Läbirääkimis-illusioon

USA, Ukraina ja Venemaa kolmnurgas toimuv protsess tekitab hämmeldust ja pearaputust. Mis toimub, kuhu on kadunud USA diplomaatiline professionaalsus? Miks korraldatakse läbirääkimiste nime all mingeid kummalisi konsultatsioone, mille jaoks poleks vaja ju inimesi tuhandete kilomeetrite kauguselt kokku tassida.

Läbirääkimiste eel konsultatsioonide pidamine on ju iseenesest loomulik protsess. Osapooled annavad aimu oma soovidest, kompavad teineteist, et millest on üleüldse mõtet edasi rääkida ja mis esialgu laualt kõrvale jätta kui liiga keeruline või suisa lootusetu teema.

Ainult et tänapäeval ei peaks selleks neid osapooli viima kolmandasse riiki, istutada ühe hotelli eraldi ruumidesse ja siis viia läbi kummaline rituaal, mida nimetada süstik-diplomaatiaks. Konsultatsioone saab läbi viia kaude, ilma selle ümber lärmi löömata.

Samavõrra kummaline on Venemaa-poolne eba-osalus selles rituaalses tantsus. „Eba“ või näiline osalus, kuna need inimesed, kes Moskva poolt kohale saadeti pole ju läbirääkijad, vaid maksimaalselt rõhutatud sõnumikandjad. Sõnumi, mille sisuks on see, et Moskva on nõus protsessis osalema vaid formaalselt, tehniliselt, ilmutamata mingit soovi asuda sisuliselt läbi rääkima enne, kui tema nõudmised täidetakse.

Esimesed nõudmised, mis Moskva lauale lajatas: Ukraina peab lõpteama vene naftataristu ründamise ja USA peab võtma sanktsioonid vene põllumajanduspangalt. Ja Venemaa peab ... ei-ei-ei, Venemaa ei pea midagi! Rõhutamaks toimuva absurdsust, teatab Moskva, et 25.märtsil väljaöeldud nõudmised peavad hakkama kehtima 18.märtsist. Imeline, kas pole?

Aga asetame nüüd toimuva illusiooni perspektiivi. USA peab vajalikuks suurel laval prožektorite valguses etendada midagi läbirääkimiste sarnast. Ukraina peab vajalikuks selles osaleda, soovides mitte täiendavalt ärritada Washingtoni. Venemaa on nõus osalema, nõudes osalemise teesklemise eest järeleandmisi.

Kui nüüd mustkunsti-illusionismi mängureeglitega edasi minna, siis peaks valgusevihku koondatud tähelepanu jaoks varjus toimuma mingi paralleelne ja varjatud protsess. Juhul kui need mingid muud protsessid toimuvad, siis võib etendatud tsirkusest aru saada. Ehkki need võimalik variprotsessid ei pruugi meile ega Ukrainale üleüldse meeldida. Kui neid aga ei toimu, siis on nähtav protsess lihtsalt piinlik.

----

lugu ilmus siin

Sihikus Mordorist

- USA-Ukraina-VF "läbirääkimiste" kentsakas seis

- miski pole kokku lepitud, toimub soovide teaadandmine  

- Surkovi intervjuu Prantsusmaa väljandele

Küsijaks Ainar Ruusaar, saade järelkuulatav siit

kommentaar "läbirääkimistele"

1. Mis toimub?

Tegemist on pigem mitte veel läbirääkimistega, vaid konsultatsioonidega, selgitamaks välja teemasid, millest on üleüldse mõtet hakata läbi rääkima, et siis kunagi võibolla jõuda mingite kokkulepeteni. Kõige intrigeerivam sellest paketist, mida on seni teemadena mainitud, on Ukrainast röövitud laste tagasitoomine, mis puudutab vahetult Vladimir Putini kohta välja antud arreteerimise orderit. Ühest küljest võiks ju oletada, et seda teemat võidakse tahta „hea tahte märgina“ survestada, kuid teisalt Putin ei taha kunagi näidata, et ta teeb midagi teiste survel.

2. Millest räägivad meile delegatsioonide esindajad? Eriti Venemaa esinadajad, Sergei Beseda näiteks

Osalejad ongi tehnilise taseme esindajad, kes ei lepi kokku ning kohe kindlasti ei allkirjasta lepinguid.

