NATO turvamull ja Euroopa kasvuhoone

NATO kui sõjalise liidu loomise algne kolmikmõte oli „hoida USA sees, Saksamaa maas ja Venemaa väljas“.

Stalini NSVL ja Hitleri Saksamaa vahelisest leppest ja seejärel kaklusest verine Euroopa lootis sel moel vältida uut sõda. Saksamaa demilitariseerimist ja Moskoovia tõrjumist pidi garanteerima USA kohalolu, nö vanemlik või sõjapolitseinlik kohalolu.

Nüüdseks on aga kõik need kolm jalga väändunud. See kolme jalaga postament, millel püsis Euroopa turvalisus, on seega kipakaks muutunud.

Muutunud tingimused

USA kohalolek pole veel kuhugi kadunud, kuid Ebastabiilne Geenius tolle riigi eesotsas on valinud juhtimismeetodiks vähekontrollitava kaose, mitte ette-ennustatava stabiilsuse.

Saksamaa taasmilitariseerumine on seni veel plussmärgiline, kuid pikka perspektiivi arvesse võttes tundmatu kasuteguriga väärtus. Muudatus mitme põlvkonna jooksul juurutatud mõtteviisis, milles sakslased andsid ise endale vastu näppe varasemate kuritegude eest, on kiire ja seega sisemisi proteste tekitav.

Venemaa on nelja jala ja sõdurisaapaga ronimas uksest ja aknast sisse. Sümboolseks stardipauguks Müncheni kõne ja nüüd Leipzigi droonide kaudu. Verine vallutussõda Ukrainas toimib katalüsaatorina, mingis kaudses mõttes jätkuna Karjala, Kaliningradi ja Kuriilide anastamisele.

Uued ja välised ohud

Lisaks on seda postamenti kõigutamas veel uued jõud, keda Teise Maailmasõja järgses õhustikus ei osatud isegi veidramas unenäos näha. Hiina mõju ja sissevoolava rände survet polnud tol hetkel lihtsalt olemas, pigem otsisid kodutuks sõditud eurooplased ise veel juurdumisvõimalust uutes asupaikades.

Nüüd juba varsti 80-aastaseks saava ühenduse abil, toel ja najal on Euroopasse tekkinud unikaalne turvamull, milles sisuliselt katkes pidevate omavaheliste sõdade ahel. Üksikud erandid nagu Türgi-Kreeka lõputu jauramine või Jugoslaavia lagunemise spasmid pigem toovad ülejäänud mulli üha jõukamat ja rahulolevamat nägu.

Selle mulli sisse loodud Euroopa Liit näis kui kasvuhoone, turvamulli sisse loodud majandusmull, milles jõukust ja tomateid kasvatades lõpuks ometi heaolu nautida. Kuid miski pole igavene. Turvamull käriseb õmblustest, kasvuhoone asukad on liiga hea elu pealt hakanud nõudma muudatusi. Saksamaa tuumajaamade sulgemine ja Hollandi gaasimaardlate kinnibetoneerimine on selle liigse heaolu värdvõsud, mis näitavad kasvuhoonerahva irdumist päriselulistest probleemidest.

Tulemuseks on aga see, et see Euroopa Liidu nimeline kasvuhoone peab järjest rohkem võtma üle talle mitteomaseid kindlusfuntsioone. Muutuma omamoodi NATO 2.0’ks, kuigi see võrdlus on kohmakas ja väär. Kõike seda muidugi eeldusel, et senist elulaadi soovitakse üleüldse ja põhimõtteliselt kaitsta.

Reaktsioon muudatustele

Mis siis peaks olema meie reaktsioon muutunud tingimustele, NATO kolme alusülesande muutumisele? Kas loobuda ja lasta end muutuste lainel kanda tundmatusse? Või anda endale võimalus püsimajäämiseks?

Nii nagu igal toimival riigil on omavahel veidi konkureerivaid struktuure, olgu turvalisuse või luureinfo kogumise valdkonnas, nii peame ilmselt minema ka siin mõneti dubleeriva mudeli rakendamisele. Et mitte kõik munad poleks ühes korvis või kõik tomatid ühe toe najal. Euroopa vajab nii EU nimelist kasvuhoonet kui NATO-nimelist turvamulli, kusjuures mõlemad kaitsekihid peavad olema omavahel integreeritud, olgu kasvõi välise piiri kaitse eesmärkidel.

Algses kolmetises ülesandepüstituses tuleb teha muudatus. See „USA sees, Saksamaa maas ja Venemaa väljas“ tuleb ümber sõnastada: „Hoida Venemaa väljas ja maas“. Kui selleks on kasutada USA tugi, on hea. Kui selleks on vajalik Saksamaa taasjõustamine Euroopa majanduslikust mootorist sõjaliseks, siis tuleb seda ka teha. Aga üldjoontes on selge, et oma turvamulli ja kasvuhoonet me peame siiski ise kaitsma.

---

lugu ilmus siin

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

Postimehe palvel kirjutasin kommentaari 
---

Kommentaar mõttepaberile: Jüri Saar, „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ (september 2026)

---

Kuna julgeolekukeskkond on juba tõsiselt muutunud ning ilmselgelt pole see muutuste laine veel lõppenud, siis on taolised ülevaated-mõtisklused igati tänuväärsed ja teretulnud.

Ilmselt on aga iga säärase mõttepaberi paratamatu puudus see, et selles ei käsitleta kõiki aspekte. See poleks ilmselt ka puht-tehniliselt teostatav, sest siis peaks seda ülevaadet ajalehe asemel ilmutama omaette köitena, kui isegi mitte rohkemate raamatutena. Kuid selle asemel, et esitada retoorilis-rumalavõitu küsimusi: „aga miks te ei räägi veel ka sellest?“, proovime vaadelda seda, mis on kirja pandud.

Tänuväärne detail

Esiteks tuleb teha väike, kuid tänulik kummardus autorile selle eest, et vähemalt mõnel korral mainib ta meie naaberriigi nimekuju korrektsel moel. „Venemaa Föderatsioon“ on selle, meie jaoks paljude ohtude lähteriigi nimi ning see pole lihtsalt lingvistiline konstruktsioon, vaid olemuslikult õige määratlus. Tegu on Venemaa Impeeriumi praeguse kehastusega, mitte rahvusriigiga Venemaa, nagu me enamasti mugavusest seda markeerime.

Selle Impeeriumi / Föderatsiooni koosseisus pole olemas „Venemaa“ või „Vene“ nimelist osariiki / föderatsioonisubjekti, vaid tegu on justnimelt impeeriumiga, mis üritab kõiki oma asukaid markeerida kui „venelane“. See on määratult suurema seletusjõuga nii Venemaa Föderatsiooni (edaspidi VF) sise- kui ka välispoliitika seletamisel, kui me enamasti vaevume seda mõtestama. Sellesse lähenemisse on sisse kodeeritud sekkumise õigus ja mõneti lausu kohustus, mille peale Moskva impeeriumi südamikuna rõhub.

Impeeriumi jaoks on nii kõik tema praegused asukad kui ka kogemata kontrolli alt välja libisenud / jäänud alad loomuldasa tema omad, mis peavad vaieldamatult Moskvale alluma või saama mitteallumise eest karistatud. Ainuüksi sellest aspektist võiks kirjutada pika traktaadi, kui peatume siinkohal.

Kaheldav etniline komponent

Sellest esimesest aspektist kasvab välja teine, millele siin kirjatükis viidatakse kui teatud veelahkmele, nimelt etnilisuse küsimus. Nimelt viidatakse siin mitte-eestlastele ja venekeelsele elanikkonnale, kes oleks justkui a priori sihtrühm, millele Moskva suunab nii oma pingutusi kui ka kes käitub mingi koherentse, tihti siinse riigi suhtes konfliktse grupina.

Minu vastuväide sellele on, et asi pole keelsuses, vaid meelsuses. Tean mitmeid täiesti eestikeelseid inimesi, kes on Impeeriumi idee pimesi kummardajad. Õnneks tean piisavalt ka vastupidiseid näiteid, milles absoluutselt vene taustaga (nii kodakondsuse, sünnikoha kui keele mõttes) on sellesama impeeriumi-idee põlgajad.

Jah mõistagi me kõik lahterdame ja üldistame mingite primaarsete tunnuste järgi, mida on lihtne näha ja kirjeldada. Aga minnes kaasa selle üldistusega, mille kohaselt on mitte-eestlased automaatselt liigitatud probleemikandjate ning eestlased riigitruude kodanike hulka, süvendame me Kremli narratiive.

Kindlasti vastab tõele väide et Kremli „tegevus on olnud suunatud sellele, et Eestis elavad mitte-eestlased ja riigivõim vastanduksid või oleksid permanentses konfliktis“, kuid see on ainult osa ja väiksem osa sellest tegevusplaanist. Peamine on, et a) võimalikult suur osa siinsest elanikkonnast ja riigivõim oleks omavahel võõrad ja alles seejärel b) et seda konflikti tajutaks rahvuspõhiselt, sest nii on hõlpsam asuda „kannatajate kaitsele“.

Jätkusõda kui osa identiteedist

Veidi laiem raamistik aitaks mõista ka teksti seisukohalt keskset väidet „Venemaa peab täna ametlikult väljakuulutamata hübriidsõda Läänemaailma vastu“. Tegemist ei ole ainult tänase sõjaga, millel on ajaliselt ja ruumiliselt piiratud iseloom.

Tegemist on VF riikliku enesemütoloogia seisukohalt üliolulise narratiiviga, mille kohaselt Läänest on alati lähtunud oht algsele Moskooviale ja hilisemale Vene Impeeriumile. Veelgi enam, justnimelt sõdades selle kurjuse vastu olla Moskooviast saanud suur ja ülev nähtus (venekeelne sõna „величие“ on tegelikult määratult mahukam). See, et tegelikult on Vene impeerium enamasti tekkinud hõreasustusega ida-alade vallutamisest ning hoopis bütsantsi ja mongoli riikluse matkimise kaudu, on ebamugav tahk, mida see müüt maha vaikib.

Praegune VF poolt kasutusele võetud mudel on lihtsalt omamoodi „vene fundamentalism“, mis võtab kasutusele vanad tööriistad ning see käitumine on poliit-tehnoloogilises mõttes isegi täiesti ratsionaalne. See võimaldab pakkuda elanikele omamoodi turvalist, äratundmisele ja sõjalis-patriootilisele juurmõtlemisele tuginevat identiteeti.

