi, saab peksa!“ ja „a mis te selle peale nüüd minuga teete?“ Kas see ketukas oli peksasaajaga eelnevalt kokkulepitud või mitte, pole hetkel oluline.

Me kõik kipume olema kinni vanades stampides. Kordama mõtteid, mis varem on meie meelest tõeks osutunud. Kordama varem edu toonud käitumismustreid. Rajasõltuvus on selle nähtuse nimi ning selles pole midagi halba ega imelikku. Ainult et hetkel tuleb olla oma hinnangutes veelgi lihtsam, jätta harjumuspärased, keerulised ja konspiroloogia-hõngulised seletused (stiilis „tegelikult on kõige selle taga hoopis ...“) ja vaadata asja väga lihtsa mätta otsast.

Vananenud valeseletused

Venekeelses infomullis elavate tegelaste suust kuuleb seetõttu midagi sellist, et „USA käis Venezuelas jälle demokraatiat peale surumas“. Oh hoidku taevas, seekord on demokraatliku ja õiglase riigikorralduse mõtted Valgest majast kaugel.

Eestikeelses ruumis kohtasin eilegi veel seletust, et kogu küsimus on naftas. Et jänkid lähevad ikka sinna, kuskohast on midagi saada, eriti maitseb neile nafta.

Nafta-argument on seekord küll osaliselt õige, kuid ainult kaude ja osaliselt. Naftat on USA’l endalgi küllalt, maailmaturg on sellest üle ujutatud ning lähiperspektiivis pole ette näha selle kütuseliigi nõudluse kasvu. Pigem vastupidi – viimase 18 kuu jooksul on päikese-energia püüdurite kasutuselevõtt olnud kiirem kui eelmise kolme aasta jooksul kokku. 2/3 sellest on Hiina, suur osa ülejäänust India kanda – aga just nemad on olnud ka peamised, keda on seni nähtud peamiste (vene) nafta ostjatena.

Konkurendi kärpimine

Pealegi pole Venezuela nafta ei odav (nõuab väga pikki ja mahukaid investeeringuid) ega lihtne kaup. See sõmera savi moodi ollus, mida sealsetest maardlatest ammutada saab, on keeruline algmaterjal, aga mis on muuhulgas tänuväärne mass, millest saab mh praegu palju olulisemaid haruldasi metalle. Nii et naftale käpa peale panemine on mitte niivõrd selleks, et ise kiirelt raha teenida.

Õige vastus on ikkagi Hiina tiibade kärpimine. Eelõige tõrjumine sellest piirkonnast, mille Donald Trump on kuulutanud oma liivakastiks – läänepoolkeralt. Avalik ja rõhutatult jõhker peksa andmine sellele tegelasele, kes arvas et võib USA kiuste Hiinaga asju ajada, võttes vastu sealset raha ja relvastust.

Relvastus on selle ketuka teine komponent. USA demonstreeris sel moel mäekõrgust üleolekut Hiina ja Venemaa relvasüsteemidest, eelkõige õhutõrjeks kokku tassitud rauast, aga muuhulgas ka nt Kuuba eriväelastest. See, et see kõik toimus nii rahvusvahelisi kui ka USA enda sisemisi mängureegleid rikkudes, on muuhulgas ka eesmärk omaette. Selline „aga mis te mulle selle eest teete?“ jõudemonstreerimine võib tõepoolest toimida tõhusaima ohjeldajana Pekingile, kes on USA väljakutsuja kõige laiemas plaanis.

Gröönimaa analoog

Muuseas, täpselt sama jutt kehtib ka Gröönimaa kohta. Donald Trump ütleb ju otsesõnu: „kui meie ei võta Gröönimaad endale, siis teevad seda Venemaa ja Hiina ning seda ma ei luba“. Kõik need, kes näitavad näpuga Gröönimaa maavaradele või räägivad sealsete elanike demokraatlikest tahteavaldustest, räägivad küll õigeid sõnu, kuid unustavad tahtsi või tahtmatult selle primitiivseima, sõjalise jõu argumendi.

Kes kontrollib Gröönimaad, kontrollib ka Põhja-Jäämerd, nn GIUK (Greenland-Iceland-United Kingdom Gap) koridori, seeläbi Põhja-Mereteed, mida niivõrd tahavad kasutusele võtta Venemaa ja Hiina. Panete tähele, needsamad riiginimed kipuvad korduma.

Nii et veelkord, tõlgendades nii Venezuela kui Gröönimaa juhtumeid, tuleb vähemalt osaliselt välja lülitada keeruliste / kaudsete seletuste otsingumootor. Küsimus on tuimas ja jõhkras (sõjalis-majanduslikus) võimsuses, mille abil USA soovib ohjeldada olemasolevaid ja võimalikke tulevasi ohte. Kõik muu on vihuti ja vääriti mõtlemine.

---

lugu ilmus siin