Sergei Beseda on FSB 5.osakonna endine ülem, kes pidi ette valmistama sissetungi Ukrainasse, kelle valeinfot peetakse Venemaa „kolmepäevase operatsiooni“ läbikkumise põhjuseks. Ühelt poolt võiks seda näha kui omamoodi karistust Besedale – sina selle jama põhjustasid, sina nüüd ka helbi tulemusi. Aga mina kipun seda pigem nägema kui soovi mitte olukorda lahendada, vaid läbirääkimised ummikusse jooksutada, jätkata segaduse külvamist valeootuste ja –lubaduste kaudu

3. Kui kaua konsultatsioonid kestavad ja kas midagi viitab sellele, et nad lõpevad vaherahu leppega?

Vene pool näeb, et USA administratsioonil on kange soov saavutada midagi, mida saaks esitleda vaherahuna. Seda soovi üritatakse nüüd ära kasutada, saavutamaks pigem mitte vaherahu, vaid USA poolt mingeid järeleandmisi, mida Donald Trumpi meeskond on valmis tegema. Seejärel neelatakse need alla ja küsitakse järgmisi. Ma olen protsessi tulemuslikkuse osas väga skeptiline.

---

pilt võetud siit

kommentaar võimalikule NATO juhtimise üleandmisesele

NATO juhtimise võimalik ümberkorraldamine kui võimalus Euroopale

"The Pentagon is undertaking a significant restructuring of the U.S. military’s combatant commands and headquarters. And one of the plans under consideration, the two defense officials said, would involve the U.S. giving up the role of NATO's Supreme Allied Commander Europe — known within military parlance as the SACEUR."

---  

Selles küsimuses on kolm kihti.

Esiteks hakkab Donald Trumpi meeskonna näilises kaootlisuses ilmnema teatud loogika. Kulude kärpimise loogika, mida saab kodupublikule suhteliselt edukalt maha müüa eduloona. Kõikvõimalikud kuhugi väljapoole suunatud kulutused on enamikes ühiskondades tajutavad kui „aga miks nad kulutavad ressursse kuhugi sinna, samal ajal kui kõik teavad, et meil oleks vaja tähelepanu pöörata hoopis siia“.

Teiseks on siin teine ja väga selge jätkuva sõnum eurooplastele – teie julgeolek on eelkõige teie enda asi. Ameerika on jätkuvalt koos teiega ning kaitseb oma huve, kuid ei kavatse enam kõike teha ainult oma kulu ja kirjadega. Soovitan seda võtta kui loomulikku ja looduslikku käitumist, kus ühel hetkel tuleb lahkuda mugavalt vooderdatud pesast ja hakata iseseisvalt toimetama.

Kolmandaks tuleb minusuguse mitte-militaristi jaoks puhtalt sõjaline külg, mille osas ma ei hakka isegi tegema nägu, et saaks aru, kuidasmoodi on parem või otstarbekams julgeoleku-planeerimist korraldada.

Aga üldiselt soovitaks toimuvat võtta mitte paniköörsete ja emotsionaalsete karjatustega „reetmisest“ ja „hülgamisest“, vaid suhtuda sellesse kui võimalusse. Euroopa võimalusse tõestada ennast täiskasvanud osalejana suurtes julgeolekupoliitilistest mängudes. Jah, nagu iga teine muudatus, on ka see ebamugav ning põhjustab nurinat, aga julgeolekuline infantiilsus ei saa lõptmatuseni kesta.

See pole trans-atlantilise koostöö lõpp, vaid võrdväärsemaks muutumine. Kui NATO on siiani olnud ühel jalal seisev organisatsioon, siis aeg on sellele ühendusele kasvatada ka teine ning samaväärne, Euroopa jalg.
---
lugu ilmus siin

Разбор полётов: Trump-Putin, Gaza, Ungari, Serbia, Ameerika hääled

- kõrgeks köetud ootustega telefonikõne Trumpi ja Putini vahel osutus (vähemalt teadaolevalt) mulliks

- Iisrael taastas rünnakud Hamas vastu, sünkroonis USA rünnakutega Jeemenis tegutsevate hussiitide pihta, mõlema puhul on tegelikult mõjutatavaks Iraan

- nii Ungaris kui Serbias on tänavatel protestijad, kuid kas peale välise sarnasuse on ka midagi rohkemat ühist?

