Eriesindaja määramine Moskvasse toodaks kasu asemel kahju

Eriesindaja määramine peaks põhimõtteliselt olema vajalik mingi senise, tavapärase diplomaatilise võrgustikuga mitte-kaetud teemade või regioonide jaoks. Nt EL eriesindaja inimõiguste teemal on arusaadav institutsioon, kuna pole olemas tavapärast saatkonda vms väljundit.

EL’il on olemas esindus Moskvas, täiendava eriesindaja määramine sinna tekitaks aga nii mitmel kihil tarbetut konkurensti ja hõõrdumisi, et oleks kontraproduktiivne. See annaks pigem võimalusi manipuleerida meiega, mitte niivõrd mõjutada Moskvat.

Esiteks tekitaks see konkurentsi EL liikmesriikide vahel. Selleks eriesindajaks peaks ju määrama kellegi konkreetse kodaniku, kellel paratamatult saaks olema kuuerevääril oma koduriigi lipuke. Oletame et selleks saab nt Portugal, siis pöörduksid pilgud ja küsimused paratamatult sinna, et miks ja mida ikkagi hakatakse tegema?

Teiseks konkurents institutsioonide vahel – et keda määratakse selleks eriesindajaks, kes tõstetakse seeläbi teistest erilisemaks ja võimekamaks? Kas see saab olema EL Komisjoni presidendi meeskonnast või välisasjade ja julgeolekupoliitika esindusest või hoopis mingist kolmandast struktuurist?

Kolmandaks konkurents eriesindaja ja senise EL esinduse vahel – et miks seeläbi tunnustatakse senine esindus saamatuks ja uus ning eriline võimekamaks.

Neljandaks konkurents EL ja USA eriesindajate vahel. Kreml hakkab ilmselt eelistama rääkida USA omaga, jättes EL esindaja koridori ootele.

Kokkuvõttes, me tekitaks ise täiendavaid võimalusi endaga manipuleerida, külvata kahtlusi ja hõõrdumisi. See kõik oleks kindlasti Kremlile meeldiv, lisaks Moskvale „eristaatuse“ andmisele agressioonisõja pidamise eest. Aga kas see aitaks kuidagi vähendada Vladimir Putini soovi jätkata sõjaga või toimiks pigem omamoodi preemiana?

---

lugu ilmus siin

Peaks Iraan lagunema

Iraani sasipuntra hargnemise üks võimalik stsenaarium on selle riigi lagunemine. See ei tähenda ilmtingimata Iraani kui sellise kadumist, mida tihti peetakse lagunemise sünonüümiks (ja tihti ka ideaaliks, nagu nt Venemaa puhul). Selle asemel võib lihtsalt toimuda kildumine, mõnede alade eemaldumine keskvõimu kontrolli alt.

Igat keerulist probleemi saab käsitleda lihtsalt. Mõneti seda lausa tuleb teha, et mitte minna hulluks detailide lõputus mosaiigis, mis kõik on ülimalt olulised, kuid me lihtsalt ei saa rääkida kõigest ja korraga.

Iraani puhul näiline ülilihtne seletus kõlab umbes nii – kunagises monarhias võimu haaranud usuvägilased on ennast rahva enamuse silmis niivõrd mannetuks mänginud, et vähemalt osa elanikest on valmis ükskõik missuguseks muudatuseks. Sisuliselt kõik ressursid on olnud seni suunatud sisemiste ja väliste vaenlastega võitlemisele, miska ressursirikas maa pakub oma elanikele mitte jõukust, vaid mürtsuvat inflatsiooni ja pidevat sõjaseisukorda.

„Vana hea“ aja taastamise soov

Loomulikult on sellises olukorras populaarsed ideed, mille kohaselt tuleks 47 aastat valitsenud ja diktaatoriteks osutunud usuvägilased minema peksta ja tuua tagasi „vana hea“ monarhia. Seda enam et viimatise, kukutatud šahi asemel on võimalik tuua valmiskujul tagasi tolle vanim poeg Reza Pahlavi ning näiliselt jätkata sealt, kuskohas eelmine lugu pooleli jäi.

Mõte on oma lihtsuses ahvatlev, seda enam et eelmine periood oli ju üsna ilus ja heaoluline, läänelik ja sekulaarne. Ideaalne vastandumine, kas pole. Kui praegu on aeg kole, pime ja vägivaldne, siis tahaks ikka tagasi „kuldaega“ ja kõike seda muud, millega inimmõistus tihti minevikku pärgab.

Aga nagu ikka, on näiliselt lihtsa loo juures ka konkse. Üks konks selles on see, et vähemalt osadele riigi asukatele tähendaks see ühe ebaõigluse asendumist teisega ja võimalik et veelgi valusamaga. Nimelt usupõhise represseerimise asendumine pärslaste enamuse rõhumisega vähemuste üle.

Aserbaidžaanlaste detail suures loos

Enam kui 90 miljoni elanikuga riigis on neid vähemusi süle ja seljaga, kuid kõige suurem on aserbaidžaani kogukond. Ükskõik missuguse arvu pakkumine on eksitav ja vaidlustatav, sest praeguse riigikorra andmeid sel teemal kas pole või ei saa neid uskuda. Väga laias laastus kõiguvad pakutavad numbrid 15 ja 30 miljoni vahele, seega 15 kuni 25% elanikkonnast.

Peamine on aga see, et nad elavad koos üsna kompaktselt riigi põhjapoolsemas otsas, vastakuti Aserbaidžaani riigiga. Ning mis pole vähetähtis – nii ehk naa jääb Iraani poolele enamik sellest rahvast, sest Aserbaidžaanis endas on neid u 10 mln.

Veel hiljuti poleks sellel naabrusel suuremat tähtsust, kuid nüüd on Aserbaidžaan osutunud võitjaks oma alade vähemalt osalises taasühendamises (võit Karabahhia sõjas Armeenia üle). Seega osutunud sõjaliseks oluliseks tegijaks, lisaks ka Türgi väga lähedaseks liitlaseks jne. See kõik annab asjadele sootuks uue värvuse.

Ühendustee Nahitševaniga

Juhul kui nüüd kujutada ette olukorda, et Iraani keskvõimu nõrgenemise tingimustes peaks tekkima mingi võimalus luua aseritele kasvõi protoriiklik moodustis murenevas Iraanis, siis lahendaks see mh ka ühe Bakuu ees seisva olulise küsimuse – ühendustee Aserbaidžaani nö emamaa ja Nahitševani eksklaavi vahel. Siiani joonistati seda teekonda ühe võimalusena piki Armeenia-Iraani piirijõe Araks ääres kulgeva maantee kaudu, kuid arvestati Iraani võimaliku vastutegevusega.

