Mistrali tuulelipp

Kas mäletate Prantsusmaa võimalikku tehingut Venemaaga, mille käigus pidi toimuma kahe Mistral-tüüpi sõjalaeva müük Venemaale?

Kuna see toimus juba ammu, siis lühike meeldetuletus ilma liigsetesse detailidesse laskumata. Tehingust hakati murelikult rääkima peale Venemaa sissetungi Gruusiasse 2008.a augustis. Üks kõrge vene sõjaväelane mainis, et kui need kaks kopterikandjat olnuks neil juba käes, siis oleks kogu operatsioon aega võtnud 45 minutit ning Moskva oleks oma tahtmise saavutanud.

Vaatamata sellele ajas toonane Prantsusmaa juhtkond asja edasi ning 2011.a allkirjastati diil laevade müügiks, Moskva maksis tehingu kinni ning asus ette valmistama nii meeskondi kui kaisid uute laevade jaoks.

Vahepeal aga läks asi Ukrainas kuumaks ning Moska võttis 2014.a lauasahtlist välja ammu ettevalmistatud plaani Krimmi kaaperdamiseks. Ühe soojaga asuti rääkima ka Novorossija loomisest ida-Ukraina territooriumile, lootes rajada maismaasilda poolsaareni ning võimalusel kaugemalegi, kuni Transnistriani, lõigates nii Ukraina ära Mustast merest.

Võib vaid oletada, kui suurt rolli pidanuks see uus loodetav sõjaline võimekus Mistralide näol mängima Krimmi/Novorossija projekti jõustamises ning kas selle järel oleks enam olnud põhjust Ukraina iseseisvusest üleüldse rääkida.

Õnneks aga kasvas rahvusvaheline surve Prantsusmaale piisavalt suureks ning esimene teadaolev kaasaegse sõjatehnika müük NATO riigilt Moskva agressorile tühistati 2015.a. Prantsusmaa hüvitas nii ettemakse kui muud kaudsed kulud ja müüs alused hoopis Egiptusele.

Olemata sõjandus-ekspert, võin vaid oletada, kas see vangerdus viis omakorda järgmise diilini, kus Türgi soetas Venemaa käest õhutõrjekompleksid S-400 2017.a. Tegu oli jällegi esmakordse teadaoleva taolise sõjatehnika diiliga NATO riigi ja Venemaa vahel, ainult et nüüd oli ostjaks NATO riik. Kuid see kopterikandjate järellainetuse uurimine viiks meid kursilt kõrvale ja seega pole hetkel oluline.

Oluline on aga see, et Prantsusmaa avalik survestamine diilitamise eest Venemaaga oli täiesti avalik ja loomulik protsess. Isegi vaoshoitud eesti publik pidas õigeks korraldada 2014.a meeleavalduse Prantsusmaa saatkonna ees tehingu vastu.

Nüüd, aastaid hiljem ja Venemaa jätkuva sõja raames Ukraina vastu kõlavad aga Eestis hääled, et USA praeguse administratsiooni diilitegemist Moskvaga tuleks mõista ja isegi toetada. Et selle vastu hääletegemine on kurjast ning et meie peamise liitlase ärritamine pole mõistlik.

Ma ei oska tõepoolest läbi näha, kas see diilitamine võib olla üks uskumatult peenike lõks, millesse tahetakse Venemaad tõmmata. Kuid mulle tundub kohane esitada küsimus – kas meil on siis väärtuste põhine välispoliitika või mitte? Kui me ühte diili panime avalikult pahaks ja nüüd teise puhul tõmbame saba jalge vahele, kas me siis ei muutu mitte tuulelipu sarnaseks Mistrali mastis?

---

lugu ilmus siin

Muinasjutt uuest maailmakorrast

Ilmselt on iga rahvusvahelist olukorda põgusaltki jälgiv inimene näinud kõlavaid pealkirju stiilis: „senine maailmakord on surnud“ või „uus maailmakord on tekkinud“.

