Kumb läks ennem kallimaks, kas kana või muna, mille hinnatõus tõi Iraanis rahva kümnetes linnades tänavatele? Tegelikkuses pole asi mõistagi ei munades ega kanades. Samuti nagu kogu Araabia kevade nimelise mäsu põhjus polnud üks plindrisse sattunud Tuneesia tänavakaupleja, kes end avalikult põlema pani.
Iraan ja permanentne madin on end meie igapäevasesse arusaama nii sügavalt sisse juurinud mõistepaar, et absoluutne enamik meedia-tarbijaid laseb pilgu põgusalt üle pealkirja, nähes et juttu on Iraanis toimuvatest protestidest. Ja mõnes mõttes on neil ka õigus.
Protestikultuur
Tänavaprotesti kultuur on Iraanis niivõrd juurdunud, et rahva õigust meelt avaldada tunnustavad ka kõige konservatiivsemad tegelased. Kuumaverelise rahva jaoks pole midagi erilist ega erakordset sellest, et rahulolematuse korral koguneda tänaval, tõsta rusikas taeva poole, vehkida lippudega ja karjuda loosungeid.
Eri intensiivsusega ja suunitlusega proteste on selles riigis toimunud ridamisi. Vanemad inimesed ilmselt mäletavad 1979.a mitmeti üllatuslikku revolutsiooni, mis asendas läänemeelse monarhia läänevastase islamiriigiga. Hilisemast võiks meelde tulla kasvõi 2009.a protestid valimiste järel.
Kuid midagi on seekord teisiti. Kui tavaliselt – ja see on universaalne muster – on kõige protsestialtim suurlinnade noorsugu, eriti tudengid, siis nüüd toimub protest korraga kümnetes kaugemates ja väiksemates linnades.
Tajutav ebaõiglus
Ega elu pole kuigi õiglane kuskil ega kunagi, kuid Iraanis on hetkel asi eriti karm. Tööpuudus, toiduhindade tõus, korruptsioon, kõik need on ju omaette võttes olemas igas riigis ja ühiskonnas. Kuid nüüd lisandub ka massiivne variserlus, mis ärritab mõtlevaid inimesi igal pool maailmas.
Nn tuumadiili järel loodeti, et elu riigis hakkab minema paremaks, seniste piirangute mahavõtmine laseb riiki voolata rahal ja elujärg paraneb. Jah, see paranes, aga ainult osal seltskonnast, eriti nn kuldsel noorusel. Mullade (ehk siis praeguse režiimi konservatiivse selgroo) võsukesed elavad pillavas luksuses, tarvitades kõike seda, mida tavakodanikele keelatakse.
Omaette kihi lisab siia ka infotehnoloogiline võimekus. Sealses ühiskonnas on erakordselt tugevad horisontaalsed sidemed, tuginegu need siis sugulusel või nt kuuluvusel mõne heategeva kontori juurde (selliste asutuste rolli mittemõistmine meil on omaette teema). Ja kui ikka lähedane inimene saadab sulle videopildi sellest, kuidas tema osaleb meeleavalduses, siis tekib õigustatud küsimus, et „mida mina siis kodus passin?“ ning rahutused kanduvad kulutulena ka sinna, kus neid muidu oodata ei oska.
Puuduv ühisosa
Ehkki mäsu toimub Iraani konservatiiv-religioosse režiimi tugialades – vaesemad maapiirkonnad – ei kanna see siiski endas ohtu tollelesamale režiimile. Kuni oma kehvemal järjel olevate sugulastega ei liitu ka suurlinnade keskklass, pole õhus veel võimukukutamise hõngu.
Tuleb mõista, et pole olemas Iraani üks tükk. Islamirevolutsioon pani küll suure osa sekulaarselt meelestatud iraanlasi riigist lahkuma, kuid siiani elab ka kohapeal piisaval inimesi, kes tahaks taastada nn rohelise revolutsiooni eelset normaalsust. Teiseks on olemas neid, kes tahaks naaseda nö revolutsioonilisse „normaalsusesse“, ehk siis keerata religioossed kruvid veelgi tihedamaks. Kolmandaks ajavad oma asja reformimeelsed, kes lepivad küll religioosse kontrolliga riigi üle, kuid tahaks elada läänelikus „normaalsuses“.
Nende erinevate „normaalsuste“ mitmekesisus ongi see, mis hetkel veel ajatollade režiimi ei ohusta. Ühelt poolt ihalus vabaduse ja heaolu järele on sama loomulik kui selle asemele tulev vastasmärgiline soov piirangute ja õigluse järele. Ning võta sa nüüd kinni, kumb on muna ja kumb kana.
---
lugu ilmus siin, samast on tehtud ka kuvatõmmis
No comments:
Post a Comment