Nüüd, kus väidetavalt Iraanile olla lähenemas USA merelaevastik ning ameeriklaste lennukeid on ümberkaudsetesse baasidesse kuhjatud senisest rohkem, võib avaneda võimaluste aken. Bakuu võib leida, et „on lihtsalt sunnitud minema appi oma rahvuskaaslastele“. Miks ma selle jutumärkidesse panin, on ilmselt arusaadav.

Kõik see ei tähenda – kordan – et Iraan kui riik lakkab eksisteerimast ja/või senine islamistlik režiim ilmtingimata kaob. Aga see võimaldab tekkida olukorra, kus osa Iraani territooriumist lakkab olema riigi poolt kontrollitava osana, hakates toimima kas laialdase autonoomiana või siis täiesti eraldi. Tihedas liidus praeguse Aserbaidžaaniga või suisa mingi liitriigina.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Ukraina, Tšehhi, Hiina, India

- kolmekihilise julgeolekutagatise plaani arutamine juhuks, kui VF peaks rikkuma kunagi teoreetiliselt saabuvat vaherahu, näib kentsakas. See on nagu arutelu selle üle, et mida me teeme juhul, kui kurjategija vanglast põgeneb ... enne seda kui kurjategija on tabatud, süüdi mõistetud ja vangi pandud

- Tšehhis toimub tähelepanuväärne protsess, kus rahvas avaldab toetust euroopa- ja ukrainameelsele poliitikale, samas kui valitsus ajab euroopa- ja ukrainaskeptilist suunda

- UK peaministri jt visiidid Hiinasse - kas tegu on kaootilise protsessiga, kus igaüks ajab oma asja, või kokkulepitud nügimisega, veenmaks Hiinat mitte avama rinnet Taiwani vastu

- pealkirjad, mis räägivad et "India hakkab VF nafta asemel ostma Venetsueela naftat USA käest" peegeldavad pigem Trumpi tahtmisi, mitte reaalsust

Saatejuht Andrei Titov, külalisteks Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Miks sõda võib muuta poliitilisi trende ja Euroopa poliit-maastikku?

Paar eeldust. Üldisest spetsiifiliseni.

Esiteks – kõige üldisem. Oht tõmbab rohkem tähelepanu kui mitteoht. See on meie kui loomaliigi ellujäämise võti. Sahinat rohus, mis võib tähistada mingi ohu lähenemist, peab meie aju tähele panema ning mobiliseerima keha reageerimiseks, olgu või põgenemiseks. Puu otsast kukkuva hea uudise ehk küpse banaanikobara võid sa jätta tähelepanuta, kuid seda sahisevat rohtu pead tähelepanelikult jälgima!

Teiseks – poliitilise tähelepanu küsimus. Kuna meie tähelepanu on piiratud ressurss, siis kõrgenenud ohu tingimustes (jätkuv sõda Euroopa servas ja USA’st lähtuvad geopoliitilised tõmbetuuled) jälgime pehmemaid, mitte-julgeolekulisi teemasid paratamatult vähem. Varasematel, leebematel aegadel tõsteti üha enam aukohale nö pehmed teemad, mille omamoodi kvintessentsiks said ökoloogilised ja nö genderlikud düstoopiad (vabandan kõigi solvujate ees).

Kolmandaks – poliitikute kohanemisvõime. On väga väheseid poliitikuid, kes suudavad luua nö tühja koha pealt omaenda agenda ja tõmmata sellele piisavalt tähelepanu, et osutuda valituks ja seeläbi otsustajaks. Enamik inimesi, sh poliitikuid on konformistid, nö tuulenuusutajad. Edukad poliitikud on enamasti need, kes lihtsalt suudavad õigel hetkel tabada, et „ahhaaaa, see teema hakkab nüüd lendama“ ja suudab selle enda vankri ette rakendada.

Nende kolme eelduse peale ehitan väga lihtsa järelduse, et poliitikud hakkavad nüüd järjest rohkem keskenduma kõva julgeoleku teemadele, jättes mugavate aegade pehmed teemad tähelepanuta. Ei, ega rohelised vms teemad ei kao kuhugi, nad lihtsalt marginaliseeruvad tasapisi, kui selgub, et kõvast julgeolekust rääkides saab rohkem poliitilisi dividende.

Kõva julgeoleku saab kohalikule valijale suhteliselt kergelt nö seksikaks rääkida. Mitte ainult negatiivse algmaterjali baasil tähelepanu tõmmata (rääkides maailmakorra muutumisest), vaid ka positiivset lahendust pakkudes (nt majanduse taas-industrialiseerumist kuulutades). Rääkida mitte ainult polügonide rajamisest ja ajateenistuse taastamisest (mis on keskmisele Euroopa valijale vastukarva), vaid kaitsetööstuse ülesehitamisest, seeläbi päris töökohtade loomisest lõputute loomemajanduste ja projektijuhtimiste asemel.

Seega pakun välja, et ühest küljest hakkavad populaarsust kaotama nn rohelised parteid, kelle eestvedamisel nt Saksamaal sülitati vanasse kaevu (pandi kinni tuumajaamad) enne uute kaevude rajamist.

Teisest küljest aga on hõlbus ennustada kõik-võimalike sõja-eitajate ja –vastaste populistide tõusu. Sest alati, kui nö eliit ehk riigitasandi otsustajad hakkavad rääkima et „kollane“, siis tõuseb tagajalgadele vähearvuline, kuid ülihäälekas seltskond, kes väidab, et „ei ole kollane!“ Et kõik see on üks vandenõu ja kuritahtlik rahva petmine! Aga rahvas pole loll, sest ta mõtleb oma peaga! (Arvan, et analoogi pandeemia aegadega ei pea eriti isegi rõhutama).

Seega, vanad erakonnad üle Euroopa hakkavad omavahel võistlema julgeolekuteemadel veenvamate pakkumiste tegemisega. Uuemad, vastandumisele keskenduvad poliitilised jõud lülituvad ümber „rahva heaolu“ teemadele, rääkides et iga militariseerumisele eraldatud sent on võetud rahva taskust ja vähendab toimetulekutoetusi jms.

Eesti sisepoliitilisi trende puudutab see vähem, siin on julgeolekupilt ja ohutunnetus vähem muutunud kui mujal. Aga üldised suunad kajavad vastu siingi, seda enam et suur osa poliitilisest päevakorrast ja isegi sõnavarast tuuakse meile väljast sisse.

