Kusjuures mäletate, selle aasta juulikuus laskis ennast Moskvas maha üks minister. Esma- ja erakordne lugu, kuid mis kadus umbes nagu vette kukkunud kivi poolt tekitatud pinnavirvendus ülejäänud lainete sekka.
Nüüd tundub, et see kõlas omamoodi stardipauguna. Peale seda, alates augustist said arreteerimised uue hoo, lisandus 50 uut nime. Kusjuures eriti murtakse „omade“, st jõuvaldkonna esindajate hulgas (neid on üldarvust 32%, järgmine ehk ehitussektor ehitus- ja kommunaalsektor 21%, transport 14% jne)
See on liiga silmatorkav protsess, et asjast mööda vaadata. Ning liiga selget tendentsi moodustav, et mitte mõelda põhjuste üle.
Jõuorganite enesetõestamine
Üks võimalik seletus on see, et lihtsalt organid teevad seda, mida nad on disainitud tegema, rapivad oma söödabaasi, tõestades sel moel oma kasulikkust ja innukust. Lihtsalt muutunud on see, et puuduvad nö pidurid. Et vanad „katused“, mis oleks süüdlaseid kaitsnud – ja uskuge, süüdi on selles süsteemis igaüks – need vanad katused enam ei toimi.
Kasvavatel tuuridel repressioonimasin lihtsalt ei saa omaenda loogika kohaselt ennast ise peatada. Ta lihtsalt peab hakkama sööma ka omasid. Sest et mingid tülid ja hõõrdumised on õhus alati, eriti kahaneva ressursibaasi korral. Imelihtne on sel juhul võtta välja kaust ja/või lasta käiku vanad head võtted pealekaebamise mõttes. Muuseas, ka see „vana kunst“ on teinud taastuleku peale sõja algust, meenutades juba Stalini aegu. Aga see teema viiks meid praegu kaugemale põhiloost.
Teine võimalik seletus on siiski suunatud, aga mitte sõnastatud juhtnööri järgimine. Kuna riigiaparaadis on viimasel ajal katkenud see vähenegi tagasisidestamine, siis palju toimib nö aimamisi. Alluvad püüavad huupi ära arvata, mida ülemused soovivad.
Tegelikult muidugi on see ülemus üks tükk, kelle sõnu ja žeste üritatakse enda jaoks tõlkida ja siis ettevaatliku innukusega ellu viia. Liigne innukus on oht omakorda süüaluseks sattuda, nii nagu praegu on paljud Z-bloggerid ja muud turbopatrioodid seda üllatusega avastanud.
Vastupanu mahasurumine
Ja see sõnastamata noogutus võib olla nn „uue eliidi“ lavaletulemisega seoses. Vana eliidi ilma sõnadeta ja põhjenduseta kaitsetuks muutmine peab sel juhul tekitama õhustiku, mis peaks vähendama vastuseisu uute nägude ja nimede, nö võõraste mängurikkujate tulekule.
On siililegi selge, et kiirelt kärbuva tulubaasi tingimuses üritavad vanad kalad säilitada oma juurdepääsu peamisele sissetulekute allikale. Selleks peamiseks allikaks pole ammu enam gaas ja nafta, vaid juurdepääs eelarvele.
Nii et üha hoogustuvat repressioonilainet vana eliidi vastu võid tõlgendada kui ettevalmistavat tulelööki nn kolmanda kaardiväe tulemisele. Sellele uuele jõule, mis on kõige eest ja värskelt tänu võlgu Puutinile ja peaks seeläbi olema ustav.
Ainult et ajalugu õpetab, et enamasti tulevad tsaaritapjad / mängumuutjad justnimelt kaardiväe ehk eliidi hulgast, olgu see uus või vana.
---
No comments:
Post a Comment