Kentsakas köievedu Donald Trumpi ümber

Suurtel kiirustel ja hulgakaupa toimuvad tippkohtumised mõjuvad segadusseajavana ning küllap see on eesmärk omaette. Spontaanse ja kaootilise toimetajana tegutsemine on osa USA praeguse presidendi kuvandist ja taktikast, võimalik et ka strateegiast, ehkki viimase olemasolus ma päris kindel pole.

Alaskal toimunud kohtumine USA ja Venemaa presidentide vahel toimus nii ebastandartselt, et jättis mulje rapsimisest. Mõlemad pooled tunnistasid, et selline kiirustav asja-ajamine on tavatu, aga protokolliteenistused mõlemalt poolt andsid oma parima, et kohtumine näeks välja efektne.

Tõsi küll, tühjaks osutus vene poole (ja laiemalt nö vanakooli diplomaatia) tavapärane mantra, et tippkohtumistel on mõtet siis, kui nad on põhjalikult ette valmistatud ja kõik eelläbirääkimised peetud. Et esinumbrite kohtumised on vajalikud vaid selleks, et saada ilusad kaadrid käepigistustest, naeratustest ja ettevalmistatud paberite allakirjutamisest.

Nüüd aga käis kärts-mürts asjajamine, samas kui publik ajas hämmastusest silmi pärani, et mis toimub, mille nimel selline ragin toimub?

Alaska militaarsurve

Putini motivatsioon on imeselge – tema jaoks oli see võimalus saada kohtumisele maailma mõjukaima riigi presidendiga. Piltlikult öeldes murda ennast välja diplomaatilisest isolatsioonist, teha seda moel, mis kinnistab tema jaoks nii olulist ja armastatud kuvandit sellest, et tema ja Trump on võrdväärsed tegelased, kes arutavad maailma kõige olulisemate ja põletavate, et mitte öelda põlevate probleemide lahenduste üle. Sõja ja rahu üle.

Trumpi jaoks on motivatsioon sama selge – näidata ennast ebatraditsioonilise, ent tegusa liidrina. Korraldada Putini poolt ihatud kohtumine kohas ja moel, mis näitavad parimal moel USA jõudu – otse parima õhukaitsega ja tehnikast möirgavas sõjaväebaasis. Kui palju oli selles sõnumit Venemaa selja taga olevale Hiinale, on omaette huvitav küsimus, kuid see viiks meid põhiteemast kõrvale. Igatahes tõi Trump piltlikult öeldes USA kahuritorude ette sellesama Venemaa, kes omaenda sõnul sõdib USA’ga Ukraina pinnal. Ja laskis Putinil veel lahkumise hetkelgi tunda, kelle käes on jäme ots – Kremli asjapulgad pidid maksma sularahas kõige, ka tagasilennuks vajaliku kütuse eest, sest muud makseviisid pole võimalikud, kuna Venemaa pankade suhtes kehtivad USA sanktsioonid.

Kuna aga tavapärase ja nähtava diplomaatia mõttes oli tegu tühikäiguga, sest mingeid nähtavaid leppeid ei sündinud, allkirju ei antud ja isegi selgeid lubadusi / sõnumeid ei vormitud, siis publikumi hämming aina kasvas.

Washingtoni tsiviilsurve

Nüüd järgnes sellele trobikond-kohtumine Washingtonis, kus kohal olid Ukraina ja tema Lääneliitlaste riigipead. Jällegi kiire, suisa kiirustav, kuid tsiviiltingimustes toimunud üritus, mille tulemus näib sama tühi, sest peale taaskordsete kinnituste toetustest ja garantiide vajadusest ei sündinud midagi.

Igasugused jutud garantiidest on hall vesi, kuni selle taga pole tegusid. Nii Ukraina kui teised on näinud, kui palju need garantiid maksavad, nn Budapesti memorandum on selle parim ja valusaim näide.

Aga nüüd siis selle köieveo-kujundi juurde, mis pealkirjaks tõstetud. Nimelt üritavad praegu kaks osapoolt ühele või teisele poole kallutada Donald Trumpi raevu selle üle, et see tülikas ja jonnakas sõda Ukrainas ei taha kuidagi lõppeda.

Kaks nägemust süüdlasest

Venemaa üritas Alaskal selgeks teha, et süüdi on Ukraina ja Euroopa ning kõndis kohtumiselt võiduka näoga minema, levitadeski sellesisulist sõnumit kõikjal enda poolt kontrollitud meediaruumis. Kinnitades, et see seisukoht olla Moskvas ja Washingtonis ühine.

Euroopa ja teised Ukraina liitlased üritavad aga selgeks teha, et selle sõja juurpõhjus istub Kremlis, täpsemalt Vladmiri Putini peas. Tema kinnisidees – kontrollida Ukrainat ükskõik missuguse, kasvõi väga suure sõja hinnaga. Ning et ainuke viis seda sõda lõpetada on tugevdada Ukrainat. Et lääneliitlased on selles tegevuses sama kõikuvad kui Donald Trumpi sõnad ja teod, on omaette teema.

Trumpil endal on aga ausalt öeldes suhteliselt savi, kuidas see sõda lõpeb, peamine et lõpeb. Kelle arvelt, mis tingimustel jne - see on sihuke tehniline tasand, mis pole oluline. Aga kuna USA on ainus, kes suudab sisuliselt vastu hakata Hiina poolt juhitavale vene sõjamasinale, siis pingutavad mõlemad köievedajad, nii kuis jaksu.

Trump ja tema meeskond saab suurepäraselt aru, mis on kaalul. Kui see sõda õnnestub USA survel lõpetada, siis on järgmine ja suurem sõda pausile pandud. Kui ei õnnestu, siis veerevad sõjavankri rattad edasi.

---

lugu ilmus siin

Vene läbirääkimistaktika eripärad

Kui üldiselt arvatakse, et läbirääkimised peaks olema mõistliku kompromissi saavutamise koht, siis Venemaa jaoks on see lihtsalt sõjapidamise jätk teiste meetoditega.

Sõja juurpõhjus istub Vladimir Putini peas ning läbirääkimiste imiteerimisega üritab ta sedasama mida surmaeskadronide rindele saatmisega - suurendada enda mõjuvõimu mitte ainult Ukraina, vaid kogu Läänemaailma üle.

Ja tuleb tunnistada, et mõneti see tal ka õnnestub. Tänu sellele sõjale juhib tema (vähemalt enda nägemuses) maailma poliitilist agendat, tõestab oma suurust/vägevust (see, mida vene keeles nimetatakse величие). Ja miks ta peaks tahtma seda lõpetada?

Eestikeelses AK's ja venekeelses versioonis rääkisin sellest veidi erinevate nurkade alt

Vene sotsioloogia peegeldab vabaduse puudumist

Mittevaba ühiskonna paradoks – selle asukad väljendavad rahulolu oma eluga.

Levada uuringukeskuse hiljutine publikatsioon näitab omamoodi veidrat pilti – pika ajalooga jätku-uuring näitab aegade kõrgeimat rahulolu oma elu-oluga, viimase paari aastaga on rahulolijaid järjest rohkem ja rahulolematuid ning isegi „nii ja naa“ arvajaid järjest vähem. Numbriliselt – rahulolijaid on hetkel 57%, nii ja naa arvajaid 31 ja rahulolematuid 11%. Peamine on siinjuures manada silme ette neid tõusvaid ja langevaid kõveraid, nii et tungivalt soovitan külastada vastavat veebilehte.

Selles pole aga tegelikult midagi üllatavat ega vene-spetsiifilist, tegemist on mitte-vaba ühiskonna fenomeniga.

Levada keskus teeb oma tööd parimal võimalikul moel, mõõdab seda, mida saab mõõta. Se tähendab et esitab küsimusi nii nagu hea tava ette näeb, ilma küsitletavaid suunamata. Ja seejärel edastab andmeid vastuste kohta, nii nagu neid antakse.

Universaalne arvamusmuster

Universaalne on siinjuures see, et igas ühiskonnas (sõltumata vabaduse astmest) on neid, kes on eluga rahul ja ka neid, kes pole rahul. Kuskil keskel on see, mida võiks tingimisi nimetada sooks. Need, kellel on asjad enam-vähem OK, aga mingeid probleeme on ju kõigi elus

No vat ja see keskmine, normaaltingimustes enamasti suurim osa annaks vaba ühiskonna tingimustes vastuseid nii ja naa. Mingi tuju ajel, personaalsete meeldimiste/antipaatiate tõttu või kasvõi lotovõidu või hea/halva ilma tõttu, misiganes põhjusel vastaks täna nii ja homme naa.

Vabas ühiskonnas kujuneks sellest arvamuste kuhjast nn normaaljaotus ehk Gaussi kõver. Kui aga sedasama küsimust esitada mitte-vabas ühiskonnas, siis suur osa sellest nö soost annaks igaks juhuks sellise vastuse, mis ei põhjusta probleeme. Selle „õige“ vastuse. Ükskõik kui anonüümselt küsitlust ka läbi ei viida. Lihtsalt igaks juhuks, sest mine sa isahane tea. Pole mul neid jamasid vaja, vastan ära ja asi ants.

Proovige mõttes läbi viia eksperiment ja paigutage samasugune küsitlus nõukogude aega. Või kuri-Koreasse. Või lihtsalt vanglasse. Mida vähem vabadust, seda rohkem kajab vastustes rahulolu. Eriti kui väidetakse, et „see on annüümne küsitlus ja te olete respondendiks sattunud juhuvalimi alusel“. Vanglas, eksju. Teame-teame, keda te lolliks peate!

Hirmu domineerimine

Nii et tulen tagasi selle väite juurde, et Levada keskus teeb head tööd. Ta näitab meile ilmekalt, kuidas on lood vene ühiskonnas vabadusega. Või õigemine selle puudumisega ja hirmu domineerimisega.

Lõpetuseks aga väidan, et objektiivselt võttes ongi vene ühiskonnas hetkelist rahulolu võibolla rohkem kui iial varem. Eriti nö lootusetult depressiivsete piirkondade elanike hulgas. Nt Sedanka külas Kamtšatkal, millele hiljuti omistati „lahingkuulsuse küla“ tiitel.

Selle mõnesajast elanikust on 40 läinud sõtta. Nende elus on tekkinud eesmärk ja raha(lootus). See, et ühtlasi ka surm ja lein, sellest ei räägita. Aga ilma korraliku teedeühenduseta ja arengulootuseta asumi elanikel on korraga, millest rääkida, mille nimel elada ja surra. Mitme tuhande kilomeetri kaugusel võõras sõjas.

Suurlinnade elanikel on alati ka teisi võimalusi üles ehitada oma elu ja karjäär, leida sissetulek ja elu mõte. Ja ühtlasi sattuda ka selliste küsitluste respondendiks. Sedanka külla vaevalt et mõni küsitleja satub.

Nii et kokkuvõtteks – see uuring näitab meile tegelikult adekvaatsemat pilti kui nii meile kui neile esmapilgul tunduda võib.

---

lugu ilmus siin

Kohtumine, mida poleks pidanud toimuma

Ennustasin Alaska kohtumise eel, et mitte midagi ei muutu. Nii ka läks, sõjaväljal ei muutunud midagi. Kohtumise eel, ajal ja järel jätkusid vene vägede kuritegelikud rünnakud Ukraina vastu ning Ukraina katsed seda agressiooni tõrjuda.

