Abhaasia

Öelda, et ma käisin Abhaasias, ei ole ilmselt korrektne. Sest ametlikult pole Eesti jaoks Abhaasiat olemas. Kus ma siis käisin? Suhhumis ja selle ümbruskonnas. Apsuade ehk abhaaside maal.

Ma tean, et nii mõnigi peab mind juba ainuüksi sellise käigu eest reeturiks. Venemaa Föderatsiooni poolelt piiri ületamise eest aga sisuliselt kurjategijaks. No aga mis teha. Elu on sihuke keeruline värk.

Kui väga lühidalt kokku võtta ja ühtlasi lõpetada arutelu tolle maa kuuluvuse üle, siis selle asukad on täis sädelevat veendumust, et grusiinidega ühes riigis ning ühel territooriumil elada nad ei saa ega taha. Julm avaldus, aga rohkem siinse lühikese loo piires arutada ma ei saa ega soovi.

Millest aga rääkida peale poliitika? Asi pole minu erialases kretinismis, vaid abhaaside enda meelelaadis. Nagu mõni kohalik väitis, ongi iga abhaas politoloog. Ning teine lisas, et hoopis omaette riik. Täis omaenda tõde ja õigust.

Proovin siiski jääda nii neutraalseks kui võimalik. Seega räägin pigem elust ja olust ning üldmuljetest. Üldistatult on olukord kummastavalt niru. Kuidas saab nii superheas kohas ja niiiii (autori venitus) heas kliimas elada niiiiiii kehvasti?

Me alustasime ju enam-vähem samast kohast. Nõuka-aja lõpus liikus sealkandis raha rohkemgi kui siin. Müüs talumees maha oma mandariinikoorma ja sisuliselt oli ülejäänud aasta hooleta. Nohjah, vaeva see ju vajas, kuid ikkagi. Peale NLiidu lagunemist aga muutus kõik.

Venelane sulges piiri mandariinidele, grusiin abhaasidele. Abhaas peksis minema grusiinid, kes tema jaoks olid hilismigrandid ning jäi elama uhkes üksinduses, ent viletsuses. Venemaa toetas nii abhaase kui grusiine ning hõõrus käsi, vaadates kuidas nood sõdisid. Ohjahh, jälle olen ma jalgupidi poliitikas.

Abhaasia elu on praegu vilets, kuid lootustandev. Peale sõda ja blokaadi on elu hakanud taastuma. Pealinna Suhhum kesksed tänavad näevad juba välja päris kabedad. Ranna-äärsed kohvikud pakuvad suurepärast sööki ja jooki ning seda meie mõistes superhea hinnaga. Puhtad tänavad ning palmide vahel malet taguvad vanamehed jätavad siivsa mulje. Äärelinna mürsujälgedega ja pooltühjad majad aga õõvastavad.

Ühe eripäraga peab seda kanti külastades arvestama. Kui oled külaline, siis ootab sind ees parim, mis saada. Kui aga klient, siis võidakse muretu hoolimatusega küsida mitmekordset hinda. Sestap on tark endale enne reisi selgeks teha niipalju kui võimalik.

Kasvõi näiteks sellised pisiasjad, et Abhaasias peab loobuma enamikust nendest „tsivilisatsioonihüvedest“, mida meie võtame enesestmõistetavana. Olgu, traadita internetiühendust ei peagi igal pool olema. Ning see, et lakkab töötamast sinu mobiil (sest Eesti telefonioperaatoril ja Abhaasia kompaniil pole lepingut) saab lahenduse kohaliku mobiilikaardikese ostmise läbi. Kuid et Abhaasias pole ühtegi pangaautomaati, kuskohast saaks raha välja võtta, rabab rännumeest ootamatult.

Kui aga lisada siia joovastavalt värske õhk, kuhjadena superhäid elamusi ja ülivõrdeline külalislahkus, siis saab kokku segu, mida võib ainult soovitada.

Karmo Tüür
27.09.2009