- USA pehmete mõjutusvahendite kärpimine - nüüd erinevate välismaale suunatud raadiokanalite osas

Saatejuht Andrei Titov, kõnelemas Harri Tiido ja Karmo Tüür, saade järelkuulatav siit

Tehingute diplomaatia

Tehingute diplomaatias pole mitte midagi uut. Tegelikult isegi vastupidi, see on püüdlikult ära unustatud vana. Või vähemalt meie siin kultuuri-ruumis, mida märgistatakse kui „kollektiivne Lääs“, oleme üritanud seda ära unustada kui midagi iganenut ja isegi kahjulikku.

Peale Maailmasõdade veriseid kogemusi sündis arusaam, et koostööline diplomaatia (cooperative diplomacy) on midagi turvalisemat, et mitte öelda tsiviliseeritumat kui varasem tehingute diplomaatia (transactional diplomacy). Et kollektiivsete reeglite, omamoodi idealistlike põhimõtete järgimine on turvalisem kui otseste kahe- või mitmepoolsete kauplemiste/survestamiste kombinatsioon.

Tehingupõhine läbikäimine naabritega on iidne ja arusaadav suhtlusvorm alates ammustest aegadest, mida rahvusvahelisi suhteid uurivate akadeemiliste munapeade kõnepruugis nimetatakse premodernseks, riikide-eelseks. Olgu selleks siis lihtsalt kauplemismudel „meie poolt on odaotsad, teie poolt karusnahad“. Või pisut keerukam ühistegevus, mis vaatas kaugemale ühekordsest transaktsioonist, midagi esmaste liitudeni välja (teene teene vastu, sina liitud minuga sellel sõjakäigul, mina toetan sind teisel.)

Muudatused pole enamasti kõigile vastuvõetavad

Rahvusriikide ajastul alates XVII saj – nn modernsel etapil – kujunes juba välja kaasaegsem diplomaatia. Saadikute lähetamine, pikad ja keerulised läbirääkimised kuni nn kontsert-diplomaatiani XIX saj täitsid tegelikult ikka sedasama rolli. Oli vaja kokku leppida, missuguse hinnaga oli võimalik mingi kokkulepe saavutada. Või siis teada anda, et „kui auväärne partner pole meie tingimustega nõus, siis juhtub see!“ Noh näiteks juhtub sõda.

Riikidevahelisi liite on sõlmitud ja reedetud läbi aegade rohkem kui mahuks priskema raamatugi sisse, lühikesest leheloost rääkimata. Kuid peamine on vast aruaadav – kuigi mõnikord lepiti kokku tegutseda isegi mitte lihtsalt teene-teene vastu olukorras, jäid lõppeks peale ikkagi ühepoolsed ja muutuvad huvid ja/või suisa emotsioonid.

Sellel ajastul, mida siinsamas Läänes on tõlgendatud kui „postmodernset“ ehk riikideüleste ja reeglitepõhiste kokkulepete etappi, jõuti mitmes mõttes unistuste aega. Seda, mida nimetati universalismiks, ehk et iga inimesel ja riigil on ühesugused õigused ning neid ei peaks enam saama sundima leppima ebaõiglaste diilide raamistikku.

Loomulikud tagasilöögid

Kui nüüd kõik see eelnev võib luua mulje, et tegemist on ühtse ja üldise evolutsioonilise arenguga, millest kõik peaksid samamoodi aru saama, siis nii see pole mitte. Aastatuhandete pikkune tehingute põhise suhtluse traditsioon pole kuhugi kadunud. Pigem vastupidi, selle mudeli õigeks pidajad peavad enda vastuseisu reeglitepõhisele maailmale mitte mingiks „kontrrevolutsiooniks“, vaid õiglaseks ja suisa üllaks naasemiseks juurte ja õigluse juurde.

Veelgi enam, suur osa maailmast, mida praegu üks seltskond nimetab lausa „maailma enamuseks“ pole Lääne klubidele omast koostöödiplomaatiat kunagi omaks võtnudki. Olgu selleks näiteks Hiina oma „üks tee, üks vöö“ variprojektiga, mis tegelikult näeb ette riik riigi järel endale majanduslikku allutamist. Või India oma mitte-ühinemis / multivektori poliitikaga ja selle näitena kasvõi vene naftale kodusadama teenuse pakkumisega.