Muidugi, alati saab öelda, et kohtumise käigus lepiti kokku midagi, millest me veel ei tea. Ja et see miski võib viia kõneväärsete muudatusteni kunagi ja kuskil. Aga seda me ei tea ning teadmatuse üle spekuleerida oleks narr.

Samas, see pole ka midagi erakordset. Erakordne oli ainult see totakalt kõrgele klopitud ootuste foon, justkui peaks midagi koheselt muutuma. Peaks saavutatama „läbimurre“ – see nii armetult üle-ekspluateeritud ajakirjanduslik liialdus.

Olles seda öelnud, pean tegema sammu tagasi ja esitama õigustatud küsimuse, mis ilmselt lugejate peades pealkirja ja sissejuhatust lugedes tekkis. Et kui mitte midagi ei juhtunud, siis miks seda kohtumist poleks pidanud toimuma? Et mitte midagi halba ka ju ei juhtunud ju, või mis?

Mis siis ikkagi juhtus?

Paraku juhtus. Küll mitte reaalse, kineetilise ja füüsilise sõja väljal, vaid poliitilise, informatsioonilise ja kui soovite, psühholoogilise sõja väljal.

Toimus sõjakurjategija Vladimir Putini ja tema tegude legitimiseerimine. Venemaa president sai seista USA vapiga kaunistatud kõnepuldi taga ning rääkida USA ajakirjandusele ja maailma avalikkusele oma valesid. Teha seda USA presidendi kutsel ja USA pinnal. Nagu õiguspärane ja oodatud partner.

Putin sai seista Donald Trumpi kõrval ja süüdistada sõja puhkemises Joe Bidenit. Näidata ennast rahuotsjana (kohtumise deviis seinal – „pursuing peace“), kes võib Trumpi kutsel ja algatusel otsida teed olukorrast välja. Rääkida Venemaa „õigustatud julgeolekumuredest“ ja vajadusest kõrvaldada selle sõja „algpõhjused“.

Räägitakse, et diplomaatias on hea kohtumine see, millelt mõlemad pooled lahkuvad ühesuguse rahulolematusega. Suurema või väiksema, aga siiski justnimelt rahulolematusega. See tähendab seda, et kumbki pool ei saavutanud enda poolt soovitud maksimumi, mõlemad pidi tegema järeleandmisi. Rõhuga sõnadel „mõlemad“ ja „ühesuguse“ rahulolematusega.

Punktivõit Venemaale

Praegu aga on Venemaal põhjust rohkem rahul olla kui vastaspoolel. Tuleb meeles pidada, et Venemaa enda peas ei pea seda sõda mitte Ukrainaga, vaid justnimelt USA’ga ja laiemalt Läänega. Nüüd kutsus USA ise (vähemalt nii seda serveeritakse) Venemaa enda juurde, patsutas õlale ja ütles, et „õiget asja ajate, aga ehk võtaks vähe vaiksemalt“. Ning Venemaa teatas, et „no me mõtleme selle peale“

Kordan, see on see infojälg, mis jäeti avalikusele. Punktivõit, mille saavutas Vladimir Putin. Mees, keda on iseloomustatud kui inimest, kelle jaoks ei eksisteeri mõlemapoolse võidu kontseptsiooni (nn win-win olukorda). Tema maailmas alati üks võidab, teine kaotab.

Võimalik, et talle nüüd loodi see illusioon, anti maitsta võitu ... selleks et hiljem vaip jalge alt ära tõmmata. Võimalik, kuid seda me ei tea. Või vähemalt mina ei tea. Ja teadmatuse üle spekuleerida oleks narrus, nagu sai juba öeldud.

Seega, seda kohtumist poleks pidanud toimuma, kuna Venemaa poolt Ukraina vastu peetava sõja väljal ei toimunud mingit muutust. Moskva ja Puutini poolt juhitav surmavikat võtab oma igapäevast loogu edasi.

---

lugu ilmus siin

Vene gloobus

„Venemaa kui Euraasia ja seega maailma keskne riik ning seda ümbritsevad ääremaad“ Niimoodi võib kokku võtta selle omamoodi nägemuse maailmast, mis juhib suure osa vene eliidi tegemisi ja toimetamisi.

Geopoliitika on selline tajuhäire – et mitte öelda vaimuhaigus – mis sunnib nägema maailmakaarti teistmoodi.

Võib ka öelda laiemalt – nägema objektiivset reaalsust läbi subjektiivsuse prisma. Aga see pole juba kuidagi vene eripära, vaid üldinimlik ja universaalne.

Mäletate Tootsi gloobust? Seda, kus maakera (kui koolipingist meelde jäänud kuvandi) peale oli maalitud tolle koolipoisi jaoks teadaolev maailm, st Paunvere küla.

Universaalne subjektiivsus

Igas protsessis või inimlikus käitumismustris on olemas ühest küljest universaalne ja teisalt spetsiifiline tahk. Universaalne on see Tootsi gloobuse taoliste maailmanägemuste paljusus nii inimeste kui riikide tasandil. Spetsiifiline vene geopoliitikute peades on oma riigi / territooriumi tajumine selle kiriku kellatornina, mille ümber on köstri kartulikuhi ja põhjalastud parv ning muu pudi-padi

Hiljuti nägi ilmavalgust üks järjekordne kirjatükk, omamoodi lühikokkuvõte sellest veidrast maailmast. Ilmus mitte kuskil suvalises blogis, vaid Venemaa (geo-)poliitilise mõtte keskuse rollile pretendeeriva Valdai klubi programmidirektori Timofei Boratšev nime all sama klubi veebis.

Selle teksti „Venemaa ja tema naabrid globaalse määramatuse foonil“ sisu on nii suure üldistusastmega, et väärib ülevaadet ja tutvustamist. Seda enam, et kordan – see poletekst omaette, vaid sadade, kui mitte tuhandete samalaadsete raamatute, kõnede ja konverentside kontsentraat. Omamoodi puljongikuubik, milles on ühekorraga tunda kogu piiritaguse mõttelise supipoti maitsed.

Venemaa kui oma maailma keskus

„Euraasia kui kogu maailma kõige suurem ja olulisem regioon ning seda ümbritsevad perifeersed riigid, sh sõjaliselt ja majanduslikult võimsaim neist USA.“ Tajute seda ülevust ja käsi värisema panevat mõttepainet, mis paneb märgistama – tema enda sõnul – võimsamat riiki kui perifeerset, ääremaist.

„Euraasia lääneotsas paikneb nn kollektiivse Lääne territoriaalne enklaav, mille huvid on vastuolus pea kõigi teiste regiooni riikidega“. Tunnetate erinevust – territoriaalne enklaav vs riigid. Üks on midagi mitte-riiklikku ja ebaloomulik, teine legitiimne ja päris. Mitte-subjektne ja subjektne.

„Venemaa ei saa lubada olukorda, kus tema naaberriigid lahendavad oma probleeme Venemaa arvelt, pakkumata midagi vastu“. Ülemus vs alluvad. Impeerium ja limitroofid. Keskus, mis võib – kuid ei pruugi – lubada enda äärealadele teatud vabadusi iseotsustamiseks, kuid ainult endal kasulikel tingimustel.

Olles jälginud Venemaa mõttemaastikku palju aastaid, võin kinnitada, et see tekst on oma ilmekuses imeline. See, et ta meile suuresti narr ja naeruväärne näib, pole oluline. Oma naabrit tuleb tunda. Oma vaenlast tuleb tunda. Eriti juhul kui need kaks mõistet – kasvõi ajutiselt – kokku sulavad.

---

lugu ilmus siin

Venemaa joonistab sõjastsenaariumeid

„Euroopa kavatseb Venemaale kallale tungida hiljemalt 2027.a, selle tõendiks on piiride mineerimine ja kaitserajatiste rajamine.“ Umbes selle sisuga publikatsioon nägi hiljuti ilmavalgust ühes Venemaa populaarseimas ajalehes.

Säherduse lolluse peale võiks ainult ohata ja loo lõpetada, kuid mulle tundub, et siin on siiski piisavalt õpetlikku, millest teha lühikokkuvõte ja mingi järeldus.

Esiteks see, et elanikkonna ettevalmistamine (järjekordseks) sõjaks algab justnimelt sellise fooni loomisega. Rääkimisega, et tulevane rünnakuohver on tegelikult agressor ja et sellele ähvardusele tuleb vastu hakata.

„Me lihtsalt oleme sunnitud reageerima“ – mäletate seda Moskva sõnumit, mis käis koos sissetungiga Gruusiasse 2008.a ja Ukrainasse 2014 ja 2022 aastatel. Nii et mitte märgata taolisi sõnumeid oleks lühinägelik.

Sõnumikandja valik

Teiseks on sõnumikandja mõnikord sama oluline kui sõnum ise. Ajaleht Komsomol’skaja Pravda (KP), milles seesinane tekst ilmus, on üks populaarsemaid Venemaal. Tõsi küll, ta on selles ederivis alles viiendal kohal, kuid neli eespoolset (nagu näiteks Vedomosti, Rossiiskaja Gazeta jt) on pigem eliidile suunatud, ametlikku ja äriinfot kandvad.

KP on aga selles rivis esimene poolkollane väljaanne, millel on oma harukontorid / väljaanded kõigis regioonides, korralik veebilevi ka sotsiaalmeedias ja ka kõva tsiteeritavus-indeks. Kui mingi tekst ilmutatakse nt Rossiiskaja Gazeta’s, siis selle auditooriumiks on võimu toiteahela ülakorrustel olevad inimesed ja ka välis-auditoorium, KP on aga suunatud sisse ja massidesse.

Kas nimetada seda nüüd päris-ajakirjanduseks või propagadatoruks, milles kõik olulisemad publikatsioonid kas tulevad otse presidendi hiigeladministratsioonist või siis vähemalt kooskõlastatakse kuraatoritega, pole hetkel niivõrd oluline. Peamine on lihtsalt meeles pidada, et sõltumatu ajakirjandus eksisteerib vene inforuumis kas eksiilis või siis niivõrd madala tasemega / väikese lugejatearvuga kanalites, et need pole siseinfo mõttes olulised.

Kolm stsenaariumit

Artikli sisu on ekspertarvamuste baasil kokku kirjutatud kolm stsenaariumit, mis olla Euroopa sõjardite laual.

Esiteks Kaliningradi kaaperdamine. Selle stsenaariumi peamine võlu on see, et lugejale jäetakse mulje: „tegelikult on kõik samasugused vargad ja valetajad, kui vähegi võimalik, tahavad ka nemad meie küljest tükke rebida, nii nagu meie Krimmi kaaperdasime“.

Ja et kui verejanulised läänlased hakkavad Kaliningradi ründama, siis vene pool on „lihtsalt sunnitud omadele appi minemiseks ründama läbi Suwalki koridori“. Kaliningradi olevat aga eurooplastel selleks, et lammutada Venemaa ja lagundada see väikesteks riikideks, mille ressurssidele siis käpp peale panna.

Loogikalõtkud

Missugune on küll loogiline seos võimalik Kaliningradi kaotuse (mille kuuluvus on Venemaale niigi vaieldav) ja ülejäänud impeeriumi lagunemise vahel, ma aru ei saa. Aga see lugu ongi suunatud sisetarbijale, nagu juba öeldud.

