Venemaa üritab enda poolt väljamõeldud ja käima tõmmatud vastasseisus Läänega ära kasutada kõiki võimalikke vahendeid, tehes seda mitte ainult sõjaväljal, vaid ka majanduslikul ja diplomaatilisel rindel. Miks see Moskvale vajalik ja kui edukas ta selles on, sellest ongi see laul.
Alustan sellest väitest, mis võib paljude jaoks olla kulme kergitama panev. Väide, et vastasses Läänega on Venemaa enda algatus. Sotsiaalne konstruktsioon, kui kasutada seda kurikuulsalt intrigeerivat väljendit.
Siseriiklikuks tarbimiseks
Seda vastasseisu on Venemaal vaja siseriiklikuks tarbimiseks. Sest sellele vastasseisule ja „kogu maailm on meie vastu“ tüüpi ümber-piiratud kindluse efektile saab üles ehitada omaenda legitiimsuse. Venemaa võimkond ütleb selle kinnismõtmise üleskloppimise kaudu: „vaadake, ainult meie suudame oma otsustava tegevusega kaitsta emakest Venemaad“.
Ei, ma ei väida et see mõttemudel oleks praeguse nn kollektiivse Puutini poolne unikaalne väljamõeldis, seda pruugitakse juba ammu. Samuti ma ei väida, et Venemaa poleks teatud ajalooetappidel olnud üks suurtest tegijatest maailmapoliitikas, kelle vastu on tõepoolest üles ehitatud liite, et Moskooviat ohjeldada.
Kuid NSVL lagunemise järel muutus Venemaa järjest vähem olulisemaks. Tunnistagem, humanitaarabist toituv riik ei mõju just globaalse mängurina. Tõsi küll, asjaolude kokkulangemisel ja eelkõige rumalavõitu nafta/gaasiraha sissevoolu tõttu Venemaa taas kosus, kuid ei muutunud seeläbi isegi kaugelt selliseks mõjukeskuseks, nagu oli olnu NSVL. Maailma pilgud olid ammu suunatud mujale ja isegi tugevneva Venemaa esimesed katsed oma naabreid taas ahistama hakata ei muutnud suurt pilti.
Aafrika roll enda suureksmõtlemisel
Ja nüüd tulebki mängu Aafrika. Tähelepanelikum lugeja ilmselt mäletab, et olen aastaid eri kontekstides väitnud, et Venemaa praegune juhtkond üritab taastada seda „normaalsust“, kus nad üles kasvasid. Kus Moskva häält kuulati vähemalt sama palju Ameerika häält (seda nii otseses kui kaudses mõttes, kui keegi peaks veel mäletama „Ameerika häält“ kui alternatiivset infokanalit Moskva mõjule).
Venemaa-Aafrika tippkohtumise korraldamine on osake sellestsamast nostalgiast. Olgu öeldud, et antud juhul Moskva kasutab päris edukalt ära seda ressurssi, mida tal võtta on. Sedasama mälestust „Moskva juhtivast häälest ja Kalašnikovi automaadist“, millest loo alguses juttu oli.
NSVL omaaegsed laialdased haridusprogrammid tootsid terve põlvkonna või isegi kaks Aafrikast pärit noori, kes nüüdseks on jõudnud oma koduriikides juhtivatele kohtadele ja kasvõi puht noorusnostalgia pärast mäletavad Venemaad hea sõnaga. See, et neid praegusi eliite seovad ka ühised korruptiivsed praktikad, on Moskva poolt vaadatuna ainult meeldiv lisaboonus.
Kalašnikov kui argument
Kalašnikovi automaat muutus toonase kolonialismivastase võitluse sümbolrelvaks, kuna lihtsa, toimiva ja odava tapariistana ujutas see üle nii Musta mandri kui ka kõik muud paigad, kus toonased (pahatihti kriminaalsed/terroristlikud) kontra-eliidid üritasid end kehtestada varasemate peremeeste üle. Nii võimsaks sümboliks, et tõusis mitmel pool ka riigilippudele ja vappidele (praeguseni Mozambiigi ja Zimbabve omadel).
Kui paljud Aafrika riigid nüüd saatsid Venemaale tippkohtumisele oma presidendid ja kuipalju madalama taseme esindajad või jätsid üldse tulemata, pole oluline. Oluline on summiti toimumise fakt kui selline. Venemaa suutis vaatamata kõigele ära kasutada seda diplomaatilist ressurssi, mis tal siiani olemas on ning seda tuleb tunnistada.
Asjaolu, et Venemaa kutsus kokku Aafrika, selleks et rääkida omaenda röövsõjast Ukraina vastu, võib meile paista kummaline. Pigem oleks Puutin võinud korraldada kohtumise UralVagonZavodi ehk oma suurima tanktiehase kollektiiviga, et innustada neid neid lööktööle. Kuid kui jätta naljad kõrvale, siis kasutas Venemaa jällegi ära parima võimaluse, taastootmaks illusiooni sellest, kuidas Moskva hoolitseb vaeste ja vaevatute eest.
Võitlus mitmel rindel
Kogu jutt Venemaa vilja olulisusest Aafrika nälgivatele rahvamassidele on küüniline bluff. Aafrika osade riikide majanduslikult vilets seis on struktuurse iseloomuga ning ei sõltu ei Ukraina ega Venemaa teravilja kättesaadavusest. Seda enam et viimase puhul on tegelikult suurim ostja üleüldse Hiina, keda maailma üldsus ei taju just nälgija ja abivajajana.
Oluline on tajuda, et Venemaal on lisaks otsesele sõjalisele instrumnetaariumile kasutada ka paar olulist dilomaatilis-psühholoogilist hooba – selleks on nostalgia ja läänevastasus, mis tihtipeale segunevad, pannes vähemalt osa maailmast vaatama Moskva kui alternatiivse jõukeskuse poole.
Juhul kui me soovime kärpida Moskva praeguse ja tulevaste valitsejate imperiaalseid tiibu, peame suutma võtta vastu lahinguid ka nendel tajurinnetel.
---
lugu ilmus siin
No comments:
Post a Comment