---

lugu ilmus siin

Kolmnurkne arusaamatus

Kujutagem korraks maailma ühe keskmise suurusega külana. Umbes 200 asukaga – kuna riike on u 200. Ja nüüd võtame selle viimasel ajal kõlava väite, et sellel külal on kolm pealikku: külavanem, kaupmees ja pätt.

Kõlab kentsakalt, kas pole. Et miks pätti nimetada valitsejaks?

Need kolm on – vabandage „ametinimetuste“ kohmakuse ja analoogiate vildakuse eest on USA, Hiina ja Venemaa.

Et see suur et, miks on Venemaa selles lühiloendis kolmanda ja võrdsena välja toodud? Lihtsalt sellepärast, et Moskvale niimoodi meeldib?

Pärandvara päti käes

Jah, tõepoolest, Venemaa armastab ennast nimetada „suureks“ ja vägevaks, tähistades seda pisut tõlkimatu sõnaga „величие“. Aga selles meie mõttelises asumis on ta küll tõepoolest pärinud küla suurima krundi ning samamoodi saanud eelmistelt põlvkondadelt pärandiks sõjarauda, kuid kas see teeb temast kuidagi suure valitseja teiste üle?

Rauda, eriti seda kõige rängemat massihävitusrelva on teistel ka, nt Prantsusmaa ja Ühendkuningriigi nimelisel külamehel ja nii mõnelgi veel, kuid neid ei nimetata ju pealikeks. Lugupeetud külamehed, seda küll, kuid mitte kuigivõrd rohkem.

Venemaa krundil leidub mõistagi ka naftat ja muud kasulikku nodi, kuid teistel on ka. Noh nt saudidel ja Venetsueelal, kuid keegi ei nimeta neid „suurteks pealikeks“, kellel peaks loomuldasa olema oma mingi regioon valitseda.

See, et see külamees armastab kakelda ja oma naabreid ahistada, ega ka selles pole lõppeks midagi „suursugust“ ega erakordset. Aafrikas ja Lähis-Idas tehaks seda pidevalt, kuid taaskord – see ei anna põhjust vägivallatsejat nimetada suureks tegijaks. Piirkonna dominandiks võibolla, seda küll, aga ei enamat.

Suure pildi selgus

Soovitan hakata vaatama pilti nö helikopterilt, tõustes küla kohal kõrgemale. Üsna hõlpsalt võib näha, et küla kahes eri otsas paiknevad suuremad häärberid – need va USA ja Hiina omad. Üks ajab oma asju väga lärmakalt ja hooplevalt, tihti sõjalisi vahendeid kasutades. Teine vaikselt ja majanduslikke hoobi kasutades. Üks survestab sanktsioonidega, teine ostab rahanäitamisega.

Kuhugi nende vahele jääb punt hooldatud majakesi, mis end Euroopaks nimetab. Ja siis see Venemaa nimeline, enamasti tühi ja räämas krunt. Kuid nad mõlemad on ilmselgelt kaldu kummagi häärberi poole.

Hiina rõõmuks ja kurvastuseks kipub Venemaa üha rohkem Põhja-Koreastuma. Rõõmuks seepärast, et sellel foonil tundub Hiina peaaegu nagu mõistlik tegelane ning ühtlasi satub Moskva üha enam Pekingi sõltlaseks. Kurvastuseks seetõttu, et taolisest sõltlasest on vähe tolku, ilmselgelt hindas Peking Moskva jõudu üle – mida näitab praegune takerdumine Ukraina sõjas.

Mis on selle lühida ja kujundiküllase loo moraal? Aga see, et pai külarahvas, ärme tee Moskva tahtmist. Ärme nimeta teda kolmandaks külavanemaks. Niimoodi nimetamine annab talle ainult hoogu ja indu juurde.

---

lugu ilmus siin

Подробности: läbirääkimised? missugused läbirääkimised?

- Abu Dhabis toimuvat on keeruline nimetada läbirääkimisteks, see on suuresti tehniline kohtumine, mida peetakse sellepärast et USA seda soovib

- 5.veebruaril saab läbi USA ja Venemaa vahelise strateegilise relvastuse leping ning tundub et ka siin pole mingit kokkuleppimist näha. Vähemalt Medvedevi säutsude järgi tundub, et Moskva ei pea seda lepingut õiglaseks, kuna USA ehitab endale samal ajal "kuldset kuplit"

- ENPA juurde alternatiivse VF esindajate kohtade loomine on küll kaheldava väärtusega idee ja ka konkreetsed persoonid tekitavad küsimusi, kuid siin on ka kaks head momenti. Esiteks - VF põlisrahvuste esindajate jaoks omaette kohtade eraldamine (mis näitab, et VF ei ole ainult venelaste riik, vaid impeerium, kes on vallutanud alasid, millel elavad põlisrahvad) ja teiseks väike sund koostööle (vene poliit-emigratsioon on nüüd lihtsalt sunnitud kasvõi pisut omavahel koostööd tegema, kooskõlastades päevakavasid ja jutupunkte jne)

Saatejuht Andrei Titov, saade järelkuulatav siit

Sihikus Trumpist ja muust

USA presidendi Donald Trumpi rahvusvaheline rahunõukogu sai peaaegu nädal tagasi Davosi majandusfoorumil loodud. Segane algatus, millega Euroopa Liidu riikidest on seni ühinenud vaid Ungari ja Bulgaaria. On see meediatrikk või tõsine algatus?

Hiilgav PR-trikk, mis võib teoreetiliselt millekski välja kasvada. Sisuliselt on aga arusaamatu, kas piirdutakse konkreetselt Gaza sektori probleemiga või üritatakse olla nö alternatiivne ÜRO

ÜRO Julgeolekunõukogu on tegelikult otsustusvõimetu, selle kõrval ja asemel võiks ju olla mõni poliitiliselt toimivam organ. Juba kõlab siiski arvamusi, et Trumpi eesmärk ei ole mitte rahu Lähis-Idas, Ukrainas ja kogu maailmas, vaid segaduse tekitamine Euroopa Liidus. Milleks peaks ärimees Donald Trumpile seda segadust vaja olema?

Ta tekitab segadust kõikjal ja see on eesmärk omaette. Euroopa Liit peaks tema meelest kaduma nagu iga teine ühendus, mis pole loodud tema enda poolt. Segadus on aga üks manipuleerimis-meetod

Mõnetised segadused NATO-s ja mõningased vastuolud Euroopa Liidus on ju julgeoleku seisukohalt olulised ka Trumpile. Ometigi justkui tundub, et ta kohati ei mõista liitlassuhete olulisust. Kanada ja Gröönimaa on ju tema poliitika näited, kus alianss justkui taandub tahaplaanile?