Teiseks Moldova muutmine uueks sõjaliseks platsdarmiks. Venemaa vastu. Ja et sellele ohule vastuseismiseks Venemaa on jällegi „lihtsalt sunnitud“ murdma läbi Odessast ja muust teele jäävast, et kohtuda rinnutsi kuri-NATOlastega, kes küll ei kavatse Moldovat oma liikmeks ära võtta, vaid lihtsalt kurjalt ära kasutada.

Kolmandaks vastasseis Arktikas. Sellesse stsenaariumisse on kuidagi sisse õmmeldud ka Soome vastuvõtmine NATO liikmeks, selleks et rünnata Piiterit. Kus see loogiline lõtk on, ärge jällegi minu käest küsige. Lisaks nendivad loo tarvis küsitletud eksperdid, et see stsenaarium on kõige nõrgem, kuna siin piirkonnas on üheks võtmetegijaks Hiina, kellega Läänel polevat mune ega ressursse piike murda.

Sõnum – pikk sõda on vältimatu

Kordan lõpetuseks seda, et taolised tekstid on mõeldud mitte tõsiseks analüüsimiseks, kuivõrd teadmiseks, missuguse sõjapiltide maalimisega Moskva oma rahvast toonuses hoiab. Peamine sõnum – kuri Lääs plaanib alles alustada suurt sõda Venemaa vastu ning sellele vastuseismiseks on vaja mobiliseeruda. Veel pikki aastaid ja järjest tõsisemalt.

Tõlkides kõik selle ühte lihtsasse lausesse – Venemaa presidendi meeskond üritab veenda omaenda rahvast, et pikk ja suur sõda on vältimatu ja et Venemaa on valmis seda pidama, sest näeb vainlase plaane juba ette läbi.

---

lugu ilmus siin

Mordorist Kukus

- Sanktsioonide mõju Venemaa majandusele, st sõjapidamise võimekusele avaldub sadades pisidetailides, mis toimivad kumuleerudes ja omavahel võimendudes. Üheks näiteks sobib kasvõi pisike ja näiliselt ebaoluline detail nagu kartulipõud VF-VV liitriigis - mille algpõhjuseks on kaubanduslikud piirangud. Teiseks juba palju otsesemalt mõistetav, igasugu sõjatehnika tootmise muutumine mitte-kasumlikuks isegi riiklikele ettevõtetele ja sellega seotud varustushäired

- VF-UA läbirääkimisi ei saa kuidagi nimetada rahuläbirääkimisteks. Tegemist on Donald Trumpile suunatud protsessiga, kus Ukraina taotleb relvade eraldamist endale, Venemaa aga selle varustuse lõpetamist

- Ukrainas kui olemuslikult vabas ühiskonnas seejuures toimuvad protestid ja ligi pool elanikkonnast tunneb muret riigi eemaldumise üle demokraatiast, Venemaal on aga absoluutne enamus kaasa kiitmas riigi tegevusele (olgu siis tahtsi või vastutahtsi)

Saadet juhivad Kaur Rasmus Tammelaan ja Ainar Ruussaar, saade järelkuulatav siit

Putini uus kaardivägi

Kuningat teeb õukond. Inimesed, kes on nõus nimetama kedagi kuningaks. Veelgi enam – allutama end sellele inimesele. Mida siiramalt ja truumalt, seda parem.

Enamik kuningaid satub valitsema olukorras, kus õukond on talle pärandina sülle sadanud. Mõnikord sõna otseses mõttes pärandina, enamasti aga kaudses. Ja siis need õukondlased juhtuvad tihtilugu olema valitsejast vanemad, kogenumad, suutlikumad. Või siis vähemalt endast paremal arvamusel.

Säärased õukonnad on pea alati vaid tingimuslikult lojaalsed. Nad on harjunud täitma oma rituaalseid rolle ja näiliselt kummardama ülemuse ees, olles aga tingimuste muutumisel valmis nuga selga lööma. „Ka sina, Brutus!“ - mäletate ju?

Pikk kogemus

Vladimir Putin on seda kõike näinud väga lähedalt ja pikalt. Nii oma 25 valitsusaasta kui varasemate eluetappide jooksul on ta kas osalenud ise õukonnamängudes, rääkimata KGB-aegsetest manipuleerimis-õpingutest ja –praktikatest.

Nüüd on ta koos oma põlvkonnaga vanuses, kus paratamatult hakatakse rohkem muretsema oma tuleviku ja pärandi üle.

Vladmir Putin pole küll samas olukorras kui tema üks värvikamaid vasalle – Ramzan Kadõrov, kes Kremli survel ja abil on pärinud võimu oma isalt ning üritab nüüd seda omakorda sokutada edasi oma pojale. Kuid teatud sarnasus on siin siiski, ka tema on ümbritsetud seni allasurutud, ent ambitsioonikatest klannidest, kes võimaluse korral on valmis ennast kehtestama. Oh üllatust, tehes seda Putini arvelt.

Kolmas kaardivägi

Tinglikult võib öelda, et Putinil on kasutada kolm kaardiväge, kes peaks teda taoliste survete eest kaitsma. „Vana kaardivägi“ on küll kliššeelik väljend, kuid antud juhul ka täiesti sobilik. Need on laias laastus tema vanuse- ja saatusekaaslased, kooli- ja teenistuse aegadest, suvilakooperatiivi naabrid jne. Kuid nende häda on kõrges staatuses ja eneseteadvuses ja seega on neid põhjust kahtlustada.

Teine on nö „ametlik kaardivägi“ ehk RosGvardija. Politsei alluvusest otse presidendile alluma välja toodud üksused, kelle funktsioonid on ausalt öeldes hägusad ning kelle osas on arvatud, et nemad peaks vajadusel hakkama mässe maha suruma. Prigožini mäss aga näitas, et mingit automaatselt käivituvat kaitsemehhanismi pole tekkinud.

Nüüd siis luuakse väga tinglikult „uut kaardiväge“, kes peaks teoreetiliselt olema kõigele heale oma elus võlgu otseselt Putinile. Need on nn „sõjalisest erioperatsioonist“ läbi käinud inimesed, keda nüüd hakatakse koolitama uueks eliidiks.

„Uue aja kangelased“

Nii näiteks on meie kõrval Pihkvamaal seni valitud 300 kandidaadi hulgast programmi „Pihkvamaa kangelased“ (Герои земли Псковской) välja 142. See on ainult väike osake üleriigilisest programmist, mis on käivitatud otse Putini korraldusega ja peaks hakkama järk-järgult üle võtma erinevaid kohti nii eri tasemete täidetsaatvates ametites kui seadusandlikes kogudes.

Need on enamasti inimesed, kes üha enam tardunud ja stageerunud riigis saavad endale ootamatu sotsiaalse redeli, mis on nende jalge ette seatud otse ja vahetult Putini poolt. Putin käivitas selle sõja, kuhu sattusid suhteliselt suvalised inimesed, kellest suurel osal poleks olnud lootustki sattuda võimu toiteahelate manu.

Kokkuvõtteks – despoot teab, et ainult isiklik lojaalsus ja uue põlvkonna nälg hüvede järgi võivad teda kaitsta juba alanud ressurissde ümberjagamise laines. Vana eliidi käest on mida ära võtta, aga see tekitab raginaid senises süsteemis. Nende vappumiste ette on vaja luua puhver uutest lojalistidest.

---

lugu ilmus siin

Karistusmeetmete 18.paketist: samm õiges suunas

Seoses järjekordse karistusmeetmete paketi vastuvõtmisega kolm mõtet

Esiteks: sel moel näidatakse, et jätkatakse reageerimist VF agressioonile Ukraina vastu. Samm sammu haaval tõmmatakse koomale rõngast VF legaalse ja illegaalse äri ümber, võimaluse ümber teenida raha selleks et jätkata sõda

Teiseks: esmakordselt seati sisse nö ujuv hinnalagi, mis saab olema 15% madalam turuhinnast. See muudab edasised korretktsioonid lihtsamaks, automaatseks, ilma et peaks iga muudatuse jaoks tegema omaette otsuse

Kolmandaks: on palju kahtlevat urinat sanktsioonide efektiivsuse osas. Nad on toimivad, lihtsalt ei suuda mõjutada kõike ja korraga. See on nagu linnaehituse protsess. ei saa iial öelda, etlinn on nüüd valmis. Kogu aeg ilmneb, et midagi on vaja korrigeerida, ümber ehitada või siis mingi element üldse maha lammutada ja uus püstitada

Nii et kokkuvõttes - see on samm õiges suunas. Karistusmeetmete rakendamist ja uuendamist jätkatakse seni, kuni VF ei taltu
---
intekas ilmus siin

Vabaduse vaim ja despoodi võim

Ühelt poolt kokkulepitud mängureeglid, vastasikune lugupidamine, riigipiiride puutumatus, inimõiguste järgimine. Teiselt poolt tülinoriv küsimus: „mis reeglitest te räägite, kes need kokku leppis?“

50 aastat tagasi sündisid Helsinki lepped, mis kehastavad siis seda esimest poolt. Sündisid on õige sõna, sest protsess oli pikk ja vaevaline, lõplikku teksti kooskõlastasid 3 aasta jooksul sajad diplomaadid. Lõpuks jõuti 1975.a suvel niikaugele, et ilmusid kohale praktiliselt kõikide Euroopa riikide esindajad, lisaks NSVL, USA ja Kanada riigipead, lõppaktile anti kokku 35 allkirja.

Teiselt poolt siis Venemaa praegune liider, keda pole isegi põhjust nimepidi nimetada. Venemaa, kes peab ennast küll miskipärast NSVL järeltulijaks õiguste mõttes, kuid väga valikuliselt võtab meeles pidada varasemaid lubadusi ja kokkuleppeid.

Kokkulepete koorem

Tõele au andes on neid riike muidugi rohkem, mille valitsejad eelistavad demokraatiale despootiat, kuid nood riigid pole hetkel olulised, kuna nemad polnud ka toonase kokkuleppe osalised. Eks see on muidugi ka Helsinki koordinaat-teljestiku üks nõrkus, et Euroopa/Lääne esindajad pidasid universaalseks seda, milles nemad kokku leppisid.

Helsinki kokkulepped on muuseas selle Läänekeskse maailmanägemuse üks iseloomulikumaid detaile. Nii pidi see lepete süsteem panema lõpu protsessile, mida läänlased nimetasid vastavalt Esimeseks ja Teiseks maailmasõjaks, ehkki sisuliselt olid need mõlemad Euroopa-kesksed nähtused, millest teisel oli küll ka tublisti peegeldusi tõepoolest üle enamiku maailmast.

Kuid kogu see taust on vaid kõrval-lugu toona väljakujunenud rahvusvaheliste suhete süsteemi ühele elemendile – OSCE ehk Euroopa julgeoleku ja koostöö organisatsiooni põhimõtetele: suveräänsuse austamine, jõu kasutamisest hoidumine, tülide lahendamine rahulikel meetoditel.

Despootia soov olla reeglitevaba

Nüüdne Venemaa on üsna selle sajandi algusest peale hakanud neid põhimõtteid vaidlustama ja ka otseselt rikkuma. Ilmselgelt on seotus mingisuguste protseduuri-reeglitega (mis on aga demokraatia alustala) võõras sellele mõtteviisile, kus asju aetakse mitte kokkulepete, vaid juhi soovide kohaselt (mis on despootia olemus).

Tolles mõttemaailmas on reeglitest kinnipidamine nõrkuse ilming. Suveräänsust nähakse kui õigust kehtestada omaenda tahet, tuginedes jõule. Kui seda jõudu ei ole, pole ka suveräänsust. Selles võtmes tulebki mõista seda esmapilgul skisofreensena tunduvat Kremli retoorikat, kus ühe hingetõmbega räägitakse „tõelise suveräänsuse tagamisest“ ja siis eitatakse Ukraina õigust sellelesamale suveräänsusele.

Mis on selle jutukese mõte? Aga see, et reeglitepõhise vaba maailma vaim ja ideestik on praegu pandud üha tugevama surve alla despootide poolt, kes soovivad seda maailma enda tahtele painutada. Ma pole nõus väidetega, et maailmakord on juba muutunud. Seda saaks öelda ehk vaid pikki aegu hiljem, jagades protsesse etappideks „ennem“ ja „peale“. Kuid vaba maailm ja vabadus on suurema surve all kui oleme pikki aegu harjunud. Meie ülesanne on lihtsalt sellele survele mitte alluda ja mitte lasta despootiatel võita.
---
lugu ilmus siin

Ukraina integreerimine Euroopa kaitsesse

Euroopa ees seisab praegu küsimus, kuidas tõrjuda Venemaalt lähtuvat ohtu. Ilma Ukrainata seda teha ei saa. Või ütleme teistpidi – Ukrainaga mõjub Venemaa tõrjumine palju usutavam kui ilma.

Kunagised unelmad Venemaa „postiivsesse hõlmamisse“ ja seeläbi ohupildi ümbermõtestamisse võib ilmselt lähiaegadeks panna ilusate unistuste kummutisse koos roosade ponide ja muu säärasega. Võibolla kunagi ajad jälle muutuvad, kuid las see mõttekäik puhkab mõnda aega.

Lootused sellele, et saabub „kauni tuleviku Venemaa“ ajastu, et Moskoovia muutub sisemiselt, laguneb ja üldse muutub mitte-imperiaalseks, kuuluvad umbes samasse rubriiki. Unistada ju võib ja vastava eesmärgi nimel tegutsevale venemaalaste seltskondadele saab soovida edu, kuid realistlike plaanide ehitamisele see lisandväärtust ei anna.

Ukrainaga ja koos Ukrainaga

Selle mõttemängu alguspunktiks on see, et vaba Ukraina kontseptsioon peab säilima. Isegi halvimate stsenaariumite puhul. Kasvõi sel moel, nagu säilis vabade Balti riikide kontseptsioon ka kurjeimal, NSVL okupatsiooni perioodil.

Kuna aga ma arvan, et samasugune stsenaarium ei kordu ja Ukraina jääb kasvõi köndistatud kujul püsima, siis saab ehitada plaane, kus tegutsetakse koos Ukrainaga. Selle ainsa riigiga, kes tegelikult ka teab, kuidas Mordoriga sõdida.

Loomulikult on meie peamised ja vahetud liitlased ülejäänud Euroopa ja NATO liikmed. Loomulikult on nende sõjalis-tehniline ja luure ning juhtimis-alane võimekus hindamatu tähtsusega. Kuid täpselt sama loomulikult on Ukraina kui rinderiigi vahetu sõjakogemus praeguses turbokiirusel arenevas lahingutegevuses kordades kõrgem kui suhtelises rahus elavatel läänlastel.

Oskuse ja tahte ühendus

Praegu tegeletakse muu hulgas vastuse otsimisega küsimusele, et kuidas korraldada ümber kaitseplaane, juhuks kui USA peaks oma osaluse Euroopa kaitses kasvõi osaliselt või ajutiselt peatama. See on ebameeldiv ja ebamugav, aga absoluutselt möödapääsmatu. Loodame, et nii ei lähe, aga plaan B peab olema.

Loomulikult oleks ropult narr öelda, et koostöö Ukrainaga oleks kuidagi asendus koostööle USA’ga. Esiteks saab lähtuda eeldusest, et pika-ajalises strateegilises perspektiivis oleks USA jaoks Euroopa hülgamine viga tema enda huvide kontekstis. Teiseks aga tõukuda teadmisest, et Ukraina sõjameestel on meile pakkuda midagi väga palju väärtuslikumat – nii päris-oskust kui päris-tahet Venemaale vastu hakata.

Selle lühikese jutu mõte on selles, et Venemaaga piirnevate Poola, Balti ja Põhjala riikide Mordori-tõrje usutavus kasvab kordades, kui lisaks traataedadele, maamiinidele ja muule säärasele on tõrjesse integreeritud ka vihaste ukrainlaste komponent. Vastates võimalikule küsimusele, et kuidas saab mitte-NATO riik osaleda NATO väevõimekuses, siis soovitan vaadata, kuidas nt Soome oli kaasatud NATO tegevustesse ammu enne enda liikmesuse vormistamist.

Veelgi lühemalt – Ukraina peab püsima ja Ukraina peab olema osa EU ja NATO kaitsemehhanismist.

---

lugu ilmus siin  

Подробности: NATO summit, Iraan, Iisrael ja Ukraina

Mitme korraga toimuva sõja foonil toimus Haagis NATO tippkohtumine. Kas seda fooni saab juba nimetada Maailmasõjaks, kas ja mis neid kokku seob?

Iisrael-Iraani konflikt on sama vana kui Iisraeli loomise lugu, kuid USA otsene sõjaline sekkumine on siiski erakordne episood selles. Kas USA pommirünnakud saavutasid eesmärgi, eriti kui võtta arvesse, et kõik kolm osapoolt - USA, Iisrael, aga ka Iraan peavad tulemust enda jaoks võiduks?

Trump-Putini tandem on paradoksaalselt saavutanud olukorra, kus NATO on mitte ainult ellu ärkamas, vaid ka tasakaalustumas. Mida autonoomsemaks muutub selle kaitse-alliansi Euroopa komponent, seda rohkemates peades küpseb otsusekindlus, esitamaks Ukrainale liitumiskutse

Saatejuht Inga Palmiste, küsimustele vastab Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Suhteline monarhia

Aga mis oleks kui nimetaks Venemaal toimivat riigikorda mitte tema ametliku nimega „Venemaa Föderatsioon“. Ja ka mitte üldkokkuleppeliselt „presidentaalne vabariik“. Nimetaks seda rohkem sisuliselt kirjeldava mõistega „feodaalne monarhia“.

Mõnikord on kasulik sõnadega mängida, et saavutada suuremat selgust. Akadeemilises maailmas peavad terminid olema täpsed ja asjade vihuti valestinimetamine on kurjast. Kuid siinses vabamas vormis võib määratlustega veidi mängida, säilitades arusaadavuse huvides siiski ühe kriteeriumi – mõistete kasutamist tuleb põhjendada.

Venemaa praegune võimustruktuur on üles ehitatud ühe mehe võimule. Piiranguteta ja tõketeta võimule. Pole olemas asja, mida ta oma riigi sees ei saaks teha. Tema soovile vastavalt kirjutatakse ümber ka põhiseadus, algatatakse sõdu ja tapetakse inimesi. Kreeka keelest monos = ainus + archē = valitsus, võim. Kokku ainuvõim ehk monarhia. Isegi siis, kui võimukandja pole ametlikult kroonitud.

Miks feodaalne monarhia? Aga sellepärast et valitseja kõrval pole kedagi, kelle käest ei võiks ära võtta varandust või isegi elu. Ei ole olemas „oligarhe“ või „bojaare“ selle sõna võistleva võimu mõttes. Monarh võtab ja annab vastavalt oma äranägemisele.

Hiljuti Domodedovo lennujaama ümber ehitatud eduka ärivõrgustiku äravõtmine tõi selle eredamail moel esile. Väited, nagu oleks ühel omanikul olnud ka Iisraeli kodakondsus ja et kasumit olla viidud välismaale, on juriidiline nonsens, sest ka vene õigusraamistiku kohaselt pole ei üks ega teine keelatud.

Miks ma aga kasutasin pealkirjas sõna „suhteline“? Sest kõik on selles süsteemis ujuv ja ebakindel.

Monarhiks saab Putinit mõistagi nimetada, kuigi ega siis iga diktaatorit või autokraati siiski tavaliselt monarhiks ei tituleerita. Kasvõi seetõttu, et tavaliselt on monarhivõim päritav, aga Putin pole seda pärinud ning pole veel ka pärandanud.

Feodaalsüsteem omandiõiguse mõttes on ka suhteline, sest Venemaal eraomand siiski on olemas. Või noh, suhteliselt on, seni kuni see pole hakanud huvi pakkuma kellelegi mõjuvõimsamale. Edasi on juba saatuse, ülemuste tujude ja soosingu küsimus.

Õigussüsteem, mis peaks kõiki neid suhteid kaitsma ja reguleerima, toimib ka suhteliselt. Isegi suhteliselt hästi, nagu väidavad need õigusteadlased, kes asja akadeemiliselt uurivad. Toimib seni, kuni ... Seni kuni pole tegu mõne olulise isikuga. Või poliitiliselt olulise protsessiga. Või muudel juhtudel, kus ta enam ei toimi. Või siis toimib valikuliselt.

Või siis võtame kasvõi selle määratluse: „föderatsioon“. See peaks tähendama riiklikku moodustist, mille subjektidel on suhteliselt laialdane iseotsustamise õigus ning keskvõimu valduses on ainult nt rahandus ja riigikaitse vms. Venemaa küll koosneb üsna eri-ilmelistest osadest, mille tasalülitamisega on tegeletud pikalt ja põhjalikult. Aga siis on jälle need suhteliselt teistsugused osad. Noh näiteks Tšetšeenia, eksole.

Võib ju vaielda, et mis monarhia see on, kui riigis toimuvad valimised. Aga esiteks on olemas konstitutsionaalseid monarhiaid, kus valimised on vägagi sisulised. Ja teiseks ka Venemaal on valimised niivõrd sisulised, mis puudutab alumiste korruste / omavalitsuste tasandil konkreetsete inimeste võitlust toiduahela juurde pääsemise nimel.

Nii et kokkuvõttes võib tõdeda, et Venemaal praegu kehtiv riigikorraldus on pigem feodaalne monarhia kui miski muu. Suhteliselt stiilipuhtalt pigem see kui miski muu.

---

lugu ilmus siin

Vene sõjavalede uus element: võrdlus Pearl Harboriga

„Kunagi ei valetata nii palju kui peale jahipidamist, sõja ajal ja enne valimisi“ väidab üks Otto von Bismarckile omistatav lause.

Venemaa poolt Ukraina vastu peetav sõda lausa kubiseb valedest, alates kurikuulsast „их там нет“ ehk vene sõdurite osaluse eitamisest ida-Ukraina ja Krimmi kaaperdamise algusaegadel. Putin on valetanud nii palju, et järg läheb käest ära, kuid see ilmselge asjaolu eitamine on ilmselt üks kuulsamaid. Omaette ilus oleks, kui kunagi tema tinglikule hauakivile kantaks epitaaf „teda pole siin“.

Suur juhi käitumisest innustust saanud Z-rahvas loob ja külvab uusi valesid sama usinalt, kord väiksemaid ja ühekordseid, kord suuremaid ja terveid pikki lugusid loovaid. Üks suurim neist on ilmselt on terve ukraina rahva ja riigi kui sellise eitamine. Loogika selle taga on lihtne, kuid fundamentaalne – kui sellist riiki ja rahvast pole olemas, siis on igasugune vastuhakk Moskva ülemvõimule puhtakujuline nonsens.