Kui isegi kõrvale jätta tänapäevase meediamaastiku ühte kõveramat peeglit ehk peakirjade imelise ja süva-eksitava maailma eripärad, siis tuleb ikkagi tunnistada, et sellised määratlused on alpus ja narrus.

Praeguse klikipõhise veebimajanduse kütus on inimeste tähelepanu, mida tuleb püüda üha äärmuslikemate võtetega. See pole iseenesest hea ega halb, lihtsalt iga väljaanne otsib oma ellujäämismudelit. Kes kütab hagu alla kärtsude pilgutõmbajatega stiilis „seitse seksinippi“, kes üritab rõhuda väärikusele surmigavate ja infotühjade pealkirjadega nagu „suur intervjuu“.

Aga kui astuda pealkirjade neoontuledest eemale ja hinnata selliste väidete sisu, siis see näib veelgi suurema narrusena. Proovigem ette kujutada 1492.a elava inimest (Ameerika „avastamise“ aasta), kes tõsimeelselt oleks pannud kirja sõnad: „Keskaeg on surnud“. Või 1914.a kaevikusse saadetud tegelast, kes kirjutaks rindereporterina: „Esimene Maailmasõda on alanud!“

Sellised hinnangud ja määratlused omistatakse alati sündmustele hiljem, tõmmates pidevalt kuhjuvatele faktivihkudele ümber raame nagu tünnimeister üksikutele laudadele vitsu, vormides neist midagi enamat kui iga tünniks saav lauajupp eraldi seda kujutaks.

Nii et rääkida „epohhi lõppemisest“ on ehk kohane nekroloogidele, aga mitte jooksvate arengute analüüsile, kuitahes murrangulistena toimuvad arengud ka ei näiks.

Teine aspekt on aga hetkel meeliköitvate protsesside nö uudsuses. Mis on siis põhimõtteliselt uut suurvõimude omavahelises konkurentsis? Võibolla ehk ainult see taustal võbelev arusaam, mille kohaselt me tahtsime üheskoos uskuda, et seda konkurentsi peaks ohjama rahvusvaheline õigus ja riikidevahelised ühendused. Või veelgi ausamalt – meie soov uskuda nendesse õigustesse ja ühendustesse.

Seega – selles maailmas toimuvate südmuste meteoorisajus või virmalisteveikluses pole midagi põhimõtteliselt uut, ammugi mitte süsteemi-murdvalt või –moodustavalt. On vaid sõdade vahel tekkiv idealistlik lootus muutusele inimloomuses (stiilis – niimoodi enam ju juhtuda ei saa) ja siis taas-saabuv tõdemus, et saab ikka küll.

Nagu nentis üks inimkäitumiste uurija, on paar tuhat aasta liiga lühike aeg, et täheldada mingeid põhimõttelisi muudatusi selles suhete mustris. Kõik väited selle muutumise-murdumise osas on pigem muinasjutt.

---

lugu ilmus siin

Geopoliitika varjud koopaseintel

Geopoliitika on soovmõtlemise ja ülelihtsustamise korrutis, tuletis ja koletis. Vaadates liiga kaua maailmakaarti võib vaataja lahustuda mõtetes looduslikest ja loomulikest piiridest ning nendes valitsevatest mõjusfääridest.

Soovmõtlemine, kuna enamasti on nende mõtete veeretaja keegi, kes soovib neid mõjusfääre kehtestada. Või siis vähemalt olla osa kehtestava kuninga õukonnast – nõunik või muidu lähedalseisev isik, kes mõjusfääri kehtestamise mõtte eest vääriliselt tasustatud saab.