Iga asi on tagaplaanil, kuna DT peab alati olema esiplaanil

Valges Majas justkui ei ole kedagi, kes julgeks öelda: härra president, te läksite liiale, ärge enam tehke?

Tõepoolest ei ole, see on suur erinevus tema esimese ja teise ametiaja vahel. DT enda peas ei saa liiale minna, sest tal on alati õigus

Märkisite ühes kommentaaris, et NATO pole mingi kivisse tahutud suurus, mis on olemas olnud aegade algusest ja jääb kestma nende lõpuni. Aga hetkel ei ole selle asemel ka ühtegi tõsiselt heidutavat sõjalist liitu ja ei näi ka tekkivat?

Liite on tekkinud läbi aegade ning nad on lakanud olemast, selles ei ole midagi esma- ega erakordset. Vana-Kreeka linnriikide liidud (Peloponnesose liit), XIV saj Inglise-Portugali liit, Lääne-Euroopa Liit jne.

Hiina tiibade kärpimine Gröönimal, Kanadas ja Ladina-Ameerikas on selgelt USA tänase poliitika eesmärk. Aafrikat, mille mõnes piirkonnas Hiina ka tõsiselt majandab, Ühendriigid täna torkida ei kavatse. Vähemalt ei ole sellest märke?

Aafrika pole Ameerika poolkeral :)

Hiina vaatab Ameerika Ühendriikide tormilist poliitikat üsna vaikselt pealt ja jätab stabiilse ja rahuliku suurriigi mulje. Hiina ei ole ju olemuselt rahulik ning leplik maailma poliitikat pealt vaatav riik?

Sisemiselt tõsised probleemid, mh demografilised. Toimub ka sõjaväelise juhtkonna puhastamine, justkui valmistutaks sõjaks

Venemaa presidendi Vladimir Putini uusaasta pöördumised nüüd ja aasta tagasi äravahetamiseni sarnased. Agressioonisõda nimetas ta endiselt sõjaliseks erioperatsiooniks ja võitluseks isamaa eest. Võit on saabumas, kinnitas ta. Ja Venemaa inimesed vaatavad telekast isakest ja usuvad?

Ei usu kõik. Ainult et need, kes ei usu, on kas maalt lahkunud või vait

Ukrainas on Venemaa rünnakute tõttu väga raske talv. Aga väga karmid on talveolud ka Venemaal ja paljud piirkonnad ning isegi suuremad linnad vaat et hullemas olukorras, kui lakkamatute rünnakute all kannatav Ukraina pealinn?

Igatalvine kommunaalkollaps on muutunud hullemaks sõja tõttu

Donald Trumpi sotsiaalmeedias postitatud foto maailma kaardi taustal, kus Kanada, Gröönimaa ja Kuuba olid USA lipuvärvides, pälvis tähelepanu. Mida ta sellega saavutas, kelle silmis midagi saavutas? Huvitav milline oleks Euroopa ja maailma reaktsioon, kui mõni Eesti kõrge valitsustegelane postitaks pildi, millel tema selja taga oleval kaardil on Jaanilinn, Petseri ja Irboska meie lipuvärvides?

See mees on hull. Aga meie teeme seda, mida Trump tahab, me räägime temast.
---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, saade järelkuulatav siit

Kõvamehenõukogu

Kuningas vajab õukonda. Ka kõige kõvem kunn või klassikiusaja või muidu kaabakas vajab, et teda ümbritseks punt inimesi, kes vaatavad teda hirmu ja austuse seguste silmadega. Või kasvõi avameelselt lipitsedes. Peamine et vaataks. Ja räägiks kuningast.

Sest kui keegi kuningast ei räägi, siis tal pole võimu. Unustatud ja hüljatud kuningas pole enam kuningas. Tal pole võimu teiste inimeste südamete ja meelte üle. Aga see ongi võimu ainus sisuline definitsioon, kõik muu, sh rahapressi ja sunniaparaadi allumine tulevad selle järel.

Ja soovitav, kui see õukond pole mitte päranduseks saadud eelmiselt kuningalt, sest sellise seltskonna lojaalsuses võib ja peab kahtlema. Mine tea, järksu nad isegi võrdlevad võimkuandjat eelmisega. Või naaberkuningaga. Ja – oh õudust – koguni mõtlevad, et see praegune tuleks kuidagi välja vahetada. Näiteks valimiste või umbusaldamise või muu säärase alatuse teel.

Rahvusvaheline õukond

Rahvusvahelist õukonda päris uutest tegijatest koostada pole paraku võimalik. Riikide arv pole küll kunagi lõplik, kuid laias laastus tuleb piirduda ikkagi nendega, kes juba kuuluvad ka muudesse lojaalsusvõrgustikesse. Olgu selleks Valgevene või Venetsueela, Kanada või Kazahstan.

Lõppkokkuvõttes kuuluvad nood kõik kasvõi ÜRO’sse, sellesse vanasse ja ebatõhusasse klubisse, milles Kuningal on samamoodi ainult üks hääl, nagu igal teisel. Või noh olgu, kaks häält, üks suures saalis ja teine Julgeolekunõukogus, aga ikkagi.

Kui nüüd sellest metafooride metsast välja tulla ja rääkida asjast pärisnimedega, siis tuleb tunnistada, et Donlad Trump teeb mitmes mõttes õigeid asju ja õigesti. Rohmakalt ja hoolimatult, seda küll, aga teatud mänguloogika mõttes õigesti.

Edukas jõhkrus

Võtame kasvõi võime panna endast rääkima. Absoluutselt pole vahet, kas imetluse või irooniaseguse häälega, aga temast räägitakse. See informatsioonilise lahingvälja üleujutamine enda poolt genereeritud info-impulssidega on tõhus strateegia. Keegi ei jõua tõsiselt keskenduda, vastukäikude planeerimisest rääkimata. Umbes sama tunne kui kõva tormituule käes suud avades sa ei suuda midagi rääkida ning isegi hingamisega on raskusi, sest pealevuhisev õhuvool mõjub uimastavalt ja lämmatavalt.

Või siis oluliste teemade tabamine. Seesama ÜRO, millest juba juttu – selle ebatõhususest pole rääkinud ainult laisk. Igasuguse alternatiivse ühenduse loomine, mille sisuks peaks olema kõige olulisemate teemade ehk sõja ja rahu menetlemine, köidab tähelepanu. Isegi juhul, kui tähelepanija samal ajal näpuga meelekoha juures keerutab.