Selle aspekti juures on paslik ära mainida ka see, et algtekstis loomulikult püstitatud rõhuasetus „Venemaast lähtuvad hübriidohud Eesti sisejulgeolekule“ on ainult üks ja VF seisukohalt tühine aspekt. Moskva ei tee praktiliselt midagi ainult ja eraldivõetult Eesti suunal. Ta kehtestab ennast omamoodi „pühas sõjas“ Lääne vastu ning Eesti on vaid detail selles suures pildis.

Kineetiline vs hübriidne

Lõeptuseks see tehniline küsimus, et kuidas see „püha sõda“ siis nii siin Eestis kui mujal Läänes toimub. Antud kirjatükis keskendutakse laias laastus nö pehmetele julgeolekuohtudele alates rahapesust kuni ränderünneteni ning vaadeldakse neid läbi juriidilise prisma.

Kuid mida aeg edasi, seda keerulisemaks muutub vahetegemine nö konventsionaalse / kineetilise sõjapidamise ja hübriidmõjutamise vahel.

Kui nt Narva veehoidla tamm või mõni oluline alajaam saab kahjustatud naaberriigist väljalastud tankimürsu või raketi poolt, on asi justkui selge. Aga kui seesama objekt saab samamoodi kahjustatud mõne kohaliku „ökoaktivisti“ lõhkelaengust või süütepudelist, rääkimata kohapealt ja pagan teab kelle poolt lendu lastud droonist, siis kas seesama kahju on nüüd sellevõrra vähem kineetiline?

Kui sihtriigi territooriumile ilmuvad ilma eraldusmärkideta „rohelised mehikesed“, siis kas on tegemist hübriidsõjaga? Näiteks lihtsalt sellepärast, et tunnusmärkideta mundrite sees on sihtriigi kodanikud, neist osa nt topeltkodakondsusega? Võõrriigi osaluse eitamine võtab küll maha konventsionaalsuse sildi, kuid kas püssitorust väljalendav kuul muutub sellest vähem kineetiliseks?

Kokkvõtteks aga soovin siiski algse kirjatüki autorit tänada panuse eest praeguse kiirelt muutuva ohupildi mõtestamise katse eest. Udust, halli ja ebamäärast on selles valdkonnas nii palju, et iga taoline pingutus on hinnatav.
---
lugu ilmus siin

Hea ja halva võmmi mäng Moskvaga

Läbirääkimistaktikaid on kümneid erinevaid, primitiivsemaid ja peenemaid, läbinähtavamaid ja varjatumaid. Nn hea ja halva võmmi variant vist tänu filmidele neist on üks tuntumaid, kui samas ka lihtsakoelisuse ja jõhkruse mõttes diplomaatias vähem kasutatavaid.

Vaatamata sellele arvan, et Washingtoni praegune meeskond otsustas kasutada Moskva suhtes just seda taktikat. Peale seda kui pikk joru Moskva jaoks positiivseid signaalne ei toonud endaga kaasa soovitud tulemust, otsustati korraks karmi nägu näidata.

Selleks saadetigi augusti lõpus Moskvasse CIA peadirektor John Ratcliff, kes pidi lisaks peateemale (Iraan) andma jõulise signaali Trumpi jaoks sekundaarsel ehk Ukraina teemal. Väga laias laastus pole oluline, mida ja mis sõnastuses konkreetselt öeldi, oluline oli saadiku persoon. Ratcliffe on teada oma karmi hoiaku osas Vladimi Putini tegutsemise suhtes.

Karmi näo näitamine

See, et kohtumine toimus USA ja Venemaa Föderatsiooni eriteenistuste juhtide tasandil ning sihiks oli Venemaa presidendi mõjutamine, lisab siia konspiroloogilist süngust. Puhastage siit välja riigi ja isikunimed ning saate klassikalise vandenõulise sisendi: ühe riigi eriteenistus üritab kokku leppida sihtriigi kolleegidega, et nood oma bossi „maha rahustaks“, mida iganes ka selle all silmas pidada.

Kuid proovime vältida konspiroloogia mutiauku ronimist, see viiks meid põhiteemast liiga kaugele.

Põhiteemaks on see, et peale nö karmi näo näitamist pöörati ette jällegi pehme pale. Võiks isegi kasutada slängihõngulist „pehmo“-sõnakest, kuid see on vaid varjund üldises pildis.

Pehmonägu

See pehme pale saabus kahe Moskva jaoks mugava erisaadiku – Witkoff ja Kushner kujul. Kuna tegemist on Donald Trumpi enda lähedastega, kohtus Tema Ise ehk Puutin käskjalgadega, mis tegelikult pole protokolliliselt korrektne, kuid arusaadav näitemäng.

Näitemängu teine stseen toimus Kiievis, kuhu käskjalad pidi minema rongiga, sest algselt planeeritud lennureisi sisuliselt keelas neile ära Putin, rünnates eelnevalt vastavaid lennuvälju. Nood mugavad reisisellid sisuliselt edastasid ka Kiievis Moskva-keskseid sõnumeid, kinnistades mulje et Donald Trump mängib pigem Kremli poolel.

Kolmas stseen lasti käima samal ajal leviva sahinana, et Trumpi meeskond on tüdinenud Witkoff-Kushner viljatutest visiitidest ning see läbirääkimiste suund antaksegi üle Ratcliffe ja tema meeskonna kätte. Kas seda tegelikult ka niimoodi plaanitakse, ei oska öelda.

Mängige kaasa, või muidu ...

Küll aga oskan öelda, millena see kõik välja paistab. Sellesama klassikalise jõhkravõitu „hea võmm – halb võmm“ mänguna. Selle kohaselt antakse Moskvale mõista, et kui te ei võta kuulda Washingtoni mõistlikke palveid sõjategevus vähemalt pausile panna ja sõlmida Trumpi jaoks nii meelepärane Suur Diil, siis lükatakse USA poolt läbirääkimistorusse karmim läbirääkija.

Donald Trumpil on enne vahevalimisi väga vaja näidata midagi edusarnast. Kuna seda kuskilt väga võtta pole, siis üritatakse vähemalt osaliselt näidata ameerika valijatele, et nende elujärje halvenemises (kütusehindade kallinemine USA tanklates) on Ukraina süü, kuna too ründab vene vatsavaid tootmisvõimsusi. Tees on jabur, aga võib lühiajaliselt toimida, kui õnnestuks näidata, et tänu Donald Trumpi pingutustele need ründed lakkavad kasvõi ajutiselt.

Selleks on aga vaja näidata Moskvale kasvõi korraks karmimat nägu, et too oleks valmis peatama sõjategevuse ning seeläbi lakkaks ka Ukraina vastulöökide seeria. Minu meelest on see arvestus ehitatud valele eeldusele (kuna Moskva näeb nii heas kui halvas võmmis vaid ühte – tähelepanu endale ning seeläbi võimalust midagi veel saavutada), kuid see pole mängujuhi jaoks ilmselt argument.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA-VF, Saksamaa, Ukraina

- Trumpi meeskonna ponnistused taasalustada VF-Ukraina läbirääkimisi tunduvad asendustegevusena, varjamaks ebaedu Iraani küsimuse lahendamisel. Paraku pole ühtegi uut ja toimivat lahendust Venemaa röövsõja peatamiseks seni veel välja käidud, nii et optimismi siit ei paista

- AfD suurim häältesaak ühe liidumaa parlamendivalimistel ei pruugi veel talle anda teed võimule, kuna absoluutset enamust ei saadud ja ülejäänud osapooled ei soovi temaga koalitsiooni astuda. Seni pole AfD veel valitsusvastutust kandnud ühelgi tasemel ning seetõttu pole ka teada, missuguseks võiks kujuneda tema tegelik käitumine - on võimalus et see saab erinema ägedast valimiseelsest retoorikast

- Ukraina peaprokuröri tagasiastumine petukõnede kontoritele "katusepakkumise" eest avab kahjuks veel ühe inetu loo korruptsioonist, kuid õnneks on see ühtlasi ka lugu sellega võitlemisest

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit.

Olukorrast Mordoris Kuku Sihikus

President Donald Trumpi saadikud Steve Witkoff ja Jared Kushner kohtusid Moskvas Venemaa diktaatori Putiniga. Millest Moskvas kõneldi, seda me ei tea. Venemaa diktaator rõhutas pressiesindaja teatel vajadust tegeleda konflikti algpõhjustega, mitte selle lõpetamisega. Mingeid vahendatud läbirääkimisi ei ole Putinile vaja?

Puutinile on vaja läbirääkimisi, aga mitte sõja lõpetamist. St, tema jaoks on väga meeldiv, kui tema juurde saadetakse läbirääkijaid, sest siis ta tunneb et teeb õiget asja. Ta on oluline, tema juurde saadetakse palujaid, temaga räägitakse olulistel teemadel. Kui ta aga lõpetaks sõja, siis ju saadikuid enam ei tuleks

Venemaa meedias võis kohata irooniat Witkoffi ja Kushneri visiidi üle, neid nimetati “Vitekiks ja Zjatekiks”. See tähendab ju üleolevat suhtumist Trumpi saadikutesse, millest nad ise ilmselt aru ei saanud kuid millest salateenistus neile loodetavasti teada andis?

Neid tegelasi on ju tõepoolest keeruline tajuda kui tugevaid läbirääkijaid, kes tuleks ja esitaks omapoolsed nõudmised. Neid tajutakse nõrgana, kuna nad tulevad palujana

Georg Kennanni pikk telegramm 1946 aga õpetab meile, et kui VF tajub nõrkust, siis ta esitab järeleandmise asemel hoopis uued nõudmised

Venemaa presidendi abi Juri Ušakovi sõnul arutati majandusküsimusi ja Venemaa-Ameerika ühendprojekte. Trump tahab Putini Venemaaga ikka asju ajada ja Putin vist Trumpi juhitud Ühendriikidega ka?

Piitsa ja prääniku asemel näib USA pakkuvat ainult präänikut. Midagi stiilis: „lõpetage ära ja siis me saame hakata koos äri ajama ning palju raha teenima“. Trumpi nägemus endast on ju eelkõige „ettevõtja“, kes on juhuslikult ka president ning eks vene pool oskab seda ära kasutada.

Tegelikkuses polnud USA VF jaoks ennem sõda kuigi oluline majanduspartner ning praegu on see ajaloolises madalseisus

Kuid eks see majandusliku ärakasutamise hoob töötab mõlemas suunas. USA teab päris täpselt, kui kehvas seisus on VF rahandus ning üritab seda ahvatlust ära kasutada.

Tekkimas on justkui mingi suur kolmnurk, kus Ameerika Ühendriigid, Hiina ja Venemaa sooviksid maailmas mõjusfäärid ära jagada. USA saaks Gröönimaa, Venemaa saaks Ukraina ja Hiina saaks Taiwani ning kõik oleksid rahul – sellist Trumpi unenägu olen ma iroonilistes kommentaarides kohanud. On see ainult unenägu?

Unenägude seletamises olen ma kehvake, kuid terake tõtt siin on küll. Ma pole küll kindel, kas ja kuivõrd Trump tahad Gröönimaad, kuid ta tahab saada kontrolli maailma olulisemate kaubateede üle, sest nende kaudu saaks kontrollida turge, mh nafta hinna kõikumisi. Gröönimaa on lihtsalt tugipunkt, mille kaudu kontrollida GIUK gap (Gröönimaa-Islandi-Ühendkuningriigi ava), mingis mõttes võrreldav Hormuzi väinaga, ainult et tohutult suuremas mõõtkavas

Kümne päeva pärast on Venemaal Riigiduuma valimised. Ükskõik, kas ja kuidas tulemusi võltsitakse või mõjutatakse, on need ette teada ja Putini partei Ühtne Venemaa võidab taas valimised. Aga rahulolematus Venemaal kasvab – bensiininappus ja piirangud internetile võiksid ju mõjutada vähemalt valimisaktiivsust?

Ei, valimisurnid viiakse kohale ja riigile olulised veebriessursid toimivad üldjoontes ikkagi

Valimisaktiivsus, nii nagu ka tulemus on ju tõlgendatavad omamoodi usladushääletust võimude tegevusele (see tähendab sõjale) ning selles ei saa lubada suuri kõikumisi

Valimisaktiivsus on olnud läbi aegade sellistel valimistele 50-60% vahel, usun et nüüd joonistatakse samasse vahemikku

Levada keskuse viimased uuringud näitavad, et Putini populaarsus oli augustis 76 protsenti, viimati oli see nii madal veebruaris 2022. Kui Putinile neist toetusnumbritest räägitakse, siis väga murelikuks see teda siiski tegema ei pea? Venemaa tänane võim püsib ja opositsiooni Venemaal ei ole praegu ja ei ole ka pärast 20. septembri valimisi?

Küsimusele küsimusega vastata pole küll viisakas, kuid kas on siis mõnda nähtavat alternatiivset liidrit, kes pretendeeriks võimu ülevõtmisele? Kuni seda pole ...

Isegi Hiinas ja Põhja-Koreas räägitakse, kes on piisavalt mõjukas, et võiks pretendeerida millelegi, VF’is seda vähemalt praegu isegi ei sosistata

Parempopulistlik partei Alternatiiv Saksamaale (AfD) on muutunud selle riigi populaarsemaks erakonnaks. Muuhulgas lubavad nad võimule tulles kaotada sanktsioonid Venemaale. Kas Moskval on tõpoolest mõju sellise riigi poliitikale, nagu seda on Saksamaa? Seda ajal, mil on tõestatud, et droonirünnaku Leipzigi lennujaamale korraldas Venemaa?

See pole mitte niivõrd Moskva mõju, kuivõrd „ostalgia“, mida ida-Saksas AfD edukalt ära kasutab. Seal piirkonnas on AfD populaarsus hetkel 44%, mujal riigis 28%.

mida AfD aga hakkab tegelikult tegema, juhul kui ta päriselt võimu juurde saab, seda ei tea keegi, ilmselt nad ise ka mitte. Tavaliselt juhtub nii, et valimiseelses tuhinas radikaalset juttu ajavad jõud osutuvad võimu juures üsna pragmaatiliseks

---

Saatejuhid Ainar Ruusaar ja Timo Tarve, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Разбор полётов: USA-VF-Iraan, Island

- CIA ülema visiit Moskvasse tekitab järjest ja ikka veel küsimusi: mis ja miks see toimus? Isiklikult jään jätkuvalt selle juurde, et peateemana oli jutuks Iraan, seda enam et nüüd on ka järgnenud uued vastasikused rünnakud. Võimalik, et USA edastas hoiatuse, et Kreml ei asuks Iraani toetama, kuid Kreml pigem tõlgendab seda visiiti kui märki enda olulisusest, järelikult saab ta veel esitada mingeid nõudmisi.

- Puutini jutt jääkarudest ja mõõkvaaladest näib kui järjekordne episood mängust, mille nimetamine on: valitsemine absurdi abil. Kuni võimukandja saab sundida inimesi kuulama ja noogutades kaasa kiitma ilmselget lollust, seni suudab ta hoida alluvaid alanduses ja hirmus. Muuseas, sama võtet kasutab ka DT.

- Islandi referendum kui pehme ninanips Euroopa Liidule - Brüssel peab kõvasti pingutama, näitamaks ennast atraktiivsena. Islandi valijaskond ütles oma väikese, kuid siiski enamusega "ei" liitumiskõneluste taasalustamisele.

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Igor Gretski ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siin.

Mordorist ja USAst TV3 uudistele

- CIA pealiku visiit Moskvasse võis peateema ehk Iraani kõrval puudutada ka Balti riikide julgeoleku küsimusi, kuid seda mitte omaette küsimusena. Balti riigid on lihtsalt osa suuremast julgeolekuruumist, mida VF on asunud aktiivsemalt ründama, kasutade selleks mitte-päris-sõjalisi meetodeid ehk hübriidvõtteid, alates süütamistest kuni piiraluste tunneliteni jne

- VF jaoks on kõik need riigid, kes tegelvad Ukraina (st nende strateegilise sihtmärgi) toetamisega rünnete sihtmärgiks (taktikalise tasandi sihtmärgiks). Väga laias laastus kõik need riigid, mis jäävad alates Saksamaast kuni VF piirideni. Eesti pole siin kuidagi erilisema tähelepanu all

- Muretsemine on kõige mõtetum energia kulutamise vorm, selle asemel tuleb tegutseda. Kui on droonioht, tuleb tegeleda sellega. Kui on inforünded, tuleb tegeleda nendega.

Saatelõik järelvaadatav siit.

Подробности: Iraan-USA-VF, Süüria, Armeenia

- CIA ülema poolsalajane visiit Moskvasse on kütnud tohutult konspiroloogilisi seletusi. Kõige lihtsam on siiski lähtuda sellest, mis on hetkel USA huvide hulgas esiplaanil - selleks on sõda Iraanis. Pakun, et käidigi Moskvat hoiatamas, et viimane lõpetaks Iraani toetamise või muidu ... ja see "muidu" võis olla ähvardus anda midagi olulist üle Ukrainale

- USA võttis Süüria maha "terrorismi toetavate riikide" nimistust, lubades sel moel aidata kaasa Süüria avanemisele rahvusvahelisele kaubandusele, rahavoogudele jne. See võib olla nö kompensatsiooniks Iisraeli tegevuse eest Süüria pinnal.

- Ukraina kauglöögid VF objektide vastu süvendavad vene eliidi probleeme, nüüd hakkab sama tegema ka Puutini ukaas, mis paneb neid suuromanikke kahvlisse. Kui nad hakkavad taastama nt naftatöötlemistehaseid, siis tabavad neid objekte uued löögid Ukrainast; kui aga ei hakka taastama, võib riik need objektid endale võtta.

- Armeenias puhkes otsene tüli praeguse peaministri (Pašinjan) ja endise presidendi (Kotšarjan) perekonna vahel. Tüli formaalseks põhjuseks on ekspresidendi klanni osalemine omaaegsetes korruptiivsetes skeemides. Sisuliselt aga üritavad peaministri vastased (ja ühtlasi venemeelsed) jõud tallata edasi Karabahhia teemadel, nimetades peaministrit reeturiks - ja nüüd peaminister vastab jõupositsioonilt

- Armeenia võimalik liitumine Euroopa Liiduga: mõlemale poolele kasulik blufimaiguline mäng. Ühest küljest on see kasulik Pašinjanile, näidates trääsa Moskvale ja demonstreerides seega oma otsustavust riik välja tuua senisest vene-mülkast. Euroopa Liidule on see kasulik, kuna iga rahvusvahelise ühenduse atraktiivsuse näitaja on liitumis-soov; teisalt aga on siin ka samamoodi VF nõrgestamise soov.

Saatejuht Jelena Savina, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Ungari muutumise tulevased tagasilöögid

Iga samm vabaduse suunas suurendab soovi naaseda mittevabadusse. Suurim vastuolu vabaduse teel on selliste raamide ehitamises, mis lasevad vabadusel püsida. Vastuolu seisneb selles, et raamid on pigem mitte-vabaduse tööriist.

„Vabaduse raamid“ kõlab umbes sama vasturääkivana nagu „sõda on rahu“. Kuid ilma nende mehhanismideta libiseb ühiskond liigagi hõlpsalt mittevabaduse suunas.

Freedom House nimeline indeks näitab seda liigagi selgelt – autokraatiad teevad maailmas võidukäiku. Eelmisel aastal tegid 54 riiki (u 200’st) sammukese mittevabaduse suunas, sama kui vaid 35 parandasid oma näitajat. Ja see tendents kestab juba 20 aastat. Tõsi küll, see on lihtsalt tagasilibisemine 1900’ndate lõpus alanud ja omakorda u 20 aastat kestnud vabaduste laienemise lainelt.

Ungari väljarabelemine

Ungari teeb samme suurema vabaduse suunas. Uus valitsus Peter Magyar juhtimise all üritab kiirkorras läbi viia massiivseid reforme, vabastamaks oma riiki „orbanismist“, eelmise ja liiga kauaks oma ametisse takerdunud Viktor Orbani aegsetest mittevabaduse mustritest.

Mitmed muudatused on aga niivõrd kiired ja ragisevad, et võimendavad paratamatult saabuvat pendliefekti. Kuid kõigest järgemööda, ehkki muudatused on nii ulatuslikud, et leheloos saab neid vaid põgusalt markeerida.

Üks kõige esmasemaid ja nähtavamaid ning samas vastuolulisemaid on ametiaegade piirangute sisseseadmine peaministrile. See peaks olema see raam (tuletan meelde - vabaduse raam), mis peaks takistama eelmist peaministrit oma ametisse tagasi tulla.

