Vikerraadio küsib: Mida mõeldakse nendes
endistes NL vabariikides, kus etniliste venelaste ülekaal on suur,
praegusest Ukraina olukorrast, iseäranis eilsete referendumite valguses. Hirm?
Pooldavad? Kardavad oma majanduse pärast?
-----------------
Kõigepealt väikene ülevaade
|
Arvuliselt
Protsentuaalselt
|
|
|
Tõenäoliselt on mure nn kaasmaalaste pärast suurem seal, kus
neid on kõige rohkem koos, sest vaevalt paneks Venemaad tegutsema mõne üksiku
venelase saatus kuskil Urugauais või Paraguais.
Seega vaataks kõigepealt arvudele otsa. Suurim kogus
venelasi on hinnanguliselt Ukrainas, Kazahstanis, USA’s, Uzbekistanis ja
Iisraelis. Samas ilmselt Brighton Beachy venekeelse seltskonna saatus Kremlile
väga suurt peavalu ei valmista. Seetõttu on ehk mõtekam vaadata, missugustes
riikides on suurim venelaste osakaal rahvastikust? Esiviisik näeb siis välja
järgmine: Ukraina, Läti, Kazahstan, Eestis ja jällegi Iisrael.
Kui me nüüd aga toome sisse teise olulise muutuja – nimelt
Venemaa vahetusse naabrusse ehk siis Kremli kellatornist vaadatuna lähivälismaa
hulka kuulumise, siis võib ilmselt juudiriigi kõrvale jätta.
Ukraina on mõlemas nimekirjas esimene ning juba löögi all.
Kuid kas see tähendab, et siin on mingit põhjuslikku seost venekeelse
elanikkonna ja Vene erioperatsioonide vahel? Väidan et tegelikkuses seda seost
ei ole, sest esimesena sattus rünnaku ohvriks siiski Gruusia, kus nö vene
vähemuse probleemi ju pole.
Väidan, et Venemaa ei tegutse mitte seal, kus on tema
kaasmaalased, vaid kus on tema huvid. Kaasmaalasi kasutatakse lihtsalt
kattevarjuna. Krimmis ja Ida-Ukrainas on geopoliitilised- ja strateegilised
huvid ning selles gambiidis sobivad vene keelt kõnelevad inimesed suurepäraselt
kattevarjuks. Seega võib ilmselt kergendatult ohata Läti, kus venekeelseid
elanikke on küll protsentuaalselt palju, kuid geostrateegilist kasu Kremlile
Latgalia äravõtmine ilmselt ei anna, lisaks pole NATO ja EL’iga lõplik
tülliminek praegu Moskval siiski plaanis. Mis muidugi ei tähenda, et etniliste
ja majanduslike pingetega mängimine ei pakuks taktikalist lusti.
Seega jääb meie esiviisikust sõelale Kazahstan, kus on
olemas nii Venemaa huvid kui ka tööks sobiv inimmaterjal – kui küüniliselt see
viimane väljend ka ei kõlaks. Kazahstanis endas reageeritakse Venemaa
vastavatele vihjetele vägagi valulikult, nii näiteks pidas Kazahstani
välisministeerium vajalikuks ametlikult reageerida värvika, ent marginaalse
poliitilise kirjaniku Limonovi ning veelgi värvikama Žirinovski ütlustele.
Muuseas, lähipäevadel korraldab meile väga lähedal, nimelt
Helsinkis suurejoonelise ürituse tuntud russofiil Johan Bäckman. Nimelt tulevad
tema kutsel kohale Venemaa uus-revanšistliku ideoloogia peamised ideoloogid
Aleksand Dugin, Aleksandr Prohanov ja teised, arutamaks teemal, kuidas ehitada
üles Suur-Venemaad (tsiteerin ürituse pealkirja "WE
SHALL BUILD THE GREAT RUSSIA" ehk „Me peame üles ehitama Suure Venemaa“ –
tsitaadi lõpp). Kui nüüd meenutada, missuguseid süüdistusi on viimaste
aastate jooksul esitatud ka Soome suhtes venelaste kohtlemise osas, siis saab
selgeks, et nn kaasmaalaste arvukus või probleemide sisulisus pole määrava
tähtsusega.
Ja lõpetuseks, kui vaadata ühe teise Suur-Venemaa nimel
pingutava mõtleja Mihhail Jurjevi poolt visandatud maailma poliitilist kaarti
aastal 2053, siis sellel on Venemaa impeeriumi koosseisus mitte lihtsalt kogu
endine territoorium, vaid kogu Euroopa, Türgi, Island ja Gröönimaa ning mh ka
eelpoolmainitud Iisrael.
Kommentaar eetris kuulda siin
------
pilt siit
No comments:
Post a Comment