Ja see kentsakalt köitev võte – julgeoleku „monetiseerimine“. Lihtsas maakeeles öelduna – katuse pakkumine. Maksad raha, oled julgeolekust rääkivad klubi liige ja seeläbi nö turvatud. Võib muidugi väita, et selline lähenemine on loodava „rahunõukogu“ mõtte moonutamine, kuid selline mulje jääb ikkagi. Eriti kui vaadata asjale silmadega, mis on näinud neid katusepakkumisi nö rohujuuretasandil.

Seda lühikest lugu kokku võttes – kas Donald Trump ise või keegi tema meeskonnast on tõsiselt edukas hullu kuninga kuvandi looja. Selline „härra kõvamees“, kelle ohjeldamiseks peab olema ise samasugune. Ja see Kõvamees ajab oma kaootilist, kuid seda köitvamat asja, pannes kogu maailma infokanalid rääkima endast. Ning kes kontrollib infovoogu, kontrollib mõistuseid. Seega - omab võimu.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Davos, Gröönimaa, NATO, Moldova

- Davos on nihkes - majanduse asemel räägitakse siin julgeolekust

- Gröönimaa ei ole müügiks, vähemalt sealse põlisrahva inuiitide meelest

- NATO jaoks on tegu põhimõtteliselt uue olukorraga, senine Ameerika-kesksus on murenemas

- Moldova lahkumine SRÜst on nii ninanips Moskvale kui ka signaal oma kodupublikule - liikumine Euroopa suunal on ainumõeldav

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit 

NATO taastumine või kadumine

NATO pole mingi kivisse tahutud suurus, mis on olemas olnud aegade algusest ja jääb kestma nende lõpuni. See on elavate inimeste poolt kokku lepitud ühedus, mis peab muutuvates oludes samamoodi muutuma ja arenema, et mitte hääbuda ja kuhtuda.

Kuigi ma pole militarist ja seetõttu ei saa rääkida ühenduse sõjalisest poolest sisuliselt kaasa, siis vähemalt arvuliselt torkab silma see, et viimase kolmekümne aasta jooksul on siin toimunud kaks vastandmärgilist protsessi.

Ühest küljest on ühendus olnud ja on jätkuvalt atraktiivne, liituda soovijaid on alati olnud rohkem, kui NATO on neid liitumisi-avaldusi rahuldanud. Peale Külma sõja lõppu, st peale NSVL lagunemist on liikmesriikide arv kahekordistunud. Enne seda oli 16, nüüd 32. See tähendab, et poliitilise kaalu mõttes on NATO muutunud justkui tugevamaks ning olulisemaks.

Vastasmärgilised protsessid

Teisest küljest aga on toimunud ka selle ühenduse kõhnenemine sõjalises mõttes. Eriti just selles osas, mis puudutab NATO’t väljaspool USA’d. Euroopast kadus no Suur Vastasseis kaheks jagatud Saksamaa näol ning Lääne-Saksamaale kuhjunud sõjalised ressursid suunati rahulikul meelel ümber rahumeelsematele eesmärkidele (sõnakordus on taotluslik).

Hiljuti kohatud infograafiku kohaselt vähenes Euroopas paiknevate lahinglennukite arv 57% (1991 oli 3660 tk, aastaks 2022 jäi 1586). Tankide osas on langus veelgi märgilisem, suisa 77% (vastavalt 18941 ja 4362 tk).

Võib muidugi pikalt vaielda, kui mitut vanema põlvkonna lennukit suudab asendada üks kaasaegne, kuid laias laastus on lugu ilmne. Euroopa asus valimislubaduste lainetes üksteise võidu üles ehitama heaoluriiki, lihvides selle nimel sõjalisi/kaitse-eelarvenumbreid vähemaks. Omamoodi mõistlik areng, kui võtta arvesse üldist veendumust selles, et nn Külm Sõda sai läbi ja Suurt Vastasseisu ei saa enam tulla.

Revanšism pole kadunud

Oh seda inimlikku naiivsust ja poliitilist soovmõtlemist, võime me nüüd tagantjärele tarkusega ohata. Kõik areneb ja muutub, ning ka taandareng on areng. Julgeolekulises mõttes on see ju taandareng, kui relvatustumine (õffff mis kole sõna) viib selleni, et sõda kõnnib uuesti meie õuele. Revanšism on läbi aegade toiminud mõistetava motivaatorina ning Venemaa soovib võtta revanšši. Võtta taas sisse koht maailma vägeivamate esirinnas, tehes seda sellisel moel, milleks heaolustunud Euroopa polnud enam valmis.

Venemaa poolt vallale päästetud sõda ühelt poolt ja USA praeguse presidendi poolt mühaklik retoorika teisalt teeb aga selgeks, et Euroopa riikidel pole pääsu. Kaitsekulutuste numbrid on vaja taas kõrgemale tõsta ja „teha veskikivid teravaks ning lüüa aknad säravaks“, nagu kunagine laulusalm ütleb.

Kas seda teha NATO raames või kasutada uuesti adekvaatse kaitsevõime saavutamiseks Euroopa Liidu põhikirjalisi võimekusi? Jah tõsi küll, mõnikord võib tunduda ahvatlev hüljata vana institutsioon ning teha kõik teistmoodi. Ainult et Euroopa Liit ja NATO on institutsionaalselt nagu aiatööriist ja lahingrelv. Reha või kõblast saab muidugi hanguna kasutada, kuid eriti efektiivne see pole.

Gröönimaa vihje

Muidugi tuleb arvestada, et NATO eksistentsile on ka vastuseisjaid ning ma ei pea silmas ainult Venemaad ja muid Hiinasid. Neid leiab ka ühenduse sees. Mh tekitab küsimuse, et miks ikkagi soovib USA saada endale Gröönimaad, mis vastavalt USA ja Taani 1951.a lepingule on Ameerika jaoks üsna priipäralt kasutada niikuinii?

Võibolla peitub konks selle lepingu sättes XIV(2), mille kohaselt lepe on kehtiv NATO raamleppe osana ning kaotab kehtivuse koos Põhja-Atlandi koostööleppe lõppemisega? Võibolla Valge Maja praegune peremees vihjab sel moel, et näeb ette NATO lõppu? Aga igatahes, kuna meie jaoks on NATO püsimine oluline, siis peame tegema endast sõltuva, et see ühendus muutuks ja areneks, et mitte hääbuda ja kuhtuda.
---
lugu ilmus siin

Venezuela väärmõtted

USA ei käinud Venezuela kallal mitte niivõrd millegi saamiseks, vaid kellegi tõjumiseks. See oli näitlik ketukas karistuseks kellelegi, kes arvas, et võib USA tagahoovis teha kokkumängu USA rivaalidega, Hiina-Vene tandemiga. 

