Erakorraliste olukordade Venemaa

Venemaal kohe peab midagi juhtuma. Kõikvõimalikke õnnetusi, tulekahjusid ja muud. Mitte et neid mujal ei toimuks. Toimub ikka, ka siin ja mujalgi.

Kuid minu teada on Venemaa Föderatsioon ainus riik maailmas, kus on olemas erakorraliste olukordade ministeerium. Mis tähendab, et Venemaal on need jamad kohe lausa sisse kirjutatud, õnnetuste toimumine on nö institutsionaliseeritud.

Erakorraline ministeerium
Too ministeerium on üks nö esimese kategooria asutustest, mida juhib otse president. Koos välis-, sise-, kaitseministeeriumitega ning kõikvõimalike eriteenistustega. Ning muuseas, tolle juht ehk erakorraliste olukordade minister on rahva hulgas üks kõige populaarsemaid tegelasi üldse. Muidugi alles presidentide järel.

See on ka loomulik, sest enamik heade venemaalaste maailmapildist kujuneb läbi telepildi. Ning tele-ekraanilt ei kao kõikvõimalikud õnnetused kunagi. Kuid koos sellega ei kao ka mehed sinistes tunkedes, kelle seljal kiri MTšS (Ministerstvo Tšerezvotšainõh Situatsii) ehk siis oma ministeeriumi tunnustähed. Ja koos sellega minister Sergei Šoigu, kes räägib õnnetute päästmisest ja olukorra lahendamisest.

Aga mitte sellest asutusest või tema juhist pole see lugu. Vaid olukorrast Venemaal. Täpsemalt erakorralisest olukorrast tehnogeensete katastroofide alal. Inimkeeles tähendab see siis neid õnnetusi, mis lähtuvad inimkäte poolt rajatust.

Sajano-Šušenski kauge kaja
Sajano-Šušenski hüdroelektrijaamas toimunu ületas mürinaga kõikvõimalikud uudisekünnised. Ikkagi enam kui 75 hukkunut. Kuid tegelikult on see vaid jäämäe tipp.

2008.a. jooksul toimus Venemaal 2154 erakorralist olukorda, milles hukkus 3756 inimest. Ja 91% nendest olid tehnogeensed. Muuseas – see arv ei sisalda tulekahjusid (neid oli üle 200 tuhande ja hukkunuid enam kui 15 tuhat). Ning seda kõike ainult ametliku statistika järgi.

Ametlik prognoos selleks aastaks räägib sedasama, üsna koledat keelt. Tehnogeensete katastroofide tõenäosus jääb samale tasemele. Suur on õnnetuste tõenäosus energeetika valdkonnas. Veelgi kõrgem on tõenäosus konstruktsioonide kokkulangemiseks. Ainult et arve näidatakse prognoosis väiksemana kui tegelikkuses. Aga see on ka mõistetav.

Investeeringute auk
Venemaa on astumas tehnogeensete õnnetuste ajajärku. Enamik kasutusel olevast tehnikast pärineb nõuka-ajast ning sedagi mitte tolle ajajärgu viimastest aastatest. Kuid kõik väsib. Isegi metall. Ja nii kukubki kokku katus, annab järgi tamm, puruneb pump või süttib elektrijaam.

Erinevatel hinnangutel on see periood kas juba alanud või kohe-kohe algamas. Ning kestab vähemalt 15-20 aastat. Sest isegi kui kogu Venemaa riigieelarve paisata ainult tehnovõrkude uuendamisse, kuluks kõige väljavahetamiseks aastaid, et mitte kümneid. Kuid sellist sammu ei saa üheltki riigilt nõuda. Eriti veel riigilt, mille rahavarud kuivavad koos naftahindadega.

Ainuüksi energiasektorisse peaks Venemaa kohe investeerima u 100 miljardit USD (40 mlrd gaasi ja 60 mlrd naftasektorisse) – ning seda pelgalt oma senise toodangutaseme säilitamiseks. Kuid seda raha pole kuskilt võtta. Kui aga langeb energiamüük ehk riigi pea ainus sissetulekuallikas, siis väheneb veelgi võimekus investeerida mujale.

Nii et see juhtum kauges elektrijaamas Jenissei jõel ei ole paraku erandlik üksikjuhtum. Ega ammugi mitte ootamatu õnnetus.

Paraku oleme meie kõigele sellele liigagi lähedal. Ning energeetilist nabanööri pidi liigagi seotud.

Karmo Tüür
14.09.2009