Kõlab veidralt, kas pole? Kuid ometigi arvan, et nii see on.
Ühine ajalugu, ühised kogemused on see, mis seob Eestit Läti ja Leeduga. Ning
mis siin salata, ka ühised hirmud. Püüdlused nendest ühismälestustest eemale.
Kui (lähi-)minevik oli kole ja ühine, siis tulevikku püütakse juba üles ehitada
eraldi. Kuid välja kukub ... noh ütleme, et üsna erinevalt.
Hiljuti koos kolleegiga Raivo Vare ühte Balti-Vene teemalist
uurimust läbi viies sõnastasime mudeli, mille kaudu Venemaa üritas
post-sovjetlikus ruumis mõjujõudu omandada ning siiani säilitada. Selle mudeli
asetamine Balti riikidele annab päris huvitava tulemuse.
Kolm instrumenti
Venemaa majanduspoliitilises tööriistakastis on
mõjuhoobadena kolm instrumenti, mille ühiskasutamine annab üsna hea tulemuse.
Nendeks on omaaegsed suurettevõtted, energiasõltuvus ja oligarhid.
Nõukaaegsed suurettevõtted olid suuresti täidetud
kohaletoodud töölistega, nende toormebaas ja turg jäid tihedalt seotuks endise
emamaaga. Märkimisväärne võõrkeelne elektoraat ja potentsiaalne probleem
asukohamaale. Majanduslike huvide võrgustik sidus nii neid töölisi kui ka
(uusi) omanikke tihedalt Venemaa külge, jagatud keele- ja meeleruumist
rääkimata.
Energiasõltuvus on lemmikargument nii poolt- kui
vastuväitjatele. Kas ja kuidas seda ikkagi saab kasutada poliitilise relvana?
Missugune on see energeetilise sõltuvuse määr, mis muundub poliitiliselt
määravaks? Need ja teised küsimused ei muuda aga ära lihtsat tõdemust – kes
kontrollib energiaressursse, kontrollib märkimisväärselt kogu olukorda. Kui
just tarbija ei suuda tarnijale päitseid pähe panna, mida aga juhtub harva.
Oligarhidena mõtestasime antud uurimuse raames neid
majanduslikult võimekaid mehi, kes oma vahendite abil suudavad kontrollida
poliitikat. Majandusmehed, kelle taskus on nt peaministri munad ... või kes
koguni ise on peaministriks saanud. Oligarhid aga tekkisid meie postsovjetlikus
maailmas suuresti tänu erastamistele, erinevatele omaaegsetele skeemidele,
mille käigus vahendid koondusid vajalike inimeste kätte.
Balti reaalsus
See kõik on muidugi räme lihtsustamine, kuid leheloo sisse
kõiki detaile ei pane. Vaatame aga nüüd, kuidas see instrumentaarium Balti
riikides töötab. Ning seejärel jõuame ka Leedu valimisteni ... andke andeks, et
see nii kaua aega võtab.
Omaaegsed suurettevõtted. Eestis oli neid vähe ning
olemasolevad õnnestus kas üsna kiirelt ümber orienteerida Lääne turule või
hääbusid nad lihtsalt ise. Lätis oli noid ettevõtteid rohkem koos sellest
tuleneva venekeelse vähemuse suurema kontsentratsiooniga. Leedus probleem
sisuliselt puudus.
Energiasõltuvus. Eestis on see üsna olematu, omaenda elekter
ja edukas gaasi- ning autokütuste tarnete asendamine ja ümbersuunamine muudab
sõltuvuse minimaalseks. Läti puhul toimib vastastikune sõltuvus Venemaaga,
selle tase on lähedane absoluudile. Leedus oli energeetiline sõltumatus kuni
Ignalina tuumajaama sulgemiseni märkimisväärne, edasi süveneb sõltuvus aga üha suuremaks.
Oligarhid. Eestis jäi oligarhid kui nähtus sisuliselt
sündimata, seda tänu pooljuhuslikult valitud läbipaistvale
privatiseerimismudelile. Lätis nimetatakse neid küll naljatamisi minigarhideks,
kuid olemas nad on ja kontrollivad olukorda nii kuis jõuavad. Leedus olid
mõjuvõimsad tegelased olemas, kuid jäid esialgu tagaplaanile.
Leedu andis alla?
Nüüd siis lõpuks jõuame ka Leedu viimatiste valimisteni.
Kolmest instrumendist õnnestus tööle rakendada vähemalt poolteist. Tuumajaama
mahahääletamise nimel on Venemaa pikka aega vaeva näinud – niipea kui Leedu
hakkab rääkima oma uuest jaamast, peletab Moskva võimalikud investorid eemale
juttudega oma Kaliningradi ja Valgevene tuumajaama projektidest. Oligarhilise
olemusega ja Venemaaga seotud kodanike jõudmine kõrgetele postidele annab uue
võimaluse manipuleerimiseks.
Vaatame siis laiemat pilti – kui Eestis ei toimi kolmest
instrumendist sisuliselt mitte ükski, siis Lätis töötavad kõik kolm hooba ning
Leedus õnnestus nüüd käima tõmmata vähemalt poolteist, kui mitte kaks. Sellest
siis ka meie sisuliste suhete ning räägitavate lugude erinevus.
Vat siis nõnda veidralt on võimalik käsitada Leedu
parlamendivalimisi, ilma mainimata tulemusi või nimetamata nimesid. Vast on hää
toimetus nii lahke ja lisab need ise väikese infokastikesena. Autori meelest
polnud hetkel olulised detailid, vaid üldpilt.
Karmo Tüür
Akadeemiline Balti ja
Venemaa Uuringute Keskus
30.10.2012
------
lugu ilmus ajalehe KesKus novembrikuu numbris
No comments:
Post a Comment