USA praegune president tegutseb oma jõhkras lihtsuses, et mitte öelda tõhusas primitiivsuses nii, nagu oma üleolekut ja karistamatust tunnetavad jurakad ikka teevad: „kellele midagi ei meeldi, saab peksa!“ ja „a mis te selle peale nüüd minuga teete?“ Kas see ketukas oli peksasaajaga eelnevalt kokkulepitud või mitte, pole hetkel oluline.

Me kõik kipume olema kinni vanades stampides. Kordama mõtteid, mis varem on meie meelest tõeks osutunud. Kordama varem edu toonud käitumismustreid. Rajasõltuvus on selle nähtuse nimi ning selles pole midagi halba ega imelikku. Ainult et hetkel tuleb olla oma hinnangutes veelgi lihtsam, jätta harjumuspärased, keerulised ja konspiroloogia-hõngulised seletused (stiilis „tegelikult on kõige selle taga hoopis ...“) ja vaadata asja väga lihtsa mätta otsast.

Vananenud valeseletused

Venekeelses infomullis elavate tegelaste suust kuuleb seetõttu midagi sellist, et „USA käis Venezuelas jälle demokraatiat peale surumas“. Oh hoidku taevas, seekord on demokraatliku ja õiglase riigikorralduse mõtted Valgest majast kaugel.

Eestikeelses ruumis kohtasin eilegi veel seletust, et kogu küsimus on naftas. Et jänkid lähevad ikka sinna, kuskohast on midagi saada, eriti maitseb neile nafta.

Nafta-argument on seekord küll osaliselt õige, kuid ainult kaude ja osaliselt. Naftat on USA’l endalgi küllalt, maailmaturg on sellest üle ujutatud ning lähiperspektiivis pole ette näha selle kütuseliigi nõudluse kasvu. Pigem vastupidi – viimase 18 kuu jooksul on päikese-energia püüdurite kasutuselevõtt olnud kiirem kui eelmise kolme aasta jooksul kokku. 2/3 sellest on Hiina, suur osa ülejäänust India kanda – aga just nemad on olnud ka peamised, keda on seni nähtud peamiste (vene) nafta ostjatena.

Konkurendi kärpimine

Pealegi pole Venezuela nafta ei odav (nõuab väga pikki ja mahukaid investeeringuid) ega lihtne kaup. See sõmera savi moodi ollus, mida sealsetest maardlatest ammutada saab, on keeruline algmaterjal, aga mis on muuhulgas tänuväärne mass, millest saab mh praegu palju olulisemaid haruldasi metalle. Nii et naftale käpa peale panemine on mitte niivõrd selleks, et ise kiirelt raha teenida.

Õige vastus on ikkagi Hiina tiibade kärpimine. Eelõige tõrjumine sellest piirkonnast, mille Donald Trump on kuulutanud oma liivakastiks – läänepoolkeralt. Avalik ja rõhutatult jõhker peksa andmine sellele tegelasele, kes arvas et võib USA kiuste Hiinaga asju ajada, võttes vastu sealset raha ja relvastust.

Relvastus on selle ketuka teine komponent. USA demonstreeris sel moel mäekõrgust üleolekut Hiina ja Venemaa relvasüsteemidest, eelkõige õhutõrjeks kokku tassitud rauast, aga muuhulgas ka nt Kuuba eriväelastest. See, et see kõik toimus nii rahvusvahelisi kui ka USA enda sisemisi mängureegleid rikkudes, on muuhulgas ka eesmärk omaette. Selline „aga mis te mulle selle eest teete?“ jõudemonstreerimine võib tõepoolest toimida tõhusaima ohjeldajana Pekingile, kes on USA väljakutsuja kõige laiemas plaanis.

Gröönimaa analoog

Muuseas, täpselt sama jutt kehtib ka Gröönimaa kohta. Donald Trump ütleb ju otsesõnu: „kui meie ei võta Gröönimaad endale, siis teevad seda Venemaa ja Hiina ning seda ma ei luba“. Kõik need, kes näitavad näpuga Gröönimaa maavaradele või räägivad sealsete elanike demokraatlikest tahteavaldustest, räägivad küll õigeid sõnu, kuid unustavad tahtsi või tahtmatult selle primitiivseima, sõjalise jõu argumendi.

Kes kontrollib Gröönimaad, kontrollib ka Põhja-Jäämerd, nn GIUK (Greenland-Iceland-United Kingdom Gap) koridori, seeläbi Põhja-Mereteed, mida niivõrd tahavad kasutusele võtta Venemaa ja Hiina. Panete tähele, needsamad riiginimed kipuvad korduma.

Nii et veelkord, tõlgendades nii Venezuela kui Gröönimaa juhtumeid, tuleb vähemalt osaliselt välja lülitada keeruliste / kaudsete seletuste otsingumootor. Küsimus on tuimas ja jõhkras (sõjalis-majanduslikus) võimsuses, mille abil USA soovib ohjeldada olemasolevaid ja võimalikke tulevasi ohte. Kõik muu on vihuti ja vääriti mõtlemine.

---

lugu ilmus siin

Sõjaks valmistumine pole sõjaõhutamine, vaid selle tõrjumine

Julgeolekupilt meie ümber muutub ja me peame selleks kas valmis olema või alla andma. Kolmandat valikut lihtsalt pole.

Pole midagi püsivamat muutustest. See tühja targutusena näiv mõttekäik on palju sisukam kui esmapilgul tundub. Meie ümber toimuvad muutused kogu aeg, suuremal ja väiksemal skaalal ning see on elu paratamatu osa.

Ahastamine ja kätemurdmine teemal „maailmakord on muutumas“ on oma traagilisuses küll tõhus võte korraks tähelepanu tõmmata, kuid mitmeti tühi. Minu põlvkond – mis pole kaugeltki ju kõige vanem – on näinud riigikordade ja rahapaberite muutust, järske muudatusi sisuliselt kõigis eluvaldkondades alates pedagoogikast ja kaubandusest, keelekeskkonnast kuni peadpööritava tehnoloogilise arengu ahelreaktsioonideni.

„Kollektiivne Lääs“ muutub

Nii et see, et muutub ka rahvusvaheline julgeoleku-keskkond, see mida me nimetame „maailmakorraks“, on ainult loomulik. Ta on kogu aeg muutunud, lihtsalt mingiks hetkeks lõime me endale illusiooni, et selle asjaga on kõik ühel pool. Ei ole.

Muidugi on ebamugav tõdeda, et see „kollektiivne Lääs“, mille liikmeks me niiväga tahtsime saada, on vahepeal samamoodi muutunud ja muutumas nagu kogu maailm. Aga me ei saa ju oodata, et niipea kui meie vaiksesse sadamasse jõudsime, nii kohe lakkasid tormid ka mujal ning saabuski üleüldine tuulevaikus.