Ülelihtsustamine, kuna need suured või väikesed territooriumid kaartidel ei kõnele. Jäävad kuulmata tüütud ja segavad pirinad inimestest, kes nondel territooriumitel elavad ning kelle nägemused õigusest ja õiglusest näivad lihtsustajale kohatuna. On ju lihtsustajal „ainuõige nägemus“ asjade loomupärasest korrast ja ulatusest. Jõest mereni näiteks.

Korrutis, kuna siin võimendub teadmatus ja tahtmatus. Kui neid päriselulisi, inimelulisi taustalugusid ei teata ja ei tahetagi teada, on tulemuseks ignorants. Näiteks slaavi ühtsuse nimeline ignorantne luul, mis ei soovi teadagi, kes ja kas sooviks sellesse Russkii Mir ühtsusruumi kuuluda. Tingimusi siin ei seata ja vange ei võeta.

Tuletis, sest kui kinnismõttelise ideele liitub piisav sõjaline või rahaline ressurss, on tulemuseks allutus. Tiibeti tasalülitus, hani’tamine selle sõna suurhiinalikus võtmes.

Koletis, verine ja hingetu, keha ja vaimu allutamine piitsutavale ja piinavale usule riigi ülemuslikkusele inimese üle. Impeeriumi sõdur on ühesugune, isegi kui impeerium on tilluke, vaevalt poole poolsaare suurune, kuri-korealine. Või ka hiiglaslik, mille kohal päike kunagi ei looju. Siin pole suurus oluline.

Kuid õnneks on geopoliitika ka saamatu ja suutmatu. Võimetu arvestama asjaoluga, et kogu see unistus mõjusfääridest on vaid vari koopaseinal, mida varjuvaataja on hakanud pidama tõeluseks.

Tehes ma suursuguseid plaane, läheb varjuvaatajal meelest, et ta on vaid inimene. Ning et tema tahet peaks jõustama inimesed. Palju inimesi ja pika aja jooksul ning plaanikindlalt. See mõte, et on võimalik a) palju inimesi b) pika aja jooksul ja c) plaanikindlalt tegutsema panna, on sama lollakas kui iga teine suur konspiratiivne mõttekäik.

Palju inimesi võrdub palju eksimusi, palju valesti arusaamisi ja palju vigu teostamises. Isegi kõige kontrollitavamad inimrühmad, korduvate ühte-harjutamiste järel teevad vigu, olgu näiteks sõjaväed või spordimeeskonnad.

Pikk aeg põrmustab kõik plaanid. Inimene plaanib, kuid siis tuleb päriselu ja naerab pisareteni. Mõnikord paraku verepisarateni.

Olgu lohutavaks lõpunäiteks omaaegse geopoliitilise suurtegija Rootsiga juhtunud apsakas. Oma suurte plaanide teostuseks oli neil vaja tammepuid. Palju, sirgeid ja tugevaid, millest oleks hea laevu ehitada – sest kuidas sa muidu oma plaane teostad, onju.

Nii umbes XIX saj keskpaigas otsustas Kuninglik laevastik, et vaja on panna kasvama 300 tuh tamme. Mõeldud-tehtud. Ainult et kuna korraliku laevaehituseks kõlbuliku tamme küpsemiseks läheb u 150 aastat, siis tellimuse valmides selgus, et puust laevu enam ei tehta. Nii sündis Visingsö mets, aga mitte Suur Laevastik.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Prantsusmaa, Türgi

- Ootamatult karm karistus Le Peni suhtes võib oskusliku kasutamise korral olla tema mõttekaaslastele hoopis kasuks, näidates et "meie omi pekstakse Brüsseli mahitusel"

- Türgi president laskis nüüd juba kaks nädalat tagasi arreteerida Istanbuli linnapea, kuid massiivsed protestid ei taha siiani vaibuda. Toimuvat võib vaadelda mitte niivõrd toetusavaldusena linnapeale, kuivõrd kuivõrd üha enam sultaniseeruva presidendi vastu

- Soome presideni golfidiplomaatia mõju USA presidendi mõtteavaldustele

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit