Mõnikord kogunevad murelikud naabrid, et omavahel aru pidada. Mida küll hakata peale üleaedsega, kes kipub enda kõigi teiste ellu vahele segama. Kes käitub nagu endine kolhoosiesimees, arvates et ta peab siiani sõnaõigust omama iga nüüdseks iseseisva majapidamise asjades. Möödunud nädala lõpus toimus Tallinnas sedalaadi kogunemine. Kuue naabri – Eesti. Läti, Leedu, Gruusia, Moldova ja Ukraina esindajad tutvustasid põhjaliku uurimuse tulemusi. Kohtumist korraldas Rahvusvaheline Kaitseuuringute Keskus.
Tegemist on põhjaliku uuringuga, milles leidub nii teoreetilisemaid üldarutlusi kui üksikjuhtumite uuringuid riikide kaupa, võrdlevast analüüsist rääkimata.
Mis siis esitluselt kõrvu jäi? Kõige üldisemalt see, et Venemaa kasutab üha enam oma mõjuvõimu laiendamiseks nn pehmet jõudu. Selle vastandiks oleks nn „kõva jõud“ (hard power), mis tähendab, et teisi sunnitakse oma tahet täitma. „Pehme jõud“ (soft power) aga seda, et partner pannakse tahtma samu asju, mida ise tahetakse – ning selleks kasutatakse mitte jõuvõtteid, vaid meelitamist, meeldimist, sobivaid sõnu jne.
Selle pehme jõu peamiseks tööriistaks on info. Aga samavõrra ka keel, sest teadupärast sõltub sõnum paljuski ka keelest, milles seda edastatakse. Ehk siis enamasti venekeelne info, mille sihtrühmaks naaberriikides elavad venekeelsed inimesed. Tõsi küll, see mõiste „venekeelsed inimesed“ on väga veniv, sest selle alla kuuluvad laias laastus kõik, kes seda keelt valdavad.
Kremli kaasmaalaspoliitika arhitektid näivadki niimoodi arvestavat. Kaasmaalaste ühenduseks mõeldud nn Russkii Mir (e.k. Vene Ilm) ja muud algatused lähtuvad loogikast et keel määrab mõtte- ja käitumismudeli. Nii käibki võitlus venekeelsete peade ja südamete nimel, selgitamaks neile Moskva-keskse maailmapildi õigsust. Selle heitluse keskmes on ajalugu – see nn õige ajalugu.
Paraku tunnevad ettevaatlikuks muudetud naabrid, et taoline lojaalsuse kasvatamine võib olla pika ja murettegeva toimega. Ümber mängides neidsamu mõisteid „pehme jõud“ ja „kõva jõud“, võib muretsejate sõnul „pehme lojaalsus“ (Moskvalikule ajaloole ja maailmanägemusele) üle kasvada „kõvaks lojaalsuseks“ (Moskva-meelseks käitumiseks).
Eks muremõtetel ole ka alust. Moldaavia Transdnietria juhtum, Ukraina Krimm, Gruusia sõjast rääkimata – kõik need sunnivad naabreid ülima ettevaatlikkusega suhtuma kõigisse Venemaa Föderatsiooni nn humanitaarsetesse algatustesse.
Omamoodi kokkuvõtteks sellele teemale sai minu jaoks üks vestlus, mis leidis aset napilt peale seminari lõppu.
Külas olnud venemaalane, kuuldes, et arutati Venemaa välispoliitikat naabrite suhtes, küsis, et kes siis Venemaalt endalt kohal oli. Vastasin, et ei kedagi, see oli murelike naabrite kogunemine. Kerge etteheitega, ehkki naljaga pooleks, viskas külaline – te arutate Venemaa üle, ilma teda ennast lauda kutsumata, kuidas teil häbi pole?
Automaatselt vastasin – aga Venemaa otsustab enamasti oma naabrite saatusi ka ilma nendega arutamata, kuidas tal häbi pole? Vastasin – ja jäin isegi mõttesse.
Mnjah, hakka või uskuma seda vene ütlust, et igas naljas on terake nalja, kuid ülejäänu on kibe tõde.
Karmo Tüür
23.11.2009
No comments:
Post a Comment