Ukraina Trooja hobuse operatsioon

Nüüd viis Ukraina läbi oma olemuselt täiesti pretsedenditu erioperatsiooni Venemaa strateegilise lennuväe vastu, kahjustades suurt osa nendest surmakülvavatest lennukitest otse nende kodu-lennuväljadel.

Operatsiooni geniaalsus seisneb selles, et rünnakuteks vajalikud vahendid sokutati Venemaale sisse umbes samamoodi nagu kunagi puust hobuse sees sokutati sõdurid Trooja linna müüride vahele, kes siis oma peidikust väljusid ning väravad avasid. Mõistagi on igasugune võrdlus kohmakas, kuid see Trooja hobuse metafoor on siiski sisuline. Sõjakavalus, mis aitas kaitseliinidest läbi pääseda.

Nii ka nüüd, vajalikud komponendid ja võibolla ka spetsialistid sokutati ilmselt ahnuse ja lolluse ehk altkäemaksude ja hoolimatuse abil Venemaale sisse. Droonid ja nende peidikud-konteinerid komplekteeriti vene eriteenistuste nina all ja lasti õigel hetkel ja kohtades lendu.

Z-rahva vale-naratiiv Pearl Harbori ründamisest

Vene sõjalaagri ehk Z-patriootide poolt võeti aga asja kirjeldamiseks kasutusele hoopis Pearl Harbori narratiiv. Selle kohaselt ründasid jaapanlased paha-aimamatut USA’d II Maailmasõja hakul, uputades suurel määral ameerika sõjalaevu.

Selle loo käivitamine peaks looma mulje Venemaast kui süüta kannatajast, kellel tekib nüüd õigus kättemaksuks. Tõepoolest oli USA ennem seda 1941.a rünnakut ametlikult neutraalses staatuses, kuid peale rünnakut liitus sõjakäiguga ning lõpptulemusena heitis ka Jaapanile kaks tuumapommi.

Tuleb tunnistada et vene propagandameistrid on valinud meisterliku lähenemise, mis kindlasti meeldib Z-rahvale. Asjaolu, et vastupidi mõtlejate jaoks kutsub taoline lähenemine esile põlgliku muige ja näpuga meelekohal keerutamise, pole vene rahva meelsuse mudijate jaoks oluline.

Väljaspool Z-maailma elavate inimeste jaoks on selge, et needsamad vene sõjalennukid olid külvanud surma ja hävingut Ukraina linnadele juba aastaid ning tegu oli puhtakujulise Ukraina enesekaitse-rünnakuga, mis peaks vähendama Moskva võimalusi samu sigadusi jätkata. Selle läbiviimine sügaval vaenlase tagalas riivas aga nii tugevalt Moskva enesehinnangut, et võeti kasutusele valenarratiiv Pearl Harborist.
---

lugu ilmus siin

Kõike saab muuta relvaks, ka „varilaevastikku“

Mõiste „varilaevastik“ on omamoodi kontsentraat hirmudest, mida keskmine läänlane kannab oma ajukurdude vahel. Seega selle kasutusele võtmine Venemaa mõjutustegevuse ümber kobrutavas infomullis on mõneti suisa geniaalne. Ja valmidus, millega see publiku poolt alla neelati, tõestab seda väidet parimal moel.

Lääne tsivilisatsioon on omamoodi kaupmeeste kultuuri kehastus. Pürjelid, kes suurtes kaustikutes lõid kokku tulusid ja kulusid, sattusid alati ahastusse, kui silmapiirile kerkisid kasvõi kuulujutud piraadilaevadest. Nendest äri- ja tujurikkujatest, kes lõid sassi praeguste Exceli-tabelit eelkäijad ja sedasid tegemast magusat geschäfti.

„Varilaevastik“ on kõigi nende hirmude koondkuju, jättes mulje millestki hirmutavast, salajasest ja kontrollimatust. Tegelikkuses on olukord mõistagi vastupidine – midagi salajast selles kõiges pole, on vaid üsna tüübiline vene värk, reeglite peale vilistamine ja susserdamine.

Neli teesi

Esiteks – „varilaevastik“ on väga eksitav termin, selles pole midagi varjatut ega salajast. Uudised selle kohta, et vene sõjavägi on hakanud seda nähtust konvoeerima, muudab selle veel vähem salajaseks.

Teiseks – kuna hinnalagi muudab selle „varilaevastiku“ kasutamise hetkel üsna mõtetuks, siis konvoeerimise lubamine on turvaline käik, kuna pole ka midagi enam turvata.

Kolmandaks – kui tegelikult ka hakata iga vene kaupa vedava laeva juurde panema sõjalist konvoid, siis muutub kogu säänne tegevus majanduslikult suisa mõtetuks või isegi miinusmärgiliseks, kuna – oh üllatust – ka sõjalaevade liigutamisel on riigi jaoks hinnalipik küljes, kuigi sellest ei räägita.

Neljandaks – kui neutraalsetes vetes liikuvate aluste kohale pannakse lendama vene sõjalennukid, siis süüakse ära suisa hindamatut ressurssi, nimelt lennumasinate lennutunde. See on aga taastumatu ressurss, mida lihtsa kütuse-masinaõli lisamisega ei suurenda.

Paradoksaalne järeldus

Kokkuvõtteks võib järeldada, et majanduspoliitilises mõttes on „varilaevastiku“ kasutamine, eriti selle konvoeerimise tingimustes täiesti mõtetu, suisa miinusmärgiline tegevus.

Kuid sõjalis-poliitilises mõttes on see hoopis vastasmärgilise sõnumi saatmine. Nimelt see, et Moskva suudab sel moel tõestada, et tees „Läänemeri on NATO sisemeri“ on sisutühi ja suisa ohtlik. Piisab ühe taolise aluse pihta või konvoi provotseeritud tegevusest avatud tulest, kui turvaline „sisemeri“ muutub ökoloogiliseks ja sõjaliseks ohuallikaks.

Mis on siis kogu selle loo moraal? Aga see, et nii „varilaevastik“ ise kui selle kovoeerimise võimalus on muudetav relvaks, mis võib halvata meie soovi probleemiga tegeleda. Võib, kuid ei pruugi.

---

lugu ilmus siin

"Varilaevastiku" konvoeerimise viis teesi

1) varilaevastikku kui sellist pole olemas, siin pole midagi varjatut 

2) vajadus selle kasutamise järgi väheneb seoses naftahinna vähenemisega, seega pole midagi eskortida 

3) konvoeerimise puhul lisandub naftamüügi majanduslik mõtekus riigi jaoks veelgi, sest sõjatehnika ringiliigutamine on kallis lõbu 

4) sõjalennukite õhkutõstmine konvoeerimiseks kulutab lisaks nende seadmete lennutundide arvu, mis on üsna lõplik suurus 

5) vene nafta muutub veelgi "toksilisemaks" ja kindlustusfirmade valmisolek neid aluseid kindlustada väheneb veelgi seega - majanduslikult võttes on tegemist endale jalga tulistamisega. sõjalis-poliitilses mõttes aga võimaldab see Moskval aga edukalt tõestada, et tees Läänemerest kui "NATO sisemerest" on ülepingutatud 

Sel teemal sai antud intekad nii eestikeelsele AK'le kui venekeelsele

Venemaa kriminaliseerumise uus laine

Vene ühiskond on kriminaalsest mõttemudelist nii sügavalt läbi imbunud, et nad enamasti ei pane tähelegi, kui kasutavad vanglažargoost pärit sõnumeid ja signaale. Mida maksab ainuüksi sõjakas loosung, et „võime korrata“, mille juurde kuulub vanglakultuuriga kaasnev homoseksuaalset allutamis-akti imiteeriv žest ja kehakeel.

Sealse ühiskonna uurijad on tõdenud, et asi muutus epideemiliseks nn Suure Isamaasõja aegu. Tegelikult algas isegi veel varasemast, tsaaririigi kukutamise järgsest ajast, kui koonduslaagrite praktika võeti laialdaselt kasutusele ning nendest läbikäinud inimesed hakkasid tagasi tulema ja oma kombeid, mõisteid ja sõnavara ühiskonnas laiali laotama.

Ellujääjad kujundavad meelsust

Stalini-aegsete massiliste repressioonide ja tema osalusel käivitunud sõja tulemusena roteerus märkimisväärne osa meestest läbi nii vanglast kui kaevikust. Ilmselgelt jäi neist ellu julmem ja kohanemisvõimelise osa ning needsamad tüübid võtsid hiljem üle ka juhtivad kohad ühiskonnas.

Ülimalt suure tõenäosusega kogu see seltskond, kes hiljem veteranidena austamist ja edutamist leidsid, ei olnud mitte tavalised vangid ja rindemehed, vaid pigem vangivalurid ja kuklalaskude spetsialistid, kriminaalid ja kagebiidid.

Kogu see, mitmeid inimpõlve kestnud ja sotsialistlikuks nimetatud vangilaagri eksperiment – koos igasuguse kodu- ja välismaise vabamõtlemise ellimineerimisega – päädis NSVL lagunemise järgse massikultuuriga, kus kriminaalide heroiseerimine vallutas praktiliselt kogu venekeelse meelelahutus-maailma. Selle kõige perversem ilming on nn „vene šansoon“ ehk glamuurses estraadisoustis esitatud vangla-laulukeste võidukäik.

Vana näidendi uus vaatus

Kõik see võiks ju näida kauge minevikuna, kui see ei saaks praegu uut vinti peale. Otse vanglatest kriminaalide viimine rindele oli selle uue laine algus. Avameelne jutt sellest, et rindelt läbikäinud tegelased peavad saama riigi uueks eliidiks, on selle teine etapp. Alles hoogu koguv nähtus, mille käigus värsked rindemehed hakkavad oma kodukülades ja -linnades uusi kombeid kehtestama, saab olema kolmas vaatus selles verises-rõvedas etenduses.

Ei pea olema olema just eriti innukas Z-maailmas kaevaja, et näha ebainimliku, nimme ja teadlikult inimlikkust hävitava käitumise tunnuseid. Hakkliharünnakud, kus värskelt rindele saabunud eilseid tsiviliste teadlikult orjadena surma aetakse, on alles õiekesed. Näha on olnud ka elajalikke stseene, kus sõdimisest keeldujaid pannakse üksteist tapma, pääsemaks julma piinamise käest. Saamaks sel moel võimalust oma „süüd“ lunastada, minnes peale kaasvangi tapmist rindele.

Hiljuti ilmunud ülevaates kirjeldati muuhulgas stseeni, kus pettusega rindele saadetud noorem-ohvitser kirjeldab, kuidas pidi kokku puutuma olukorraga, kus üks tema „alluv“ – vanglast toodud kriminaal – ajas kirvega taga tsiviilist värvatud palgasõdurit. Võib vaid oletada, kes sellistes „relvavendadest“ suurema tõenäosusega koju naaseb ning endale ühiskondlikku austust ja materiaalseid hüvesid nõudma hakkka. Ja mida ta teeb, kui ta oodatud respekti ja erikohtlemist ei tunneta.