Igasugune muudatus käivitab järgmise, enamasti vastasmärgilise. See on füüsikaseaduste tasemel tõdemus, mis kehtib ka rahvusvaheliste suhete võtmes. Samuti ka riigisisesel ning inimlikul pinnal, meie enda peades ja ühiskondades toimuvas.

Doomino-efekt

Praegugi on toimumas mitmed suured muudatused, mis tingivad omamoodi doomino-efektina ka järgmised, korrus-haaval allapoole ulatuvad nihked.

Suurim on nihe ilmselgelt suurima (vabandage see tahtlik sõnakordus) julgeolekulise mängumuutja USA enesetõlgenduses. Jah, nad tahavad jääda maailma dominantseks jõuks, kuid teha seda suuresti väljaspool senikehtinud süsteemi, sh ka NATO-nimelist struktuuri. Mitte sellest väljuda, kuid sundida organisatsiooni teisi liikmeid rohkem enda julgeoleku jaoks ära tegema.

Nii et esiteks peame meie siin Euroopas arvestama NATO’ga, milles on vähem USA’d (vähemalt mitte enam selles automaatrežiimis, mis laskis Euroopal ennast lollilt nõrgaks muuta). See tähendab teiseks seda, et Euroopa riigid peavad hakkama taas rohkem kulutama enda julgeoleku ise kindlustamise peale.

Viis muudatust

See aga tähendab – kolmandaks – seda, et niigi igasugustest kriisidest räsitud rahakottides ja ühiskondades tuleb teha ebapopulaarseid muudatusi. Kulutada rohkem nii rauale kui mundrikandjatele – ja muuta ühiskondade suhtumist kohustuslikku ajateenistusse, ilma milleta ei saa korralikku kaitsevõimet üles ehitada. See viimane komponent on muuseas praegu mitte-omane u pooltele Euroopa riikidele.

Oluline komponent selles muudatuses on sõda Ukrainas. See tähendab, et neid muudatusi ülejäänud Euroopas tuleb teha lähtuvalt Ukraina kogemustest ning ka nende maksimaalsel võimalikul osalusel. Praegu tuleb mitte niivõrd Ukrainat üles ehitada lähtuvalt NATO standarditele, vaid NATO’t vastavalt Ukraina kogemusele.

Neljandaks aga tähendavad sellised muudatus paratamatult ka tuule tiibadesse andmist nendele poliitilistele jõududele Euroopa riikides, kes taolisi muudatusi vastustama asuvad. See pole hea ega halb, vaid loomulik maasvedeleva poliitilise kapitali üleskorjamine. Nii suurematele kaitsekulutustele kui Ukraina kaasamisele on imelihtne üles ehitada anti-kampaaniat. Sest et see on „sõjaõhutamine, -hüsteeria ja üleüldse vaadake, mihukesed need ukrainlased on!“.

See tähendab aga omakorda viiendat muudatust, mida peavad hakkama tegema kõik ülejäänud ühiskondliku arvamuse kujundajad. Tegema selgeks, et orkaaniks valmistumine pole orkaani esilemanamine. Et sõjaks valmistumine pole sõjaõhutamine, vaid selle tõrjumine.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Iraan, Gröönimaa, Tšetšeenia

- Iraanis on proteste olnud varemgi, kuid seekord tundub et nende teravus ja ulatus on tugevam kui varem. üheks aspektiks, mis seda toidab, on lootus välisele toetusele, mh režiimi poolt nii sügavalt vihatd USA'st. Religioossele fanatismile ja naabrite vaenamisele kõik ressursid kulutanud mudel võib olla oma aja nii ära elanud, et tulemuseks võib olla ka senise riigi tükeldumine

- USA poolt Gröönimaale pandud survetundub praegu olevat hea ja halva politseiniku staadiumis. Halb politseinik teatab valmidusest saar jõuga üle võtta, samal ajal hea politseiniku sõnumina pakutakse mingit diili, eemärgiks aga ikka üks - tõrjuda siit eemale Hiina/Vene tandemit

- kui Tšetšeenia praegune liider peaks võimust mis iganes põhjusel loobuma, siis tõenäoliselt üritab Kreml seda subjekti tasalülitada, pannes kuberneriks mõne riigi teisest otsast kohale saadetud halduri

Sellest ja kõigest muust rääkisid Pavel Ivanovi juhtimisel Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: Venezuela, Gröönimaa, Ukraina

- Venezuela juhtum on taandatav ühele lihtsale kontrollküsimusele, mis asetab toimunu erinevatesse kontekstidesse. Juhul kui Madurot käsitleda kui legitiimset riigipead, siis oli USA poolt tema röövimine räme õiguserikkumine ja sisuliselt sõjaline sissetung, milleks Trumpil polnud ei rahvusvahelist ega siseriiklikku õigust. Juhul kui Madurot võtta aga kui usurpaatorit (sest ta võltsis valimistulemusi) ning kurjategijat (sest osales narkokaubanduses), siis oli tegu küll õiguslikult väära, aga moraalselt arusaadava teoga, omamoodi politsei-operatsiooniga

- Gröönimaa paikneb küll Venezuelaga samal, USA poolt "omaks" kuulutatud poolkeral, kuid on oma olemuselt teine juhtum. Gröönimaalt ei lähtu USA'le ohtu. Samas nii ühel kui teisel juhtumil tegeleb USA oma peamise rivaali - Hiina tõrjumisega. Nii nagu kinnisvara-äris, nii ka rahvusvahelises poliitikas rakedub siin sama läbirääkimistaktika - alguses lajatada lauale võimalikult jõhkrad nõudmised, selleks et hiljem leevendumine tunduks mõistliku kompromissina

- Ukraina "rahuprotsessis" on eurooplased lõpuks saamas jalgu kõhu alt välja. Paraku pole päris aru saada, kas nad oma viimatisel Pariisi kohtumisel rääkisid sellest, mida teha PEALE rahu saabumist, või et mida teha selleks et see rahu SAABUKS - need on kaks väga erinevat asja.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür. saade järelkuulatav siit

Venemaast Välismäärajas

- Sõjast tingitud meeleolud Venemaal on äärmiselt erinevad. Vahetult Ukrainaga piirnevates regioonides tajutakse sõja mõju vahetult ja negatiivselt, mh seeläbi et Moskvast lubatud toetusmehhanismid nt neile, kes on oma elukoha kaotanud, on kas ebatõhusad või üldse olematu. Kaugemates piirkondades, varem depressiivsetes regioonides on aga elu paljude jaoks paremaks läinud, sest saabunud on sellised rahad, millest varem unistadagi ei võinud. Suurlinnades, mis sõjast suuresti puutumatuks jäänud, on aga üleüldse kolmandad meeleolud.