Isiklikud vs institutsionaalsed tõkked

Halva ja ebaõiglasena mõjuvad need tõkked, mida kehtestakse konkreetse isiku suhtes ilma kohtuotsuseta. Sisuliselt viib Ungari praegu läbi lustratsiooni – puhastust eelmise režiimi võtmeisikutest, ilma et see eelmine režiim oleks kuulutatud kuritegelikuks.

Peaministri ametiaegadele seati tagasiulatuvalt piir 8 aastat. Maailmapraktikas ülimalt tavatu piirang, mille ainus positiivne aspekt on märk sellest, et uus peaminister ei kavatse ega saa ise klammerduda oma tooli külge. Samas kõik tajuvad seda kui konkreetselt Orbani vastast piirangut, kuna see välistab ligi 20 aastat ametis olnud mehe naasemist vanale kohale.

Ka parlamendiliikmetele seati samamoodi piirang, seekord 12 aastat. Jällegi mujal maailmas sisuliselt tundmatu võte, mis on mõeldud kandma samuti klammerdumise ja lubjastumise ning võõrandumise vastast signaali. Samas on arusaadav, et sisuliselt soovitakse sel moel parlamendist välja tõrjuda need inimesed, kes on orbaniseerumisele kaasa aidanud.

Muudatused kutsuvad esile tagasilöögi

Neid piiranguid ja jõulisi muudatusi on veel ridamisi. Vanusepiirangu seadmine ülemkohtu liikmetele. Eelmise presidendi ametist lahkuma sundimine ja uue ametissemääramine. Meedia ja riigiomandi mudelite muutmine. Jne, jne, jne.

Kõik see on arusaadav ja ilmselt ka möödapääsmatu sammude ahel, kuid tekitab loomuldasa kahekordse rahulolematuse. Esiteks on absoluutselt loomulikult rahulolematud need, kes lõigati lahti senistest toiteahelatest. Teiseks saabub varem või hiljem pettumus neil, kes muudatustele hurra hüüdes loodavad, et nüüd kohe-kohe läheb elu paremaks. Elu aga on inertne ning koheseid ja kestvaid muudatusi tavaliselt kas ei teki või nendega harjutakse liigagi kiiresti.

Ungari uus valitsus laob praegu kiirustades vanale majale – Ungari riigile – uut vundamenti. Sellist raamistikku, mis peaks takistama seda maja vajumast taas autoritaarsuse sohu. Ainult et maja asukad on inimesed ja seetõttu varem või hiljem hakkavad nad nurisema muudatustega kaasnevate ebamugavuste ja ümberõppimisevajaduse üle. Loosung „vana hea Orbani aeg“ tekib varem või hiljem.

---

lugu ilmus siin

Analüütikast: allikatest, väljunditest ja toetusest

Korduma kippuv küsimus: mis allikaid peaks jälgima, et saada võimalikult adekvaatne pilt VF’s toimuvast.

Lühike, kuid suht kasutu vastus on – erinevaid. Võimalikult erinevaid, sest iga allikas moonutab, kuid eri moonutustest saab kokku enam-vähem hea üldpildi.

Pikem: oluline pole niivõrd konkreetsete meediumite/isikute nimed, kuivõrd põhimõte, et jälgima peab kindlasti nii ametlikku-riiklikku kui opositsioonilist külge. Mõlemad moonutavad pilti, kuid eri suundades.

Sellele lisaks on mõtekas valida endale mingi neutraalne/lokaalne väljund, nt mingi konkreetse oblasti või linnakese ajaleht. Olgu selleks Petseri või Birobidžani kohalik väljaanne, soovitavalt mitu. Nendes pole eriti tsensuuri ja mõnikord leiab värvikaid päris-elulisi detaile, mis panevad suure pildi särama. Jah, enamasti jääb pilguheit nendesse nö tühjaks tööks, kuid õige kiirelt kujuneb välja oma filter, mis võimaldab kogu kohalikust ja vähetähtsast mürast eristada need üksikud lood, mida tasub läbi vaadata.

Kohekindlasti tuleb neile kolmele (ametlik, opositsiooniline ja kohalik) juurde vaadata sõltumatuid majandus-analüütikuid (nt Krutihhin ja Lipsits), politolooge (nt Medvedev, Galjamov ja Šulman), publitsiste (nt Šenderovitš), ironiste (nt Kaplan) jne. Muuseas, ka konspiroloogid ja padupatrioodid tulevad kasuks, kuid neid ma ei hakka isegi näidetena soovitama.

Parim üldise pildi saamiseks on vaadata nö almanahh-tüüpi saateid (nt the Breakfast show), mis ei keskendu ühele teemale pikalt, vaid annavad nö killustiku.

Peamine on aru saada, et enamik neist peegeldavad niikuinii üksteist ja samu teemasid. Täisoriginaalset kontenti pakuvad väga üksikud ja harva, sest geeniuseid on vähe. Kui juba kaks allikat räägivad ühest asjast (nt uuest seadusest, olulisest kõnest, intervjuust vms), siis tasub minna algallika juurde ja päriselt ise läbi lugeda.

Sel moel sõeludes tekivad varem või hiljem nö indikaator-lambikesed või marker-sõnad, mille pinnalt sõeluda välja enda jaoks olulisemad ja usaldusväärsemad allikad.

AI abil uudiste kokkuvõtteid olen proovinud teha, kuid see ei toimi minu jaoks. Nagu ütles üks tark inimene: hea analüütika on täpne ja ilmekas. AI poolt tehtu võib olla täpne, kuid ta pole ilmekas.

See kõik võtab aega, metsikult. Minul vähemalt 5-6 tundi päevas, mõnikord kõvasti rohkem, kuid sellest sünnivad väljundid.

Väiksemad-värvilisemad killud viskan ma oma FB seinale, proovides mitte üle 3-4 päevas panna, et mitte üle koormata. Kindlasti koos allikaga, sest nii on viisakas ja lugeja suhtes lugupidav, nii ei pea nemad aega raiskama allika otsimisele.

Suurematest teemadest ja tekkivatest üldistustest tulevad lehelood ja raadiojutud, mida lõppeks peegeldan oma blogis ja seejärel jällegi FB’s. FB on seni veel eestikeelse auditooriumi jaoks suurim väljund, olgu ta nii vigane ja mõnikord ärritav kui tahes. Kuna ma olen pigem tekstipõhine inimene, siis kõik need uuemad ja noortele sobivamad säutsu-, pildi- ja videopõhised sotsiaalmeediakanalid minu jaoks ei toimi.

Toetusest. Mõni aeg tagasi hakkasin oma (eelkõige autori-) tekstide juurde riputama „Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust“

See ei tulnud kergelt. Parematel aegadel olen toetanud ise võimaluste piires nii üksik-isikuid kui ühendusi, kes minu meelest seda vajasid ja väärisid. Nüüd on ajad muutunud ning südant kõvaks tehes panin ise selle lipukese välja.

Olen saanud nii toetust kui sõimu, enamasti muidugi ükskõiksust. Lugemisnäidikud on mõnikord sadades, mõnikord tuhandetes või koguni kümnetes tuhandetes. Toetusi on laekunud nii ja naa. Üksik pisi-, aga püsiteotaja. Paar enam vähem regulaarset. Üksikud vähe suuremad. Selle kuu sees paarkümmend, eelmisel u 80, üleelmisel rohkem eurosid.

Sandisti ütlejad on mh osundanud, et kuidas ma julgen midagi küsida, kuna olen ise ettevõtja. Minu pisibutiik elab aga paraku samas rütmis mis enamik selle sektori asutusi, st tuleb vaevu ots otsaga kokku. Oma honorarid ja muud tulud olengi suuresti suunanud tolle butiigi püstihoidmisele.

Seega: Kui leiad, et minu tegevus/kirjutised on seda väärt, siis palun kaalu toetuse võimalust:

personaalkonto:

EE782200221005150802

Подробности: Lähis-Ida, Jabloko, Ungari

- kolm üksteisest eraldi paiknevat riiki Lähis-Idas sõlmisd omavahelise kaitseliidu. Kui vaadata maakaarti, siis Türgi, Saudi-Araabia ja Pakistan ei oma omavahel kokkupuutepunkti muus mõttes, kui ei nad kõik paiknevad ümber Iraani. Kuna liidu sisuks on kuulutatud üksteise kaitsmine võimalike rünnakute, siis võib oletada, et silmas peetakse võimalikke ründeid Iraani territooriumilt, kuigi nende rünnete taga ei pruugi olla Iraan kui riik, vaid tema territooriumil tegutsevad relvastatud üksused

- VF'is lähenevad "valimised" ei vääriks muidu kuigipalju tähelepanu, kui selleks ettevalmistuse käigus poleks alguses osalemisele lubatud Jabloko mahavõtmine nii palju tähelepanu tõmmanud. Ilmselt osutus marginaalsena mõeldud sõjavastane loosung liiga mõjukaks vene publiku magnetiks ning seega otsustas Kremli sõjakam tiib riske vältida

- Ungaris valitud uus president on üks paljudest muudatustest, mida sealne uus võim teeb, toomaks riiki välja "orbanistlikust" mudelist

Saatejuht Andrei Tšeremin, kõnelemas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Venemaa sisepoliitiline kemplus ennustab kurja välispoliitikat

Sümbolite eemaldamine avalikkuse silme alt on alati ideoloogiline tegu. Ükskõik missuguses režiimis, ükskõik missuguse ettekäände toel, asja sisu on alati sama. See võim, kellel on voli otsustada sümbolite nähtavuse üle avalikkuses, demonstreerib kas enda suurust/leplikkust või haprust/rabedust.

Antud juhul on juttu Venemaal sel sügisel toimuvast farsist, mis näeb välja nagu valimised. Umbes samamoodi nagu toimuvad nö valimised kuri-Koreas, Hiinas või muudes „rahvademokraatiates“.

Venemaal on kõikvõimalikud valimised koondatud ühele päevale aastas, tavaliselt septembri kolmandale pühapäevale. Suure riigi ja väga mitmekihiliste valimiste tingimustes on see kontsentreerumine tegelikult üsna mõistlik, selmet et pidada iga nädalavahe nimelt erinevaid, kuid sisult sarnaseid protseduure.

Kohustuslik kooskõlastamine

Kas see toimuv on sisuliselt valimine nii nagu seda mõistavad vabad ühiskonnad? Tahaks küll lajatada, et „muidugi mitte“, kuid nagu alati on siin nüansid.