Mis siis on selle kõige järeldus meie jaoks, kes seda kõike kõrvalt jälgida saame? Aga see, et riigi poolt ja sõja kaudu kinnitust saanud kriminaalseid väärtuseid ja jõupõhist kõikelubatavust hindav seltskond saab olema enesekindlam kui varem. Kahjuks ka siin, meie endi hulgas elavad Z-inimesed.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: USA, VF, Rumeenia, Poola, Portugal

- USA roll selles veidras ja verises "läbirääkimiste" nimelises tsirkuses, mida Kreml tegelikult kasutab Trumpi hanitamiseks

- VF "varilaevastik" ja väidetav sõjaline koondumine Soome suunal

- Rumeenias toimunud presidendivalimistel võitis napilt Euroopa ja Ukraina-meele suund

- Poolas pole olukord veel selge, valimistel võistlevad omavahel linlik/euroopameelne ja agraarne/euroskeptiline laager

- Portugalis on sotsiaaldemokraadid olnud võimul juba ligi 50 aastat ning nüüd tundub, et migratsioonivastasuse lainel tuleb aeg muutusteks

Selle hooaja viimases saates oli saatejuhiks Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade on järelkuulatav siit

Vene sõja tajuhäire

Üks tont käib meie peades ringi - Venemaa poolt peetava igavese sõja tont.

Selleaastase Lennart Meri konverentsi aegu avaldas üks selle osaleja oma ettekande teesid, mis osutusid tohutult populaarseks. Üle tuhande laigi ja ja ligi tuhat jagamist. Enamik kaaskirju stiilis – „lõpuks ometi on keegi asja olemuse ära tabanud!“

Asja olemus taandus väitele: "Mingit "peale sõda" ei tule, sest Venemaa on ennast lülitanud permanentse sõja režiimile. Vene ühiskond on selle seisundi rõõmuga vastu võtnud ning täidab oma funktsiooni".

Postituse autori nimi pole oluline, sest viia arutelu isikute tasandile oleks rumalus. Oluline on vaid tõdeda, et tegu on haritud ja adekvaatse inimesega, kes mis iganes põhjusel on võtnud levitada sama mõttekäiku, mida Kreml vajalikuks peab. Tõsi küll, see analüütik teeb seda süngevõitu pessimismiga, kuid mõte sellest ei muutu. Selle mõtte kohaselt on Venemaal soov, võimalus ja tahe sõdida Lääne vastu kuitahes kaua ning on selle kaudu juba muutnud maailmakorda.

Taustsüsteem on muutunud

Näen selles mõttekäigus kahte viga ja kahte soovmõtlemist ning proovin neid nüüd avada. Ennem seda aga kordan – ma ei ründa autorit, vaid vaidlustan mõttekäiku. Seda sünget ja fatalistlikku mõttekäiku, mille alusel on Venemaa paratamatul võidukursil ja Läänel pole isegi mõtet vastu sudida.

Jah, tõepoolest, Venemaal võimu enda kätte saanud seltskond on kasutusele võtnud permanentse sõja retoorika. Selle kohaselt on Venemaa olnud läbi aegade sõjas Läänega, on siiani võitnud ning küllap ta võidab ka edaspidi.

Ning tõsi ta on, et vene ühiskonnas on laias laastus see tees ka alla neelatud, sest see vastab enesemüüdile. Ohates tõdetakse, et „ei midagi uut siin päikese all“, et vaenlane on väravas ning vene rahvas peab taaskord asuma patriootilise kahuriliha rollis ning Suure Juhi käe all tegutsema.

Demograafia ja tehnoloogia

Kõik oleks selles mõttekäigus nagu korras, aga ei võeta arvesse muutunud tausta. Lineaarse mudeli kohaselt peaks uus sõda minema nii nagu eelmisedki, sest noh nii on ju kogu aeg olnud. Võrdlused varasemate sõdadega on paratamatud, sest no ei oska me ju millegi muuga opereerida kui juba tuntud, varem juhtunud protsessidega.

Aga see mõttekäik on siiski ekslik, sest esiteks on toimunud suur ja keeruline muutus, mis on taandatav ühele lihtsale sõnale: „demograafia“. Kui varasemate sõdade ajal – nii palga- kui rahvaarmee tingimustes – oli sõdurite värbamisbaas sisuliselt piiramatu, siis nüüd see enam pole nii. Venemaa on samamoodi hääbuva ja vananeva rahvastikuga nagu Lääs. Seda noorte meeste massi, kelle hulgast saata uusi ja uusi laineid hakklihamasinasse, lihtsalt pole enam samas mahus. Teoreetiliselt on muidugi see asendatav võõrvägede ja –sõduritega, kuid nende efektiivsus on alati kaheldav.

Teiseks tuleb mängu tehnoloogiline ressurss. Nii nagu kõiges muus, on sõjapidamises ärakuluva inimeste massi võimalik asendada tehnikaga, mis sõdade käigus on alati teinud ka arenguhüppe. Aga mitte kõike pole võimalik 3D-printeri ja salakaubanduse abil vajalikus mahus toota. Raske sõjaraua tootmiseks on vaja rasketööstust, piltlikult öeldes masinaid, mille abil toota masinaid. Venemaa sõjatehnikast on siiani absoluutne enamik toodetud nõukogude pärand-tehnikaga, mille ressurss on ammendunud. Kui eelmise suure sõja ajal toodi Venemaale Läänest sisse massiivselt sisse kõike seda, mille abil toota tanke ja muud vajaminevat, siis praegu pole midagi ligilähedastki kuskilt võtta.

Soovmõtlemine, aga kelle soov?

Nüüd siis see soovmõtlemise viga. Kremlipoolse soovi alusel mõtlemise viga. Selle alusel peaks igas objektiivses mõttes suurem ja rikkam ning võimekam Lääs alluma väiksema ning vaesema Venemaa soovidele, sest et ta on ... laisk ja arg? Jah, täpselt nii laisk ja arg, kui me ise ennast olla laseme.

Ning lõpetuseks see müüt maailmakorra muutumise teemal. Et Kreml olla juba saavutanud senise korra muutumise. Tõsiselt? Kui see oleks nii, siis miks toimuks praegu Istanbulis läbirääkimiste imiteerimise tsirkus, mille ainuke mõte on hoida Lääne võimsaim jõud ehk USA leplikul kursil.

Ja muidugi on arusaadav selle loo algpunktiks oleva sünge teesi – Venemaa on asunud sõjateele ja seetõttu võidab – populaarsus. Meie aju on niimoodi üles ehitatud, et võimendada kõike, mis tundub ohtlik. See on taganud meie kui liigi ellujäämise. Kuid arukate olenditena on võimalik oma hirm ümber lülitada tegutsemistahteks.
---

lugu ilmus siin

Ebadiplomaatiline diplomaatia

Diplomaatial on kaks üsna vastukäivat tähendust. Üks lepituslik ja riigimehelik ning protsessipõhine, teine pealesuruv ja tulemusele orienteeritud.

Ühest küljest on hea diplomaat see, kes suudab viisakalt ja osavõtvalt ära kuulata teised osapooled, saavutades lõpuks mõistliku kompromissi, millega küll keegi ei pruugi päris rahuldada, kuid teisalt siiski piisavalt vastuvõetav, et suudetakse vältida vastuolude teravnemist.

Teisalt on aga tulemuslik diplomaat see, kes suudab oma huvid kehtestada, balansseerides küll vägivalla, solvangute ja ähvarduste piirimail, kuid siiski ilma käsi ja relvi käiku laskmata.

Hetkel on see pikaldane rahuaegne diplomaatia üsna surnud ning käigus on rapsiv ja rahmeldav sõja-ajastule omane diplomaatia tõhusam.

Istanbuli näide

Vaatame seda tõhusust ühel väga päevakajalisel, kuid seda paljamal näitel. Ning peamine, jätame kõrvale oma sümpaatiad ja antipaatiad ning proovime olla niipalju objektiivsed kui see inimesele üleüldse võimalik. Ja veelgi enam – lepime sellega, et me teame protsessi pindmist, nähtavat osa, nö jäämäe tippu. Pinna all toimuv saladiplomaatiline sehkendamine võib olla küll aimatav, kuid selle kirjeldamine oleks spekulatsioon.

Vaatleme praegu Istanbulis toimunud kentsakat vaatemängu, mida läbirääkimisteks on ilmselgelt palju nimetada, pigem mingiks esmakontaktiks, millest teoreetiliselt võib kunagi välja kasvada ka sisuline läbirääkimiste protsess.

Võtame loo alguspunktiks selle kummalise öise „pressikonverentsi“, mille korraldas 12.mai esimestel tundidel Vladimir Putin. Mõistagi on ka sellel oma pikk eel-lugu, kuid kuskilt tuleb ju alustada.

Efektne avang annab eelise

Avapauk oli kõigiti efektne. Vladimir Putin garanteeris tähelepanu oma sõnumile mitte ainult selle sisu, vaid ka vormiga. Esma- ja erakordselt kokku kutsutud öine pressikonverents, millel ajakirjanikel oli ainult statisti roll, küsida nad midagi ei tohtinud, pidid olema vaid fooniks kõnelevale peale.

Selle kõneleva pea ehk Putini sõnum oli järgmine: taastame läbirääkimiste formaadi, teeme seda kohe, 15.mail Istanbulis. Initsiatiiv on Kremli käes, sõnum esitatud nii, et kõik kuulevad. See, et sõnum esitati mitmepoolse surve tõttu ja Donald Trumpile (ootusega kahepoolseks kohtumiseks Putin-Trump tandemina), pole oluline. Esimene skoor: 1:0 Kremli kasuks.

Sellele reageeris Vladimir Zelenskõi, teatades, et Ukraina on valmis ja tema tuleb ise kohale, valmis läbirääkimisteks! Sellega haaras tegi ta midagi ootamatut, haarates initsiatiivipalli enda kätte, põrgatades seda vastu kõlavat infolauda. Sisuliselt tõstis ta panuseid, sekkudes kahepoolsesse mängu, näidates et ilma temata Ukrainast ei räägita. Seis 1:1.

Moskva oli mitmeks päevaks jahmunud, suutmata omavahel kokku leppida, mida teha järgmiseks. Seda enam et nüüd teatas ka Donald Trump, et tema on valmis kohale ilmuma, kui Putin tuleb. Putin aga ei saa tulla, sest ta ei taha näidata ennast samaväärsena Zelenskõi suhtes.

Katse mängu üle võtta

Seejärel moodustas Moskva teadlikult võimalikult tühiväärse delegatsiooni, üritades lüüa Ukraina mängust välja, lootuses et Kiiev loobub alandavas mängus kaasa mängimast. Nii hetkeks ka näis. Seis 2:1.

Kiiev aga pani vastusena kokku vastasmärgilise meeskonna. Moskva tühjavõitu pintsakutele pandi vastu delegatsioon mundrikandjatest, kes olid valmis läbi rääkima vaherahust. Sellest, millest Moskva kuuldagi ei taha. Ilus käik, seis 2:2.

Moskva tõmbas aga protsessile vee peale, näidates et Kiievi ja liitlaste nõudmised on tühjad. Kui nood tahtsid saada relvarahu eeltingimusena, et läbirääkimised saaks üleüldse alata, siis Moskva näitas trääsa. Relvarahu ei tule, vaherahust võite vaid unistada ja üldse – lugege Moskva tingimusi, mida ei ole võimalik täita. Seis 3:2.

See protsess pole mõistagi lõppenud ega ainult antud tegevustega raamistatud, vaid on üks element suuremas mosaiigis. Kuid omamoodi arvepidamislik sissevaade praegusesse, vaid mõne päeva jooksul lahtirullunud diplomaatilisele sparringule on see siiski õpetlik. Selline ebadilomaatiline diplomaatia on meil laual ilmselt veel pikalt.