- Vähesed tagasitulevad kirstud muudavad vähe inimeste igapäevast päriselu vähe, seda enam et suur osa hukkunutest jääb sõjaväljale vedelema. Küll aga on probleeme esiteks nendega, kes tulevad tagasi, sest üks tagasitulnu võib põhjustada rohkem probleeme ja nõuab rohkem tähelepanu kui kümned või sajad nö normaalsed tegelased. Teiseks on aga probleem hoopis suurem tööturuga, kuhu pole enam võtta teovõimelisi ja -tahtelisi tegelasi.

- USA rolli nähakse mitte mingi mütoloogilise "rahuvahendajana", vaid instrumendina, mida saadakse kasutada Venemaa võidu vormistamiseks. Omamoodi täiendava hoovana, survestamaks nii Ukrainat eraldi kui Läänt tervikuna kapituleerimisele.

Kõigest sellest sai räägitud Välismäärajas, küsitles Mart Mardisalu, saade järelkuulatav siit (22:30 kuni 35:40)

Kremli läbirääkimistaktika – Trumpi järgiaimamine

Venemaa praegune otsustajatering on üles kasvanud teadmisega, et nende peamine rivaal ja seega ka partner on USA. Omamoodi fantoomne, iseendale taastoodetav ettekujutus sellest perioodist, mil maailma põhijõududeks olid NSVL ja USA.

Nüüd on olukord ammu muutunud ning ei maksa arvata, et Venemaal sellest aru ei saada. USA jaoks pole Venemaa enam ammu peamine vastane, sealne tähelepanu hajub konfliktide paljususes ning suundub laias laastus kõigi nende konfliktide taga kumavale Hiinale.

Kuid see teadmine või arusaam sunnibki hääbuvat Venemaad aina aktiivsemalt tegutsema, pälvimaks endale harjumuspärast tähelepanu. See meenutab veidi sõltlase rabelemist, kes peab järjest rohkem pingutama, et kätte saada uus ja piisav doos mõnuainet, vältimaks pohmeluse teket.

Piits ja präänik

USA tähelepanu pälvimiseks on laias laastus kaks meetodit – ärritamine ja meeldimine. Piits ja präänik, kui soovite. Hea ja halb politseinik. Ega lõppkokkuvõttes neid psühholoogilise hanitamise võtteid väga palju pole, ükskõik kui palju metafoore me nende kirjeldamiseks ka ei kasutaks.

Ärritamiseks sobivad kõikvõimalikud suured ja väikesed sigadused alates sõdadest ja lõpetades infooperatsioonidega. Nt Süürias sõjaline sekkumine oli ju Kremli seisukohalt edukas – vähemalt alguses suudeti ennast oluliseks osapooleks sõdida. See, et nüüd lõpuks ollakse ennast nurka mängitud, on tagantjärele tarkus.

Meeldimiseks on aga vähem võimalusi. Praegusele USA liidrile meeldivaid diilide mängu Puutini meeskond väga hästi ei oska. Kuid vastaspoole peegeldamine on eriteenistuslikele tegelastele hästi tuntud võte. Stiilis „oi näe, mulle meeldivad puht-juhuslikult samad asjad ja üleüldse me oleme sarnasemad kui arvata võiks“.

Peegeldamise mäng

Ukraina sigadus-sõja eesmärk oli pälvida USA tähelepanu, et hakata rääkima Kremli meelisjuttu Sõjast ja Rahust. Aga kuna USA eesotsas on rabeda tähelepanu ja suure meelitus-vajadusega isik, siis pakutakse tollele ka meeldivaid ja piisavalt silmatorkavaid peegeldusi.

Üks nendest on läbirääkimismeeskonna disainimine moel, mis on väga mitte-omane NSVL/Vene vanakooli diplomaatiale. Kuna USA (välis-)poliitilises praktikas on levinud mitte-hierarhiline, mitte-karjääri-põhine diplomaatia, siis proovib Kreml seda järgi aimata.

Süsteemivälise (ja läheduspõhise) tegelase ehk Kirill Dmitrievi määramine läbirääkijaks pidi loomulikult endaga kaasa tooma vene enda välisministeeriumi nördimuse ja seega suurema tähelepanu ameerika meeskonna poolt. Stiilis: „ahhaaa, nad käituvad samamoodi nagu meie!“

Süsteemi ülekoormamine

Teine meetod, mida praegu kasutatakse, on Trumpiliku taktika ehk „süsteemi ülekoormamine“ vastasmärgiliste signaalidega ning ootamatustega. Otseloomulikult pole taolise informatsioonilise kaose loomine ainult hetkelises peegeldamis-mängus kasutusele võetud tehnoloogia, kuid sobib siiski antud pilti.

Venemaa on oma „ümberpiiratud kindlusest“ viimastel päevadel välja sirutatud kaks käpikut, kaks rääkivat pead, kes ajavad üheskoos ja korraga eripalgelist ja vastukäivat juttu.

Üks, Dmitri Medvededi nimeline tegelane (kes peaks oma taustalt olema nö uuema põlvkonna esindaja) lajatas letti üle 30-leheküljelise oopuse sellest, kuidas anglosaksid on kõiges süüdi. Eraldi rõhutades, et USA on selles seltskonnas nö noorema partneri rollis ja seega väiksema süü kandja.

Jõuvõtted on primaarsed

Teine, Dmitri Kozak nimeline (kes on Putini meeskonna ammune ja väga lähedane liige) nupp on aga nüüd mängu toodud reformaatorina, kes olla aru saanud, et Venemaa on tupikus ning on vaja on sisuliselt kõike muuta nii sise- kui välispoliitikas.

Kordan eraldi üle seda peamist segadust-tootvat momenti – suhteliselt uue põlvkonna mees ajab padukonservatiivset juttu, samas kui vanakooli tegelane lehvitab uuenduslikku lippu. See peaks juskui näitama, et „vaadake siia, meie kindluses on mõrad, pöörake tähelepanu nendele ebakõladele!“

Kõike seda võib vaadelda kui moodsat poliit-tehnoloogilist manipuleerimist, samavõrra kui klassikalist infooperatsiooni. Peamine on aga meeles pidada, et praeguses Kremli tööriistakastis on läbirääkimised vaid abiratas sõjavankri all. Ei rahu ega läbirääkimised pole eesmärk omaette, vaid vahend sõjajõuga saavutatu võimestamisel.

---

lugu ilmus siin