Üldjoontes pole mitte muhvigi pistmist vabade, võrdsete ja ühetaoliste protseduuridega, mis annaks igal kandideerijale võrdseid lähtetingimusi. Teisest küljest on aga tegu vägagi sisulise ja tõhusaks tuunitud poliit-tehnoloogilise protseduuriga, mis autoritaarsetes riikides asendab vaba konkurentsi.

Venemaa reaaliates tähendab see seda, et iga „valimistele“ lubatud nimekiri ja isik peab olema kooskõlastatud presidendi administratsioonis. See tuhandete ametnike suurune seltskond langetabki otsuseid lähtuvalt enam-vähem ühest ülesandepüstitusest – kas ja kuidas antud tegevus aitab kaasa režiimi stabiilsusele.

Administratiivne vs julgeolekuline sisend

Otsused vajavad aga alati sisendeid. Ühest küljest on antud kontekstis neid sisendeid kaks – puhtalt poliit-tehnoloogiline ja teisalt julgeolekuline tiib administratsioonis ja selle ümber.

Poliit-tehnoloogiline tiib sõtkus „teadaoleva ohu“ pedaali. See tähendab, et Jabloko kui tinglikult liberaalse ja opositsioonilise nimekirja lubamine valimistele on kontrollitud risk. Isegi kui see nimekiri on ennast praegu positsioneerinud kui ainuke tinglikult sõjavastase lipu kandja, korjavad nad eelduse kohaselt paar protsenti häältest ning tõestavad Kremli sõja populaarsust elanikkonna hulgas.

Julgeolekuline tiib aga on oma olemuselt kõigi selliste riskide vastu. Sest et oht on oht ja milleks riskida. Milleks näidata kasvõi teoreetilisele rahulolematusele rohelist tuld. Küsimus pole mingis meeletus lojaalsuses, vaid lihtsalt oma tagumiku kaitsmises – kellele seda jama hiljem vaja on, kui midagi valesti läheb.

Ma võiks nende mõlema tiiva külge õmmelda konkreetseid isikunimesid, kuid see ähmastaks asjatult pilti. Viiks tarbetute vaidlusteni, et „aga too teine inimene on ju tegelikult palju olulisem!“.

Julgeolekuline tiib võtab võimu

Peamine on antud hetkel üldistus. Alguses nö pehme ehk poliit-tehnoloogiline tiib soovitas, et laseme nendel „liberaalidel“ osaleda protsessis. Nüüdseks on aga peale jäänud sõjakam ehk julgeolekuliselt mõtlev tiib, kes ütleb, et ka see väike risk on liiga suur.

Kuna meil ei ole usaldusväärset sotsioloogiat, siis opereerime nende arvudega, mida valdame. Kui tavaliselt Jabloko oleks saanud u 1-5 % häältest, siis praegu eelkõige sõjavastaste noorte toel oleks ta saanud u 9%. See oleks aga näidanud, et nn sõjalise erioperatsiooni toetus elanikkonna hulgas pole nii kõrge kui tahetakse näidata.

Miks see on aga ohtlik laiemas plaanis? Aga seetõttu, et tinglik sõjapistrike seltskond surub ühtlasi ka permanentse Lääne-vastase sõja agendat. See tähendab, et kui nad said punktivõidu üsna vähetähtsas siseriiklikus päevakorras (eemaldades sümboolselt sõjavastase nimekirja), siis tõenäoliselt jätkavad nad ka Kremli välispoliitika suunamist jätkuva sõja suunas.

---

lugu ilmus siin

Moslemlik uus-NATO?

Kopeerimine on üks vanimaid võtteid inimkäitumises. Edukaks osutunud käitumise kopeerimine toob reeglina kasu mõlemale poolele, aitab kaasa nii kopeerija soovide täitumisele kui näitab ka kopeeritava mudeli elujõulisust.

Kolm muhhameedlikku riiki sõlmisid nüüd hiljuti omavahel sõjalise (kaitse-)liidu, mida on selle idee tekkest saadik nimetatud NATO koopiaks. Miks? Aga esiteks sellepärast, et uue liidu keskseks loosungiks on „rünnak ühe vastu on rünnak kõigi vastu“. Teiseks aga seetõttu, et uue liidu üheks asutajaks on Türgi, kes teadupärast on NATO liige.

Ja teine aspekt – miks peaks seda uut ühendust nimetama moslemlikuks? Lihtsalt asjaolu, et kolm asutajaliiget: Türgi, Pakistan ja Saudi-Araabia on tolle religiooni kandjad, oleks minu jaoks ehk ebapiisav. Sama loogika järgi võiks ju päris-NATO’t nimetada „kristlikuks“, kuna enamik liikmesriike on pigem kristlikud (välja arvatud seesama Türgi ja tinglikult ka Albaania).

Meka sümboolsus

Aga islami elemendi õmbleb siia külge väga tugevate niitidega asjaolu, et uue liidu asutamisleping allkirjastati Mekas. See pole mitte lihtsalt sõnakõlksuna „püha linn“ moslemitele, vaid sellesse linna on keelatud mitte-moslemite sisenemine. Saudi-Araabias paiknevasse linna suunduvatel teedel on sõna otseses mõttes kontrollid ning reeglit rikkuda üritajad saavad kaela trahvi ning tõenäoliselt ka riigist väljasaatmise.

Ametlikult mõistagi seda nüüdseks paberil allkirjad saanud liitu muidugi ei nimetata NATO’ks, selle asemel on seni kasutusel „Ühise kaitse Meka lepe“, selle kõrval ka „Meka kaitsepakt“, „Meka heidutuslepe“ jms mitte kuigi suupärased nimetused. Kuid kui jätta nimetus kõrvale, mis on asja sisu?

Et kolm Lähis-Ida riiki leppisid kokku ennast kaitsta, aga kelle vastu? Ühest vastust polegi niiväga lihtne anda.

Mitmeid seletusi

Kuna võrdlus NATO’ga on selle loo selgroog, siis ka NATO algne idee oli kolmetine – hoida USA kaasatuna, Saksamaa mahasurutuna ja Venemaa väljas. Ning nagu näha ja teada, on kõik need eesmärgid olnud kõikuva suurusega ning edukusega täidetavad. Peamine oli aga hoida ära järjekordset suurt sõda, mis võiks alata Euroopast ja levida kulutulena üle maailma.

Meka leppe puhul on samamoodi sihte ja seletusi mitmeid. Idamaades pole kombeks asju seletada lihtsalt ja sirgjooneliselt ning seetõttu on enamik tõlgendusi väljastpoolt omistatud.

Ühest küljest – kui moslemid sõlmivad liidu, siis pakub ju ise ennast lauale seletus, et teevad nad seda mitte-moslemite vastu. Seega lihtsaim seletus, kui vaadata asjale regioonipõhiselt, oleks Iisrael ja tema ekspansionism (ja selle taga mõistagi USA toetus, kuna need kaks käivad paarisrakendis). See näib olevat üks väheseid ärritajaid, milles nood rahvad justkui suudaks kokku leppida.

Teine seletus on aga keerulisem – kõige karmim kokurents ja heitlus ressursside pärast on liigisisene. See tähendab et islamimaailm on oma siseselt palju teravamas ja kestvamas võitluses eri sektide vahel kui nad iial on olnud väliste jõudude suhtes.

Väliste jõudude ohjeldamine?

Nii ongi kõige teravamate konfliktide allikaks hetkel hoopis need ohud, mis lähtuvad justkui usukaaslastelt nii Iraanist kui nt Jeemenis tegutsevate huthide poolt. Kuna neid kahte võib aga omakorda näha kui Hiina proksi’sid, siis võiks oletada, et tõrjutakse hoopis neid kolmandaid, regiooniväliseid jõude, et nood ei utsitaks liiga palju takka kohalikke konflikte?

Kolmandaks võimaluseks toimuvale vaadata on hoopis vastupidine – Pakistan kui selle kolmikliidu kõige vaesem, aga suurim ja sõjaliselt võimekaim riik on ju Hiina strateegiline liitlane, eriti kui jutuks on Pakistani vastasseis Indiaga. Hiina huvides võiks olla regionaalse võimekuse kasvatamine, mis/kes suudaks lahendada Hormuzi väina sarnased kaubandustõrked.

Nagu näha, on äsja allkirjad saanud liiduga asjad segased ning tõlgendamisvõimalusi oi kui palju. Olgu lohutuseks öeldud, et maailma riiklike tsivilisatsioonide hälliks olevas Lähis-Idas pole asjad kunagi lihtsad. Kõikvõimalikke liite on siin sõlmitud aegade algusest saadik ning enamasti pole alles ka neid sõlminud riike.

Aga ühes võib kindel olla. Mis iganes taktikalisi või strateegilisi ülesandeid lahendama pole see uus liit ka kutsutud, konfliktid selles piirkonnas ei lõpe. Islami-sisest ühtsust pole võimalik saavutada – olgu Mekka kasvõi kuuekordselt püha linn – ja välised jõud ei lõpeta siin oma huvide nimel sekkumist.

---

lugu ilmus siin

Kesk-Aasia iseseisvumine

Meie mentaalsel kaardil on Kesk-Aasia ilmselt midagi kauget ja seetõttu vähetähtsat. Eriti kui võrrelda sellega, mida me ise tähtsaks peame, st Euroopaga. Eks me kõik ole paratamatult europo-tsentristid, tajudes maailma oma mätta otsast.

Aga teate mis, võrdlus Euroopaga, kitsamalt Euroopa Liiduga on tegelikult täiesti kohane. Eelkõige kasvõi territoriaalses mõttes. Kesk-Aasia viis riiki on kokku u 4 mln ruutkilomeetrit, Euroopa Liit 4,2 km2. Sisuliselt erinevust polegi.

Tõsi küll, kuna suur osa sellest Keska-Aasia piirkonnast on elamiseks suhteliselt kasinate oludega (kõrbed, poolkõrbed ja mäed), siis elanikkonna mõttes on neil siiski vaid kokku 85 mln vs EL 450 mln vastu.

Ressursid ei määra küll kõike, kuid ikkagi

See-eest oma ressursibaasilt on olukord risti vastpidine – alates klassikalistest energiakandjatest (nafta-gaas-süsi) kuni sisuliselt kogu keemilise tabelini (uraanist kuni muldmetallideni) on tolles piirkonnas kaugelt suurema, ehkki siiani enamasti rakendamata baasina.

Kuid kes teine kui mitte meie siin ressursivaesel Eestimaal peaks aru saama, et iseseisvus ei ripu ära ressurssidest. Vaatamata sellele, mida meile NSVL lagunemise eel ja järelgi seletati, et „te ei suuda ju kuidagi moodi end ära elatada“, toimime me kui elus näide selles, et poliitiline tahe koos soodsate asjaolude kokkulangemisega ning asukohaga võib imet teha. Lõppeks on Euroopas meistki väiksemaid riike, kes toimivad vaatamata kõigele – olgu vaid üheks näiteks toodud Holland (u9% väiksem kui Eesti).

Aga veelkord, ressursside omamine võib olla hea baas edasiseks. Kuigi samavõrra ka needus, mis neid ressursse omava riigi majanduse sootuks lukku lööb (meie idanaaber kui hoiatav näide)

Igatahes on Kesk-Aasia regioon järjest enam iseseisvumas. Omandamas subjektsust, nagu armastavad minusugused munapead rääkida.

Kolmandate riikide huvid

Veel hiljuti nähti seda piirkonda lihtsalt kui territooriumi, millel võistlevad mõjuvõimu kolmandad riigid: Hiina majandusliku dominandina, Venemaa poliitilise, USA kui sõjalise võimu ning Türgi kultuurilise sidujana. Nüüd aga on need viis riiki (Kasahstan, Kõrgõstan, Usbekistan, Tadžikistan ja Turkmenistan) järjest rohkem ilmutamas omavahelise koostöö kaudu ühise võimekuse loomise märke.

2017.a ideena välja käidud ning 2018.a esimest korda toimunud Kesk-Aasia riikide ühendus oli algselt puhtalt konsultatiivne formaat. Varem käisid need riigid enamasti kokku Moskvas (ilma oma probleeme lahendamata), kuid ilmselt andis Moskva poolt 2014.a toime pandud Krimmi kaaperdamine tõuke. Edaspidi on hakanud see ühendus järjest rohkem institutsionaliseeruma ja sisulist jumet omandama. (Tõele au andes eelnes sellele veel 10 aastat varem katse analoogne ühendus luua, kuid ei jõudnud kaugemale kui 2007.a „Igavese Sõpruse Lepingu“allkirjastamisest).

Eks seda (taas-)taastärkavat tendentsi tabas ära ka USA, kes üritas samale viie riigi ühendusele peale ehitada veel uue, endale sobiva formaadi. Lisades oma nägemuse kohaselt kaks –stani lisaks (Afganistan ja Pakistan), loodeti näidata veidi punast tuld Hiinale, kes peab regiooni oma tagahooviks ning Pakistani oma käepikenduseks. USA algatusele ma selget tulevikku ei näe, aga see ei vähenda kopika eest algse viisiku ponnistuste potentsiaali.

Ühenduse viimatine, VIII kohtumine toimus mõne päeva eest, seekord Kõrgõstanis. Kasahstani president Kasõm-Žomart Tokajev lausus sellel, et regioon pole iial näinud nii õitsvat perioodi. Muuseas, iseloomuliku detailina – ta ütles seda vene keeles.

Aserbaidžani/Türgi tandemi liitumine

Nüüdsest on formaadiga liitunud täieõigusliku liikmena ka Aserbaidžan, kelle liitumine vastab eelkõige Kazahstani, Turkmenistani ja Uzbekistani huvidele, kes soovivad üle Kaspia mere transportida oma energiakandjaid, mis peaks edasi jõudma Gruusiasse ja Türki ning sealtkaudu juba saama väljapääsu maailmameredele (sama eesmärk, mida USA poolt joonistatavas nägemuses oleks pidanud pakkuma Pakistan). Kazahstani jaoks on see eriti oluline, kuna seni viis ta sama kaupa välja läbi Venemaa Musta mere sadamate, mis on nüüd aga sattunud võõra sõja tallermaaks.

Muidugi räägiti ka Hiinast kulgevate transiidiprojektide arendamisest (Hiina-Kõrgõstan-Usbekistan raudtee), laiemalt logistikast, energeetikast, kliimast, regionaalsest julgeolekust jne. Piirkonnal on tohutu potentsiaal nt ka hüdro- ja päikese-energia osas, milles Hiina oskab vägagi kaasa rääkida.

Nii et paneme lõpetuseks kokku mitmed detailid. Moskva mõju väheneb, Türgi mõju tugevneb, Hiina jääb dominantseks majandusjõuks ja raharessursi pakkujaks, USA on ebakindla nähtusena kaotamas veenvust.

Kesk-Aasia Liit, mis alles hakkab omandama oma piirjooni, on kohapealsete tegijate aegamisi jõudu koguv algatus, vähendamaks enda rolli puhver-regiooni või kolmandate jõudude mõõduvõtmise platsdarmina ja muutumaks iseseisvamaks. Mõistagi leiab see, nagu iga teinegi muudatus, rohkem või vähem vastupanu. Kuid kõikvõimalike ressursside rohkus ning nende ühiskasutamisest saadav kumulatiivne efekt võib senise suhtelise vaakumi asemel luua uue ja toimiva tõmbekeskuse – ning sellest tõuseks ainult tolku.

---

lugu ilmus siin

Vene (ühis-)konna keetmine

Ootused selle osas, et vene ühiskond on niivõrd rahulolematu sõjast tulenevate raskustega, et nad tulevad tänavatele ja raputavad protestidega senise võimu oma õlgadelt, on liialdatud. Aga see ei tähenda ka seda, et nad tõuseksid selle režiimi kaitsele, kui keegi või miski peaks olukorda muutma hakkama.

Vene mentaalsust on alati iseloomustanud teatud fatalism. Mõnes mõttes võib öelda, et see on universaalne nähtus – kõikides ühiskondades enamus lihtsalt kohaneb, niimoodi jäävad sootsiumid ellu. Teisalt on aga vene riigialam end läbi aegade pidanud tunnetama niivõrd alamana, et on valinud individuaalse kaitsemehhanismina apaatia.

Üks asi on see, et kas ollakse valmis ennast sootsiumina kaitsma, minna üheskoos tänavatele midagi nõudma. Teine asi on aga omaenda isiku ja lähikonna suhtes täielise ükskõiksuse taktika valimine. Selle parimaks näiteks on nende inimeste hulk, kes on valmis ka praegu trügima Krimmi puhkusele, sest et „aga miks mitte“.

Väikese inimese sündroom

Ei saa öelda, et kõik need inimesed oleks täiesti infantiilsed. Lapsemeelsed isendid, kes panevad kogu vastutuse teiste peale ning ei üritagi ise mingit infot koguda. Nad näiteks teavad väga hästi, et Krimmis on bensiinikriis ja topivad auto pagasiruumi bensiinikanistreid täis, laovad samasse lapsed, koerad ja ujumisrõngad ning asuvad teele.

Nad on lihtsalt valinud õlakehituse „mis mina väike inimene ikka teha saan“. Ja üritavad saabunud keerulistes aegades lõigata võimalikku kasu – noh et kuna Krimmis on mingi jama, siis on ju majutushinnad odavad!

Kuna mina ei saa toimuvat muuta, saan ma seda ju ometigi ära kasutada! Noh näiteks on võimalus saata muidu loruvõitu lähikondne sõtta, no mis siis ikka. Selle raha eest on võimalik ülejäänud perele uus korter osta!

Kapseldunud individualism

Vene enda ühiskonnauurijad (mõistagi enam mitte Venemaal elades, nt USA’s elav Nina Hruštšova) on seda sõnastanud umbes niimoodi. Putini järjest totalitaarsemaks muutuvad režiimi ajastul on see ühiskond loobunud järk-järgult kollektiivsest tegevusest ning valinud individualismi tee.

Ühiskondade atomiseerumine on muidugi üldisem ja universaalsem nähtus, millele aitab väga kõvasti kaasa sotsiaalmeedia alternatiivreaalsus. Igaüks suudab oma diivanil istudes leida endale mõttekaaslasi või vähemalt tuge oma mõtetele, ilma et selleks oleks vaja minna oma pereliikmete või majakaaslaste juurde ning üritada neid veenda midagi üheskoos ette võtma olukorra parandamiseks.

Venemaal on see aga koos üldiste sotsiaalsete, majanduslike ja poliitiliste vapustustega ühelt poolt ning repressioonidega teiselt poolt saavutatud üsna kummaline kokteil. Parimal moel iseloomustab seda saadaolevate arvamusküsitluste paradoks.

Ärevus-paradoks

Ühest küljest väidavad inimesed sotsioloogidele midagi stiilis „mina olen rahul ja toetan võimu ning presidenti!“. Teisest küljest on aga teine küsimus, et „missuguseks te hindate teiste meeleolusid?“, mis võimaldab väljendada omaenda suhtumist läbi anonüümsete „teiste“.

Selle küsimuse näitajate järgi on viimase kuu aja jooksul toimunud oluline muutus: nimelt on ühiskondliku ärevuse näidik hakanud lööma pika-ajalisi rekordeid. Kui varem oli domineeriv enamus madala ärevustasemega toimuva pärast, siis nüüd on nendel (ja väga ametlikel) andmetel 57% ärevuses.

Vaatamata sellele mõõdukale ärevustasemele on aga vene ühiskonna enamus apaatne. Umbes nagu kuulsas konna keetmise näites – tõstes järk-järgult temperatuuri on võimalik saavutada see, et konn ei reageeri kuidagi. Üksikud küll hüppavad potist ehk Venemaalt välja, kuid enamik lepib toimuvaga.

Tõsi küll, lõpetuseks tasub korrata, et enamik nendest konnadest ei tõuse ka väljakujunenud olukorra kaitsele. Nad lepiks sama apaatselt – või isegi vaikselt rõõmustades – võimalike muudatustega. Aga aktiivselt rabelema millegi muutmiseks ise ei hakka.

---

lugu ilmus siin

Probleemiks on mitte russofoobsus, vaid russotsentrismus

Kuivõrd maniakaalselt enesekeskne peab olema maailmanägemus, oletamaks et seesama maailm tegeleb ainuüksi sinu personaalküsimusega.

Süüdistusi russofoobias on ilmselt kohanud igaüks, kes mingilgi määral tegeleb vene temaatika käsitlemisega. Igasugune Moskoovia või siis Russkii Mir suhtes kriitilise seisukoha esitamine saab varem või hiljem külge russofoobia sildi.

Hiljuti toimus siinsamas meie naaberlinnas Pihkvas üks üritus, mis oli pealkirjastatud kui „Russofoobia kui Lääne XXI sajandi ideoloogia“.

Enese suureks rääkimine

Tajute suurust, mis sellisest teemapüstitusest õhkub? Et kogu Lääs defineerib end läbi Venemaa. Mite lihtsalt üksikud russofoobsed tegelased või riigid, vaid Lääs kui selline. Et Lääs on enda jaoks välja töötanud tervikliku maailmanägemuse – sest seda ideoloogia ometigi on – mille keskmeks on Venemaa vaenamine. Ja mitte mingiks põgusaks hetkeks, vaid terveks sajandiks!

Õigupoolest oleks pidanud seltsimeestele tegema märkuse, sest agaramad Russkii Mir asjapulgad on rääkinud sajanditepikkusest russofoobsest vastasseisust. Kõvemad spetsialistid lasevad selle käiku koos teise üldsõnalise halvakspanu näitava Suursõnaga „anglosaksid“, kes olevat väidetavalt kogu venevaenamise taga. Lihtsamad vennad kasutavad russofoobiat lihtsalt omamoodi piitsana, millega virutada kellele parasjagu vaja.

Kõige veidramana mõjub asjaolu, et russofoobideks võivad vabalt osutuda ka venelased ise. Asi selles, et tegemist on süüdistajate peas mitte niivõrd eraldivõetult vene keele, kultuuri vms vaenamisega. Asi on Suure Vene Idee, Russkii Mir tõrjumises.

Russkii Mir kui diagnoos

Juba ainuükse seesama mõiste „Russkii Mir“ näitab kollektiivset egomaniakaalsust eredaimas vormis. Et selle suure maailma sees on omaette Vene Maailm, mis ulatub kõikjale, kus on vene inimesi või kasvõi Vene impeeriumist mõtlejaid.

Selles päris maailmas on väga vähe teisi rahvaid, kes on samavõrra enesekeskse kontseptsiooni kandjad.

Hiina ja sinofoobsus on mõneti isegi põhjendatud, sest Hiina on tõepoolest ülimalt enesekeskne, pidades ennast maailma keskpunktiks. Kui vaadata mitte ainult hiinlaste ajalookäsitlusi, vaid ka maailmakaarte, siis need näevad välja väga hiinakesksed. Et maailma keskpunktiks on Taevaalune – nagu nad ise end kutsuvad – ja selle ümber üsna tühised maad, mida asustavad barbarid. Suurima arusaamatusena selles kontseptsioonis on asjaolu, et nood barbarid said ajutise tehnoloogilise üleoleku abil suruda Hiina põlvili, põhjustades ülima alanduse ... aga Hiina liigub selle olukorra taasnormaliseerimise suunas.

Kui meid vaenatakse, siis me oleme tähtsad!

Teine ülemaailmse haardega / universaalne käsitlus on antisemitism. Ka sellel on mõningane põhjendus olemas, kuna juudirahva loomupärane andekus rahaasjades ja omavaheline võrgustik pani alguse tänapäevase majanduse vereringele ehk pangandusele. Tihti sattusid selle maailma vägevad Iisraeli laste laenuvõrkudesse ning selle maharaputamiseks suunati universaalne võõraviha juutide vastu, korraldades pogromme ja üritades tõestade oma riikliku võimu ülimust rahavõimu üle.

Russofoobia kontseptsioon näib nende näidete kõrval omamoodi Tootsi gloobusena. Köstri kartulikuhi on joonistatud maakera kesmeks ja siis selle juurde õmmeldud müüt, kuidas kogu ülejäänud maailm kadestab ja soovib seda kartulikuhja endale saada.

Nii et õigem õigem oleks rääkida russofoobiast kui Vene Maailma katsest ennast suureks rääkida. Katsest tõestada, et kui juba kogu maailm meid vaenab, siis me ikka peame suured ja vägevad olema! Seega on jutt haiglaslikust enesekesksusest, russotsentrismusest. Ja paraku on neid, kelle jaoks on vene karu kõige olulisem ning unikaalsem loom metsas, ka meie ümber päris palju. Ja see on probleem.

---

lugu ilmus siin

Подробности: Kazahstan, EL sanktsioonid, USA jne

- Kazahstan ilmutab praegu kahenäolisuse tippklassi. Ühest küljest on ta VF lähi-liitlane, toimetades vee turule osaliselt ja täiesti sõjaliselt kasutatavaid kaupu. Teisalt aga eistas nüüd Tokajev sõnumi, mille kohaselt on toimuv VF sõda Ukraina vastu täiesti arusaamatu ja see tuleks peatada. Selle sõnumi taga hõljub Hiina jälg, kuigi Kazahstani ei saa kuidagi lugeda pelgalt Pekingi käepikenduseks

- EL muudab oma sanktsioonide poliitikat VF suhtes, näidates üles kohanemist umbes samamoodi nagu on toimunud Ukraina rindel. Suurte rünnakute / sanktsioonide pakettide asemel võetakse kasutusele üksikud täppis-sanktsioonid samamoodi nagu Ukrainas on tankikolonnide asemel kasutusel droonid, mis ründavad ühte objekti korraga.

- USA ja Iraani vahelises sõjategevuses on vastamisi kaks ebamäärasust. Üks on Trumpi (meeskonna) kõikuv sõnumisedmine, mis on varsti vist juba 40 korda kuulutanud, et diil ja rahu Iraaniga on kohe-kohe sündimas. Teisalt on aga Iraan järjest vähem meenutamas ühtset riiki, selle asemel tegutseb hajus võrgustik-struktuur, kus keskse juhtimise puudumisel on vahetute rünnakute toimepanijateks lihtsalt need inimesed, kelle käes on relvad.

- VF sõjalises alusmüüdis on 9.mai kõrval ülimalt oluline roll ka merelaevastiku päeva tähistamine, sest laevastiku / Peeter I pärandi abil on ennast mõeldud impeeriumiks. Merelaevastiku paraadi ärajätmine ja selle asendamine Puutini ilmumisega kitsas sisehoovis joonistatud allveelaeva taustale on ülimalt kõnekas

- Trumpi ja Zelenskõi kohtumine Ovaalkabinetis on juba neljas ning selle olemus kõigub nagu muu Trumpi käitumine. Esimene oli rajult negatiivse olemusega, teine konstruktiivne, kolmas jälle pingeline, nüüd neljas neutraalselt positiivne

Kõigest selles sai räägitud R4 saates Podrobnosti, saatejuht Andrei Titov, vastamas Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Kuidas Moskoovia oma naabreid muiste hävitas ja teeb seda siiani

Moskoovia sai praeguseks Venemaaks seeläbi, kuivõrd ta oma naabreid hävitas ja alla neelas. Mingis mõttes on see klassikaline rööv-impeeriumi lugu, nii nagu omal aja tekkisid ka Kreeka, Rooma ja teised impeeriumid. Kuid kuna enamik neist on kadunud, Moskva oma aga peab praegu oma verist lagunemis-sõda, siis jääme selle vaatluse juurde.

Vene impeeriumi alusmüüt väidab häbematu valelikkusega, et nemad pole kunagi kedagi vallutanud, et naaberalad palusid ise end Moskva kaitse alla. Selle vale ümberlükkamiseks pole vaja vaadata mujale kui otse meie naabruses olnud ja täiesti normaalsete keskaegsete protoriikidena toimunud Pihkva ja Novgorodi vabariikide veriste vallutamite lugusid.

Mõlemad toimisid – niivõrd-kuivõrd toonased olud seda võimaldasid – demokraatlike ja iseseisvate riikidena, mille valitsemismudel taandus meiegi kandis tuttavale kärajate põhimõttele. See tähendab et igausuguse suurema jama korral kutsuti rahvas kokku ning otsustati, et kes ja kuidas peaks selle jamaga tegelema.

Allutamine ja vallutamine

Nende iseolemise ja –otsustamise sümboliteks olnud veetšekellad olid toona tõelise liberaalse demokraatia sümboliteks. Avalikul platsil seisva kirikukella taolise hiigelkuljuse võis helisema panna igaüks enda meelest olulisel põhjusel. Kas edasine protsess enam meie kaasaegses mõttes igaühele võrdseid võimalusi pakkuv oli, on omaette lugu, kuid selle vaagimine viiks meid peateemast kaugele.

Peateemaks on hetkel aga see, et taoline iseolemine Moskooviat ülimalt ärritas. Seda enam et nood omariiklusele preteneerivad moodustised kippusid konkurentidega diile tegema, et ennast Moskva agressiooni eest kaitsta.

Nii näiteks oma algselt kultuurilt sootuks põhjamaine Novgorod sõlmis kokkuleppeid ka katoliiklaste / poolakatega, mida kuriusklik Moskva suisa usureetmiseks kuulutas ja XV sajandil korduvate sõjaretkede käigus alguses allutas ning lõpuks ka vallutas. Iseolemise sümbol ehk veetše-kell võeti ära ja viidi Moskvasse.

Sümbolitega sõdimine

Toonaste röövretkede tavapärane praktika ühest küljest – sümbolite sõdimise komme pole kuhugi kadunud. Teisest küljest oli see aga mitte lihtsalt ühekordne rüüsteretk, vaid see, mida tagantjärele on hakatud õilistama kui „vene maade ühendamist“, ehkki „vene maadeks“ võib neid vaid väga pingutades nimetada.

Aga eks igasuguse riigimüüdi ehitamine ongi tagantjärele suhteliselt juhuslikele ja võimalustekohaselt tegutsemisele mingi Suure ja Õilsa eesmärgi omistamine. Selles mõttes tuleb tunnistada, et pole siingi midagi unikaalselt venelikku, kuid teisi näiteid ei hakka ma siin välja tooma, et mitte tähelepanu hajutada.

Sellele järgnes u pool sajandit hiljem Pihva Vabariigi allutamine, mille käigus toimusid julmad verevalamised, küüditamised ja samamoodi sümboli ehk veetšekella trofeena Moskvasse tassimine.

Impeeriumi äärealade tühjendamine

Kui palju Moskoovia oma endiste naabrite ja nüüdseks vallutatute elanikke tappis, on üsna hinnanguline. Üldine saadaolev statistika aga väidab, et alates vallutamistest, seejärel eliidiperekondade sihiteadlikku mõrvamisest ja küüditamisest kuni hilisemate mässude mahasurumise ja opritšnikute vägivallani hukkus ligikaudu kolmandik kuni pool „põlistest vene inimestest“, keda Moskva vallutama / ühendama / vabastama tuli.