---

lugu ilmus siin

Разбор полётов: Istanbul, 9.mai, paavst, tribunal, diversioonid

- 9.mai kokkuvõte - Hiina liidri kohaletulek oli Putini jaoks isiklikult ja VF jaoks tervikuna edulugu, ülejäänu pole oluline

- Istanbuli läbirääkimiste ümber on meeletu tähelepanu ja seda Moskva üritab seda enda initsiatiivi hoidmiseks ära kasutada

- uue paavsti isikuga seoses selgub huvitav detail katoliikluses: nimelt Venemaa roll nn Fatima jumalaema loos

- rahvusvahelise tribunali loomise juures on kaks huvipakkuvat detaili: et uurimise alla võetakse sündmused alates 2014 aastast (mitte ainult alates 2022) ja et selle alla lähevad ka sõdimises avalikult osalevate teiste riikide juhtkond, st ka Valgevene ja Põhja-Korea

- vene agentuuri poolt värvatud diversantide teod on eraldivõetuna väikesed, aga üheskoos moodustavad juba osa sõjapidamisest Euroopa vastu

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Istanbuli kohtumise eel

See pole teadmine, vaid minupoolne tõlgendus asjadest:

- miks kuulutati kohtumine Puutini poolt välja 11.mai varastel hommikutundidel kentsaka pressikonverentsi (millel ajakirjanikud küsida ei tohtinud) ja teatas tulevasest kohtumisest Istanbulis? Sest sellel sõnumil oli ainult üks adressaat - Donald Trump - kes pidi seda kuulma kokkuleppeliselt 10'l mail ... ja Washingtonis oli veel kell 19.00 ja 10's mai

- miks kuulutati see välja 15'ks ja Istanbulis? sest et ainuke oluline inimene - Donald Trump - lõpetab sel ajal oma ringsõitu piirkonnas ning saaks mugavalt kohale tulla

- Kremli ideaalis oleks pidanud Ukraina alt ära hüppama (kuna pole tagatud eeltingimus ehk relvarahu) ja Trump ning Puutin oleks saanud kokku, allkirjastanud midagi ning mõlemad pooled oleks sigarahul

- Zelenskõi rikkus mängu ära, teatades, et tema tuleb ise kohale ... mistõttu nüüd Puutin ei saa ilmuda ise enda poolt välja kuulutatud kohtumisele

- meie mätta otsast vaadatuna ideaaljuhtum oleks see, kui Trump ja Zelenskõi kohtuks nüüd Istanbulis (jälle nii nagu Vatikanis) ja Puutinit pildil poleks - siis oleks väga keeruline rääkida Venemaa rahusoovist

- tõenäoliselt aga kohtuvad VF ja UA delegatsioonid, mida jälgib kõrval USA meeskond ning ... lepivad äärmisel juhul kokku selles, et plaanitakse milleski kokku leppida

- lahinguväljal ei muutu sellest tõenäoliselt midagi ei täna, homme ega ka mitte lähiajal

Kõigest sellest sai räägitud Uudis+ saates, küsijaks Margitta Otsmaa, saade järelkuulatav siit.

Trump’ism kui ideoloogiline usupõhisus

Igasugune võim tugineb müüdile. Seletusele, et miks just sellel inimesel/parteil/rahval on õigus valitseda siin ja nüüd. Seda võib nimetada poliitiliseks retoorikaks või „suureks narratiiviks“, kuid asja olemus sellest ei muutu ning toimemehhanism on üsna lihtne.

Tavaliselt tuginetakse selles müüdiloomes kahele jalale: suurele hädale ja suurele heale. Enamasti on need mõlemad jalad kinni tuttavas ja vajadusel muudetavas minevikus: kunagi oli suur häda (sõda, vanelane, ebaõiglus, halb valitseja), aga samas oli ka kuldne minevik. Harvem kasutatakse ka tulevikku, seletades et „kui meie ei pääse valitsema, juhtub suur häda“ ja/või „kui meie saame valitsema, siis saabub õnn meie õnnele“. Tulevik on tundmatu ja abstraktne, sellega on veidi keerulisem töötada.

Pannes need kaks elementi ühe jutukese sisse, seotakse need siis konkreetsete nimedega, kes siis kehastavad halba (kes ei peaks valitsema, kelle ajal/tõttu juhtus „suur häda“) ja teisalt nendega, kes peaks valitsema. Selle skeemi lihtsus, isegi primitiivsus ongi tema toimimise võti. Kui on vaja veenda laiu masse, siis on lihtsus edu võti ... kuni teatud määrani.

Poliit-tehnoloogiline sudimine

On ükskuid näiteid, kus need kaks elementi on kinni ühes ajahetkes ning seetõttu on tulevikuga töötamine veelgi keerulisem. Nii näiteks Venemaa riiklik müüdiloome, mis õigustab kõike, põhineb Suure Sõja ja Suure Võidu müüdil, mis muudab kogu riigi ja rahva sõjakeskseks. Või Iisraeli oma, mis põhineb Suurel Tagakiusamisel ja selle eest põgenemisel. Aga nende jms näidete arutamine viiks meid põhiteemast kaugele.

Põhiteemaks on hetkel Donald Trumpi ümber kootava müüdi vaatlemine. Selle üheks kirkalt halvaks näiteks on artikkel „Project 2025 arhitekt: Donald Trumpi hullumeelsuses peitub plaan“. See on ideoloogiline, arusaamatu ja usupõhine. St – liiga keeruline mõistmiseks ning ainult usku/lojaalsust nõudev.

Müüt on iseenesest lihtne ja kahetaktiline, sellega on kõik korras. Suure häda rolli täidab siin artiklis katastroofiliseks ja kükloopiliseks kasvanud riigivõlg. Sellega argumendiga on tõesti lihtne töötada – ei pea olema just ajuhiiglane, et mõista, kuhu viib kasvav puudujääk, millel ei ole tulukatet. Suure hea rolli täidab lubadus muuta USA taas suureks. Naaseda kuldsesse minevikku. Lihtne ja selge.

Arusaamatu arenduskava

Aga miks ma siis nimetan seda ikkagi kehvaks, ideoloogiliseks/arusaamatuks ja usupõhiseks?

Kehv on ta seetõttu, et keskendub ainult lammutamise poolele. Väitele, et „Trump kui kinnisvaraarendaja teab, et renoveerimistööde esimene etapp on lammutamine.“ Ja kurtmisele, kuidas seda suurt lammutustööd üritatakse takistada.

Kas teie usaldaks kinnisvara-arendajat, kes teatab, et plaanib vana maja maha lõhkuda ning ehitada selle asemele midagi suurt ja uhket ... kuid ta ei räägi, mida täpelt ja kuidas ta seda uut plaanib rajada? St, ta ei pane lauale kausta uue hoone ehitusplaanidega, vaid ainult lubaduse teha midagi „suurt“ ja „nii nagu vanasti!“

Veendunud trumpi-sisse-uskujad väidavad vastu, et nii peabki! Et Trump olla nimetanud oma vastasmeeskonna esindajaid lollpeadeks, kes räägivad sellest, mida plaanivad teha. Et aga siin tuleb ainult uskuda, et Suur Arhitekt teab oma peas, mida ja miks teeb.

Ülelihtsustamine vähendab usutavust, aga suurendab usku

Miks ma nimetan seda müüti keeruliseks ja ideoloogiliseks? Aga seetõttu, et loole üritatakse anda sügavust ja näivat usutavust, vehkides nii viidatud artiklis kui laiemalt terminitega nagu „progressiivsed“, „vasakpoolsed“, liberaalsed ja konservatiivsed. Need on oskussõnad, mille kasutamise üle vaidlevad isegi erialaspetsialistid, suutmata omavahel kokku leppida, mida nende all tegelikult mõista.

Tuues nüüd sellise sisult keerulise terminoloogia poliit-tehnoloogilisele tasemele, muutuvad need tühinimetajateks. Umbes samasugusteks, nagu meie idanaabri kultuuriruumis on sõnad „fašist“, liberaalid ja demokraadid. Või siis uuemas slängis „Šaitan“. Sõnad, millega tähistatakse kõike halba. Vihkamise sümbolid.

Ja miks ma nimetan seda kõke usupõhiseks? Aga seetõttu, et lülitades sisse madalamad instinktid nagu vaimustus lammutamisest (vt ka „Drain the swamp“), võõraviha (immigrandid) ja vaen bürokraatia vastu (USA’s väga palju rohkem levinud tunne kui meil siin), ei seletata, mida tehakse teisiti ja uutmoodi. Nõutakse ainult uskumist ja lojaalsust. Tsitaat alguses viidatud tekstist „Mina panustan Trumpile – arendajale“.

Lojalistlik, võitlusele ja senise lammutamisele ning ühele isikule-messiale keskenduv tegevuskava tekitab ausalt öeldes õõva, tuletades meeldse mitmeid varasemast ja praegusestki ümbruskonnast tuttavaid mõttemudeleid.

---

lugu ilmus siin

Putini "läbirääkimis-ettepanekust"

Putin tegi kolmetise välis surve all (USA, Hiina ja EL) ettepaneku asuda läbirääkimistele Ukrainaga Istanbulis. Kogu formaat peab Kremli meelest rõhutama seda, et :

- initsiatiiv on Kremli käes ning ainult tema otsustada on, kas sõda jätkub või mitte

- tegemist on "jätkuläbirääkimistega" samas kohas ja samal teemal, mis eelmine kord katkesid Kiievi süül, aga Kreml olla justkui alati olnud ootel, rahukäsi pikalt välja sirutatud

Tegelikult on see kohmakalt vormistatud soov jätkata sõdimist, saades selleks justkui õigustust mingite läbirääkimiste lootusest. Et "me lihtsalt ei saa ennem sõjapidamist lõpetada, kui oleme milleski kokku leppinud"

Väga lihtne ja kõigile mõistetav analoog - kui vägivallatseja jätkab oma ohvri peksmist ja vägistamist, väites et "ma lihtsalt tahan sinuga rääkida ja kokku leppida", siis kas see tema kõnelemissoov mõjub usutavalt?

Kõigepealt peab lõppema tapmine, peksmine ja piinamine (st sõjategevus), siis saab alles hakata läbi rääkima.

Sel teemal sai eile antud kolm intervjuud, üks Delfile, üks venekeelsele AK'le ja üks eestikeelsele.

Разбор полётов: 9.mai, India/Pakistan, Rumeenia, USA

- 9.mai tähistamine Moskvas (saade toimus 7.mail)

- India ja Pakistani vaheline konflikt on sama vana kui nende kahe riigi loomise lugu, seda ei saa vaadelda ilma Hiina faktori arvesse võtmiseta

- Rumeenia valimised: võib välja vahetada kandidaate, kuid ei saa välja vahetada elektoraati

- USA praeguse presidendi soov hoida meedia tähelepanu võtab kohati kentsakaid vorme, nii nt nüüd väljaöeldud soov panna uuesti tööle Alcatraz vangla

Saatejuht Pavel Ivanov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Putini labor meenutab hiiglaslikku Gazat

Juttu ei tule nendest biolaboritest, millest Puutini propaganda vahepeal armastab rääkida. Ei, seekord on juttu inimkatsete seeriast, mida Kremli meeskond korraldab. Raske raha eest ja juba mitmeid aastaid. Omamoodi hiidlabor, milles kasvatatakse uut inimtõugu – palgasõdurite rahvast.