Ja no mõistagi on nn kollektiivse Lääne enda sees tinglikke „kontrrevolutsionääre“, kes konservatiivsuse sildi all kasutavad ära lihtsat ning inimlikku soovi naasta kõige harjumuspärase juurde. Need mõttevoolud, keda liberaalsema silma- ja ilmavaatega inimesed pahaselt puristades tagurlikeks peavad, mõistmata et universalism ja koostööline diplomaatia on paljude jaoks sama arusaamatu kui jutustus ÜRO’st pärisinimesele.

Mis on siis kogu selle targutuse kokkuvõte? Aga see, et reeglitepõhine maailm on umbes samasuguse ajaprooviga nagu heaoluriik või universaalne pensionisüsteem. Et vara on veel hinnata selle uuendusliku mudeli jätkusuutlikkust. Mitte uus maailmakord pole sündimas, vaid vana ja harjumuspärane tõstab taas pead.

---
lugu ilmus siin

Segane sammuke Ukraina relvarahu teel ja selge järeldus Euroopale

Selles protsessis on väga vähe teadaolevat ning palju oletamisi. Igaüks, kes väidab, et ta teab täpselt, mis toimub, on kas šarlatan või 60’nda taseme geenius, kes teab rohkem kui protsessis endas osalejad.

Ka kõige vahetumalt läbirääkimiste laua taga istujad võivad küll omada mingeid enam-vähem selgeid kavatsusi ja võibolla isegi plaane A, B ja C soovitu saavutamiseks, kuid täit kindlust selles sogases vees ujumises pole kellelgi.

Esimene asi, mida me teame kindlalt, on see, et Donald Trump soovib saavutada midagi, mida saaks kõrvulukustava meediakära saatel kuulutada mingikski rahu-sarnaseks tooteks Ukraina rindel.

Teiseks teame seda, et Ukraina „päästmine“ pole Trumpi jaoks mitte eesmärk omaette, vaid vahend enda tõestamiseks. Mitte isegi niivõrd kodupubliku ja oma segaduses olevate liitlaste ees, kuivõrd kogu nö kurjuse teljel alates Iraanist kuni Kuri-Koreani.

Vajadus tõestada ennast karmi ja hulluvõitu läbirääkijana, kes peksab alustuseks omasid, selleks et panna vaenlased värisema segaduses, et „mis ta siis veel meiega teha võib“. Kuigi see pole kindel, et Trump üleüldse soovib kuidagigi kahjustada autokraatide-diktaatorite huve, pigem soovib ta nendega sõlmida mingi diili, vastastikkuse „üksteisega arvestamise pakti“ vms.

Kolmandaks me teame, et Venemaa teab, mida USA tahab ning soovib sellest maksimumi enda jaoks välja pigistada. Tõsi küll, samal ajal kergelt hinge kinni hoides, sest segast peksva hullu partneriga võib pokker kergelt üle minna kakluseks.

Bluffimine on pokkeri ja jõupoliitika pärisosa, kuid istudes sõgedalt rahmeldava partneriga laua taha võib vabalt juhtuda, et laud keeratakse lihtsalt solvumisest kummuli. Nii et Puutini meeskond käib oma survestamisega üsna õhukesel jääl ning nad teavad seda. Ja Trumpi meeskond jällegi teab, et Putin teab.

Mis nüüd puutub võimalikku relvarahu ennast, siis teame me väga palju vähem. Et kas ja mis tingimustel see kokku lepitakse. Et kuivõrd palju saab olema relvarahu rikkumisi – aga neid saab olema. Et kas sellest relvarahust võidakse kunagi kasvada järgmise etapini ehk rahuläbirääkimisteni jne. See kõik on udu.

Aga selles udus on üks selgus. Juhul kui relvad isegi mõneks ajaks vaikivad, siis asuvad mõlemad pooled ennast koguma sõjategevuse jätkamiseks. See on absoluutne paratamatus.

Ja siit peab tulenema järeldus meile. Isegi kui (väga tingimisi) peaks saabuma (vahe-)rahu ja leppimis-sõnad, tuleb anda astu näppe igale Euroopa poliitikule, kes selle peale teatab, et asi on läbi ning Euroopa sõjalise võimestamise kavad saab pausile panna.

---

lugu ilmus siin