Pikapeale võttis Moskoovia endale nimeks Venemaa ja hakkas juba ennast muistseks peremeheks pidades äärealasid tühjendama. Tihtipeale toimis see ka lihtsalt ka siseriikliku migratsiooni korras. Nii näiteks vähenes XX sajandi jooksul Pihkva rahvastik 1,8 miljoni pealt 0,8 peale, kaotades kiht kihi järel nii erinevates sõdades, kuid seejärel ka Piiterisse ja Moskvasse parema elu otsingutele minnes.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Moskva impeerium jätkab seda, mida ta on teinud nii kasvades kui kahanedes – terroriseerib oma naabreid, tapab, küüditab ja viib välja kättejuhtunud varasid. Peamine eesmärk – eitada oma naabrite iseolemise õigust ning kuulutada tühjakstapetud alad impeeriumi osaks.

---

lugu ilmus siin

Millest ei räägi pildid põlevatest naftatehastest?

Pildid pidid olema kõnekamad kui tuhat sõna. Ainult et tihti me ei näe neid sõnu või sõnumeid, mida otsesõnu pole ei pildil ega pildiallkirjas.

Me näeme leegitsevat nafta-taristut, me näeme järjekordi bensiinijaamades, me näeme nutvaid videosid stiilis "mille eest ja mis saab edasi". Need on klikkepüüdvad ja emotsioonekütvad. Enneolematu levikuga kõigis nendes (sotsiaal-)meedia kanalites, mida vene võimud üritavad ära keelata või vähemalt piirata.

Aga neid pilte vaadates me ei näe lööke VF eliidi pihta, kelle kuuluvus siseringi lähedusse ja juurdepääs kapitaliturule on neid teinud eluperemeesteks. Kummas järjekorras, kas kõigepealt on tulnud raha ja siis kuuluvus heakskiidetute hulka või vastupidi, see pole hetkel oluline.

Eliit on löögi all

Oluline on see, et igal sellel põleval naftarafineerimis-tehasel, sadamal või ka nn varilaevastikuga veeteval kütusekoormal on olemas omanik. Isegi kui see on formaalselt juba vene riigi poolt kaaperdatud – armastab Moskoovia seda tegevust, oi kuidas armastab – on ikkagi konkreetsed inimesed, kelle ärihuvide hulka need kuuluvad.

Ja iga see inimene (või laiemalt omanike ring) peab otsustama, et mida selle õhkulastud või muidu kahjustatud raudvaraga edasi teha. Ühest küljest oleks nagu kõige loomulikum asi maailmas asendada vigasaanud seadmed uutega ja jätkata äritegevust, mis vaatamata kõigele on tulus.

Või oleks õigem öelda, et oli seni tulus. Asi selles, et igasugune „naftatehas“ (nagu neid rahvakeeli nimetatakse) on üüratult kallis kompleks, mille kesksed seadmed ei ole niisama lihtsalt asendatavad nagu mingi toru või isegi pumbajaam.

Investeeringu loogika

Naftarafineerimis-seadmed on nö rätsepatöö. Neid ei vedele laos ootel, et võtad aga uue ja lükkad vana asemele. Tükikaup, mille ainuüksi projekteerimisele läheb vähemalt aasta, teine tootmisele ja kolmas seadistamisele-häälestamisele. See on mõistagi väga lihtsustatud lähenemine, aga annab aimu probleemi keerukusest ja ajamahukusest.

Teisisõnu on iga taolise masinavärgi taastamine ilgelt suur investeering. Isegi Hiinast ostes on jutt miljonite, või isegi kümnete miljonite USD suurusjärgust, muu ja kvaliteetsema maailma omade puhul veel kümneid kordi suuremast summast.

Ja siin on oluline mõista ühte väikest detaili, mis määrab kõik. Selles suurusjärgus investeeringuid tehakse laenu peale. Ettevõtjatel pole reeglina vaba raha, sest muidu nad poleks ettevõtjad. Praktiliselt kogu kapital on kuhugi juba investeeritud.

Miljoneid dollareid võivad nad teoreetiliselt omada ja leida sularahas tehtavate altkäemaksude jaoks, kuid seda raha ei saa näidata ametlikus käibes. Pealegi on pangast laenuks saadud raha ka omamoodi kapitali vorm, kuid see teema viiks meid põhilisest eemale.

Kas enam tasub investeerida?

Nüüd siis lihtne mõttekäik. Kuna investeeringuks on vaja võtta pangalaen, siis tekib küsimus – kui see seade on juba kord asendatud, siis kas on mõtet võtta veelkord laenu, kui pole üldse kindlust, et uus seade taaskord õhku ei lasta. Nö rekordi-omanikud on juba nt 15 korda pihta saanud.

Me oleme harjunud mõtlema Moskooviast kui ühest suurest riiklikust jurakast, milles riiklikud ettevõtted saavad mh vajadusel riigi poolt tagatud laenu riiklikest pankadest. Hea uudis – see ei vasta tõele. Või siis halb uudis – sõltub kuidas võtta.

Isegi kui konkreetne naftaga tegelev ettevõte on (taas-)riigistatud, siis on riigipoolne rahaline tugi ülimalt küsitav. Kõrgeimadki riigirahade keerutajad käivad seda Kremlist küsimas ja selle kontori võimalused on üha ahtamad.

Nii et mida me siis nendelt leegitsevatelt piltidelt ei näe? Aga seda kuklasügamist ja üksteiselt pool-sosinal küsimist, et „kuidas edasi?“ ja „kes on süüdi?“ ning võibolla veel ka muid nn vene küsimusi.

---

lugu ilmus siin

Kreml teeb Ukrainas Süüriat ehk üritab käima lüüa uut põgenikelainet

Vaadates seda, missuguse nüri järjekindlusega jätkab Venemaa Ukraina linnade pommitamist, tekib paratamatult küsimus, et milleks seda vaja on?

Kontrast Ukraina tegevusega, milles keskendutakse viimasel ajal vene poole nafta-taristule, on eriti terav. Ukrainlaste löögid annavad meeletu kumuleeruva efekti, mis halvab suurt osa venemaalaste jaoks tavapärasest elust läbi autokütuste defitsiidi. Selle kõrval tundub vene poolelt tulev Ukraina linnade magalarajoonide ründamine irratsionaalse, et mitte öelda maniakaalse tegevusena.

Aga kõik see saab hoopis uue värvingu, kui tuua sisse võrdlus Venemaa tegevusega Süürias 2015-2024.a. Kremli käsul õhku tõusnud lennukid ründasid seal enam kui 1000 linna ja väiksemat asulat, põhjustades eri hinnangutel 10-18 tuh tsiviilohvrit.

Põgenikelaine kui relv

Ka see näis sõjalises mõttes irratsionaalsena, sest tõenäosus lauspommitamise käigus pihta saada millelegi sõjaliselt olulisele oli jaburalt väike. Kuid eesmärk oli muuhulgas hoopis teine – lüüa erakordse, küünilise jõhkruse ilmutamise järel liikuma põgenike laine.

Nagu üldiselt igal pool mujal, jääb enamik põgenikke pidama mõne päevateekonna kaugusele oma lähtekohast, lootes peatselt naaseda koju. Ainult et tänapäevase transpordivõrgustiku ja võimaluste puhul võib see mõnede jaoks tähendada paarkümmend kilomeetrit jalgsi ja teiste jaoks tuhandeid kilomeetrid ja maandumist teisel kontinendil, sh Euroopas.

Süürias nii ka läks, hinnaguliselt 12 mln oma kodust lahkunu seast jõudis Euroopasse u 10% ehk laias laastus miljon inimest. Venemaa mätta otsast vaadatuna oli see kasutegur isegi kõrge, kuna põhjustas Euroopas piisavalt segadust ja protestiparteide edukäiku. Viimane on aga eesmärk omaette, kuna survestad valimistest valimisteni elavat euroopa eliiti ümber vaatama oma prioriteete.

Soov tekitada probleeme Euroopas

Sihuke globaalne mäng „globalismi“ vastu, nupuvõte panemaks neid tegelema „kohalike probleemidega“. Kommentaariumites tunneme seda võtet klassikalise demagoogilise võttena, mida ingliskeelses maailmas nimetatakse „whataboutism“, mida mulle endale meeldib märgistada kui retoorilist võtet „aga miks te ei räägi lendoravatest“. St – miks te räägite meile mingist Süüria pommitamisest, selle asemel et rääkida meie õuele saabunud põgenikest.

Nii näikse sama eesmärki teenivat ka Ukraina linnade triikimine rakettide ja droonidega. Vahet pole väga, kuhu tabatakse või kui mitu ohvrit on konkreetse löögi järel. Peamine on saavitada hirmu õhustik. Hirm, mis paneb kodudest lahkuma ning loomulikult osa lahkujatest siirdub ka Euroopa riikidesse

Aga siin on ka peidus üks väike valearvestus.

Tõepoolest põhjustas esmane Ukraina põgenike laine tugevaid emotsioone alates kaastundest kuni kohkumiseni. Täiesti mõistetav, sest igasugune muudatus tekitab ka hirmu ja ka vastuseisu. Et kuidas nii: „midagi sellist pole ju varem olnud, ma ei taha seda oma hoovis näha!“ Pole üleüldse vahet, kas me räägime mingist ehitusest, uutmoodi energeetikalahendustest või rahvastikurändest.

Probleem muutub ressursiks

Koopainimese aegadest saadik on meisse sisse kodeeritud valvsaks olemine igasuguse muudatuse vastu. See reaktsioon on taganud ellujäämise – mõistetav värk.

Kuid samamoodi inimesed harjuvad muudatustega ning aja jooksul muutub probleem ressursiks, mis aitab edasi elada ja isegi areneda. Nii ka Ukraina ümberasujad on aja jooksul muutunud hirmunud ja hirmutavatest abivajajatest suuresti loomulikuks osaks Euroopa tööjõuturust – ja taevas ning demograafia näevad, et seda on vananeval mandril vägagi vaja.

Nii et jätkates Ukraina linnade jõhkrat purustamist ei saavuta Kreml enam oodatud esmast efekti ja lihtsalt kinnistab Euroopa soovi Ukrainat aidata. See on aga veel üks näide jäiga autoritaarse riigijuhtimise kahjulikkusest – ei suudeta loobuda juba tehtu otsustest, kuna puudub tagasiside mehhanism. Pommitades Ukrainat nõrgestab Venemaa ennast.

---

lugu ilmus siin