Sõdu on ju peetud inimkonna algusaegadest saadik, selles pole midagi uut ega Venemaale eriomast. Kunagi sõdis vajadusel kogu hõim teise hõimu vastu, hiljem aeti sõjaväena enda ees orje ja alistatud rahvaid. Kuid ajapikku muutus sõdimine ametiks. Väärikaks ja hästitasustatavaks. Kujunes välja palgaarmee mõiste. Neid hästi väljaõppinud ja relvastatud sõjamehi oli alati vähe, hiiglaslike territooriumite kuuluvust jms tüliküsimusi lahendasid tänapäevases mõttes narrilt väikesed väesalgad.

Prantsuse revolutsiooni aegu kujunes aga välja uus väevorm - rahvaarmee. Mundrit ja relva kandvate inimeste hulk kümnekordistus, samamoodi sõjaväljal hukkunute arv, nende asemele värvati üha uusi. Kuid seda tehti pigem sunni, kui raha abil. Hoopis teine mudel ja suhtumine, inimelu muutus selles väärtusetuks, kardinaalselt erinevalt palgaarmeest, kus iga väljaõppinud relvakandja oli tükikaup ja selle eest ka vastavalt tasustatud.

Palgaline rahvaarmee

Nüüd aga Putini Venemaal on loomisel hoopis midagi uut. Palgaline rahvaarmee. Kogu vene rahvas on sisuliselt palgaarmee staatuses, toimides värbamisbasseinina riigi jaoks. Riigipoolne rahaline hüvitis sõttaminejatele ja seal surijatele on kaugelt suurem kui selles riigis varem nähtud, koguni nii suur, et see muudab ühiskondlikke mustreid.

Ääremaade elanikud, kelle elus puudus reeglina muu perspektiiv kui see, et kas sõita suurlinnadesse paremat elu otsima või leppida kodukülas piskuga, on nüüd korraga saanud lootuse. Isegi kui konkreetsest prekonnast pole veel keegi otse sõtta läinud, on sõjakõlbuliku mehe/poja lähikondsed vähemalt korraks vaadanud mõtlikult aknast välja lagunenud teele ja mõelnud „mis oleks kui“. Jaganud mõttes tapmata mehe ... ptüi ... laskmata karu nahka ja mõelnud, et kuidas saaks need võimalikud miljonid kasutusele võtta, maksta võlad ja osta pisut kobedam eluase.

Võtan julguse väita, et kui nüüd miskipärast peaks sõda lõppema ja värbamis-surve ühiskonnale lakkama, siis järgneb sellele halvasti varjatud pettumus. Sest et mismõttes võetakse neilt see lootus muuta midagi oma elus? Mismõttes lõppeb olukord, kus katastroofilises tööjõupuuduses sai palgatööle iga sant ja seda varasemast kõvasti kõvema palga eest, isegi kui ei julgenud või tahtnud otse sõjaväega lepingut sõlmida?

Lootuste petmise efekt

Jah mõistagi on tõsi seegi, et ka vene rahvas on sõjast frustreerunud ja omamoodi väsinud. Nende eluajal pole ju varem niimoodi olnud, et sõjauudised on peamistena telekas juba mitmendat aastat järjest. Kuid kuna see sõda toimub kuskil kaugel ja – kordan ennast – pakub lootust parandada oma heaolu, siis selle lootuse kadumine võib paradoksaalselt tuua endaga palju suurema protestivalmiduse kui sõda ise.

See on küll hoopis teise välja pealt nopitud näide, kuid ainukesed tõsiseltvõetavad protestid vene ühiskonnas toimusid justnimelt murtud lootuste tõttu. Nn Bolotnaja protsess tõi 2011-2013.aa tänavatele kokku sadu tuhandeid inimesi ja seda mitte ainult Moskvas. Murtud lootus seisnes selles, et kui Medvedevi järel joonistati presidendiks taas Putin, siis tundis rahvas ennast petetuna, sest toona kehastas Medvedev endas lootust paremale tulevikule ning Putin tagasipöördumist vana ja lootusetu juurde. Jah mõistagi on nende sündmuste auditoorium ja loosungid sootus teised, kuid motivatsioon on sama. Oli lootus ja enam ei ole.

Kahetine surve

Praegune riiklik surve on kahetine – suruda mehi rindele ja naisi sünnitama. Sest on vaja uusi sõdureid. Juba olemasolevaid lapsi militariseeritakse täiesti moraalitute meetoditega, õpetades neile, et ainuke mõtestatud idee on teenida oma riiki. Seni veel olematute laste emasid survestatakse täitma oma kodanikukohust, oma eksistentsi mõtet – jääda võimalikult vara käima peale ja sünnitada uusi sõdureid.

Mõneti meenutab see psühholoogiline õhustik Gaza sektoris toimunut, kus sealsete naiste ainuke perspektiiv saada ühiskonna aktsepteeritud liikmeks oli toimida sünnitusmasinana. Kasinatesse oludesse sündinud uusi kodanikke oli aga hõlbus värvata mis iganes ülesannete täitmiseks, sest ka neil puudus muidu lootus paremale elule.

Selle hiiglasliku sotsiaalse inseneeringu labori psühholoogilised tulemused on omamoodi kentsakad – riigikodanik muutub rahaliselt väärtuslikuks alles siis, kui ta sõlmib armeega lepingu. Aga inimelu enda väärtus muutub selle rahalise väärtustamisega vastasmärgiliseks. Rahanumbri mõttes hinnaline ühik aetakse hakklihamasinasse jõhkruse ja hoolimatusega, nagu ilmselt kunagi tehti väärtusetute orjade või muude sõjavangidega.

Missugune on aga selle ühiskondliku lõimekanga muutuse pika-ajalised mõjud, ei tea aga ilmselt ka selle protsessi algatajad ise.

---

lugu ilmus siin

9.mai eelselt Mordorist Kuku Sihikus

- Ivangorod on valmistunud eesseisvaks reedeks, 9. maiks juba nädalaid. Ilmselt on sama teinud Pihkva, Kolõma, Perm, Kaasan ja kõik Venemaa suurlinnad, pealinnast rääkimata. On´s sealt siis oodata 80. võidupäeva puhul midagi pompöösset või enneolematut?

Kõige veidramaid ja värvikamaid pilte näeb hoopis väikelinnades ja asumites, kus võistlevad kaks tungi: innukus ja soov jamasid vältida. Nii näiteks Pihkvas kuulutas kuberner älja, et toimub paraad (mida pole enam aastaid toimunud alguses katku, hiljem sõja tõttu), kuid et Surematu polgu plakatite teibad ei tohi olla teritatatud.

- Viimatised küsitlused näitasid, et üle 60% venemaalastest peavad 9. mai tähtsaimaks pühaks ning paljud asetasid selle päeva tähtsuse ettepoole isegi omaenda sünnipäeva. Veel 20 aastat tagasi pidas seda suurimaks pühaks kõigest 15% vastanuid. Millest see kõneleb või kuidas on selleni jõutud?

Selleni on jõutud ühildamise läbi, suurte ja tugevate emotsioonide läbi – Venemaa on sõjas Läänega, kuid on seda teinud korduvalt ja alati võitnud – alates Ordust ja Napoleonist kuni Hitlerini välja. Endised võidud peavad sisendama usku ja valmisolekut sõdida kodumaa eest. Selline ohtlik ja innukas segu, mille kokkuvõte kõlab: ”võime korrata!”

- Paljud vaatlejad hindavad, et Venemaa võtab 9. mai suurejoonelise tähistamisega väga suure riski ja Ukrainagi hirmutab mordorit ja tema paraadikülalilisi mõnuga. Paraadi ärajätmisega riskitaks ilmselt palju hullemaga?

Iga risk on ühtlasi ka võimalus ning võib arvata, et vene eriteenistused loodavad sellele teisele variandile. See tähendab, et hoopis korraldatakse ise midagi, mida saab näidata kui Ukraina reeturlikku rünnakut, mida siis saaks nii kodupublikule, paraadikülalistele kui eriti Valge Maja peremehele näidata – näete hoopis Ukraina on see, kes ei taha rahu!

- Üsna kõnekas märk on, et kogu suurest riigist, välja-arvatud rindepiirkonnast Ukrainast on Moskva alla kogutud pea kõik õhutõrjekomplektid, mis võimalik. Seda kartust vist omade ees ära ei varja või kuidas seda põhjendatakse?

Üks on ametlik meedia, kus seda mainitakse üsna neutraalselt ja rahulikult, turvatunnet sisendavalt – et võetakse kasutusele ettevaatusabinõud. Teine asi on nn Z-kanalid, kes küll löövad lokku võimalike riskide teemal, kuid neid üritatakse praegu summutada, mh sellega et keeratakse Moskvas ja selle läheduses üsna kinni interneti- ja telefoniühendused, nii et ainukeseks infokanaliks jääb telekas

- Üsna suur ja oluline risk on ilmselt kaaluda millist tehnikat ja millises mahus saab paraadil näidata. Viimased aastad on vaatlejate hinnangul olnud selles vaates mannetud. Sel aastal on Putin lubanud rahvale tehnikat täies ilus, saab ta endale seda lubada?

Pigem ma arvan, et ka seekord näidatakse ajaloolist tehnikat, mitte midagi uut ja erakordset. Esiteks, midagi uut väga pole näidata – kui siis ainult droone, aga need pole ilmselgelt ei kuigi atratiivsed ega ka ilmselt lubatud paraadi ajal Moskva kohale lendama. Teiseks, kui näidata tavapärast rasketehnikat, siis tekib küsimus – miks selle kõige olemasolul ei võideta juba sõda?

- Milline pilt on nüüd maalitud või maalitamas külalistest, kes lubanud tulla, aga keda tervislikel põhjustel siiski 9. mail Kremlis ei näe (Vučič, Fico, Põhja-Korea sõdurite delegatsioon jt.)? Kas vandenõuteooriad nende mürgitamisest elavad tõsist elu?

Pean tunnistama, et vandenõuteooriad jätavad mind üsna külmaks. Küll on aga üsna keeruline ette kujutada, et kuidas siis need 29 riigi liidrid kohale peaks saabuma, kui lennujaamad on suletud ja nt ka Euroopa riigid ei lase Moskvasse suunduvaid lennukeid läbi. Nii et see kõik on üsna lahtine kuni viimase hetkeni.

Aga see, et keda me ei näe, on mõnes mõttes isegi huvitavam, nii näiteks asjaolu, et Gruusia ei osale – ehkki nii Armeenia kui Aserbaidžan tulevad. Ja et India peaminister ei tule samale lavale, kus on Hiina seltsimees Si

- Neil päevil linastus mordoris ka pompöösne dokumentaalfilm Venemaa. Kreml. Putin. 25 aastat. Ilmselt käib see maipühade pidustustega ühes komplektis, kas ka paistab selgelt sedamoodi või mis šedöövriga tegemist on?

See on katse näidata Putinit rahva isana, lihtsa mehena, kes kogu aeg mõtleb oma riigile ja rahvale, selline uus Stalin

- Kas ka mõni autentne II maailmasõja veteran veel elus on, kes ka reaalselt Punasele väljakule veetakse või on seal ammugi juba butafooria?

Võrdsustatud kategooriad, nt koonduslaagrites sündinud või Leningradi blokaadi üle-elanud, hilisemates relvakonfliktides osalenud inimesed, nii et veterane leiutatatkse juurde

---

saadet on võimalik järelkuulata siit