2015.a viimasel päeval allkirjastas Vladimir Putin Venemaa Föderatsiooni uue julgeolekustrateegia.
See ligi 30-leheküljeline ja 116 punktist koosnev dokument on üsna põnev lugemismaterjal, ehkki on selge, et ükski paber ei ole kunagi alus liiga sügavate järelduste tegemiseks, selleks tuleb ikkagi jälgida pigem tegusid, mitte sõnu. Eriti veel, kui taolised dokumendid sünnivad kiirelt muutuvas julgeolekukeskkonnas.
Ajastule iseloomulikult ei kanna uus strateegia enam „aegumiskuupäeva“. Eelmine, 2009.a julgeoleku alusdokument teatas, et et tolles määratakse tegevuskavad kuni aastani 2020. See tärmin pole veel küll kätte jõudnud, kuid uued ajad vajavad ka uusi plaane.
Ennem detailsemaks minemist põgus märkus – julgeolekustrateegia on üldine raamdokument, mille alla peaks ideaalmaailmas tekkima juba rakenduslikuma olekuga paberid: sõjalise, informatsioonilise, energeetika-alase jne julgeoleku tagamisele pühendatud kavad.
Venemaa eripärad
Väga laias laastus saab nendes 116 punktis kirjapandu jagada kaheks: universaalseks ja spetsiifiliseks. Suur osa tekstist on mõistagi üsna universaalne, sarnaseid mõttekäike ja sõnakasutust võib leida kõigist julgeoleku-käsitlustest.
Vajadus kindlustada oma riigi sõjaline kaitse, kodanike heaolu, majanduslik areng, informatsiooniline turvalisus jne – kõik see on iseenesest mõistetav ning vastavaid lõike võiks leida mitte ainult Venemaa, vaid ka Venezuela või Vanuatu vastavatest dokumentidest ... juhul kui need olemas on.
Mis aga meid huvitavad, on Venemaa spetiifilised eripärad. Kõige üldisemalt: praktiliselt kõik ohud lähtuvad väljast. Venemaa ühiskonna destabiliseerimine, nn värviliste revolutsioonide mahitamine, informatsiooniline mõjutamine, traditsiooniliste väärtuste õõnestamine – kõik see tuleb väljast. Mitte et kodanikud võiks olla rahulolematud omaenda riigi poolt aetava poliitikaga, vaid kui on rahulolematus, siis see tuleb „rea riikide eriteenistuste ja välismaiste organiatsioonide“ poolt (p 45 ja 47). Ka oma kodanike elukvaliteedi vähenemine tuleneb välistest piirangutest (p 51 ja 57).
Permanentne sõjaline mõtlemine
Suurim küsimärk kerkis aga selle ülevaate autori jaoks selles kohas, kus räägiti Venemaa majanduse edendamisest ja turvalisuse tagamisest. Nimelt sisaldas see lauset, mida tasub lausa tsiteerida: „sõjatööstuskompleksi areng kui tööstustootmise moderniseerimise mootor“ (p 62/8).
See mõttekäik õhkab sügavate 70’te külma. Nõukogude Liidus oli tõepoolest STK (sõjatööstuskompleks) kõige alus. Selle jaoks töötas tehnoloogilise luure (kes varastas välismaalt ideid) ja konstruktorbüroode võrgustik (kes pidid kokkuvarastatust tegema kodumaise tööstuse jaoks sobivad joonised). Mis STK’st üle jäi, see võeti osaliselt ka tsiviilis kasutusele.
Tänapäevases avatud maailmas käivad asjad teisiti. Eelkõige väikestes erafirmades (nn startup’ides) töötatakse välja tehnoloogia, mis siis osaliselt võetakse kasutusele ka STK’s, või siis juba ostetakse viimase poolt valmiskujul sisse.
Pidada STK’d majanduse ... ja eriti selle moderniseerimise nurgakiviks? Seda saavad vaid inimesed, kes elavad permanentse sõja maailmas.
Suhe välismaailmaga
Meie jaoks on mõistagi oluline, kuidas nähakse Moskvas oma suhet välismaailmaga. Mõistagi on Venemaa jaoks prioriteediks SRÜ riigid, samasse konstrueeritavad Euraasia majandusühendus jms.
Laia maailma, rahvusvahelise julgeolekukorralduse osas on Venemaal aga nii mõndagi öelda. Jäädes truuks oma (kohati kõikuvale) tavale, kinnitatakse ÜRO ülimuslikkust ja selle Julgeolekunõukogu erirolli. Arusaadav, kas pole, vetoõigus vajab säilitamist.
Partneritena väljaspool SRÜ’d loetakse üles Hiina ja India, Šanghai koostööorganisatsioon ja laiemalt Aasia-Vaikse ookeani regioon. NATO suunal tõdetakse karmilt, et tolle sõjaliste elementide lähenemine Vene piiridele on lubamatu ... ja vihjatakse vajadusele luua Euro-Atlandi ruumis avatud julgeolekuruum (p 97). NATOga olevat koostöö võimalik kui viimane arvestab Venemaa seaduslikke huve (p 107).
Mis puudutab meid, siis Balti riike mõistagi eraldi ei nimetata. Kui väga tahta, siis pea ainukeseks vihjeks on soov luua ühine inforuum, mis lisaks SRÜ riikidele katab ka lähinaabrust.(p 82)
Ja üldse, Venemaa on rahul. Kui tsiteerida dokumendi 8.punkti, siis on Venemaa suutnud end tõestada, kaitstes oma kaasmaalasi välismaal ning omaenda territoriaalset terviklikkust. See, et taolise kaitsmise käigus on naaberriikide samasugune terviklikkus kannatanud, on Venemaa julgeolekustrateegia seisukohast ebaoluline.
No comments:
Post a Comment